3-2-1-163-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-163-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

A-AG avaldus välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks

tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/273/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A-AG kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator A-AG ja vastustaja Aktsiaselts M (registrikood

xxxxxxxx).

Kassaatori A-AG esindaja kassatsioonimenetluses on

vandeadvokaat Jüri Sirel ja vastustaja Aktsiaseltsi M esindaja

kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat Andres Aavik.

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

A-AG esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel ja Aktsiaseltsi M

esindaja vandeadvokaat Andres Aavik. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Seppik & Sirel OÜ-le 15. juulil

2005. a A-AG kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtule esitatud avalduses palus A-AG tunnustada Saksamaa Liitvabariigi

Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a otsust (koos 24. märtsi 2003. a otsusega arbitraaþikulude

väljamõistmise kohta) A-AG hagis Aktsiaselts (AS) M vastu vahekohtu asjas puksiirlaev

TUGEV/praam 3607. Vahekohtu otsusega rahuldati hagi osaliselt. Avalduse kohaselt tugines avaldaja

enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 377 ja välisriigi

vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile.

2. Huvitatud isik AS M ei tunnistanud A-AG avaldust. Vastuväidete kohaselt ei ole avaldaja

tõendanud, et AS M on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks vahekohtus ja et vahekohtu

otsus on Saksamaal täidetav. Samuti ei ole tõendatud, et AS-ile M, kes kohtuistungil ei osalenud,

oleks vastavalt Saksa riigi seadustele kohtukutse kätte antud ja talle vahekohtu otsus saadetud.

3. Tallinna Linnakohus jättis 19. oktoobri 2004. a otsusega avalduse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt ei saa esitatud dokumentide põhjal tuvastada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 377 lg-te 5 ja 6 järgi vahekohtu otsuse tunnustamiseks vajalikke asjaolusid.

Tõendatud pole, et AS-ile M on menetluse toimumisest vahekohtus nõuetekohaselt teatatud. Seda ei

kinnita G AG saateleht, mille võttis 11. jaanuaril 2001. a vastu V. I, sest sellest ei nähtu selgelt,

millise saadetisega oli tegemist. Dr C.H ja dr U.S 9. jaanuari ja 1. veebruari 2001. a kirjadest tuleneb,

et 11. jaanuari 2001. a saadetise näol oli tegemist nimetatud isikute 9. jaanuari 2001. a kirjaga AS-ile

M selle kohta, et vaidluse lahendamiseks on moodustatud vahekohus ning vahekohtunikud on valmis

võtma vastu nõuete punkte. Tõendatud pole, milline on V. I seos asjast huvitatud isikuga ning kas AS

M sai saadetise V. I kätte. Avaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et AS M oli kutsutud

21. augustil ja 16. oktoobril 2001. a toimunud vahekohtuistungitele. Tõendamata on Aktsiaseltsi (AS-

i) M volitused AS-i M esindamiseks vahekohtu istungitel.

Avaldaja ei ole tõendanud, et vahekohtu otsus on AS-ile M kätte antud. 14. veebruari ja 27. märtsi

kättesaamiskinnitustest, millel on allkiri R, ei nähtu, kas saadetise näol oli tegemist AS-ile M

saadetud 10. veebruari ja 24. märtsi 2003. a vahekohtu otsustega. Tõendatud pole, milline on R seos

asjast huvitatud isikuga ning kas AS M sai saadetise R kätte.

Samuti ei ole avaldaja esitanud tõendeid selle kohta, et vahekohtu otsus on jõustunud ning Saksamaa

seaduste kohaselt täidetav. Dr S faksist nr 33 67 54 nähtub, et vahekohtu otsuse Saksamaa

Liitvabariigis täitmisele pööramist tuleb avaldajal taotleda Hamburgi apellatsioonikohtult. Kohtule ei

ole esitatud Hamburgi apellatsioonikohtu kinnitust selle kohta, et Saksamaal on vahekohtu otsus

täidetav.

4. A-AG esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega avaldus rahuldada. AS M esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus muuta otsust

osaliselt, täiendades selle põhjendusi viidetega välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise

konventsioonile.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus lõppjärelduses

muutmata. Ringkonnakohus täiendas linnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus

linnakohtu järeldusega, et Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a ja

24. märtsi 2003. a otsuste täidetavaks tunnistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu arvates ei

rikkunud linnakohus asja menetlemisel protsessiõiguse norme.

Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New Yorgi 1958. a konventsiooni art 3 kohaselt

tunnustab iga lepinguosaline riik vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas

protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele. Vahekohtu otsuste

tunnustamist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustiku 9. osa. Konventsiooni art 2 ning art 4 p 1 lit

a ja lit b järgi tuleb vahekohtu otsuse tunnustamise taotlejal esitada leping, milles sisaldub poolte

vahekohtu kokkulepe ning vahekohtu otsus. Lisaks loetletakse enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 377 lg-tes 5 ja 6 täiendavaid dokumente, mis on vaja esitada koos vahekohtu otsuse

tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise taotlusega. Eeltoodud sätetest tuleneb ühtlasi, et välisriigi

vahekohtu otsuse tunnustamiseks peab kohus tuvastama, et pooltel oli kirjalikus vormis sõlmitud

vahekohtu kokkulepe, vahekohtu otsus on jõustunud ja otsuse tegemise maa seaduste järgi täidetav

ning kostjale oli vahekohtu menetluse toimumisest nõuetekohaselt teatatud ja kostjale on vahekohtu

otsus ka kätte antud. Vahekohtu kokkuleppe kohta ei ole linnakohus oma seisukohta väljendanud ning

selles osas tuleb kaevatavat otsust täiendada. Kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et pooled olid

sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Asjas ei ole tõendatud, et puksiirlaeva TUGEV ja praami 3607

prahilepingu pooleks oleks AS M. See, et AS-il M olid lepingulised suhted tandemi TUGEV/praam

3607 omaniku M Ltd-ga, ei võimalda pidada AS-i M lasti vedajaks ja lepingu pooleks ega seega

isikuks, kes sõlmis vahekohtu kokkuleppe. Nõustuda ei saa A-AG-ga, et vahekohtu kokkulepe

sisaldub 13. oktoobri 1999. a prahilepingu täiendavate punktide p-s 23. Selle prahilepingu sõlmisid V

AS kui vahendaja (ostja agent) ja C AS kui laevaomaniku agent. Seisukoht, et C AS tegutses

prahilepingut sõlmides AS-i M nimel, pidades viimast laeva omanikuks, ei võimalda väita, et AS M

on prahilepingu pooleks. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et AS M oleks tegutsenud enda nimel.

Asjaolu, et isikul on lepinguline suhe omanikuga, mis võis anda õiguse sõlmida prahilepinguid

omaniku nimel, ei võimalda pidada teda tehingu pooleks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub A-AG ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue

otsuse, millega tema avaldus Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a ja 24. märtsi 2003. a otsuste

tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks rahuldada. Kui Riigikohus leiab, et asja lahendamine

uue otsuse tegemisega ei ole võimalik, nõustub kassaator ka asja saatmisega uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et pooltel puudub vahekohtu kokkulepe. Vahekohtu kokkulepe

sisaldub M/L "Sonata" prahilepingus, mille sõlmisid 13. oktoobril 1999. a V AS kui vahendaja (ostja

agent) ja C AS kui laevaomaniku agent. Vahekohtu kokkuleppele viitab ka V AS kui vahendaja (ostja

agent) oma booking note`is. C AS tegutses prahilepingut sõlmides AS M nimel, arvates, et ta on laeva

omanik. Puksiirlaeva tegelik omanik oli M Ltd, kellega AS-il M oli sõlmitud haldusleping, mis andis

viimasele õiguse sõlmida prahilepinguid Mt Ltd eest ja nimel. Ka Hamburgi vahekohus lähtus oma

otsuse tegemisel sellest, et pooltel on tuvastatud vahekohtu kokkuleppe olemasolu.

Kohtud leidsid ebaõigesti, et AS M ei olnud algatatud vahekohtumenetlusest teadlik ja ta ei ole

volitanud kedagi ennast vahekohtus esindama. Avaldaja esitas ringkonnakohtule AS-i M poolt AS-i

M esindajale D.S 19. märtsil 2001. a edastatud kirja, mille kaaskirjas palub AS-i M juhatuse liige V.A

AS-i M töötaja D.S arvamust Saksamaalt advokaadibüroost Dabelstein & Passehl

arbitraaþimenetlusega seotud küsimusi puudutavas kirjas tõstatatud probleemide kohta. Kõnealune

kiri kinnitab üheselt, et AS M oli vahekohtumenetlusest teadlik. Ringkonnakohtu 2. juuni 2005. a

istungil tunnistajana osalenud D. S kinnitas oma ütlustega, et ta esindas AS-i M vahekohtu asjas

materjalide läbitöötamisel, vastuväidete koostamisel ja saatmisel vahekohtule. AS-i M juhatuse

liikme V. A suulise volituse kohaselt tegutses D. S AS-i M esindajana vahekohtumenetluses ning tegi

kõiki vajalikke toiminguid äriühingu eest ja nimel. Kuivõrd D. S saatis vahekohtu menetluse käigus

kirjad ja vastused välja AS-i M blankettidel ja tema sidevahendite numbritelt, siis käsitas Saksamaal

asuv arbitraaþikohtu kantselei põhjendatult AS-i M AS-i M esindajana ning edastas kõik

arbitraaþimenetlusega seotud dokumendid AS-i M esindajale, AS-i M töötajale D. S, AS-i M

postiaadressile või faksile. Seda kinnitab ka Saksamaal asuva vahekohtu kohtuniku Dr C.H sekretäri

N.C.A seletuskiri. Vahekohtu saadetud kohtukutse oli AS-ile M nõuetekohaselt kätte toimetatud.

Linnakohtule esitatud tõendist nähtub, et kullerfirma G AG on 11. jaanuaril 2001. a AS-i M

aadressile toimetanud saadetise, milles sisaldus vahekohtu poolt äriühingule saadetud kohtukutse, ja

selle üle andnud V. I. AS-i M asukoha aadressile ja seal asuvale töötajale saadetise üle andmisega on

tõendatud, et AS M on kohtukutse kätte saanud.

Kohtud leidsid ebaõigesti, et avaldaja ei ole tõendanud vahekohtu saadetud kohtuotsuste kätteandmist

AS-ile M. Avaldaja esitas linnakohtule tõendid, mis kinnitavad vahekohtu otsuste kättetoimetamist

AS-i M esindajale AS-ile M. Kullerfirma G AG kättesaamiskinnituste kohaselt sai AS-i M esindaja

vahekohtumenetluses AS M Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a

otsuse ja 24. märtsi 2003. a otsuse kätte vastavalt 14. veebruaril 2003. a ja 27. märtsil 2003. a.

Saadetiste kättesaamist kinnitab AS-i M töötaja pr R allkiri saadetiste vastuvõtmisaktidel. AS M

edastas need otsused oma volitajale, s.o AS-ile M.

Kohtud leidsid ebaõigesti, et vahekohtu otsus ei ole Saksamaal täidetav. Avaldaja on linnakohtule

esitanud oma esindaja, advokaadibüroo Dabelstein & Passehl 23. veebruari 2004. a õigusliku

arvamuse Saksamaal kehtiva vahekohtumenetlust reguleeriva seadusandluse kohta, mille järgi ei ole

Saksamaal vahekohtu pädevuses otsustada vahekohtu otsuste täitmisele pööratavust. Vahekohtu

otsused pööratakse täitmisele vaid juhul, kui need on kuulutatud täitmisele pööratavateks. Kuivõrd

kõnealuses vahekohtumenetluses ei olnud vajalik vahekohtu otsuste täitmisele pööramine Saksamaal,

vaid Eestis, siis A-AG ei esitanud avaldust vahekohtu otsuste täitmisele pööramiseks Saksamaal

kõrgema astme kohtule. Kuivõrd vahekohtu otsuseid Saksamaal kehtiva seadusandluse kohaselt ei

vaidlustatud, on avaldajal õigus taotleda ka nende kohest täitmisele pööramist Saksamaal. Avaldaja ei

ole otsuste täitmisele pööramist Saksamaal taotlenud, kuna see ei olnud käesolevas vaidluses vajalik.

Vahekohtu otsuste tunnustamata jätmine on vastuolus õigustatud ootuse printsiibiga. Avaldajal on

põhjendatud ootus, et Eesti Vabariik tunnustab Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu poolt

Saksamaal kehtivat seadusandlust järgides tehtud otsuseid ning tunnistab need Eesti Vabariigis

täidetavaks. Analoogsetele tõenditele tuginedes on Tallinna Linnakohus tunnustanud avaldaja õigusi

tulenevalt vahekohtu otsusest teises tsiviilasjas.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles AS M sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

õige.

8. Riigikohtu istungil jäi A-AG esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning AS M esindaja

vastuses esitatud vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas avaldaja, kes on esitanud taotluse Saksamaa Liitvabariigi

Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a otsuse (koos 24. märtsi 2003. a otsusega) Eestis

täidetavaks tunnistamiseks, on täitnud selleks seaduses sätestatud nõuded.

11. Välisriigi kohtu- ja vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise kord Eestis ja sellele

esitatud nõuded on sätestatud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-s 377. Viidatud paragrahvi

lg-te 5 ja 6 kohaselt tuleb välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise kirjalikule taotlusele

lisada: 1) vahekohtu otsuse ärakiri, mis on tõestatud otsuse teinud vahekohtu asukohamaa seaduse

kohaselt, samuti ametlik kinnitus otsuse jõustumise kohta; 2) dokument, mis kinnitab, et kostjale, kes

kohtuprotsessil ei osalenud, oli õigel ajal kas või kordki vastavalt selle riigi seadusele kohtukutse

kätte antud; 3) eelnimetatud dokumentide tõestatud tõlked eesti keelde; 4) dokument, mis tõendab, et

kohtuotsuse tegemise maa seaduse järgi on otsus täidetav ja kostjale kätte antud; 5) dokument otsuse

täitmise kohta, kui seda on juba täidetud.

Peale tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete reguleerib välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks

tunnistamist ka välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New Yorgi 1958. a konventsioon

(ratifitseeritud Riigikogus 16. juunil 1993. a). Konventsiooni art 3 sätestab, et iga lepinguosaline riik

tunnustab vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis

kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele, vastavalt konventsioonis kehtestatud

tingimustele. Konventsiooni art 2 ning art 4 p 1 lit a ja lit b kohaselt tuleb vahekohtu otsuse

tunnustamist ja täitmist taotleval poolel esitada: 1) autentiseeritud originaalotsus või selle

nõuetekohaselt kinnitatud koopia; 2) originaalleping, mis hõlmab lepingu vahekohtu tingimust või

vahekohtu kokkulepet, või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia.

12. Avaldaja taotluse lahendamiseks tuli kohtul seega esmalt viidatud konventsiooni sätete alusel

kontrollida, kas avaldaja on esitanud kohtule lepingu, mis sisaldaks vahekohtu kokkulepet.

Kohtule esitatud 13. oktoobri 1999. a prahilepingu poolteks on puksiirlaeva prahtinud isiku agendina

V AS ja laevaomaniku agendina C AS. C AS on tegutsenud prahilepingut sõlmides AS-i M nimel,

pidades teda puksiirlaeva omanikuks. Puksiirlaeva tegelikuks omanikuks on M Ltd. M Ltd ja AS M

on sõlminud halduslepingu, mille järgi täitis viimane agendi, lasti haldamise ja prahtimise

funktsioone M Ltd eest ja nimel. Kõnealuse prahilepingu täiendavate punktide p 23 järgi leppisid

lepingupooled kokku vaidluse lahendamise Hamburgis toimuva arbitraaþimenetluse kaudu.

Hamburgi vahekohtusse on pöördunud hagiga AS-i M vastu A-AG, kellele puksiirlaeva prahtija K

GmbH & Co KG on loovutanud oma nõude kostja vastu. Kõnealuses vahekohtumenetluses oli

vaidlusküsimuseks ka asjaolu, keda pidada prahilepingu järgi lastivedajaks. Vahekohus tuvastas

Saksa seadusele tuginedes, et prahilepingu järgi on lastivedajaks AS M, kelle nimel on prahilepingu

sõlminud C AS. Eeltoodust tulenevalt lahendas vahekohus kõnealuse vaidluse, tuginedes järeldusele,

et vaidluse poolte (A-AG ja AS M) vahel on kokku lepitud vaidluse lahendamine vahekohtus

tulenevalt prahilepingu täiendavate punktide p-st 23. Kolleegium leiab, et enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 377 mõttega ei ole kooskõlas see, kui Eesti Vabariigi kohus asub ümber vaatama

asjaolusid, mis olid vahekohtus asja läbivaatamise ja otsuse tegemise eelduseks (vahekohtu

kokkuleppe olemasolu). Kohus asuks sel moel analüüsima prahilepingu sisu, mille alusel on tehtud

vahekohtu otsus ja mida AS M ei ole vaidlustanud. Kolleegium jääb ka oma varasemas otsuses

väljendatud seisukoha juurde, et viidatud sätte kohaselt ei kontrolli Eesti Vabariigi kohus välisriigi

vahekohtu otsuse materiaalõiguslikku õigsust ega lahenda vahekohtus lahendatud asja sisuliselt (vt

1. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-03 (RT III 2003, 36, 376)).

13. Tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 lg 5 p-st 2 ning lg 6 p-st 1 tuli avaldajal

esitada tõendid, mis kinnitavad, et vahekohtu menetluse toimumisest oli kostjale nõuetekohaselt

teatatud ja vahekohtu otsus on kostjale kätte antud. AS M on esitanud kohtumenetluses vastuväite, et

ta polnud vahekohtu menetlusest teadlik ning talle pole vahekohtu otsust kätte antud. AS M leidis, et

tal puudub igasugune suhe AS-ga M, keda avaldaja peab vahekohtumenetluses tema esindajaks.

Linnakohus hindas järgimisi tõendeid: 1) G AG saatelehte, mille võttis vastu 11. jaanuaril 2001. a V. I

(linnakohtu toimik, lk 77); 2) Dr C.H ja dr U.S 9. jaanuaril ja 1. veebruaril 2001. a saadetud kirju

(linnakohtu toimik, lk-d 97-100); 3) 14. veebruari ja 27. märtsi 2003. a saadetiste kohta R

allkirjastatud kättesaamiskinnitusi (linnakohtu toimik, lk-d 76 ja 78). Tõenditele tuginedes leidis

linnakohus, et avaldaja pole TsMS § 377 lg 5 p-s 2 ja lg 6 p-s 1 nõutud asjaolusid tõendanud.

Ringkonnakohtu toimikusse on võetud avaldaja poolt apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud

tõendid: 1) 22. novembri 2004. a vahekohtunike Dr C.H ja dr U. S kinnituskiri ja sellele lisatud

sekretäri N.C.A seletuskiri (ringkonnakohtu toimik, lk-d 40-43); 2) AS-i M esindaja V. A poolt AS-i

M töötajale D. S 19. märtsil 2001. a edastatud faks (ringkonnakohtu toimik, lk-d 10-12). Samuti on

ringkonnakohus avaldaja taotlusel kohtuistungil tunnistajana üle kuulanud D. S.

Kolleegium märgib, et enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 308 lg 3 mõtte kohaselt ei ole

ringkonnakohtul keelatud esimese astme kohtus esitamata jäetud tõendit vastu võtta. Kohus peab

seejuures arvestama TsMS § 308 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kui ringkonnakohus on täiendavad tõendid

vastu võtnud, tuleb neid ka kooskõlas enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 95 lg-tega 1 ja 2

hinnata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kohtule esitatud tõenditest teha järeldust,

et AS-il M olid volitused AS-i M esindamiseks vahekohtumenetluses. Sellisele seisukohale asudes on

ringkonnakohus rikkunud viidatud menetlusnormi, mille kohaselt tuleb kõiki tõendeid hinnata

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Avaldaja märkis apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohtule

esitatud tõenditest nähtub 11. jaanuari 2001. a saadetise kättetoimetamine AS-i M aadressil selle

töötajale V. I, samuti saadetise sisu (teade vahekohtumenetluse alguse kohta). Samuti viitab avaldaja,

et lisatud tõenditest nähtub ka 14. veebruari ja 27. märtsi 2003. a saadetiste kätteandmine pr R kui

AS-i M töötajale ja saadetiste sisu (vahekohtu 10. veebruari ja 24. märtsi 2003. a otsused).

Apellatsioonkaebuse kohaselt nähtuvad esitatud tõenditest AS-i M ja AS-i M vahelised seosed, mis

kinnitavad järeldust, et AS M oli vahekohtumenetluses AS-i M esindaja. Ringkonnakohus ei ole enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-te 4 ja 6 kohaselt apellatsioonimenetluses esitatud

tõendeid analüüsinud ega nendega seotud apellatsioonkaebuse väidetele vastanud. Samuti pole

ringkonnakohus hinnanud toimikus olevat tunnistaja D. S poolt 29. novembril 2004. a AS-ile M

saadetud faksi (ringkonnakohtu toimik, lk 31).

14. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 lg 5 p 1 ja lg 6 p 1 kohaselt tuli kohtul samuti

kontrollida, kas avaldaja on esitanud tõendeid selle kohta, et vahekohtu otsus on jõustunud ja

Saksamaa seaduste kohaselt täidetav. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et avaldaja ei ole

selliseid tõendeid esitanud. Linnakohus hindas dr S faksi (linnakohtu toimik, lk-d 106-108), leides, et

avaldajal tuli taotleda otsuse täitmisele pööramist Hamburgi apellatsioonikohtult, kuid kohtule ei ole

sellist kinnitust esitatud. Apellatsioonkaebuses märkis avaldaja, et linnakohus rikkus protsessiõiguse

normi, kui ei selgitanud talle täiendava tõendi esitamise vajadust. Samuti taotles avaldaja

ringkonnakohtult abi Hamburgi vahekohtust ametliku kinnituse saamiseks vahekohtu otsuste

jõustumise ning täidetavuse kohta. Ringkonnakohus rikkus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS

§ 330 lg-t 6, kui jättis avaldaja eeltoodud väidetele vastamata. Samuti viitas avaldaja, et Saksamaa

seaduste kohaselt ei ole vahekohtunikel volitusi oma otsuseid täitmisele pööratavaks kuulutada.

Ringkonnakohus saanuks avaldaja väite alusel ka ise kontrollida, kas Saksamaa seaduste kohaselt oli

vahekohtu otsus täidetav või mitte. Kolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

16. veebruari 2005. a otsuse nr 3-2-1-165-04 (RT III 2005, 7, 72) p-le 19, kus kolleegium selgitas, et

rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 lg 1 kohaselt teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks

asja menetlev kohus, milleks on kohtul õigus nõuda selleks poolte kaasabi, aga samuti vajadusel ise

selgitada välisriigi õigust.

Kolleegium juhib tähelepanu, et tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-st 8 võib

vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise taotlust lahendav kohus vajaduse korral küsida selgitust ka

vahekohtult, kelle otsuse täitmist taotletakse.

A. Kull, P. Jerofejev, V. Kõve