3-3-1-78-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-78-05

Määruse kuupäev

15. märts 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

Maidla Vallavalitsuse kaebus keskkonnaministri 26. mai 2005. a

käskkirja nr 700 "Maa riigiomandisse jätmine" tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a määrus

haldusasjas nr 2-3/925/05

Menetluse alus Riigikohtus

Maidla Vallavalitsuse erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maidla Vallavalitsuse erikaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/925/05 ja

Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2005. aasta määrus asjas nr 3-287/05.

Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. aprillil 2005 saatis Maa-amet Maidla Vallavalitsusele kirja, milles teatas

Keskkonnaministeeriumi soovist jätta riigi omandisse Ida-Viru maakonnas Maidla valla territooriumil

asuvad Esku, Kukersiidi ja Pruunikulla maaüksused ning palus Maidla Vallavalitsuselt Maa riigi

omandisse jätmise korra p 9 alusel kohaliku omavalitsuse üksuse arvamust.

27. aprillil 2005 andis Maidla Vallavalitsus korralduse nr 62, milles otsustas mitte nõustuda Esku,

Kukersiidi ja Pruunikulla maaüksuste riigi omandisse jätmisega, motiveerides otsust maaüksuste

paiknemisega vahetult põllumajandusmaade keskel ja sellega, et nende maaüksuste jätmine riigi

omandisse mäetööstusmaana on vastuolus maakorralduslike nõuetega. Lisaks märgiti Maidla

Vallavalitsuse korralduses, et Pruunikulla maaüksus on omandireformi õigustatud subjektidele

tagastamisele kuuluv maa ja et vaidlusalused maatükid jäävad olemasolevast maavara karjääri

maaeraldisest kaugele, mistõttu nende kasutamine sihtotstarbega mäetööstusmaana ei ole tehniliselt

võimalik, samuti, et mäeeraldise piires paiknevad vahetult riikliku kaitse all olevad

kultuurimälestised.

26. mai 2005. a käskkirjaga nr 700 otsustas keskkonnaminister jätta üleriigilise tähtsusega maana

olemasoleva mäeeralduse piires Esku, Kukersiidi ja Pruunikulla maaüksused riigi omandisse,

sihtotstarbega mäetööstusmaa.

Maidla Vallavalitsus esitas seepeale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus keskkonnaministri

26. mai 2005. a käskkiri nr 700 tühistada ja taotles ka esialgset õiguskaitset peatamaks

keskkonnaministri 3. mai 2005. a käskkirja nr 512 ja 23. mai 2005. a käskkirja nr 659 kehtivus ja

täitmine.

2. Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2005. a määrusega asjas nr 3-287/05 tagastati kaebus

halduskohtu pädevuse puudumise tõttu ja jäeti asja menetlemise võimatuse tõttu ka kohaldamata

esialgne õiguskaitse. Halduskohus leidis, et suhted, mis on tekkinud maareformist tulenevate riiklike

ülesannete täitmisel omavalitsusorgani ja riigiorgani vahel ei ole haldusõiguslikud suhted

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 p 1 tähenduses. Maa riigi omandisse jätmise

korra punkti 9 alapunktide 1 ja 2 kohaselt annab vallavalitsus arvamuse maa riigi omandisse jätmise

kohta ja esitab asjaolud, mis seda takistavad. Maidla Vallavalitsus on need ülesanded täitnud ja muid

õigusi või kohustusi omavalitsusel maa riigi omandisse jätmisel kehtiva õiguse kohaselt ei ole.

Keskkonnaministri käskkiri nr 700 on vaidlustatav nende isikute poolt, kelle õigusi ja huve see

vahetult puudutab.

3. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud erikaebuses palus Maidla Vallavalitsus halduskohtu määrus

tühistada ja saata kaebus halduskohtule menetlusse võtmiseks, põhjendades seda järgmiselt:

vastustaja on hinnanud Maidla Vallavalitsust isikuna, kellele haldusakt on suunanud, saates akti

vallavalitsusele. Omandireformi aluste seadusest (ORAS), Maareformi seadusest (MaaRS),

Maakatastriseadusest (MaaKatS), Maakorraldusseadusest (MaaKS) ning nende seaduste alusel vastu

võetud õigusaktidest tuleneb, et Maidla Vallavalitsusel on kohustused muuhulgas selliste

haldusotsuste tegemisel, mis puudutavad maade riigi omandisse jätmist ja ilma milleta ei ole

võimalik riigi omandisse jätmist otsustada. Kuna Maidla Vallavalitsus otsustas, et ei nõustu

vaidlusaluste maaüksuste riigi omandisse jätmisega, siis ei olnud keskkonnaministril õigust käskkirja

nr 700 välja anda. Maa riigi omandisse jätmise korra p 10 kohaselt oleks keskkonnaministril olnud

võimalik maa sihtotstarvet otsustada üksnes juhul, kui Maidla Vallavalitsus ei oleks sama korra

punktis 9 ette nähtud toiminguid teostanud. Kuna keskkonnaminister asus ise täitma Maidla

Vallavalitsusele seadusega antud pädevust, siis on sellega vallavalitsuse õigusi rikutud ja viimane

saab oma õigusi kaitsta ainult halduskohtus õigusi rikkuvat haldusakti vaidlustades. Riigikohus on

10. aprilli 2001. aasta määruses kohtuasjas nr 3-3-1-16-01 leidnud, et üldjuhul võib HKMS § 7 lg 1

alusel halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakt või toiming on tema õigusi rikkunud,

samuti et isiku väidetavat rikkumist on võimalik kontrollida üksnes haldusasja sisulisel

läbivaatamisel, mitte aga ettevalmistamisel või eelmenetluses. Tegemist on avalik-õigusliku

vaidlusega, sest Maidla Vallavalitsus on lähtunud oma kohustustest kaitsta Maidla valla ja selle

elanike põhjendatud huve. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS; erikaebuse esitamise ajal

kehtinud redaktsioon) § 5 lg 1 p 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse algatada tsiviilasi avaliku

huvi kaitseks, HKMS § 5 lg-st 2 tulenevalt rakendub see ka halduskohtumenetlusele, kus avalik huvi

vajab intensiivset kaitset.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a määrusega haldusasjas nr 2-3/925/05 jäeti

halduskohtu määrus muutmata ja Maidla valla erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjenduste

kohaselt on Riigikohus 20. märtsi 2001. aasta otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-6-01 leidnud, et MaaRS

§ 222 lg 1 järgi korraldab erastamist maavanem, kohalik omavalitsus teeb selleks eeltoimingud, mis

kujutavad endast riikliku haldusülesande täitmist, seega on riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus

maa erastamisel üks menetlus ja kui selles menetluses tekivad vaidlused, tuleb need lahendada

kohases haldusmenetluses, nt järelevalve korras, mitte aga halduskohtus. Ringkonnakohtu arvates on

käesoleval juhul tegemist analoogilise korraga, kus maa riigi omandisse jätmisel arvamust andes

täidab kohalik omavalitsus maareformi läbiviimisel riiklikku ülesannet. Sama puudutab ka

maakorraldustoiminguid ja katastriüksuse sihtotstarbe määramist. Põhiseaduse (PS) §-st 154 tuleneb

kohaliku omavalitsuse õigus otsustada kohaliku elu küsimusi iseseisvalt, nimetatud kohaliku elu

küsimused on loetletud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-s 1. Sama seaduse

§ 6 lg 4 p 1 järgi on ülesanne, mida kohalik omavalitsus täidab maareformi läbiviimisel, kohalikule

omavalitsusele pandud riiklik kohustus. Maareformi käigus maa omandisuhete kindlaksmääramine ei

seondu ka kohaliku omavalitsuse iseseisvas otsustusalas paikneva planeerimismenetlusega.

Haldusorganite omavahelised avalik-õiguslikud vaidlused, nagu käesolev juhtum, ei ole

halduskohtule allutatud, sest HKMS § 3 lg 2 näeb ette erineva menetluskorra, nimelt on antud juhul

võimalik Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-st 94 tulenevalt taotleda keskkonnaministri käskkirja

õiguspärasuse üle teenistuslikku järelevalvet Vabariigi Valitsuselt. Asja kuulumine halduskohtu

pädevusse tuleb kontrollida ettevalmistamise staadiumis. Erikaebuses toodud põhjendused ei kinnita,

et tegemist oleks kohaliku omavalitsuse põhiõiguste kaitseks algatatud kaebusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Maidla Vallavalitsuse erikaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu

otsused tühistada ja saata haldusasi läbivaatamisele Tallinna Halduskohtule. Erikaebuse esitaja on

järgmistel seisukohtadel:

- Maidla Vallavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmise menetluses ega maaüksuse sihtotstarbe

määramise menetluses ühegi täidesaatva riigivõimu asutusega alluvussuhtes VVS § 93 lg 4

tähenduses ega saa seetõttu vaidlustada keskkonnaministri käskkirja valitsuses. Kohaliku

omavalitsuse otsustusvabadus välistab olemuslikult otstarbekuse kontrolli õigustatuse. Kohalik

omavalitsus ei saa Vabariigi Valitsuse Reglemendi alusel teenistuslikku järelevalvet algatada, isegi

kui Maidla Vallavalitsus pöörduks vastava taotlusega Vabariigi Valitsuse poole, ei ole viimane sellega

seotud, sest lõplik otsustus on Vabariigi Valitsusel;

- kohalik omavalitsus ei täida maa riigi omandisse jätmise menetluses arvamust andes riiklikku

ülesannet. Sarnaselt maa erastamisega on menetlus, mida viib läbi maa riigi omandisse taotleja või

tema esindaja, riigi ülesannete täitmine, kuid selleks ei saa lugeda antud küsimuses kohaliku

omavalitsuse arvamuse andmist. Maa riigi omandisse jätmist ei saa võrdsustada maa erastamise

menetlusega, seda ei ole öelnud ka Riigikohus;

- kehtivas õiguses puudub riikliku ülesande legaaldefinitsioon. Selleks on eelkõige seadusandja poolt

seaduse alusel täitevvõimule pandud kohustused. Kui oleks tegemist riikliku ülesandega, siis saaks

riik seda täita nii ise kui ka delegeerides. Antud juhul ei oleks aga riigil endal võimalik anda ise

arvamust, sest kohaliku elanikkonna arvamust saab esindada kohalik omavalitsus, mitte riik;

- tegemist ei ole organilaenuga, vastasel juhul oleks tegemist sisutühja normiga. Kohalikul

omavalitsusel kui elanikkonna esindajal on valikuvabadus otsustamaks, kas maa riigi omandisse

jätmine kooskõlastada või mitte, organilaenu kohaselt peaks valikuvabadus olema välistatud;

- kohaliku omavalitsuse poolt maa riigi omandisse jätmise korra p 9 alapunkti 2 alusel arvamuse

andmine on käsitatav tõendi esitamisena haldusmenetluses. Haldusorganil (Maa-ametil) on õigus

nõuda menetlusosalistelt tõendeid. Arvamuse andmine on võrdsustatav seletuse andmisega, kohalik

omavalitsus on menetlusosaline, tema õigusi võib haldusakt puudutada, kohalik omavalitsus ei muutu

võrdväärseks riigivõimu asutusega;

- kohalik omavalitsus ei täida maa riigi omandisse jätmise korra alusel riigi omandisse taotletavale

maaüksusele sihtotstarvet määrates riiklikku ülesannet, ringkonnakohus ei ole oma vastupidist väidet

põhjendanud. Taotleja saab vastavalt maa riigi omandisse jätmise korra punktile 10 tema poolt

esitatud sihtotstarbe määrata siis, kui kohalik omavalitsus ei teosta sama korra punktis 9 loetletud

toiminguid kehtestatud tähtajaks, antud juhul teostati;

- maa riigi omandisse jätmise menetlus ja maaüksuse sihtotstarbe määramise menetlused on

eraldiseisvad paralleelsed menetlused, mitte üks ja seesama menetlus. Menetlustel on erinevad

eesmärgid, neid viivad läbi erinevad organid. MaaKatS alusel on maaüksuste sihtotstarbe määramise

pädevus kohalikul omavalitsusel (antud juhul Maidla Vallavolikogul), mitte keskkonnaministril.

Tegemist on oma olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesandega, haldusaktiga (nagu on leidnud ka

Riigikohus), mille kaudu korraldatakse maakasutust ja mis on seotud kohaliku omavalitsuse

pädevusse kuuluva planeerimismenetlusega. Seega ei saa olla tegemist haldusesisese suhtega riigi ja

kohaliku omavalitsuse vahel. Maa kasutusotstarbe kindlaksmääramisel on otsene puutumus ja mõju

kohalikele elanikele, selle kaudu kujundavad kohalikud elanikud enda elukeskkonda. Praegusel juhul

on riik soovinud kolmel väikemõõdulisel maaüksusel avakaevanduse loomist, see tegevus mõjutaks

oluliselt omavalitsuse keskkonda ja kohalikku elustandardit. MaaKS kohaselt tagatakse

maakorralduse läbiviimisel kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks;

- ebaõige on kohtute väide, et kohaliku omavalitsuse ülesandena saab kujutada üksnes KOKS §-s 6

sätestatut, nimetatud loetelu on näilik ega pole lõplik;

- kui halduskohus kaebust ei menetle, puudub Maidla Vallavalitsusel põhiseaduslik kaebeõigus;

- Maidla Vallavalitsuse õigusi on rikutud, sest keskkonnaminister on aluseta sekkunud kohaliku

omavalitsuse maaüksuste sihtotstarbe määramise pädevusse. Maidla valla arengukavas on

vaidlusaluste maaüksuste sihtotstarve põllumajandusmaa. MaaRS § 31 lg 1 p 9 alusel on võimalik

üleriigilise tähtsusega maardlate maa ka olemasoleva mäeeraldise piirides jätta riigi omandisse

põllumajandusmaana ja see ei takista kinnise (maa-aluse) kaevanduse tegemist. Avakaevanduseks

tuleb aga planeerida juurdepääsuteed, rajada ajutisi ja vajadusel püsivaid ehitisi jne, mis on

planeerimismenetluse esemeks. Maa sihtotstarve ei ole maa riigi omandisse jätmist välistavaks

asjaoluks, seda on võimalik hiljem muuta läbi kohase planeerimismenetluse.

6. Maa-amet vastustaja keskkonnaministri esindajana vaidleb kirjalikus vastuses erikaebusele

vastu, põhjendades seda järgmiselt:

- 1. juulist 1990 kuni 1. detsembrini 1993 kehtinud EV omandiseaduse § 35 lg 1 kohaselt on maa

Eesti Vabariigi omanduses. Alles maareformi käigus määratakse seadusandlikus korras kindlaks

omanikele tagastatav maa. ORAS määrab § 1 kohaselt kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu,

objektid, subjektid ja korra. Eesmärgiks on omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine.

ORAS § 4 kohaselt on teiste hulgas õigustatud subjektiks ka riik. ORAS-es sätestatud teiste isikute

seadusega kaitstud huvide mittekahjustamise nõue hõlmab endas ka riigi kui avalik-õigusliku

juriidilise isiku seadusega kaitstud huvidega arvestamist. Riigil peab olema ja jääma võimalus talle

seadusega pandud ülesannete täitmiseks. MaaRS § 31 lg 2 kohaselt on maa, mida ei tagastata,

erastata ega anta munitsipaalomandisse, samuti riigi omandis. MaaRS § 3 kohaselt määratakse

maareformi käigus kindlaks riigi omandisse jäetav maa;

- vastavalt MaaRS § 38 lg-le 1 viivad maareformi läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja

kohalikud omavalitsused MaaRS alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Maareformi käigus

mitte ainult ei tagastata, vaid ka kompenseeritakse. Maa riigi omandisse jätmine on eelistatud

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele ja prioriteetne kõigi teiste maa omandamise vormide

ees;

- MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui see jäetakse riigi

omandisse vastavalt MaaRS § 31 lg 1 p-le 9, mille kohaselt jäetakse riigi omandisse üleriigilise

tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides, välja arvatud kehtestatud korras

rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse;

- riik peab võimalikult väheste (optimaalsete) kulutustega tagama maa efektiivse kasutamise ning

looma soodsad võimalused põlevkivienergeetika jätkusuutlikuks arenguks, tagamaks riigi

varustamine elektri- ja soojusenergiaga;

- kohaliku omavalitsuse arvamus ei ole maa riigi omandisse jätmise menetluses eelhaldusaktiks,

sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

Maa riigi omandisse jätmise taotlusega teavitatakse kohalikku omavalitsust vaid sellest, et riik

kavatseb seni jätkuvalt tema omandis oleva reformimata maa riigile teadaolevate maatükki

iseloomustavate andmete põhjal vormistada seadustes sätestatud korras riigi omandisse;

- maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud isikud on esitanud halduskohtule kaebuse

keskkonnaministri käskkirja nr 700 vaidlustamiseks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesoleva kohtuvaidluse keskmes on kaks küsimust: millistel juhtudel ja alustel on vallal võimalik

vaidlustada maa riigi omandisse jätmist ja sellisele maale sihtotstarbe määramist riigi poolt.

8. Omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik (ORAS § 4), kuid maa jätmist riigi

omandisse (MaaRS § 6 lg 2 p 4) tuleb vaadata koostoimes MaaRS §-ga 2 kui erandit. Need juhtumid,

mil maa jäetakse riigi omandisse on sätestatud MaaRS § 31 lg-s 1. Käesolevas asjas on asjassepuutuv

sama paragrahvi lg 1 p 9, mis loeb riigi omandisse jäetava maa hulka ka üleriigilise tähtsusega

maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud

maa, mille tagastamist taotletakse. Maa riigi omandisse jätmine on aga prioriteetne sama maa

tagastamise suhtes (MaaRS § 6 lg 2 p 4).

9. Eeltoodu ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmine võib toimuda sellekohase menetluseta, et

vastavat otsust ei pea põhjendama ja et seda otsust ei saa vaidlustada. Seadusandja on volitanud

Vabariigi Valitsust kehtestama maa riigi omandisse jätmise korra ja volitatud valitsusasutuste ning

riigimaa valitseja määramise alused. Maa riigi omandisse jätmisel tuleb järgida vastavat korda. Riigi

omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi

omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve.

Käesoleval juhul on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektid vaidlustanud

maa riigi omandisse jätmise nende õigusi puudutavas osas. Selles osas (Pruunikulla maaüksus) on

õigustatud subjektide kaebeõigus tagatud. Kohaliku omavalitsuse üksusel puudub aga samal alusel

kaebeõigus, sest kohaliku omavalitsuse üksus ei saa enda huvi põhjendada õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide huviga, hoolimata sellest, et tegemist on kohaliku

omavalitsuse üksuse elanikega.

10. Seadus annab kohalikule omavalitsusele kui õiguse subjektile maareformi käigus mitmeid

subjektiivseid õigusi, mida maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda. Näiteks on kohalikul

omavalitsusel õigus taotleda maa munitsipaalomandisse andmist. Seega tuleb tunnustada kohaliku

omavalitsuse üksuse õigust halduskohtus vaidlustada maa riigi omandisse jätmist. Kui kohaliku

omavalitsuse üksuse õigusi maa riigi omandisse jätmine ei riku, siis jääb kaebus riigi omandisse

jätmise peale rahuldamata.

11. KOKS § 6 lg 1 alusel on kohaliku omavalitsuse ülesandeks omavalitsusüksuses

territoriaalplaneerimise korraldamine. Territoriaalplaneerimisega on tihedalt seotud ka vastava maa

sihtotstarbe määramine. MaaKatS § 18 lg 2 sätestab, et detailplaneeringu koostamise korral määrab

kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Sama paragrahvi

lg-st 6 tuleneb, et kui detailplaneeringut ei koostata, siis määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse

sihtotstarbe üldplaneeringu alusel. Üldplaneeringu puudumise korral määrab katastriüksuse

sihtotstarbe kohaliku omavalitsuse volikogu. Ka Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega

nr 36 kinnitatud aluste punkti 7 kohaselt määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohalik

omavalitsusorgan, juhindudes MaaKatS §-dest 18 ja 19 ning KOKS-i alusel antud kohaliku

omavalitsuse arengukavast. Kuni 17. oktoobrini 2005 kehtinud KOKS § 9 sätestas, et valla või linna

arengukava on dokument, mis sisaldab antud omavalitsusüksuse majandusliku ja sotsiaalse olukorra

ning keskkonnaseisundi analüüsi, pikemaajalise tegevuse kavandamise ning edasise arengu suundi ja

eelistusi. Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva KOKS § 37 lg 1 sõnastuse kohaselt peab vallal või linnal

olema arengukava. Arengukava on omavalitsusüksuse pika- ja lühiajalise arengu eesmärke määratlev

ja nende elluviimise võimalusi kavandav dokument, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku,

sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi

ning on aluseks erinevate eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele.

12. Maa riigi omandisse jätmise korra (Kord) punkti 9 alapunkti 2 järgi annab kohalik omavalitsus

arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning

maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud. Sama korra punkt 10 sätestab, et kui kohalik

omavalitsus ei tee Korra punktis 9 loetletud toiminguid kehtestatud tähtaja jooksul, siis võidakse maa

jätta riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega.

Maareformi seadus ega Kord ei reguleeri juhtumit, kui kohalik omavalitsus esitas arvamuse, milles ta

ei nõustu maa riigi omandisse jätmise või sellele maale määratava sihtotstarbega. Maa sihtotstarbe

määramine on Maareformi seadusest ja Korrast tulenevalt kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kord ei

anna riigile võimalust anda riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus

ei nõustu. Maa sihtotstarbe määramine on reguleeritud kui küsimus, milles kohalik omavalitsus pole

allutatud riigi järelevalvele.

13. Kolleegium on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi

omandisse jätmise menetluses on reguleeritud kui kohaliku elu küsimuse otsustamine. Riik saab riigi

omandisse jäetavale maale määrata sihtotstarbe vaid siis, kui vastav vald või linn jätab selles

küsimuses arvamuse andmata.

Kohaliku omavalitsuse üksuse pädevus maa sihtotstarbe määramisel ei tohiks välistada riigi

seaduslikul alusel toimuvat sekkumist maa sihtotstarbe määramisse juhul, kui see on seotud riigi

ülekaalukate avalike huvidega. Riigi sekkumine peaks toimuma kohases menetluses, kaaludes ühelt

poolt riigi huve ja teiselt poolt kohaliku omavalitsuse huve.

14. Tulenevalt eeltoodust on halduskohtul pädevus lahendada Maidla Vallavalitsuse ja riigi vahelist

vaidlust, mis puudutab Esku ja Kukersiidi maaüksuste riigi omandisse jätmist ja selle raames maa

sihtotstarbe määramist.

Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2005. a määrus asjas nr 3-287/05 ja Tallinna Ringkonnakohtu

15. septembri 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/925/05 kuuluvad tühistamisele. Asi tuleb saata

menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld