3-2-1-2-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ F hagi Lõuna Politseiprefektuuri vastu üürilepingu

kehtivuse tuvastamiseks, selle täitmisele kohustamiseks ja

lepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-292/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator Lõuna Politseiprefektuur ja tema lepinguline esindaja

vandeadvokaat Leonid Tolstov ning vastustaja OÜ F (registrikood

xxxxxxxx) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Olev

Kuklase

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov,

vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase,

protokollija Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. mai 2005. a otsus ja Tartu

Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2005. a otsus.

2. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

3. Tagastada AS-ile Advokaadibüroo Paul Varul 11. novembril

2005. a tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2000. aastal toimunud riigihanke tulemusena sõlmitud üürilepingu ja selle muutmise lepingu alusel

andis OÜ F Tartu Politseiprefektuurile (praegune Lõuna Politseiprefektuur) kümneks aastaks üürile

Tartus Raekoja plats 9 asuvad äriruumid.

2. Lõuna Politseiprefektuur esitas 30. aprillil 2004. a OÜ-le F üürilepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse. Ülesütlemisavalduse kohaselt öeldi alates 1. augustist 2004. a üürileping üles, kuna üüritud

ruumid ei vasta kaasajale ja üldkasutatavatele ehitistele esitatavatele nõuetele. Samuti on üürileandja

rikkunud lepingut, jättes üürnikuga kooskõlastamata kindlustuslepingu tingimused, sõlmimata ja

kooskõlastamata valveteenuse lepingu, tasumata parkimistasu ja tagamata lepingus ettenähtud

parkimiskohad.

3. OÜ F esitas 10. septembril 2004. a Tartu Maakohtule hagi Lõuna Politseiprefektuuri vastu

üürilepingu kehtivuse tuvastamiseks, selle täitmisele kohustamiseks ja lepingu ülesütlemise tühisuse

tunnustamiseks. Hagiavalduse kohaselt ei öelnud kostja üürilepingut erakorraliselt üles seaduslikul

alusel ning pooltevaheline üürisuhe ei ole lõppenud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 313 lg 2 sätestab, et

üürilepingu erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaoludel.

Kostja ei ole nendes paragrahvides toodud asjaolusid ülesütlemisavalduses esitanud.

4. Lõuna Politseiprefektuur vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt võib lepingu p-de 8.4 ja 8.4.2

alusel üürnik lepingu ennetähtaegselt lõpetada pärast ühe aasta möödumist lepingu allakirjutamisest,

teatades sellest teisele poolele kirjalikult kolm kuud ette, muuhulgas juhul, kui üürileandja ei täida

lepingulisi kohustusi. Lepingu p 5.1.8 järgi kohustus üürileandja kindlustama Raekoja plats 9 hoone,

kus ruumid asuvad ja neis asuva vara, kooskõlastades kindlustamise tingimused eelnevalt kirjalikult

üürnikuga; p 5.1.9 kohaselt kohustus üürileandja sõlmima ruumide valveteenuse lepingu selleks

litsentsi omava firmaga, kooskõlastades valve tingimused eelnevalt kirjalikult rentnikuga; p 5.1.11

järgi kohustus üürileandja võimaldama üürnikul takistuseta ja tasuta kasutada kümmet parkimiskohta

Raekoja plats 9 siseõues ja organiseerima tasuta parkimise viiele sõiduautole Poe tn parklas. Pooled

ei ole kokku leppinud, et üürileandja poolt lepinguliste kohustuste täitmata jätmine peab olema

oluline, kauakestev, mõjuv jms. Hageja rikkus lepingulisi kohustusi, mille täpne järgimine oli kostja

huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Ülesütlemisavalduse vaidlustamine alles kolme kuu

möödumisel selle esitamisest on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Samuti leidis

kostja, et tulenevalt VÕS § 108 lg 2 p-dest 1 ja 2 on välistatud politseiprefektuuri ruumidesse tagasi

asumine.

5. Tartu Maakohus rahuldas OÜ F hagi osaliselt ning tunnustas vaidlusaluse üürilepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse tühisust ja üürilepingu kehtivust. OÜ F hagi Lõuna Politseiprefektuuri vastu

lepingu täitmisele kohustamiseks jättis kohus rahuldamata.

Maakohtu otsuse kohaselt leppisid pooled kokku, et üürileandja mis tahes kohustuste rikkumise

korral võib üürnik lepingu üles öelda. Seega eeldavad pooled, et mis tahes lepingulise kohustuse

rikkumisel on tegemist mõjuva põhjusega VÕS § 313 lg 1 järgi. Kohus asus seisukohale, et

üürileandja täitis oma üürilepingust tulenevaid kohustusi ning üürnikul ei ole alust üürilepingu

ennetähtaegseks ülesütlemiseks VÕS § 313 lg 2 alusel.

Maakohus tuvastas, et üürileandjale kuuluv hoone ja selles asuv vara on kindlustatud, üürileantud

ruumide valveteenuse leping on sõlmitud ja üürileandja tegi kõik endast oleneva parkimiskohtade

tagamiseks. Kohus leidis, et lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks VÕS § 313 lg 1 järgi ei saa olla

põhjendused, et üüritud ruumid osutusid politseitöö jaoks kasutuskõlbmatuks.

Kaaludes nii üürniku kui ka üürileandja huve, leidis maakohus, et avaliku võimu kandjat, kes osaleb

tsiviilõigussuhetes, ei saa tsiviilõigusele omasest poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt seada

tsiviilõigussuhetes eelisseisundisse. Seda isegi siis, kui lepingu pooleks oleva avaliku võimu kandja

soov lepingut erakorraliselt üles öelda tuleneb avalikust huvist.

VÕS § 108 lg 2 p 2 sätestab erinormina, et kohustuse täitmist ei või nõuda, kui kohustuse täimine on

võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas. Sellest tulenevalt jättis maakohus rahuldamata

hageja nõude kohustada kostjat üürilepingut täitma. Võlaõigusseadus ei sätesta äriruumi üürilepingu

ülesütlemise vaidlustamiseks tähtaega. Seega on põhjendamatu kostja väide, et ülesütlemisavalduse

vaidlustamine kolme kuu möödumisel tuleb lugeda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega vastuolus

olevaks.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega jätta hagi täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendusega, et pärast 1. juulit 2002. a tuleb üürilepingu

erakorralise ülesütlemise korral VÕS § 196 lg-st 1 ja § 313 lg-st 1 tulenevalt hinnata, kas üürileandja

rikkus lepingut ja kas see saab olla mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemisele. Nii VÕS § 196 lg 1

kui ka § 313 lg 1 sätestavad, et kestvuslepingu võib üles öelda mõjuval põhjusel, s.o juhul, kui teise

poole väidetavast lepingurikkumisest tulenevalt ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki

asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Seega

on teise lepingupoole väidetav lepingurikkumine otseselt seotud ka lepingu erakorralise ülesütlemise

aluseks oleva mõjuva põhjuse esinemisega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses toodud

põhjendustega lepingu väidetavate rikkumiste kohta.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei anna üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust ka asjaolu, et

lepingu kehtivuse ajal võisid seadused muutuda ja kehtima hakata uued õigusaktid ning otsustati teha

politseireform. Neid asjaolusid ei saa lugeda ka üürilepingu p 8.4.1 kohaldamise aluseks, mille järgi

võis üürnik lepingu ennetähtaegselt lõpetada, kui ruumid osutuvad kasutuskõlbmatuks asjaolude

tõttu, mille eest üürnik ei vastuta.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et üürileandja huvid lepingu jätkamiseks kaaluvad üles üürniku

huvid lepingu erakorraliselt lõpetamiseks, kuna üürileandja on teinud üürileantud hoonele ulatuslikke

kulutusi, eeldades, et üürileping kehtib kümme aastat ja seda saadakse ennetähtaegselt lõpetada

üksnes seadusest ja lepingust tulenevatel alustel, s.o lepingu olulise rikkumise korral või mõjuvate

põhjuste esinemisel.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et võlaõigusseadus ei sätesta äriruumi

üürileandjale tähtaega üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks. Asjas ei saanud kohaldada

analoogiat VÕS § 329 lg-ga 1. See paragrahv sätestab eluruumi üürniku poolt üürilepingu

ülesütlemise vaidlustamise tähtaja, äriruumi üürilepingu erakorralise ülesütlemise tähtaega see säte

ette ei näe.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

9. Kostja leiab, et kohtuotsused on tehtud isiku suhtes, keda ei ole nõuetekohaselt kohtusse kutsutud.

Vaidluses kostjaks märgitud Lõuna Politseiprefektuur ei ole iseseisev juriidiline isik, vaid kohalik

täidesaatva riigivõimu volitusi omav asutus. Tsiviilkohtumenetluses saab enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dest 70 ja 71 tulenevalt

tsiviilprotsessiõigusvõimet ja -teovõimet omada seaduses sätestatud tingimustel füüsiline või

juriidiline isik. Seega on pooleks Eesti Vabariik, keda aga ei ole nõuetekohaselt kohtusse kutsutud.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse

põhimõtte. Kohtud on ekslikult leidnud, et kuivõrd VÕS § 196 lg 1 ja § 313 lg 1 sätestavad lepingu

ülesütlemise üksnes mõjuval põhjusel, siis pole kohaldatav poolte kokkulepe selle kohta, et üürnikul

on vajadusel õigus leping üles öelda sõltumata üürileandjapoolsest lepingurikkumise raskusest.

Kohtud on leidnud, et üürnik peab üürilepingu ülesütlemisel tõendama, et tema põhjus leping üles

öelda on piisavalt mõjuv. Seaduse imperatiivsus on VÕS §-s 275 sätestatud üksnes eluruumi üürniku

suhtes, äriruumidele selle sätte piirangud ei laiene. Samuti ei tulene VÕS § 196 lg 1 ega § 313 lg 1

olemusest, et nendest sätetest kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimine on keelatud. Vaidlusalune

kokkulepe ei ole ka vastuolus avaliku korra ega heade kommetega ega riku isiku põhiõigusi.

Pooled leppisid üürilepingu p-s 8.4.2 kokku, et üürnik võib lepingu ennetähtaegselt lõpetada pärast

ühe aasta möödumist selle lepingu allakirjutamisest, teatades sellest teisele poolele kirjalikult kolm

kuud ette, kui üürileandja ei täida oma lepingujärgseid kohustusi. Kohtud on tuvastanud, et

üürileandja ei taganud üürnikule parkimiskohti lepingus kokkulepitud mahus, üürileandja ei

kooskõlastanud üürnikuga hoone ja vara kindlustamise tingimusi ja jättis üürniku üüripinnal asuva

vara kindlustamata, üürileandja ei kooskõlastanud üürnikuga valveteenuse lepingu tingimusi ning

jättis tasumata kohaliku omavalitsuse kehtestatud parkimistasu.

Võlaõigusseaduse § 313 lg 1 alusel võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel nii tähtajatu kui ka

tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt

lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu

täitmist jätkab. Üürilepingu sõlmimisel ei olnud võimalik tulevast politseireformi ette näha. Pooled

on üürilepingu p-s 12.1 leppinud kokku, et õigusakt võib olla vääramatuks jõuks, mis on takistuseks

lepingu edasisele täitmisele. Vabariigi Valitsuse 30. oktoobri 2003. a määrus nr 272, mille alusel

korraldati politseiprefektuurid ümber, tekitas olukorra, kus kostjal tekkis vältimatu vajadus

teistsuguse üüripinna järele, ning kujunenud olukorras ei saanud kostjalt nõuda, et ta jätkaks tühjalt

seisva maja eest üüri tasumist ja lepingu täitmist.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja palub

kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta.

11. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja

vastuses esitatud vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a

kehtiva TsMS § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada

ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas üürnik võis äriruumi üürilepingu erakorraliselt üles öelda.

Ringkonnakohus ja maakohus on asja lahendamisel õigesti lähtunud võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS)

§ 12 lg-st 1, mille kohaselt enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele, s.o ka üürilepingutele

kohaldatakse alates 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduses ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses

sätestatut. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kuna poolte sõlmitud üürileping oli tähtajaline leping,

siis võis seda alates 1. juulist 2002. a üles öelda võlaõigusseadusest tulenevate kestvuslepingu ja

üürilepingu erakorralise ülesütlemise sätete alusel.

14. Lepingu erakorraline ülesütlemine on sätestatud VÕS §-s 196, üürilepingu erakorralist

ülesütlemist reguleerib VÕS § 313. Võlaõigusseaduse § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool

kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt

lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Sama paragrahvi 2.

lõike järgi, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib

lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja

tulemusteta lõppemist. Seega on VÕS § 196 lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt üldjuhul kestvuslepingu

erakorralise ülesütlemise eelduseks kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja

tulemusteta lõppemine. Tähtaja määramine ei ole VÕS § 196 lg-st 2 tulenevalt vajalik VÕS § 116

lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel, s.t siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust

tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti

tahtlikult või raske hooletuse tõttu; kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku

põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Võlaõigusseaduse § 313 lg-st 1

tulenevalt võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui

selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja

mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.

15. Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui

seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või

kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.

Võlaõigusseaduse § 196 lg-st 1 ja § 313 lg-st 1 ei tulene, et nendest sätetest kõrvalekalduvate

kokkulepete sõlmimine on keelatud. Seega võisid pooled üürilepingus kokku leppida, et üürnik võib

lepingu ennetähtaegselt lõpetada pärast ühe aasta möödumist lepingu allkirjastamisest, kui

üürileandja ei täida oma lepingujärgseid kohustusi, teatades sellest teisele poolele kirjalikult kolm

kuud ette.

16. Kohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata vaidlusaluse üürilepingu p 8.4.2 ja teha kindlaks,

kas üürnik võis üürilepingu erakorraliselt üles öelda lepingu rikkumise tõttu ilma VÕS § 196 lg-s 2

sätestatud rikkumise lõpetamiseks üürileandjale mõistlikku tähtaega andmata. Lisaks tuleb kohtul

kindlaks teha, kas üürileandja rikkus üürilepingut ning kas tuvastatud rikkumisi saab pidada lepingu

p 8.4.2 mõttes üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks.

17. Kolleegium on seisukohal, et ka sel juhul, kui pooled on kokku leppinud võimaluses leping

erakorraliselt üles öelda lepingu rikkumise lõpetamiseks tähtaega andmata igasuguse rikkumise

korral, peab kohus arvestama poolte taotlusel hea usu põhimõttega. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttele tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et

õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Võlaõigusseaduse § 6 lg-st 1

tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui

see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

18. Kostja leiab, et politseiprefektuuride ümberkorraldamine põhjustas olukorra, kus üürnikul tekkis

vältimatu vajadus teistsuguse üüripinna järele. Kujunenud olukorras ei saanud üürnikult nõuda, et ta

jätkaks üürilepingu täitmist, ning üürnik võis üürilepingu VÕS § 313 lg 1 alusel üles öelda.

Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et avaliku võimu kandjat, kes osaleb tsiviilõigussuhetes, ei

saa tsiviilõigusele omasest poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt seada tsiviilõigussuhetes

eelisseisundisse. Seda isegi siis, kui lepingupooleks oleva avaliku võimu kandja soov lepingut

erakorraliselt üles öelda tuleneb avalikust huvist. Tsiviilkolleegiumi varasema seisukoha järgi ei ole

üürileandjal ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile tuginedes õigus

üürilepingut VÕS § 313 lg 1 alusel üles öelda (vt tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-62-04 - RT

III 2004, 15, 186). See põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui ülesütlemist taotleb avalikke

funktsioone täitev üürnik. Samuti jääb kolleegium viidatud lahendis väljendatud selle seisukoha

juurde, mille kohaselt, kui üürilepingu ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast

lepingupoolest tulenevatest asjaoludest, toob VÕS § 313 lg 1 rakendamine endaga kaasa üürilepingu

rikkumise ning sellest tulenevalt võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.

19. Vastuseks kostja väitele, et kohtuotsused on tehtud isiku suhtes, keda ei ole nõuetekohaselt

kohtusse kutsutud, märgib kolleegium järgmist. Esindust kohtus reguleerisid enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS §-d 83-88. Riigi seaduslik esindaja on TsMS § 84 lg-st 2 tulenevalt riigiasutus, kelle

kaudu riik teostab oma tsiviilõigusi ja täidab tsiviilkohustusi. Sama paragrahvi lõike 21 järgi

esindatakse riiki kohtus vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-le 441. VVS § 441 lg 1

kohaselt on tsiviilasjades riigi seaduslikuks esindajaks kohtus ministeeriumi valitsemisala piires

minister, kes võib riigi esindamiseks kohtus anda üld- ja erivolitusi.

Vaidluses kostjaks märgitud Lõuna Politseiprefektuur on politseiseaduse § 111 lg 2 järgi Politseiameti

kohalik täidesaatva riigivõimu volitusi omav asutus. Politseiprefekti ülesanded on sätestatud

politseiprefektuuri põhimääruses. Lõuna Politseiprefektuuri põhimääruse § 8 lg 1 p 10 kohaselt

sõlmib politseiprefekt lepinguid ja esindab politseiprefektuuri tsiviilõiguslikes suhetes ning annab

volitusi politseiprefektuuri esindamiseks seaduses ettenähtud korras ja ulatuses.

Hagiavalduses on kostjaks märgitud Lõuna Politseiprefektuur, keda esindas esimese ja teise astme

kohtus politseiprefekti volikirja alusel jurist Rein Pärtel. Asja materjalides puuduvad andmed selle

kohta, et siseminister, kelle valitsemisalasse Politseiamet kuulub, oleks andnud volitusi riigi

esindamiseks kohtus. Küll aga nähtub toimikust, et hageja on enne kohtumenetlust teavitanud

siseministrit üürilepingu ülesütlemisega seotud probleemidest (tlk 43). Sellest saab järeldada, et Eesti

Vabariik oli protsessist teadlik. Politseiprefektuur pidi riigiasutusena teadma, et riigi esindamiseks

kohtus on vajalik ministri volitus. Kolleegium leiab, et kohus oleks pidanud TsMS § 77 järgi kaasama

kostjana menetlusse Eesti Vabariigi. Riigi kaasamata jätmine ei ole aga käesolevas vaidluses oluline

protsessiõiguse normi rikkumine, mis oleks kohtuotsuste tühistamise aluseks. Kostja ei ole

kassatsioonkaebuses põhjendanud, kuidas rikub Eesti Vabariigi menetlusse kaasamata jätmine tema

õigusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 68 lg 1 järgi on protsessiosaline kohustatud oma

protsessiõigusi kasutama heauskselt. Kostja esmakordselt alles kassatsioonkaebuses esitatud väidet

Eesti Vabariigi kohtusse kutsumata jätmise kohta ei saa pidada protsessiõiguste heauskseks

kasutamiseks.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik