3-2-1-6-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-6-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Aktsiaseltsi U (pankrotis) hagi V.B ja A.N vastu tekitatud

kahju eest solidaarselt 305 000 krooni väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

40/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.B ja A.N kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaatorid V.B (isikukood xxxxxxxxxxx) ja A.N (isikukood

xxxxxxxxxxx) ning vastustaja aktsiaselts U (pankrotis,

registrikood xxxxxxxx), seadusjärgne esindaja pankrotihaldur

Katrin Prükk.

Asja läbivaatamise kuupäev

20. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsus

ning saata asi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A.N enda ja V.B eest 10. novembril 2005. a tasutud

kassatsioonikautsjon 1500 (üks tuhat viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1. aprillil 2003. a esitas aktsiaselts (AS) U (pankrotis) Ida-Viru Maakohtule hagi V.B ja A.N vastu

äriseadustiku (ÄS) § 315 ja § 289 lg 1 rikkumisega tekitatud kahju eest kostjatelt solidaarselt 305 000

krooni väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt panditi AS-i U (pankrotis) ja AS-i E poolt 31. märtsil 1998. a sõlmitud

pandilepinguga AS-i U (pankrotis) hooned, tagamaks AS-i E ja AS-i D vahel 9. märtsil 1998. a

sõlmitud Visa Gold pangakaardi kasutamise lepingust nr 2863 tulenevate kohustuste (kuulimiit

600 000 krooni) ja selle lepingu võimalikest lisadest ja muudatustest tulenevate nõuete täitmist.

Hoonete pantimine otsustati AS-i U (pankrotis) aktsionäride üldkoosolekul 10. märtsil 1998. a,

millest võtsid osa juhatuse liige ja aktsionär V. B ja aktsionär A. N. 20. mail 1998. a sõlmis hageja

AS-iga E 31. märtsi 1998. a pandilepingu muutmise kokkuleppe, mille kohaselt tagati

pandiesemetega ka AS-i D ja AS-i E vahel 27. märtsil 1998. a sõlmitud laenulepingust nr 77563 ja

selle 18. mail 1998. a sõlmitud lisakokkuleppest nr 1 (laenusumma 800 000 krooni) ning 20. mail

1998. a sõlmitud laenulepingust nr 77666 (laenusumma 300 000 krooni) ning eeltoodute võimalikest

lisadest ning muudatustest tulenevate nõuete täitmine. Pandilepingu muutmise kokkuleppe aluseks oli

hageja aktsionäride üldkoosoleku 18. mai 1998. a otsus. Ka selle otsuse vastuvõtmisest võtsid osa

kostjad.

AS D ei suutnud täita laenulepingust nr 77563 tulenevaid kohustusi AS-i E ees 300 000 krooni

ulatuses. Ida-Viru Maakohtu täitevosakond müüs laenuandja avalduse alusel panditud hooned

26. juunil 2000. a hinnaga 305 000 krooni. Pankrotimenetluse ajal ei olnud enam võimalik AS-i D

vastu nõuet esitada, kuna pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu ning 24. juulil 2001. a kustutati

nimetatud aktsiaselts registrist.

Hagiavalduse kohaselt lähtusid AS-i U (pankrotis) aktsionärid ja juhatus hagejale kuuluvate hoonete

pantimisel iseenda ning AS-i D, mitte aga AS-i U (pankrotis) huvidest. Kostjad olid AS-i D

aktsionärid ja V. B ka juhatuse liige. Lisaks otsustati AS-i U (pankrotis) aktsionäride 10. oktoobri

1997. a üldkoosolekul võtta aktsionäriks ka AS D ning suurendada aktsiakapitali 272 000 kroonini,

lastes välja 172 nimelist aktsiat. Samuti otsustati, et aktsiate märkimise eesõigus on AS-il D, kes

tasub nende eest mitterahalise sissemaksega. Pandilepingu sõlmimise ajaks oli hageja teinud kõik

endast oleneva, et viia lõpuni aktsiakapitali suurendamine ja vormistada AS D oma aktsionäriks.

Pandilepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel oli AS D juba AS-i U (pankrotis) aktsionär. Seega

võttis hageja endale kohustuse tagada oma aktsionäri laenu. Kostjate tegutsemine isiklikes huvides

väljendub ka selles, et nad mõlemad käendasid isiklikult AS-i D kohustuste täitmist AS-i E ees.

Võimaldades täiendavat tagatist hageja hoonete näol, lootsid kostjad vabaneda isiklikust vastutusest

AS-i E ees juhul, kui AS D oma kohustusi täita ei suuda. Tagades AS-i D kohustusi hagejale

kuulunud varaga, rikkusid kostjad ÄS §-st 281 tulenevat keeldu ja lõid võimaluse hagejale kahju

tekkimiseks. See võimalus realiseerus juunis 2000. a, kui AS D ei suutnud oma kohustusi panga ees

täita ja pandiesemed täitemenetluse käigus võõrandati. Sellega kaotas hageja omandiõiguse nimetatud

hoonetele. Tulenevalt hoonete müügihinnast tekitasid kostjad hagejale kahju 305 000 krooni. ÄS

§ 289 lg 1 kohaselt vastutab aktsionär aktsiaseltsile tahtlikult tekitatud kahju eest. Puudub alus

kahelda, et otsused hageja vara pantimise kohta vastasid kostjate tahtele. Arvestades AS-i U

(pankrotis) ja AS-i D seotust ning nende aktsionäride ringi kattuvust, pidid kostjad pandilepingu ja

selle muutmise kokkuleppe sõlmimisel olema teadlikud AS-i D majanduslikust olukorrast ja

perspektiividest. Allkirjastades vaadeldava pandilepingu ja selle muutmise kokkuleppe, millise

sõlmimist seadus keelas, ei käitunud V.B AS-i U huvides vajaliku hoolsusega, millega rikkus seadust

ja juhatuse liikmele põhikirjaga esitatavaid nõudeid. Kuna kahju tekkimine sai võimalikuks kostjate

ühise tegevuse tulemusena, tuleb kostjatel tulenevalt ÄS §-st 315 ja tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 459

kahju solidaarselt hüvitada.

3. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostja V.B ei vaidlustanud üldkoosolekul vastu võetud otsust

pandilepingu sõlmimise kohta, kuna see polnud vastuolus asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga 278. Kostja

ei nõustunud aga hageja väitega, et pandilepingut sõlmides ei tegutsenud ta pantija huvides ning

tekitas hagejale tahtlikult kahju. AS-i U (pankrotis) ja AS-i D seovad ammused partnerlussuhted -

viimane oli hageja üks suurim kauba tarnija. Sõlmitud pandileping oli tagatiseks saadavale kaubale.

Lepingu sõlmimise ajal oli AS-i D majanduslik olukord stabiilne, peamised probleemid tekkisid

1999. a, kui mitu partnerit sattus raskesse majanduslikku olukorda ja ei suutnud 1999. a märtsist kuni

detsembrini võetud kauba eest tasuda.

Kostja A.N kirjalikus vastuses toodud seisukohad on samased V. B esitatutega.

Kostjate esindaja leidis 11. detsembri 2003. a kohtuistungil, et mööda on lastud 5-aastane hagi

esitamise tähtaeg.

4. Ida-Viru Maakohus rahuldas 22. aprilli 2004. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis mõlemalt

kostjalt hageja kasuks välja 150 000 krooni.

Kohus leidis, et 10. märtsi 1998. a vara pantimise otsuse vastuvõtmisel ja 31. märtsi 1998. a

pandilepingu sõlmimisel ei olnud AS D hageja aktsionär ega emaettevõte ning sellel ajal ei olnud

võimalik hagejat ja AS-i D lugeda kontserniks ÄS § 6 mõttes.

Kohus viitas ÄS § 281 alates 9. jaanuarist 1998. a kehtinud redaktsioonile ning ei nõustunud kostjate

seisukohaga, et AÕS § 278 kohaselt puudus vara pantimise keeld. Aktsionäride üldkoosoleku

toimumise ajal, 18. mail 1998. a oli AS D juba hageja aktsionär ning vastavalt ÄS §-le 281 ei olnud

kostjatel õigust otsustada varade pantimist.

Kuigi V.B oli ka AS-i D seaduslik esindaja, esines ta otsuse vastuvõtmisel hageja aktsionärina. Seega

AS-i D esindaja üldkoosolekust osa ei võtnud. Sellega ei lähtutud otsuse vastuvõtmisel põhikirja

punktist 6.6 ja ÄS § 297 lg-st 1, mille alusel võib üldkoosolek vastu võtta otsuseid, kui kohal on

vähemalt pool aktsiatega esindatud häältest. AS-ile D kuulus 172 aktsiat nimiväärtusega 172 000

krooni, kostjale aga kokku 100 aktsiat nimiväärtusega 100 000 krooni. Otsuse vastuvõtmisel ületasid

kostjad ÄS § 298 lg-s 1 kehtestatud üldkoosoleku pädevuse.

Viitega ÄS § 289 lg-le 1 märkis kohus, et kostjad tagasid seadusvastaselt kolmanda isiku, hiljem

aktsionäri, kohustuse täitmist kokku 1 700 000 krooni ulatuses. Kui poleks antud luba vara

pantimiseks, ei oleks kahju tekkimine võimalik olnud. Otsuse kohaselt tagasid kostjad ilma juhatuse

ja nõukogu loata teise isiku kohustuste täitmist ulatuses, mis ületas mitmekordselt äriühingu

aktsiakapitali. Kostjad pidid ette nägema, et kui võlgnik jätab laenukohustuse täitmata, realiseeritakse

panditud vara. Praegusel juhul vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Äriseadustik ei sätesta

aegumist aktsionäride vastutuse osas. Tehingu tegemise ajal ei näinud äriseadustik ette aktsionäride

solidaarset vastutust. Kuna otsuse vastuvõtmisel olid kostjate hääled võrdsed, peavad nad hageja ees

võrdselt vastutama.

Põhjendamatud on hageja nõuded kostjate vastutusele võtmiseks ÄS § 315 alusel. A.N ei olnud

hageja juhatuse liige ning tema suhtes ei saa kohaldada juhatuse liikme vastutust reguleerivaid sätteid

ega solidaarset vastutust.

Otsuse kohaselt ei loo asjaolu, et panditud vara realiseeriti hinnaga 305 000 krooni, hagejale õigust

kahju hüvitamisele summas 305 000 krooni. Kostjatelt on õigus nõuda vaid seda osa realiseeritud

vara maksumusest, mis läks tagatud kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ülejäänud osa

ei ole talle tagastatud. Seetõttu leidis kohus, et hagi tuleb rahuldada summas 300 000 krooni,

kummaltki kostjalt tuleb välja mõista 150 000 krooni.

5. Apellatsioonkaebuse esitasid kostjad. Kostjad palusid maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus muutis 5. oktoobri 2005. a otsusega osaliselt Ida-Viru Maakohtu otsuse

põhjendusi ja rahuldas hagi osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud ja maakohtu otsuses muutmata

jäetud põhjendustel.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kontrolliti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 1 alusel

esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale kaevati.

Maakohtu otsust ei vaidlustatud haginõude osalise rahuldamise osas ja väljamõistetud summa

solidaarselt väljamõistmata jätmise osas, samuti juhatuse liikme vastutuse kohaldamata jätmise osas.

Seetõttu neid küsimusi otsuses ei puudutatud.

AS-i D esindaja osalemise kohta üldkoosolekul märkis ringkonnakohus, et 18. mai 1998. a

aktsionäride koosoleku protokollist (maakohtu tl 32) nähtub, et koosolekust võtsid osa A.N ja V.B,

kummagi osalus 50%. Protokoll ei sisalda viidet selle kohta, et juriidilise isiku AS-i D esindaja osales

koosolekul. Ka juhul kui AS-i U (pankrotis) aktsionäride üldkoosolekul oleks kolmanda aktsionäri -

AS-i D - esindajaks olnud isik, kes samaaegselt oli füüsilise isikuna AS-i U (pankrotis) aktsionär,

pidanuks sellekohane informatsioon sisalduma ka sõnaselgelt protokollis. Asja materjalides ei ole

ühtegi dokumenti, mida võiks hinnata juhatuse otsusena laenu tagamise kohta. Samas asus

ringkonnakohus seisukohale, et ülalnimetatud küsimustes oma seisukohtade avaldamisega on

maakohus rikkunud protsessiõiguse norme. TsMS § 229 lg 2 kohaselt ei või asjas, mis ei riiva

avalikku huvi, kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Asjast

ei nähtu, et keegi pooltest oleks toetunud oma väidetes või vastuväidetes 18. mai 1998. a aktsionäride

üldkoosolekul otsuste tegemisega seotud protseduuri ja pädevuse küsimustele, osutades aktsiaseltsi

põhikirjale ja ÄS §-des 317, 297, 298 sätestatule. Lähtudes eeltoodust tuleb maakohtu otsuse

põhjendavast osast välja jätta põhjendused, mis puudutavad pädevust ja otsuse tegemise

protseduurilisi küsimusi.

Maakohus tuvastas, et 31. märtsil 1998. a ei olnud AS D hageja aktsionär. Vara pantimise otsuse

tegemise ajal, 18. mail 1998. a oli AS D juba hageja aktsionäriks ja kehtis ÄS §-s 281 sätestatud

keeld. Ringkonnakohtu istungil võtsid kõik protsessiosalised õigeks, et AS D oli alates 7. aprillist

1998. a AS-i U (pankrotis) aktsionär.

Vaidluse lahendamisel on maakohus lähtunud ÄS § 281 õigest, tol momendil kehtinud redaktsioonist.

Apellatsioonkaebuse viide sellele, et hilisem ÄS § 281 redaktsioon on oma formuleeringus erinev

varasemast, on iseenesest õige, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et mais 1998 kehtinud ÄS

§ 281 lg 1 kohaselt oli aktsiaseltsi aktsionäri laenu tagamine lubatud. 1998. a mai seisuga ÄS § 281

lg 1 redaktsioonis sisalduv laenu andmise ja tagamise keeld oli absoluutne, erinevalt sama sätte

hilisemast redaktsioonist, milles on regulatsioon piirangutega - näiteks seotuna aktsiakapitali

suurusega. Ka ÄS § 281 lg 1 hilisemas redaktsioonis sisalduv keeld oleks välistanud AS-i D laenude

tagamise, kuna AS-i D omandis oli rohkem kui 1% AS-i U (pankrotis) aktsiakapitalist.

1998. a mais kehtinud ÄS § 281 kohaselt ei võinud aktsiaselts anda ega tagada laenu aktsiaseltsi ega

selle emaettevõtja osanikule, juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile, samuti nendega võrdset

majanduslikku huvi omavatele isikutele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. ÄS § 289 lg 1 kohaselt

vastutas aktsionär aktsiaseltsile tahtlikult tekitatud kahju eest.

AS-i U (pankrotis) aktsionäri AS-i D kohustuste tagamise otsustamisega on aktsionärid/kostjad

rikkunud ÄS §-s 281 sätestatud keeldu ja tekitanud äriühingule tahtlikult kahju. Tegemist ei ole

äritegevuse raames hariliku äritehinguga, mille puhul on mõistlik eeldada teatud äririski olemasolu.

Aktsionärid peavad oma otsustes lähtuma eelkõige äriühingu huvidest. Otsustades 18. mail 1998. a

aktsionäride üldkoosolekul tagada teise aktsionäri -aktsiaseltsi, milles kostjad omasid samuti aktsiaid

(kumbki maakohtu otsuse kohaselt 35%), kohustusi, ei ole kostjad toiminud AS-i U (pankrotis)

huvides. AS-i U (pankrotis) huvides olnuks eelkõige oma kohustuste tagamine võimalike

võlausaldajate (sealhulgas AS-i D) ees. Kostjate väited seaduse mittetundmisest, AS-i D

partnerlussuhetest ja pandilepingu teise poole töötaja arvamusest lepingu sõlmimise seaduslikkuse

kohta ei anna alust vabastada neid vastutusest ÄS § 289 lg 1 järgi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Ühises kassatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti ÄS § 289 lg-t 1. ÄS § 289

lg 1, mis reguleerib aktsionäride vastutust, ei sätesta nende vastutust üksnes seaduse nõuete, s.o ka

ÄS § 281 formaalse rikkumise eest, vaid seob vastutuse tahtluse olemasoluga kahju tekitamisel.

Formaalselt seaduse nõuete rikkumise eest sätestab vastutuse ÄS § 315 lg 1 ja seda juhatuse

liikmetele.

Puuduvad tõendid kostjate tahtluse kohta hagejale kahju tekitamises. Tõenditest ei nähtu, et

1998. aastal oleks AS D olnud majanduslikes raskustes. Samuti tegutses sel ajal edukalt AS U,

majandusraskused tekkisid mõlemal äriühingul alles 1999. aastal kostjatest sõltumatutel asjaoludel.

Kostjatel oli küll tahe tagada AS-i D laenu, kuid see tahe ei olnud suunatud AS-ile U (pankrotis)

kahju tekitamisele.

9. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastust esitanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Kolleegium analüüsib esmalt ÄS § 289, mis reguleerib aktsionäride vastutust kahju tekitamise

eest.

1998. a mais, mil sõlmiti hoonete pantimise leping, kehtis ÄS § 289 lg 1 järgmises sõnastuses: "(1)

Aktsionär vastutab aktsiaseltsile, teisele aktsionärile või kolmandale isikule tahtlikult tekitatud kahju

eest." Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei vastuta aktsionär tekitatud kahju eest, kui ta ei ole võtnud

osa kahju tekitamise aluseks olnud üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest või kui ta hääletas otsuse

vastu. Kohtud on tuvastanud, et 18. mai 1998. a aktsionäride üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisel

osalesid nii V. B kui ka A. N, kes hääletasid hoonete pantimise otsuse poolt.

Äriseadustiku § 289 peamise eesmärgina näeb kolleegium olulise erandi tegemist ÄS § 221 lg-s 2

sätestatud aktsionäride piiratud vastutuse põhimõttest ja regulatsiooni andmist eelkõige nende

juhtumite jaoks, mil aktsionärid kasutavad aktsiaseltsi olulises vastuolus õiguskorras tunnustatud

üldiste eesmärkidega. Näiteks juriidilise isiku abil kuriteo tunnustega teo toimepanemiseks, isikliku ja

juriidilise isiku vara eraldamata jätmisel vms. Kui ÄS § 289 tõlgendada ja kohaldada laiendavalt,

võiks see kaasa tuua äriühinguõigusele võõraid tagajärgi, eelkõige aktsionäri põhjendamatult

piiramatu vastutuse. Samuti tähendaks nt aktsiaseltsile kasulikel tingimustel sõlmitud tehing reeglina

ühtlasi seda, et kolmanda isiku jaoks ei ole see sõlmitud kasulikel tingimustel. Kuid ainuüksi sellega

ei saaks kaasneda ÄS § 289 koosseisutunnuste ning aktsionäride vastutuse olemasolu tunnustamine

kolmanda isiku kahjustamise tõttu. ÄS § 289 ei välista iseenesest ka aktsiaseltsi juhatuse või nõukogu

liikme vastutust ÄS §-de 315 ja 327 kohaselt. Seega tuleb eeltoodud sätteid reeglina tõlgendada ja

kohaldada koostoimes, lähtudes konkreetse asja tehioludest.

12. Ringkonnakohus on leidnud, et kostjad on aktsionäridena tekitanud hagejale tahtlikult kahju, sest

tegemist ei olnud äritegevuse raames hariliku äritehinguga. Kostjad ei toiminud hageja huvides.

Hageja huvides toimimine oleks olnud eelkõige hageja kohustuste tagamine võimalike võlausaldajate

ees.

Kolleegium märgib ringkonnakohtu seisukoha kohta järgmist. Ringkonnakohtu otsusest ei tulene

üheselt, millele oli kohtu arvates suunatud kostjate tahtlus kahju tekitamisel. Riigikohus on nt oma

lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-129-02 (RT III 2002, 35, 386) leidnud, et kahju tekitamise analüüsimisel

tuleb reeglina lähtuda isiku süüst teo, mitte aga süüst tagajärje (kahju) suhtes. Aktsionäri vastutus ÄS

§ 289 lg 1 vastava redaktsiooni kohaselt eeldab aga just otsest või kaudset tahtlust tagajärje suhtes.

Tahtlus võis tsiviilkoodeksi kehtivusaegse õigusteooria kohaselt väljenduda otseses või kaudses

tahtluses. Otsene tahtlus seisnes teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede

ettenägemises ja nende tagajärgede soovimises. Kaudse tahtluse korral asendus tagajärje

ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega.

13. Kolleegium peab vajalikuks samuti analüüsida, millised on ÄS § 281 rikkumise tagajärjed selle

tehingu osas, mida sõlmides ÄS § 281 rikuti. Kuna see küsimus on oma iseloomult õiguslik nii enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 kui ka alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 438 lg 1

tähenduses, siis peab kohus selle lahendama omal algatusel. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas

nr 3-2-1-109-04 (RT III 2004, 28, 309 ) leidnud, et ÄS § 281 lg-s 3 sätestatud keelu eesmärk oli

nende võlausaldajate, kes ei olnud konkreetse tagatislepinguga tagatava laenu andjad, ning

aktsiaseltsi vähemusaktsionäride huvide kaitsmine. Seega toob selle keelu rikkumine kaasa sõlmitud

tagatistehingu tühisuse, sest seadust on oluliselt rikutud. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Käesolevas asjas tuleb kohaldada ÄS § 281 1998. a maikuus kehtinud redaktsiooni, mille kohaselt ei

võinud aktsiaselts anda laenu ega seda tagada aktsiaseltsi ega selle emaettevõtja osanikule, juhatuse

ega nõukogu liikmele ega prokuristile, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavatele

isikutele, kui seaduses ei olnud sätestatud teisiti. Kohtud on tuvastanud, et juba 7. aprillil 1998. a oli

AS D hageja aktsionär, kellele panga poolt antud laenu tagamise osas (hageja aktsionäride

üldkoosoleku 18. mai 1998. a otsus) kehtis järelikult ÄS §-s 281 sätestatud laenu tagamise keeld.

Kohtud pole aga järeldanud, et seda keeldu rikkudes sõlmitud tehing oli enne 1. juulit 2002. a

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-te 2 ja 3 järgi tühine ning kehtetu algusest

peale.

14. Järgmisena tõusetub küsimus ÄS § 281 rikkudes sõlmitud tühise tehingu tagajärgedest.

Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et hageja poolt laenu tagamiseks panditud hooned on AS-i E

avalduse alusel müüdud täitemenetluse käigus. Oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03 (RT III

2004, 4, 44) on Riigikohus leidnud järgmist: "Kui kohtutäituri vahendusel sai AS E hageja vara arvel

720 000 krooni, ilma et tal oleks selle raha omandamiseks garantiilepingust tulenevat alust, siis tekkis

hagejal TsK § 477 lg 1 kohaselt õigus nõuda AS-lt E selle summa tagastamist. Seega ei saa hageja

varast AS-le E tasutud 720 000 krooni lugeda hageja kahjuks, sest juhul, kui AS-l E puudus selle

summa saamiseks alus, omandas hageja sama summa suuruse tagasinõudeõiguse AS E vastu

tsiviilkoodeksi vara alusetut omandamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium leiab, et hageja

kahjuna oleks vaadeldav vaid see osa 720 000 kroonist, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus

on sellest summast väiksem. Kuna tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub kannatanul, siis

pidi hageja esitama tõendid tagasinõudeõiguse väärtuse suuruse kohta." Põhimõtteliselt samale

järeldusele on Riigikohus jõudnud ka eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04. Selles lahendis

leidis Riigikohus: "Raha omandamise aluseks selles asjas oli täitemenetluses toimunud

enampakkumine. Kui enampakkumine kehtib, ei saa hageja nõuda enampakkumisel saadu

väljaandmist. Tuginedes täitedokumendiks olnud käenduslepingu tühisusele ja selle tagajärjel

täitemenetluse alusetule läbiviimisele, mis tõi kaasa käendaja omandiõiguse rikkumise, on hageja

nõuet kostja vastu õige kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena Tsiviilkoodeksi

järgi."

Toetudes eeltoodule, leiab kolleegium, et kui käesolevas asjas on AS E saanud hageja arvel

täitemenetluse tulemusel 300 000 krooni ilma õigusliku aluseta, s.t pandilepinguta, võib hagejal olla

nimetatud summa ulatuses tekkinud alusetu rikastumise nõue AS-i E vastu. Seega ei pruugi hagejal

ollagi kahju tekkinud.

Kohtud ei ole ÄS § 281 rikkudes sõlmitud tehingu tühisusega arvestanud ega tuvastanud, kui palju

täitemenetluse tulemusel saadud raha anti üle AS-ile E. Esitatud kahju hüvitamise nõude

otsustamiseks tuleb lahendada küsimus, kas hagejal on tekkinud kahju ja kui on, siis millises

suuruses.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve