3-2-1-7-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ S avaldus R AB pankroti väljakuulutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1269/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator OÜ S (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Marko Kaevando.

Vastustaja R AB (Rootsi Patendi- ja Registriametis registrikood

xxxxxx-xxxx, Eesti filiaali registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

6. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Marko Kaevandole OÜ S kassatsioonkaebuselt

31. oktoobril 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R AB on registreeritud Rootsi Patendi- ja Registriametis ja R AB Eesti filiaal on registreeritud

2. juulil 2004 Tallinna Linnakohtu registriosakonnas. Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005. a

otsusega kuulutati välja R AB pankrot. Sellega algatati võlgniku esmane maksejõuetusmenetlus

Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruse nr 1346/200 (edaspidi määrus) 3. artikli p 1

tähenduses. Võlgnikule kuulub Eestis kinnistu, mille ta omandas kinnisvaraarenduse eesmärgil.

Samuti on võlgnikul Eestis üks töötaja. Võlgniku ainuomanik ja juhatuse liige K.N elab Tallinnas.

Rootsis ei ole võlgnikul vara, samuti pole tegevuskohta ega töötajaid. Võlgnik võlgneb võlausaldajale

OÜ-le S 1 658 924 krooni 90 senti. OÜ S palus 22. veebruaril 2005. a esitatud pankrotiavalduses

võlgniku suhtes algatada teisese maksejõuetusmenetluse.

Võlgniku ajutise pankrotihalduri Kauri Rattuse arvamuse kohaselt tuleks välja kuulutada R AB

teisene maksejõuetusmenetlus. Võlgnik tunnistab võlga ja oma maksejõuetust.

2. Tallinna Linnakohus jättis 26. mai 2005. a otsusega pankrotiavalduse rahuldamata. Linnakohus

tunnustas määruse 16. artikli alusel põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud Stockholmi Linnakohtu

otsust.

Tallinna Linnakohtu otsuse kohaselt on võlgniku majanduslike põhihuvide keskmeks Rootsi

Kuningriik. Teisese maksejõuetusmenetluse läbiviimise põhjenduseks on võlgniku tegevuskoha

asumine mitte põhimaksejõuetusmenetluse läbiviimise riigis, vaid teises Euroopa Liidu liikmesriigis.

Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgniku majandustegevus sisuliselt lõppenud

2002. aastal. Kinnistu soetamine ei ole iseenesest käsitatav võlgniku majandustegevusena. Võlgniku

majandustegevust Eestis ei kinnita ka võlgniku poolt kohtule esitatud lepingud.

Määruse järgi on põhimaksejõuetusmenetlusel üldine kohaldamisala ja selle eesmärgiks on hõlmata

kõiki võlgniku varasid. Teisese maksejõuetusmenetluse läbiviimise põhjenduseks on toodud üksnes

asjaolu, et võlgnikul on tegevuskoht teises liikmesriigis. Käesolevas asjas esitatud tõendite alusel ei

saa viimati nimetatud asjaolu lugeda tuvastatuks.

3. OÜ S esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega tunnustati

Stockholmi Linnakohtu 21. märtsi 2005. a otsust ja jäeti rahuldamata OÜ S avaldus R AB pankroti

väljakuulutamiseks teisese maksejõuetusmenetlusena. Linnakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja

kohaldas vääralt seadust leides, et R AB-l puudub tegevuskoht Eestis.

4. R AB ja tema ajutine pankrotihaldur K. Rattus palusid apellatsioonkaebuse rahuldada. K. Rattus

leidis, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning esineb alus teisese maksejõuetusmenetluse

algatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. septembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse

protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale esimese

astme kohtule.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus eiras protsessiõiguse norme pankrotivõlgniku esindusõiguse

kindlakstegemisel. Vaidlust pole selles, et R AB on maksejõuetu äriühing, mille suhtes Stockholmi

Linnakohus 21. märtsil 2005. a kuulutas välja pankroti ning alustas põhimaksejõuetusmenetlust

vastavalt määruse artiklile 3 p 1.

6. Teisese maksejõuetusmenetluse algatamise otsustamisel tuli juhinduda määrusest. Määrus

võimaldab algatada teisest maksejõuetusmenetlust ka teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Määruse

artikli 29 kohaselt võib algatus tulla põhimaksejõuetusmenetluse likvideerijalt (pankrotihaldurit) või

mõnelt teiselt isikult või asutuselt, kellel on õigus taotleda maksejõuetusmenetluse algatamist selle

liikmesriigi seaduse alusel, kelle territooriumil teisese menetluse algatamist taotletakse.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 9 lg 1 järgi võib pankrotiavalduse esitada võlausaldaja. Seega teisese

maksejõuetusmenetluse algatamise taotlust oli vastava aluse olemasolu korral õigustatud esitama

võlausaldaja. Määruse preambulas on rõhutatud põhimõtteid, millest lähtudes määrus on koostatud.

Nende põhimõtete eesmärgiks on abistada määruse konkreetsete artiklite tõlgendamisel ning määruse

mõtte väljaselgitamisel. Määruse preambula punkti 12 kohaselt on põhimaksejõuetusmenetlusel

üldine kohaldamisala ja selle eesmärk on hõlmata kõiki võlgniku varasid olenemata nende asukohast.

Määruse preambula punkt 22 näeb ette määruse reguleerimisalasse kuuluvate

maksejõuetusmenetluste algatamist, läbiviimist ja lõpetamist käsitlevate otsuste automaatset

tunnustamist. Automaatne tunnustamine tähendab, et õiguslikud tagajärjed selle riigi seaduste

kohaselt, kus menetlus on algatatud, ulatuvad kõikidesse liikmesriikidesse. Seega on

põhimaksejõuetusmenetlusel universaalne toime. Kogu Euroopa Liidu tasandil kehtivat mõju

kinnitab ka määruse art 17 lg 1, mille kohaselt on põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsusel

teistes liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud

riigi seaduse alusel. Praegusel juhul on tekkinud küsimus pankrotihalduri ja võlgniku R AB esindaja

volitusest olukorras, kus algatatud on põhimaksejõuetusmenetlus Rootsis ja soovitakse algatada

teisene pankrotimenetlus Eestis.

7. Maksejõuetuse väljakuulutamise obligatoorseks elemendiks on halduri määramine ja võlgnikul

oma vara käsutamise õiguse kas täielik või osaline piiramine. Määruse artikkel 18 käsitleb

likvideerija (pankrotihalduri) volitustega seonduvat. Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt võib

põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija kasutada teises liikmesriigis talle menetluse

algatanud riigi seadusega antud volitusi. Määruses ei ole sätestatud võlgniku esindusõigust teisese

maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse läbivaatamisel, kuid lähtuda tuleb teisese

maksejõuetusmenetluse eesmärgist ning siseriiklikus pankrotiseaduses sätestatust. PankrS § 54 lg 1

kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja. Linnakohus leidis

ebaõigesti, et kuna pankrotiseadusest ja määrusest ei tulene teiseses maksejõuetusmenetluses

äriühingu filiaali juhataja esindusõiguse piiranguid, siis on advokaat Viktor Särgaval õigus võlgnikku

käesolevas kohtuprotsessis esindada.

8. Teisese maksejõuetusmenetluse üheks eesmärgiks on vara tõhus käsitlemine. Seega ei ole mõeldav,

et põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihaldur ei ole teadlik teisese menetluse algatamise avaldusest.

Rootsi kohus on põhimaksejõuetusmenetluses määranud võlgnikule likvideerija (pankrotihalduri).

Rootsi pankrotihaldur teatas 27. aprilli 2005. a kirjas võlgniku volitatud esindajale advokaadibüroole

Laus ja Partnerid, et selle volitused esindada võlgnikku on pankroti väljakuulutamise päevaga

lõppenud. Seetõttu puudus OÜ S juhatuse liikmel K.N võtta esindajaid ja advokaadibüroo Laus ja

Partnerid advokaadil V. Särgaval puudus õigus esindada linnakohtu istungil OÜ-d S teisese

maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuse arutamisel.

Samas on ebaselged ka linnakohtu 13. mai 2005. a istungil võlgnikku esindada püüdnud

advokaadibüroo Legalia vandeadvokaadi Lauri Pauluse volitused. Rootsi pankrotihalduri eelviidatud

kirja koopia saadeti ka L. Paulusele. Sellest kirjast aga ei selgu, missugused on L. Pauluse volitused.

Asja materjalides sisalduva Tallinna Linnakohtu 13. mai 2005. a istungi protokollist nähtub, et

L. Pauluse esindusõiguse puhul on tekkinud küsimus huvide konfliktist, kuna ta oli varem R AB

põhimaksejõuetusmenetluses esindanud viimase võlgnikku T. Üksnes nimetatud kirjast ei piisa

L. Pauluse esindusõiguse tõendamiseks.

9. Määruse eesmärk on luua piiriülese maksejõuetusmenetluse ühised reeglid, mis põhinevad

vastastikuse tunnustamise ja koostöö põhimõtetel. Nimetatud põhimõtteid tuleks liikmesriikide

kohtutel määruse rakendamisel silmas pidada kui määruse alusprintsiipe olukorras, kus määruse

regulatsioon jääb olukorra lahendamisel ebaselgeks. Koostöö kohustus ja vastastikuse usalduse

põhimõte omavad seetõttu määruse kohaldamisel olulist tähtsust. Vastastikust usaldust rõhutab

näiteks määruse preambula p 22, mille kohaselt peab liikmesriikide kohtute tehtud otsuste

tunnustamine põhinema vastastikuse usalduse põhimõttel. Määruse art 31 reguleerib

põhimaksejõuetusmenetluse ja teisese maksejõuetusmenetluse likvideerijate (pankrotihaldurite)

vahelist koostööd. Selle artikli kolmanda lõike kohaselt annab teisese menetluse likvideerija

põhimenetluse likvideerijale aegsasti võimaluse teha ettepanekuid teisese menetlusega seotud varade

likvideerimise või kasutamise kohta.

10. Olukorras, kus põhimaksejõuetusmenetlus on algatatud Rootsis ja määratud ka pankrotihaldur

ning Eestis tekib küsimus võlgniku esindusõigusest, ei saa pidada määruse põhimõtetega kooskõlas

olevaks seda, et linnakohus lahendas esindusküsimuse pealiskaudselt ja konstateeris, et kuna määrus

ei sea võlgniku filiaali juhataja esindusõigusele piiranguid, tuleb lugeda esindusõigus olemasolevaks.

Asja materjalidest ei nähtu, et Rootsi pankrotihaldur on teadlik võimaliku teisese menetluse

algatamisest Eestis. PankrS § 17 lõike 1 kohaselt nimetab kohus pankrotimenetluse algatamisel

ajutise halduri, mida Tallinna Linnakohtu kohtunik 29. märtsi 2005. a määrusega on ka teinud.

PankrS § 22 loetleb ajutise halduri kohustused: võlgniku vara väljaselgitamine, võlgniku varalisele

seisundile ja maksejõulisusele hinnangu andmine, võlgniku vara säilimise tagamine jne. PankrS § 22

lõike 2 punkti 5 kohaselt täidab ajutine haldur ka muid kohtu poolt pankrotimenetluses antud

ülesandeid. Seega juhul, kui kohus on kahtleval seisukohal võlgniku esindusõiguse suhtes, on tal

PankrS § 22 lõike 2 punkti 5 järgi pädevus teha ajutisele haldurile ülesandeks teavitada menetlusest

põhimaksejõuetusmenetluses määratud haldurit ja teha näiteks järelepärimisi, millest selguks

võlgniku esindusõigus. Praegusel juhul on kohus eiranud piiriülestes pankrotiasjades koostöö

vajalikkuse põhimõtet ja lahendanud asja sisuliselt, tegemata kindlaks protsessis osalemise õigust

omavaid isikuid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. OÜ S esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et võlgniku seaduslikuks esindajaks teiseses menetluses on

põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur. Samuti leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et

võlgnikku linnakohtus esindanud advokaat V. Särgaval puudus esindusõigus, kuna Rootsi

pankrotihaldur oli oma kirjaga lõpetanud talle võlgniku juhatuse liikme poolt antud volitused.

Küsimus, kas pärast võlgniku põhimaksejõuetusmenetluse algatamist on Eesti kohtus teisese

maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuse lahendamisel võlgnikku pädev esindama tema juhatus

või põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur, tuleb lahendada Eesti pankrotiseaduse

alusel. Määruse artikli 4 p 1 järgi kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle

liikmesriigi seadust, kelle territooriumil on menetlus algatatud, kui määruses ei ole sätestatud teisiti.

PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 54 lg 1 mõttest järeldub, et pankrotihalduril on õigus võlgnikku esindada

üksnes pankrotivaraga seonduvates kohtumenetlustes ning seega ei saa põhimaksejõuetusmenetluses

määratud pankrotihaldur olla võlgniku seaduslikuks esindajaks kohtumenetluses, milles otsustatakse

võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse algatamise üle. Vastavalt määruse artikli 18 lõikele 1

võib põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija (pankrotihaldur) kasutada teises liikmesriigis

kõiki talle menetluse algatanud riigi seadusega antud volitusi tingimusel, et selles liikmesriigis ei ole

algatatud teisest maksejõuetusmenetlust. Seega on selles tsiviilasjas võlgnikku õigustatud esindama

võlgniku juhatuse liige, mitte aga põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur. PankrS § 25

lg 1 alusel saavad pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus olla menetlusosalisteks pankrotiavalduse

esitanud võlausaldaja ja võlgnik.

Rootsi pankrotihaldur oli teadlik teisese maksejõuetusmenetluse algatamise küsimuses toimuvast

kohtumenetlusest Tallinna Linnakohtus. Linnakohtu toimikus on Rootsi pankrotihalduri kiri

linnakohtule. Ringkonnakohus on selle tõendi jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus

on jätnud tähelepanuta ka 14. aprillil 2005. a väljastatud volikirja, mille kohaselt on advokaat

L. Paulust volitatud esindama võlgnikku, kusjuures L. Paulus kinnitas kohtuistungil, et volitused

võlgniku esindamiseks andis talle põhimaksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi ei selgu asja materjalidest advokaat

L. Pauluse volitused.

Vastustaja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb pankrotiseaduse väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2

alusel tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

13. TsMS § 688 lõikest 1 tulenevalt kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust

üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Käesoleval juhul on vaidluse all küsimus, kas

juriidilisest isikust võlgniku seaduslikuks esindajaks teiseses maksejõuetusmenetluses on

põhimaksejõuetusmenetluses määratud likvideerija (pankrotihaldur) või on võlgniku juhatuse

liikmetel õigus esineda võlgniku seaduslike esindajatena ka teiseses maksejõuetusmenetluses.

Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti asjas kohaldanud Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a

määrust nr 1346/2000. Selle määruse eesmärgiks on luua piiriülese maksejõuetusmenetluse ühised

reeglid, mis põhinevad vastastikuse tunnustamise ja koostöö põhimõtetel. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohus jättis kindlaks tegemata võlgniku esindajatena protsessis

osalemise õigust omavad isikud.

14. Määruse 4. artikli esimese lõike järgi kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes

selle liikmesriigi seadust, mille territooriumil menetlus on algatatud, kui määruses ei ole sätestatud

teisiti. Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja

lõpetamise tingimused. Nendes tingimustes määratakse kindlaks võlgniku ja likvideerija volitused

(artikkel 4 lõige 2 punkt c). Määruse artikli 18 p 1 kohaselt võib põhimaksejõuetusmenetluses

määratud likvideerija (pankrotihaldur) kasutada teises liikmesriigis talle menetluse algatanud riigi

seadusega antud volitusi tingimusel, et selles liikmesriigis ei ole algatatud teisest

maksejõuetusmenetlust ega võetud maksejõuetusmenetluse algatamiseks esitatud taotluse alusel

takistavaid kaitsemeetmeid. Samas punktis sätestatakse, et põhimaksejõuetusmenetluses määratud

likvideerijal on tulenevalt määruse artiklitest 5 ja 7 eelkõige õigus kõrvaldada võlgniku vara sellest

liikmesriigist, kus see asub. Määruse artikli 18 p 3 kohaselt peab põhimaksejõuetusmenetluses

määratud likvideerija oma volituste kasutamisel järgima selle liikmesriigi seadust, mille territooriumil

ta kavatseb tegutseda, eelkõige varade realiseerimisega seotud menetluste puhul. Need volitused ei

hõlma sunnimeetmeid ega õigust teha kohtumenetlusi või vaidlusi puudutavaid otsustusi.

Seega määratakse Eesti pankrotiseaduse alusel kindlaks, kas esmase maksejõuetusmenetluse

likvideerijal (pankrotihalduril) on õigus esindada võlgnikku teiseses maksejõuetusmenetluses.

15. PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes

teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku

kohtus pankrotivaraga seotud küsimustes. Seega on ka põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihalduril

õigus esindada võlgnikku üksnes pankrotivaraga seonduvates kohtumenetlustes ning ta ei saa olla

võlgniku seaduslikuks esindajaks kohtumenetluses, milles otsustatakse võlgniku suhtes teisese

maksejõuetusmenetluse algatamise üle. Seda seisukohta kinnitab ka PankrS § 32, mille esimesest

lausest tulenevalt võib pankrotiotsuse peale edasi kaevata võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud

võlausaldaja. Sama paragrahvi teise lause järgi ei või haldur võlgniku nimel kaebust esitada ega

võlgnikku kaebuse läbivaatamisel esindada.

Järelikult on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohtus esinenud võlgniku esindaja oleks

pidanud saama volituse Rootsi pankrotihaldurilt.

16. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et teisese maksejõuetusmenetluse üheks eesmärgiks

on vara tõhus käsitlemine. Seda kinnitab määruse preambula punkt 20, mille kohaselt

põhimaksejõuetusmenetlus ja teisesed menetlused saavad kõigi varade tõhusale realiseerimisele kaasa

aidata juhul, kui kõik samaaegselt pooleliolevad menetlused on kooskõlastatud. Sama punkti kohaselt

peavad likvideerijad (pankrotihaldurid) tegema tihedat koostööd eelkõige piisava teabevahetuse

kaudu ning põhimaksejõuetusmenetluse valitseva seisundi tagamiseks peaks

põhimaksejõuetusmenetluse likvideerijal olema palju võimalusi sekkuda samaaegselt

pooleliolevatesse teisestesse menetlustesse. Määruse p 29 annab põhimaksejõuetusmenetluse

likvideerijale (pankrotihaldurile) teisese pankrotimenetluse algatamise taotluse esitamise õiguse ja

sellega ka teiseses pankrotimenetluses osalemise õiguse. Kuid need sätted ei anna

põhimaksejõuetusmenetluse pankrotihaldurile õigust esindada võlgnikku teiseses

maksejõuetusmenetluses.

17. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et määruse preambula punkt 22 näeb ette määruse

reguleerimisalasse kuuluvate maksejõuetusmenetluste algatamist, läbiviimist ja lõpetamist käsitlevate

otsuste automaatset tunnustamist. Automaatne tunnustamine tähendab seda, et õiguslikud tagajärjed

selle riigi seaduste kohaselt, kus maksejõuetusmenetlus on algatatud, ulatuvad kõikidesse

liikmesriikidesse. Määruse artikli 17 lg 1 kohaselt on põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsusel

kõikides liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud

liikmesriigi seaduse alusel tingimusel, et teises liikmesriigis ei ole algatatud määruse artikli 3 lõikes 2

osutatud menetlust. Kuna Euroopa Nõukogu määrus on kohustuslik ja vahetult kohaldatav Euroopa

Liidu liikmesriikides, siis ei ole vaja teisese maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse rahuldamata

jätmise korral tunnustada kohtuotsusega põhimaksejõuetusmenetluse kohta tehtud otsust.

P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu