3-3-1-79-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-79-05

Otsuse kuupäev

2. märts 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

V. T. kaebus Karula Rahvuspargi Administratsiooni keeldumise

õigusvastaseks tunnistamiseks ja maaüksuse erastamiseks

nõusoleku andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. septembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3-261/05

Menetluse alus Riigikohtus

V. T. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta V. T. kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 11. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-26/05 ja Tartu

Ringkonnakohtu 22. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-261/05, asendades nende

motiivid osaliselt käesoleva otsuse motiividega.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. T. esitas 1995. a Antsla Vallavalitsusele avalduse, milles taotles Antsla vallas Mähkli külas

asuva Ansi-Mähkli maaüksuse erastamist endise kinnistu piirides. Antsla Vallavalitsuse 3. septembri

1997. a korraldusega nr 558 andis vallavalitsus nõusoleku selle maa erastamiseks. Vallavalitsuse

18. septembri 1998. a korraldusega nr 282 anti V. T.-le nõusolek 94,8 ha suuruse Ansi-Mähkli

maaüksuse moodustamiseks maa ostueesõigusega erastamisel. Erastatav maa asub Karula

Rahvuspargi piiranguvööndis. Kinnisomandi kitsenduste selgitamiseks koostatud õiendis oli Karula

Rahvuspargi Administratsioon (edaspidi Karula RPA) andnud 14. septembril 1998 kooskõlastuse

nr 79. Katastriüksus nimetusega Ansi-Mähkli ja pindalaga 94,8 ha registreeriti Võru Maakatastris

24. märtsil 1999.

2004. a juulis taotles V. T. maa ostueesõigusega erastamise menetluse jätkamist. Selgus, et Karula

RPA ei andnud maavanemale nõusolekut maa erastamiseks algselt taotletud 94,8 ha ulatuses. V. T.

esindaja pöördus Karula RPA poole taotlusega anda nõusolek maa erastamiseks 1998. a

kooskõlastatud ulatuses. 24. detsembril 2004 sai V. T. Karula RPA-lt kirja, milles keelduti V. T.-le

maa erastamiseks nõusoleku andmisest algselt taotletud ulatuses. Kirjas märgiti ka, et võimalikuks

peetakse erastada Ansi-Mähkli kinnistu piires kokku kuni 55 ha maad.

2. V. T. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Karula RPA direktori tegevus

erastamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel õigusvastaseks ja kohustada Karula RPA-d

erastamiseks nõusoleku andmiseks. Kaebuse kohaselt andis Karula RPA 14. septembril 1998

kooskõlastuse maa erastamisele V. T. poolt taotletud ulatuses, sellest lähtudes on läbi viidud

mõõdistamised ning moodustatud katastriüksus. Maa erastamisel väiksemas ulatuses tuleb

katastriüksuse muutmiseks teha täiendavaid kulutusi. Ansi-Mähkli talu maadel ei ole toimunud

mingeid muutusi, mis tingiksid varasema olukorra ümberhindamise. 14. septembril 1998 antud

kirjalik kooskõlastus on vaadeldav haldusaktina. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg 2 kohaselt

ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades

muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi

haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Oluliste kulutuste tegemine maade mõõdistamisele ning

katastriüksuse moodustamisele on käsitatav elukorralduse muutmisena. Samuti on V. T.-l olnud

õiguspärane ootus, et kehtivaid haldusakte täidetakse ning tal õnnestub erastada oma elukoha ümbrus.

Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 1 sätestab, et juhul, kui

maa ostueesõigusega erastamiseks kaitsealal on katastriüksuse moodustamisega alustatud enne

16. juulit 2000, siis viiakse erastamine lõpule erastamisprotsessi alustamise ajal kehtinud alustel ja

korras.

3. Tartu Halduskohtu 11. mai 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-26/05 jäeti V. T. kaebus rahuldamata.

Kohus leidis, et kooskõlastus ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming Maa ostueesõigusega erastamise

korra p 13 alapunktis 4 sätestatud nõude täitmiseks. Seega ei ole ka viited HMS § 67 lg-le 2

asjakohased. Oluliselt muutis ja kitsendas looduskaitsealal asuvate maade erastamise õigust Teine

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mis jõustus 16. juulil 2000. Sellega täiendati

Maareformi seaduse (edaspidi MRS) §-i 20 lg-ga 12, mis sätestas, et erastamisele ei kuulu Kaitstavate

loodusobjektide seaduses sätestatud kaitsealade loodusreservaatide, sihtkaitse- ja piiranguvööndite

maa, samuti kaitstavate looduse üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa. Käesoleva lõike

esimeses lauses nimetatud maal asuva elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses

ning muu ehitise omanikul ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Erandina võib kaitseala

valitseja, arvestades kehtestatud kaitserežiimi, lubada kaitsealade sihtkaitse- ja piiranguvööndi maa

erastamist kuni MRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Seega on kaitsealadel alates 16. juulist 2000

suuremas ulatuses kui 2 ha maa erastamine võimalik kaitseala valitseja loal ja see luba antakse

erandina.

10. mail 2004 jõustunud Looduskaitseseaduse §-ga 88 muudeti MRS § 20 lg-t 12, ning uue

redaktsiooni järgi ei kuulu erastamisele Looduskaitseseaduses sätestatud kaitsealade

loodusreservaatide maa, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, hoiualade maa, püsielupaikade maa,

samuti kaitstavate looduse üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa. Käesoleva lõike esimeses

lauses nimetatud maal asuva elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses ning muu

ehitise omanikul ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Erandina võib kaitseala valitseja,

arvestades kehtestatud kaitserežiimi, lubada hoiuala maa või kaitsealade sihtkaitse- ja piiranguvööndi

maa erastamist kuni käesoleva seaduse § 221 lõigetes 1-22 sätestatud ulatuses. Seega tuli maa

erastamise korraldajal V. T.-le maa erastamisel lähtuda 10. mail 2004 kehtima hakanud MRS § 20 lg-

st 12. Karula RPA ei olnud kohustatud andma kaebuse esitajale luba maa erastamiseks 94,8 ha

ulatuses. Õigus nõuda maa erastamist 94,8 ha ulatuses langes ära MRS § 20 lg 12 muutmisega

16. juulil 2000 jõustunud Teise maareformi seadusega seotud õigusaktide muutmise seadusega.

4. V. T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 11. mai 2005. a otsus ja

teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldataks.

5. Tartu Ringkonnakohtu 22. septembri 2005. a otsusega jäeti V. T. apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus jagas halduskohtu seisukohta, et

kooskõlastus ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks

V. T. väidet, et Karula RPA poolt erastamiseks kooskõlastuse andmisega 1998. aastal oli riik sisuliselt

lõplikult nõustunud V. T.-le maa erastamisega esialgses suuruses. 1998. aastal puudus maa erastamist

reguleerivates õigusaktides analoogne säte alates 16. juulist 2000 kehtivaga, mis otsesõnu keelas

kaitsealade piiranguvööndite jms maa erastamise elamu juures üle 2 ha ja muu ehitise juures üle

teenindamiseks vajaliku maa, välja arvatud juhul, kui nimetatust suurema maa erastamist lubab

kaitseala valitseja. Seega ei saanud Karula RPA poolt õiendis antud kooskõlastus olla V. T.-le

kaitseala piiranguvööndis 94,8 ha maa erastamiseks nõusoleku andmine, kuna 1998. aastal maa

erastamiseks kaitseala valitsejalt nõusolekut küsima ei pidanud ja 1998. a kooskõlastus oli üksnes

vallavalitsusele nendest kitsendustest teadaandmine, mida maa erastamise otsustamisel tuleb arvesse

võtta.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Ansi-Mähkli katastriüksuse erastamise otsustamisel tuleb

lähtuda kehtivast MRS § 20 lg 12 redaktsioonist, milles nähakse ette, et sama seaduse § 221 lg-s 1-22

märgitud ulatuses võib erandina erastamist lubada üksnes kaitseala valitseja loal. Sellega ei rikuta ka

Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse üleminekusätet ? § 26 lg-t 1,

kuna selles on küll öeldud, et juhul, kui katastriüksuse moodustamine on algatatud enne Teise

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist, viiakse maa erastamine lõpule

enne nimetatud seaduse jõustumist sätestatud alustel ja korras, kuid samas piiratakse kaitsealal asuva

elamu omaniku õigust maad erastada siiski 50 ha-ga. Käesoleval juhul on kaitseala valitseja andnud

V. T.-le maa erastamiseks nõusoleku 55 ha ulatuses.

Asjaolu, et katastriüksus on moodustatud 94,8 ha suurusena ja V. T. on teinud selleks kulutusi, ei saa

veel olla aluseks seisukohale, et V. T. suhtes on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna

erastamise korraldajal on otsuse tegemisel võimalik otsustada ka selle üle, et avalduse esitajale

kompenseeritakse põhjendatud kulutused, mida ta tegi seoses katastriüksuse mõõdistamisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. V. T. kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus,

millega rahuldada V. T. kaebus. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist:

a) Karula RPA on Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus. Keskkonnaministeeriumil oli ka

1998. aastal võimalus taotleda maa riigi omandisse jätmist. Riik otsustas seevastu erastamisega

nõustuda, selline oli riigi seisukoht kuni 2004. aastani ning kaebuse esitajal tekkis põhjendatud ootus,

et erastamismenetlus viiakse lõpule;

b) Karula RPA 1998. a kooskõlastus vastab kõigile haldusakti tingimustele. Kooskõlastus mõjutas V.

T. õigusi (andis õiguse maa erastamismenetluse jätkamiseks) ning kohustusi (piiras tulevase

kinnistuomaniku omandiõiguse ulatust). Olukorras, kus tehtud on kõik erastamise lõpuleviimiseks

vajalikud toimingud, v.a ostuhinna tasumine ning lepingu vormistamine, on isik õigustatud lootma, et

riik tehingu teise poolena loeb ennast seotuks varem tehtud toimingutega ning ei hoidu lepingu

sõlmimisest kõrvale;

c) kohtud pole pööranud tähelepanu Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise

seaduse § 26 lg-s 1 sätestatud piirangu (kuni 50 ha) ja MRS § 20 lg 12 ning § 221 lg 2 vastuolule. Kui

Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 1 lubab erastada

kaitsealal kuni 50 ha, siis MRS § 20 lg-st 12 ja § 221 lg-st 2 tulenevalt võib erandina kaitseala

valitseja loal erastada maad endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st tingimusel, et kinnistu

moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kassaator

on seisukohal, et Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg-s 1

sätestatud piirang on üldnorm, millest MRS § 20 ja § 221 võimaldavad teha erandeid. Vastupidine

tõlgendus halvendaks nende isikute olukorda, kes olid alustanud erastamismenetlusega enne 16. juulit

2000;

d) asjakohatud on väited looduskaitsealase reeglistiku muutumisest seoses Euroopa Liiduga

ühinemisega ning tulevikus kavandatavast kaitserežiimi tugevdamisest. Kinnistu omanikule on

võimalik seada piiranguid ja kohustusi ning nõuda nende järgimist. Kuni käesoleva ajani ei ole kavas

Karula Rahvuspargi maa jätmist riigi omandisse. Seega ei ole asjakohased väited, et Karula RPA

lähtus nõusoleku andmisest keeldumisel üldisest huvist.

7. Karula Rahvuspargi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele peetakse kassatsioonkaebust

põhjendamatuks ning palutakse jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt on varasemas

kohtumenetluses õigesti leitud, et kooskõlastuse andmise eesmärk oli vallavalitsuse teavitamine

kinnisasjal lasuvatest kitsendustest, mida maa erastamisel tuleb arvesse võtta. Kitsenduste

selgitamine ja maa erastamiseks nõusoleku andmine omavad sisult ja tähenduselt erinevaid tagajärgi.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. V. T. kaebuses palutakse tunnistada õigusvastaseks Karula RPA direktori tegevus erastamiseks

nõusoleku andmisest keeldumisel ja kohustada Karula RPA-d erastamiseks nõusoleku andmiseks.

Peamiselt on V. T. tuginenud sealjuures väitele, et Karula RPA on andnud juba 14. septembril 1998

kooskõlastuse, mille näol on tegemist haldusaktiga ja mille muutmine isiku kahjuks on piiratud.

Nimetatud kooskõlastuse all peetakse silmas Ansi-Mähkli maaüksuse erastamise toimikus (lehel 7-

7p) asuval kinnisomandi kitsenduste selgituste õiendi blanketil p-i 6 käsikirjaliselt lisatud teksti:

"Maa asub Karula Rahvuspargi Mähkli-Konnuküla piiranguvööndis. Maa kasut. ja maj. tegevus

toimub vastavalt Karula Rahvuspargi kaitse-eeskirjale (EV Valitsuse määrus 03. märtsist 1995. a

nr 92)" Samuti on märgitud kooskõlastuse kuupäev (14. september 1998), kooskõlastuse number

(79), allkiri ning Karula Rahvuspargi tempel. Kassaatori arvates seisneb nimetatud kooskõlastuse

regulatiivsus selles, et see andis V. T.-le õiguse maa erastamismenetluse jätkamiseks ja piiras tema

tulevase omandiõiguse ulatust ning seega oli tegemist haldusaktiga.

9. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et 14. septembri

1998. a kooskõlastuse näol ei ole tegemist haldusakti, vaid menetlustoiminguga. Esiteks tuleb

märkida, et kooskõlastusega ei lahendatud küsimust, kas erastamismenetlus võib jätkuda või mitte

ning seega on asjakohatu ka väide, et see andis V. T.-le õiguse erastamismenetlusega jätkamiseks.

Kooskõlastus oli üksnes vaheetapiks Antsla Vallavalitsuse 18. septembri 1998. a korralduse nr 282

andmisel. Nimetatud korralduse p-s 2.2 korratakse praktiliselt identselt Karula RPA 14. septembri

1998 kooskõlastuse sõnastust. Vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 alapunktile 4

peab kohalik omavalitsus erastamise eeltoiminguna selgitama välja erastatava maaga seonduvad

seadusjärgsed kitsendused, pöördudes vajadusel teiste asutuste poole.

Samuti tuleb märkida, et Karula RPA kooskõlastus ei saanud tekitada väidetud õigusi ja kohustusi

iseseisvalt, see ei omanud V. T. suhtes vahetut mõju. Haldusaktiks, mille alusel sai erastamismenetlus

katastriüksuse moodustamisega jätkuda, oli Antsla Vallavalitsuse 18. septembri 1998. a korraldus

nr 282, millega anti V. T.-le nõusolek 94,8 ha suuruse Ansi-Mähkli maaüksuse moodustamiseks maa

ostueesõigusega erastamisel. Ka piirangud maa kasutamisel oleksid V. T.-le kohustuslikuks muutunud

alles pärast maa omanikuks saamist. Otseselt 14. septembri 1998. a kooskõlastuse alusel V. T.-l

mingeid õigusi ega kohustusi ei tekkinud.

Eelneva põhjal on kolleegium seisukohal, et 14. septembri 1998. a kooskõlastus ei olnud haldusakt

ning vastavalt ei laiene sellele ka isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon.

Seetõttu ei saa V. T. tugineda käesoleval juhul õiguspärase ootuse põhimõttele. Ainuüksi varasemad

menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole antud juhul määravad, sest

erastamise lõplik otsustaja on maavanem ning erastatava maa lõplik suurus määratakse maavanema

haldusaktiga.

10. Pärast Antsla Vallavalitsuse 18. septembri 1998. a korraldust moodustati 94,8 ha suurune

katastriüksus, mis registreeriti Võru Maakatastris 24. märtsil 1999.

Teise maareformiga seonduvate õigusaktide seaduse muutmise seadus, mis jõustus 16. juulil 2000, tõi

Maareformi seadusesse § 20 lg 12, mis sätestas, et Kaitstavate loodusobjektide seaduses sätestatud

kaitsealade loodusreservaatide, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, samuti kaitstavate looduse üksik-

ja muude objektide juurde kuuluv maa ei kuulu erastamisele. Sellel maal asuva elamu omanikul on

õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses ning muu ehitise omanikul ehitise teenindamiseks vajaliku

maa ulatuses. Erandina nähti selles sättes ette, et kaitseala valitseja võib, arvestades kehtestatud

kaitserežiimi, lubada kaitsealade sihtkaitse- ja piiranguvööndi maa erastamist kuni MRS § 221

sätestatud ulatuses. Käesoleva vaidluse seisukohalt põhimõtteliselt samas sõnastuses kehtib see säte

ka käesoleval ajal.

MRS § 221 lg 2 esimene lause näeb ette, et väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu

omanikul, kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat

maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et

kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi.

Seega oli pärast 16. juulit 2000 kaitsealal asuva elamu omanikul võimalik üldjuhul erastada selle

juurde vaid kuni 2 ha maad. Rohkem maad ? kuni 50 ha või 50 ha-st suurema endise kinnistu piires ?

oli võimalik erastada vaid kaitseala valitseja nõusolekul.

11. Teisel maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusel puudusid rakendussätted juba

alustatud erastamismenetluste reguleerimiseks. Alles 29. märtsil 2001 jõustunud Kolmas

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 1 sätestas, et kui maa

ostueesõigusega erastamiseks kaitsealal oli katastriüksuse moodustamine algatatud enne Teise

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist, viiakse katastriüksuse

moodustamine ja maa erastamine lõpule enne nimetatud seaduse jõustumist sätestatud alustel ja

korras, kusjuures kaitsealal asuva elamu omanikul on õigus ostueesõigusega erastada maad kuni

50 ha ulatuses. Katastriüksuse moodustamise alguseks loetakse vastava taotluse esitamist pädevale

isikule katastriüksuse moodustamiseks. See rakendussäte on kehtiv ka käesoleval ajal.

12. Seega juhtumil, mil isikule erastatav katastriüksus on moodustatud enne Teise maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist, peab talle maa erastamine toimuma eeltoodud

rakendussätet arvestades. Maa erastamisel tuleb sellisel juhul järgida enne Teise maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist, s.t enne 16. juulit 2000 kehtinud maa

erastamise regulatsiooni. Kuna siis ei olnud kaitsealal asuva maa erastamisel kaitseala valitsejalt

nõusoleku küsimine vajalik, siis ei ole seda vaja küsida ka sellisele isikule maa erastamise

lõpuleviimisel pärast 16. juulit 2000. Seega ei olnud nõusoleku küsimine vajalik ka V. T.-le maa

erastamiseks 2004. aastal.

Kuid sealjuures ei võimalda Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26

lg 1 sellisele isikule erastada rohkem maad kui 50 ha. Teiselt poolt tuleb silmas pidada, et 50 ha-st

väiksemas ulatuses võib nimetatud isikule maad erastada vaid siis, kui seda nõuab enne 16. juulit

2000 kehtinud maa erastamise regulatsioon.

13. Halduskolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et Kolmanda maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg-s 1 sätestatud piirang on üldnorm, millest MRS § 20 lg 12 ja

§ 221 võimaldavad teha erandeid. Nimetatud rakendussäte on ilmselgelt suunatud sellele, et kaitsealal

ei erastataks varem alustatud menetluse puhul rohkem kui 50 ha. Samuti on ilmne, et just § 26 lg 1 on

määratud erinormina reguleerima kõnealust situatsiooni, s.o juhtumit, kus erastamine oli alanud

varem. Seetõttu ei ole võimalik sellisel juhul üldnormidest ? MRS § 20 lg-st 12 ja §-st 221 ? lähtuda.

Samuti ei pea kolleegium asjakohasteks kassatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et

Keskkonnaministeeriumil olnuks võimalik taotleda maa riigi omandisse jätmist 1998. aastal ning et

seniajani ei ole kavas jätta Karula Rahvuspargi maad riigi omandisse. Asjaolu, et 1998. aastal maad

riigi omandisse ei taotletud, viitab vaid sellele, et Keskkonnaministeerium ei pidanud seda sel hetkel

vajalikuks, kuid kuna erastamisest keeldumise alus sel ajal puudus, siis ei saanud riik erastamist ka

keelata. Ka käesoleval ajal ei tulene Looduskaitseseadusest, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema

tingimata riigi omandis.

14. Eelnevat arvestades jääb V. T. kaebus rahuldamata, sest kuna Karula RPA nõusolek maa

erastamisel ei olnud antud juhul seaduse järgi vajalik, siis ei saa Karula RPA-d ega ühtegi teist

käesoleval ajal pädevat haldusorganit nõusoleku andmiseks ka kohustada. Samal põhjusel ei saa

õigusvastaseks tunnistada ka nõusoleku andmisest keeldumist.

Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste põhjendusi tuleb muuta osas, milles kohtud

leidsid, et V. T.-le maa erastamisel tuleb lähtuda kehtivast MRS § 20 lg 12 redaktsioonist. Selles osas

tuleb kohtuotsuste põhjendused asendada vastavas osas käesoleva otsuse nende motiividega, milles

leitakse, et V. T.-le maa erastamisel tuleb lähtuda Kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide

muutmise seaduse § 26 lg 1 alusel enne 16. juulit 2000 kehtinud erastamise regulatsioonist. Kuna

kohtuotsused on lõppjäreldustes õiged, jäävad need ülejäänud osas jõusse. Kuna muudetakse vaid

kohtuotsuste motiive ja sedagi osaliselt, jääb V. T. kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann