3-1-1-142-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-142-05

Otsuse kuupäev

1. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi L. H. süüdistuses KarS § 118 p-de 1, 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/547/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laidi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2006. a , kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 3. juuni 2005. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsused L. H.

süüditunnistamises KarS § 118 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. H. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta ajavahemikus 17.-19. veebruar 2004. a põhjustas enda lapsele raske

tervisekahjustuse: verevalumid vasemal põsel, rangluudel ja kõhul, parema sääreluu ülemise osa murru ning raske peaaju

põrutuse pehmekelmealuste verevalumitega, millega kaasnes mitmepäevane teadvusekadu, krambihood ja difuusne suuraju

turse koos hapnikuvaegusega. Lapsele tekitatud peaaju põrutus oli eluohtlik. Peatrauma aga tõi kaasa vesipea kujunemise,

neljajäseme kerghalvatuse ja krambisündroomi, mille tõttu lapse psühhomotoorne areng pidurdus ning kujunes välja vaimne

puue.

Süüdistuse kohaselt oli vigastuste tekkimine iseloomulik nutva lapse raputamisele (nn raputatud lapse sündroom).

2. Tallinna Linnakohtu 3. juuni 2005. a otsusega tunnistati L. H. süüdi KarS § 118 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti

karistuseks kuus aastat vangistust.

2.1 Tulenevalt kriminaalasja tehioludest pidas kohus kõigepealt vajalikuks lahti seletada mõiste "raputatud lapse sündroom",

tuginedes seejuures kohtuistungil esinenud neuroloogi ütlustele. Kohus sedastas, et raputatud lapse sündroomi tuntakse lapse

väärkohtlemise tagajärjena, mille põhjuseks on imiku jõuline raputamine ja/või kiigutamine. Raputamine põhjustab lapse

kortikaalsete ja sildveenide rebenemise ning kesknärvisüsteemi erinevates piirkondades tekib aksonaalne kahjustus.

Koljusiseste veresoonte rebenemise tagajärjel tekivad aju ja kolju vahelised verevalumid. Pidev lapse nutt tekitab väsinud

hoidjal hetkelise mõtte, et "jää ükskord vait". Selline emotsioon, mil inimene ei suuda end enam kontrollida, on hetkeline.

Inimene ei teadvusta endale raputamise ohtlikkust, kuid need 5-20 sekundit võivad määrata lapse kogu edasise elu ja saatuse.

Last raputades teda ei vihata, vaid lihtsalt ei suudeta enda viha konkreetsel hetkel kontrollida. Riskifaktoriks ei ole kõnealustel

juhtudel mitte niivõrd ajutised lapsehoidjad, vaid just vanemad, sealhulgas üksikemad.

2.2 Analüüsides kõiki uuritud tõendeid kogumis leidis kohus, et kuigi L. H. ei ole enda süüd tunnistanud ja puuduvad otsesed

pealtnägijad, oli L. H. ainus inimene, kes vigastuste tekkeperioodil lapsega kokkupuutunud neljast inimesest sai talle tekitada

süüdistuses loetletud vigastused. L. H. andis lapse vigastuste tekkimise kohta eeluurimisel ning ka kohtus vastuolulisi ja

ebaloogilisi ütlusi. Ta selgitas lapse vigastusi esmalt sellega, et hommikuse söömise ajal kaldus lapse pea järsult taha, hiljem

aga sellega, et lapse pea kaldus järsult taha vannitamise käigus. Vigastatud lapse nutmist põhjendas ta enda jaoks väidetavalt

gaasivaludega, mida ta arsti vastuvõtule minnes aga ei maininud. Samuti möönis L. H. kohtuistungil enda halvale mälule

viidates, et ta võis vigastused tekitada ise. Kohtule mõjus kummastavalt tõik, et enda süüd eitades suhtus L. H. sündmustesse

ükskõikselt ega püüdnudki selgitada, kuidas ja miks sai selline asi lapsega juhtuda.

Samuti leidis kohus, et L. H. kuulub last raputavate isikute riskigruppi. Alaealisena elas ta ebastabiilset elu, mis tõi kaasa

sotsiaalse küpsemise pidurdumise ja emotsionaalse tasakaalutuse. Tema arengus jäi vahele etapp, mil lapsest kujuneb

iseseisvaid põhjendatud otsuseid vastu võtta suutev täiskasvanu. Lisaks sellele kannatas L. H. aastaid unetuse all, mis

suurendab väsimust ja vähendab pingetaluvust, samuti oli tal ema kinnitusel sünnitusjärgne depressioon ja teda tabasid

sagedased seletamatud palavikuhood. Kõik see kinnitas kohtu arvates L. H. sotsiaalset ebaküpsust.

2.3 Subjektiivse koosseisu kohta on linnakohtu otsuses märgitud järgmist. "Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis

tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei

pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seega on oluline tuvastada, kas L. H. pidas

konkreetselt võimalikuks selliste tagajärgede saabumist. On üldtuntud tõde, et inimese puhul, eriti aga vastsündinud lapse

puhul, on eluohtlikud piirkonnad koljupõhimik või koljuvõlv, inimese pea tervikuna, kaelalüli, kõri, rindkere. L. H.-l kui lapse

emal lasus vaieldamatu hoolsuskohustus ja vastutus oma vastsündinud lapse ees. Kahtlemata ei soovinud L. H. oma tegevuses

otsese tahtlusega põhjustada pöördumatuid tagajärgi, kuid ennekõike lapse emana ja abitu inimese eest vastutava isikuna oli tal

kohustus näha ette mistahes tagajärgi. Igale tavainimesele on selge, et alla kolmenädalase imiku kael on veel sedavõrd nõrk, et

ta pole võimeline iseseisvalt pead hoidma. Haarates süüdistuses kirjeldatud viisil oma lapsest ning teda raputades pidi L. H.

võimalikuks pidama ülalnimetatud tagajärje saabumist."

3. Linnakohtu otsuse peale esitas L. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid apellatsiooni, taotledes kohtuotsuse

tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu põhistustega, et kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega, väljendudes järgmiselt.

"Kohus on, märkides, et subjektiivsest küljest eeldab KarS § 118 lg 2 koosseis tahtlust, leidnud, et L. H. ei pannud kuritegu

toime otsese tahtlusega, vaid olles isikuks, kellel oli kohustus ette näha mistahes tagajärje saabumist, raputades alla

kolmenädalast imikut süüdistuses esitatud viisil, pidi võimalikuks pidama ülalnimetatud tagajärje saabumist".

Seejärel on ringkonnakohtu otsuses esitatud järgmine tsitaat Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 (RT III 2003, 32,

328) tehtud otsusest: "KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb

isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel

kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise

elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja

hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt

voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle

saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele".

Samuti leidis ringkonnakohus, et neuroloog Inga Talviku kui oma ala spetsialisti poolt kohtus antud ütlused on käsitatavad

lubatud tõendina.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsuse peale esitas L. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid

kassatsiooni, taotledes linna- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks

arutamiseks. Kassaatori põhilised õiguslikud argumendid on järgmised.

5.1 Kuna prokurör ei esitanud ringkonnakohtule ühtegi tõendit ega taotlenud ühegi tõendi uurimist, ning ringkonnakohtu

poolne tõendite uurimine piirdus ainult kaitsja taotlusel linnakohtu istungi protokolli avaldamisega, siis on rikutud KrMS § 346

p-s 2 ja § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kohtuliku uurimise korda ning KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse

printsiipi. See kõik kokku kujutab endast kaitsja arvates kriminaalmenetluse seadustiku olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2

mõttes.

5.2 Linnakohtu otsuse põhiosa rajaneb L. H. süüditunnistamise osas vaid neuroloog I. Talviku poolt kohtuistungil antud

ütlustele, kusjuures I. Talvikul ei puudu mitte üksnes igasugune puutumus tõendamiseseme asjaoludega, vaid ta isegi ei tea

neid asjaolusid.

5.3 Linna- ja ringkonnakohtu seisukohad L. H.-le süüksarvatud teo subjektiivse koosseisu sisustamisel on arusaamatud:

mõlemad kohtud on jätnud analüüsimata, kas L. H. pidas võimalikuks süüdistuses esitatud tagajärje saabumist või puudus tal

teadmine, et tema käitumine võib tuua kaasa koosseisupärase tagajärje.

6. Ringkonnaprokurör Eve Soosaar palub kassatsioonvastuses jätta kassatsioon rahuldamata selle ilmselge põhjendamatuse

tõttu. Prokuröri arvates kordab kassaator sisuliselt apellatsioonis esitatud seisukohti, millele ringkonnakohus on piisava

põhjalikkusega vastanud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linna- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

I

8. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassaator on ekslikult mõistnud võistlevuse printsiibi ja

apellatsioonimenetluse olemust. Kuna prokurör nõustus linnakohtu otsusega ega vaidlustanud seda, siis pole mingit alust heita

prokurörile ette, et tema ei taotlenud ringkonnakohtus ühegi tõendi uurimist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg-st 1, § 321

lg 2 p-dest 4 ja 5 ning § 331 lg-st 2 tuleneb, et tõendite uurimisel ringkonnakohtus lähtutakse eeskätt apellandi taotlustest.

Ka KrMS § 15 lg-s 2 sätestatut ei tule mõista mitte selliselt, et ringkonnakohus peaks eranditult kõigis asjades ise vahetult

uurima tõendeid. Selle sätte kohaselt võib ringkonnakohus üldiselt võrdsel määral tugineda nii ringkonnakohtus vahetult

uuritud tõenditele kui ka maakohtus uuritud ja apellatsioonikohtus avaldatud tõenditele.

II

9. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et L. H.d süüdimõistev kohtuotsus rajaneb olulisel määral kohtus

tunnistajana üle kuulatud neuroloogi üldist laadi seletustele nn "raputatud lapse sündroomi" mõiste ja võimalike tekkepõhjuste

kohta. Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium järgmist.

10. Üldjuhul on kriminaalmenetluslikul tõendamisel võimalik kasutada vaid KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn ranged

tõendid) ja üksnes menetlusliku sisuga asjaolude (näiteks menetlustähtaja järgimise) tõendamiseks on sama paragrahvi teise

lõike kohaselt võimalik tugineda täiendavalt ka sellisele teabeliigile, mis ei sisaldu KrMS § 63 lg 1 loetelus (nn vabatõend).

Range tõendamissüsteem nõuab erinevate lubatavate tõendiliikide, aga ka erinevate tõendiallikate selget piiritlemist üksteisest.

Selgelt tuleb piiritleda ka ühelt poolt tunnistajat ja tema ütlusi ning teiselt poolt eksperti ja eksperdi arvamust ning

ekspertiisiakti selgitamiseks antavaid eksperdi ütlusi.

11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Tulenevalt

KrMS §-st 62 peegeldavad tõendamiseseme asjaolud valdavalt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo kui

minevikusündmuse tunnuseid, kuid selle paragrahvi punktis 4 silmas peetavas ulatuses ka kahtlustatava või süüdistatava

isikut. Seega on tunnistajana võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti

kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Oluline on

siinjuures märkida, et KrMS § 68 lg 4 kohaselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta.

12. Vaatamata ülalmärgitule ei ole siiski välistatud, et kriminaalasja uurimisel võivad tõusetuda selle uurimise käiku

puudutavad küsimused - näiteks küsimus sellest, kas mingi menetlustoiming ka tõepoolest leidis aset nii, nagu see on

fikseeritud menetlustoimingu protokollis. Selliste - mitte kriminaalmenetluse eset vaid kriminaalasja uurimise käiku

puudutavate küsimuste tõusetumisel võib tekkida vajadus kuulata nende asjaolude osas üle ka menetleja - uurimisasutuse

ametnik, prokurör või kohtunik. Kokkuleppeliselt nimetatakse ka kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas

asetleidvat menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid

KrMS § 62 mõttes. Lähtudes KrMS § 49 lg 1 p-st 3, § 52 lg-st 1 ja § 59 lg-st 1 peab nimetatud asjaolude osas tunnistajana üle

kuulatud menetleja oma senisest menetlejarollist taanduma.

13. Vastavalt KrMS § 64 lg-le 4 võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu spetsialisti,

keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Tulenevalt KrMS § 59 lg-s 2 sätestatust ei saa aga

spetsialisti võrdsustada tunnistajaga KrMS § 66 lg 1 mõttes. See tähendab, et spetsialisti ülekuulamine tunnistajana sarnaneb

menetleja ülekuulamisele tunnistajana: ka spetsialisti võidakse üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku ennast

puudutavate asjaolude osas. Näiteks võidakse uurimistoimingu seaduslikkuse suhtes tõusetunud kahtluste korral sündmuskoha

vaatlusel osalenud kriminalistikaspetsialisti kuulata üle selles, kas sõrmejälgede otsimine ja nähtavaksmuutmine leidis ikka

aset täpselt nii, nagu on fikseeritud sündmuskoha vaatluse protokollis.

14. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel linnakohtus on 6. aprillil 2005. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud neuroloog

I. Talvik (II kd, tl 111-116). Tema kutsumist kohtuistungile taotlenud prokurör märkis 23. veebruaril 2005. a toimunud

kohtuistungil, et kuna eksperdi küsitlemisel ilmnes, et tegemist on raputatud lapse sündroomiga, siis tuleb selle mõistega

seonduvate meditsiinilist ja sotsiaalsete aspektide tundmaõppimiseks kaasata kriminaalmenetlusse vastav spetsialist.

Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise

iseloomuga selgitusi jagavat isikut siiski käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust

kuriteosündmuse ega süüdistatavaga. Kuna I. Talvik ei olnud selles kriminaalmenetluses eelnevalt kunagi osalenud

spetsialistina, siis puudus alus tema ülekuulamiseks ka KrMS § 64 lg-st 4 lähtuvalt.

15. Sellise isiku ülekuulamist kohtus tunnistajana, kel seaduse kohaselt ei ole tunnistaja menetlusseisundit, on alust lugeda

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks siis, kui kohus otsuse tegemisel tugineb tema ütlustele. Kuigi Tallinna

Linnakohtu 3. juuni 2005. a otsuses puudub tõendite piisavalt selgepiiriline analüüs, tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et

kohtuotsuses on olulisel määral tuginetud I. Talviku poolt kohtus räägitule ja seega on alust rääkida kriminaalmenetluse

seaduse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes.

16. Tõendamiseseme asjaolu, mille selgitamiseks prokurör taotles neuroloogi kohtusse kutsumist, puudutas küsimust sellest,

kas L. H. lapse vigastuste puhul on alust rääkida raputatud lapse sündroomist või mitte. Sellise küsimuse lahendamine eeldab

mitteõiguslikele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi

määramist. Siinjuures tuleb märkida, et selle kriminaalasja menetlemisel ongi määratud kohtuarstlik ekspertiis ja

eksperdiarvamuses on sedastatud, et lapse vigastused on iseloomulikud tema raputamisele. Juhul, mil ekspertiisi järgselt tekib

menetlejal vajadus kasutada eriteadmisi, on tulenevalt KrMS §-des 106 ja 107 sätestatust võimalik määrata uut ekspertiisi.

Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 võidakse ekspertiisi teinud ekspert kuulata ekspertiisiakti selgitamiseks ka üle, kusjuures

sellised eksperdi ütlused võivad olla iseseisvaks tõendiks.

III

17. Materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest on alust rääkida seetõttu, et kohtud ei ole L. H.-le süüksarvatud teo subjektiivset

koosseisu tuvastades piisava täpsusega järginud KarS §-dest 16 ja 18 tulenevaid ning kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse

piiritlemiseks vältimatult vajalikke kriteeriume.

18. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemist on käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjades nr 3-1-1-

16-05 ( RT III 2005, 12, 120) ja nr 3-1-1-32-05 (RT III 2005, 17,176) tehtud otsustes. Neile tuginevalt on ringkonnakohus

õigesti märkinud, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse

elemendi abil.

Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse

tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega.

Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist

elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad

tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema

tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast

juhuslikkusest.

Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise

elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-28-01, RT III 2001, 11, 119). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis

tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida.

19. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud arusaadavalt tuvastanud L. H. käitumises kaudse tahtluse

intellektuaalse elemendi olemasolu.

Esimese astme kohus on subjektiivsesse külge puutuvalt märkinud järgmist: "L. H.-l lasus hoolsuskohustus ja vastutus enda

vastsündinud lapse ees. Ta ei soovinud otsese tahtlusega põhjustada pöördumatuid tagajärgi, kuid ennekõike ema ja vastutava

isikuna oli tal kohustus ette näha mistahes tagajärgi. Last raputades pidi L. H. võimalikuks pidama ülalnimetatud tagajärje

saabumist" (tlk 156).

Seega ei ole tuvastatud, et L. H. sai tõsikindlalt aru enda käitumise objektiivsest ohtlikkusest. Linnakohus määratleb

objektiivse kategooriana ainult lapsevanema garandiseisundi (oli kohustus ette näha) ning seejärel, et L. H. "pidi võimalikuks

pidama" süüdistuses kirjeldatud tagajärje saabumist (st ei pidanud võimalikuks, kuid pidi tulenevalt hoolsuskohustusest

pidama). Sellisel viisil on kohus aga sisuliselt iseloomustanud ettevaatamatust hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3:

"oleks...pidanud ette nägema").

Seetõttu ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et "linnakohus on arusaadavalt põhistanud

kuriteokoosseisu subjektiivse tunnusena kaudset tahtlust".

20. Täiendavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel käesoleva

kriminaalasja raames järgmist.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 tehtud lahendis (RT III 2004, 10, 119) on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et "kuriteo

toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast

kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis

aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal".

Vaieldamatult saab isiku teoeelne- ja järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu

subjektiivse külje kohta. Vanema ja lapse vahelise suhte korral tuleb arvestada selliseid asjaolusid nagu vanema üldine

suhtumine lapsesse, tema varasem käitumine lapsega, sh varasem väärkohtlemine. Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi

teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures

tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse

suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal.

Põhilise kriteeriumina on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas subjektiivse külje tuvastamisel nimetatud teo

objektiivseid asjaolusid. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul

rangelt individualiseeritult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80 -02, RT III 2002, 21, 243).

Individualiseeritus tähendab kõnealuses kontekstis, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja

subjektiivseid asjaolusid, kusjuures ühe olulise tunnusena tuleb arvestada teo toimepanija isikut ning tema võimalikku

emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal.

21. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad seega olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja

asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et tõendite kajastamise ja

analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-119-04, RT III 2004, 38, 387). Linnakohus on selle vastu eksinud.

22. Linnakohus asus seisukohale, et kannatanu vigastuste tekkemehhanism vastab nn "raputatud lapse sündroomile". Kohus on

seletanud pikalt lahti selle väärkohtlemise olemuse, loonud ettekujutuse lapse väärkohtlemise tüüpilisest toimepanijast ning

kontrollinud, kas L. H. võis tekitada selliseid vigastusi. Ja kuigi kohus on oma järeldust L. H. kuulumisest riskigruppi

kasutanud ühe asjaoluna objektiivse teokoosseisu tõendamisel, siis subjektiivse külje sisustamisel on see asjaolu jäetud

kummatigi tähelepanuta.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et isiku arusaamisvõimet, sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning

tagajärjega soostumist võib mõjutada ka füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka

spontaanne, kaalutlemata, afektiivsele ärritusele sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise

üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kusjuures kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda

see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus.

Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus,

vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-04, RT III 2004, 25, 273).

24. Linnakohus kirjeldas, kuidas tavaliselt tekitatakse "raputatud lapse sündroomile" iseloomulikud vigastused. Kohus

sedastas, et "pidev lapse nutt tekitab hoidjal hetkelise mõtte, et "jää ükskord vait", mis on tingitud väsimusest ja nuttu ei

suudeta enam kuulata. Selline emotsioon, mil inimene ei suuda end enam kontrollida, on hetkeline. Inimene ei teadvusta

endale, et selline raputamine on ohtlik ning need 5-20 sekundit võivad määrata lapse kogu edasise elu ja saatuse. Last

raputades teda ei vihata, lihtsalt ei suudeta konkreetsel hetkel kontrollida enda pimedat viha". Selline kirjeldus viitab aga teole,

mis on toime pandud emotsionaalse pinge seisundis.

Kohtualuse isikut iseloomustades märkis kohus, et L. H. seletuse kohaselt kannatab ta juba aastaid unetuse all ja on üldteada,

et pidev magamatus suurendab väsimust ja vähendab pingetaluvust. Ka leidis kohus, et L. H. kannatas sünnitusjärgse

depressiooni all ja teda tabasid sagedased seletamatud palavikuhood. Kõik see kinnitas kohtu arvates L. H. sotsiaalset

ebaküpsust. Kriminaalkolleegium märgib, et kohus on kirjeldanud väga olulist spetsiifilist isikuomadust, millel on samuti

tähendus subjektiivse külje avamisel, seda nii enda teo ohtlikkuse hindamise (intellektuaalne moment) kui ka võimalikuna

äratuntud tagajärge suhtumise (tahtluse voluntatiivne külg) osas.

Esmajoones need kirjeldatud asjaolud oleks kohus pidanud kaasama subjektiivse külje analüüsi. Seda aga ei tehtud. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi hinnangul muutub sellisel viisil kohtuotsus sisemiselt vastuoluliseks ning kohtukoosseisu arusaama

kujunemine kaudse tahtluse olemasolu kohta L. H. käitumises mittejälgitavaks. Ehk teisisõnu - kohtu poolt tuvastatuks loetud

objektiivseid asjaolusid ei ole arvesse võetud hilisema subjektiivse külje analüüsimisel.

IV

25. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib ühtlasi, et käesoleva kohtuasja lahendamisel on kohtud pööranud peatähelepanu

raputatud lapse sündroomile ja keskendunud seetõttu vaid raputamisega lapsele tekitatud vigastustele. Süüdistusest nähtuvalt

oli aga osa lapse vigastusi iseloomulikud tema jäsemete väänamisele ja nn tömbile vägivallale (pigistused sõrmedega või

löögid käega, mille tulemuseks olid verevalumid ja luumurd). Samuti on tuvastatud lapse parema rangluu varasem murd ning

3. ja 4. roide värske murd paremal küljel.

26. Lapse väärkohtlemisega seonduva kriminaalasja uurimisel on oluline selgitada, kas tegemist on olnud ühekordse juhtumiga

või on laps olnud väärkohtlemise ohvriks korduvalt. Kui isiku stressiseisund või afektiivne ärritus toob kaasa lapse ühekordse

tugeva raputamise või muu mittekorduva vägivalla, on enam alust arvata, et isikul puudus arusaam enda teo ohtlikkusest ja

võimalikest tagajärgedest (iseenesest ei ole sel juhul välistatud ka kontrollimist vajav kahtlus, et tegemist võis olla sellise

stressiseisundiga, mida saab käsitleda ajutise raske psüühikahäirena ja mille puhul võib tegemist olla sootuks piiratud

süüdivusega).

Järeldus isikul enda teo ohtlikkusest ja selle võimalikest tagajärgedest arusaama puudumise kohta on aga kaheldavam juhul,

kui last väärkoheldakse lühema aja vältel mitu korda (mitmekordne raputamine; sellele lisanduvad täiendavad vigastused, mis

viitavad muule vägivallale) ning kui väärkohtlemine ei ole esmakordne, vaid korduv.

27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsuse ja Tallinna Linnakohtu 3. juuni 2005. a otsuse ning saadab kriminaalasja Harju

Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi