3-2-1-165-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-165-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. veebruar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

M.T hagi N.P vastu 103 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/81/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.T kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator M.T (xxxxxxxxxxx) ja vastustaja N.P (xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

16. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

Kassaator M.T. Juures viibis tõlk Lüüli Lomp. Istungit protokollis

sekretär Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2005. a otsus ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada M.T kassatsioonkaebuselt 15. juulil 2005. a tasutud

kautsjon 1030 (üks tuhat kolmkümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt volitas hageja 28. oktoobril 1997. a sõlmitud notariaalse volikirjaga kostjat

müüma hagejale kuuluva kahetoalise korteri ja ostma hagejale ühetoalise ahiküttega korteri. Kostja

töötas maaklerina kinnisvarabüroos I OÜ. Pooled sõlmisid suulise käsunduslepingu. Kostja müüs

3. novembril 1997. a hageja korteri, kuid ei ostnud hagejale teist korterit ega tagastanud müügist

saadud raha 103 000 krooni. Hageja palus tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 173 ja 174 alusel kostjalt välja

mõista kahju 103 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta sõlmis hagejale kuuluva korteri ostu-müügilepingu I OÜ töötajana

ning raha korteri müügist sai kinnisvarabüroo omanik S.D. Kostjal endal hagejaga võlasuhet ei ole.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 4. märtsi 2004. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

103 000 krooni. Kostja seletus hagejale kuuluva korteri müügist saadud 103 000 krooni sularahas

laekumise kohta S. D on vastuolus tunnistaja I.P ütlustega, mille järgi müügitehingu juures viibis

3. novembril 1997. a hoopis S. D abikaasa A.D. 28. oktoobril 1997. a vormistatud volikirjast ilmneb,

et hageja volitas enda nimel müüma vaidlusalust eluruumi ja ostma uut eluruumi kostjat kui füüsilist

isikut, mitte aga kui kinnisvarabüroo töötajat. Korteri ostu-müügilepingus on selgesõnaliselt kirjas, et

kostja on hageja nimel vastu võtnud summa 103 000 krooni, mida kostja tõendas oma allkirjaga.

Kostja ei vaielnud sealjuures vastu, et tema ei ole hagejale seda raha üle andnud ega ostnud uut

korterit, kuna kostja arvates pidi asjaga tegelema S. D. Linnakohus leidis, et kostja ei ole täitnud

kohustust, milleks teda volitati. Vastavalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 173 lg-le 1 ja §-le 174

tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Ühepoolne keeldumine

kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada linnakohtu otsuse täies ulatuses ja teha

uus otsus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tegi 31. mail 2005. a otsuse, millega tühistas linnakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule.

Linnakohus on jätnud tuvastamata pooltevahelise õigussuhte. TsK §-d 173 ja 174 fikseerivad "pacta

sunt servanta" (lepinguid tuleb täita) põhimõtte ja on sellisena hagi rahuldamise õigusliku alusena

ebapiisavad. Kohustused võivad tuleneda lepingust, lepingu mittekohase täitmisega (lepingu

rikkumisega) tekitatud kahjust, aga ka alusetust vara omandamisest, kui leping, mille alusel vara

omandati, tehinguna hiljem ära langeb. Need erinevad alused võivad omada erinevat mõju kostja

õiguslikule positsioonile ja mõjutada tõendatavaid asjaolusid. Hageja nõude alus on õiguslikus mõttes

ebaselge.

6. Tsiviilkoodeksi § 394 lg 1 kohaselt kohustub käsunduslepingu järgi üks pool tegema teise poole

arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. Kui käsundi täimine jääb lõpule viimata, siis tuleb hagi

rahuldamise õigusliku alusena kõne alla TsK § 397 p 3, mille kohaselt volinik on kohustatud

volitajale üle andma kõik käsundi järgi saadu, või sama paragrahvi p 4, mille kohaselt volinik on

kohustatud hüvitama volitajale kahju, kui see on tekitatud voliniku süül. Kostja väidab, et

käsunduslepingut ei sõlminud hageja mitte temaga, vaid I OÜ-ga, kus kostja ajutiselt maaklerina

töötas, ning hageja ülesannet teise korteri ostmiseks pidid täitma teised töötajad. Temale tehti üksnes

tööalaselt ülesandeks tegeleda hageja korteri müügiga. Korteri müügist saadud raha võtsid ostjalt

vastu teised I töötajad. Selle tuvastamiseks, kas hageja sõlmis käsunduslepingu kostjaga või

kinnisvarabürooga, kus kostja töötas, on linnakohus otsustavaks pidanud asjaolu, et volikirja hageja

korteri müügiks, sellest saadud raha vastuvõtmiseks ja uue korteri ostmiseks oli hageja andnud nimelt

kostjale. Seda tehes on linnakohus ekslikult samastanud volituse andmise käsunduslepingu

sõlmimisega. Selleks, et käsundit täita, s.t teha volitaja nimel tehinguid kolmandate isikutega, on

reeglina vaja välja anda volikiri. Käsundi ja volituste vahel tuleb teha vahet. Kui käsundiandja annab

käsundi täitmiseks volikirja juriidilise isiku töötajale, siis see ei välista veel, et käsundusleping ise oli

sõlmitud juriidilise isikuga. Seega pidanuks linnakohus hindama ka teisi tõendid, kontrollimaks

kostja vastuväiteid, ning nendega mittearvestamist põhjendama.

7. Hagiavalduses on hageja märkinud, et kohtus kostjaga I OÜ-s. Ta ei sõlminud eellepingut,

usaldades kinnisvarabürood, sest vormistas ametlikult volikirja notari juures. Hageja kinnitas

kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamisel antud ütlusi (linnakohtu toimiku lk 50). Kriminaalasjas

ülekuulatuna on hageja väitnud, et ta läks oma probleemiga I, kus kohtus S. D, kes esitles end firma

perenaisena. Oma soovi avaldamise peale esitles S. D talle kostjat kui tema maaklerit, öeldes et

hageja probleemiga hakkab tegelema viimane ning et hageja peab vormistama viimasele volikirja.

8. Hageja enda sellised seletused viitavad kostja vastuväidete põhjendatusele selle kohta, et tema ei

olnud käsunduslepingu pooleks. Selliste tõendite olemasolul pidanuks kohus protsessi kolmanda

isikuna kostja poolele kaasama ka I OÜ, kes praegu tegutseb ärinime OÜ S all, sest kohus ei saa

otsustada isiku õiguste ja kohustuste üle (praegusel juhul õigussuhte olemasolu või puudumise üle),

keda ei ole protsessi kaasatud. Kostja vastuväidete kontrollimine nõuab asjaolu tuvastamist, kas

hageja sõlmis käsunduslepingu kostja või I OÜ-ga. Samal põhjusel ei saa ringkonnakohus ka ise uut

otsust teha ja selles mõttes tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

9. Asja uuel arutamisel peab linnakohus täpsustama hageja nõuet, s.o selgitama, kas ta nõuab lepingu

täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, käsunduslepingu järgi hagejale üleantavat (TsK § 397

p 2) või alusetult saadu tagastamist. Linnakohus peab ka hagejale selgitama, et tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 76 lg 1 järgi võib ta esitada avalduse kostja asendamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et ringkonnakohus on oluliselt

rikkunud protsessiõiguse norme.

Ringkonnakohus saatis asja ebaõigesti uueks läbivaatamiseks linnakohtule selleks, et linnakohus

kaasaks kolmanda isikuna I OÜ. Hageja ei olnud mingites lepingulistes suhetes I OÜ-ga. Hageja

sõlmis kostjaga suulise käsunduslepingu. Kostja ei olnud I OÜ töötaja. Hageja ei nõustu

ringkonnakohtuga selles, et esimese astme kohus ei teinud kindlaks pooltevahelist õigussuhet.

Linnakohus arvestas otsuse tegemisel hagis esitatud asjaolusid, mille kohaselt kostja ei täitnud

käsunduslepingust tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 95, kuna ei hinnanud

igakülgselt ja objektiivselt kõiki asjas olevaid tõendeid. Ringkonnakohus võttis eelduseks, et kostja

võib olla juriidilise isiku töötaja ainult sel alusel, et hageja ja kostja olid üks kord kohtunud I OÜ

ruumides. Ringkonnakohus ei ole oma otsust põhjendanud TsMS § 330 lg-s 4 ja § 231 lg-s 4

sätestatud nõuete kohaselt.

11. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja pöördus oma sooviga korterit müüa ja teist

osta I OÜ poole. Hageja rääkis tehingu olulistest tingimustest mitte kostjaga, vaid S. D, millest võib

teha järelduse, et hageja ja I OÜ olid saavutanud kokkuleppe korteri müümisega ja teise korteri

ostmisega seotud asjaolude kohta. Kostjal oli I OÜ-ga töösuhe.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 692 lg 4

alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

13. Hageja esitas linnakohtule hagi, milles soovis kostjalt N.P saada 103 000 krooni. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid nad käsunduslepingu, millega kostja kohustus müüma hagejale kuuluva korteri ja

ostma hagejale teise korteri. Kostja müüs hageja korteri, kuid hageja ei ole saanud ei tasu korteri eest

ega teist korterit. Hageja volitas kostjat tegutsema 28. oktoobril 1997. a sõlmitud notariaalse

volikirjaga. Tallinna Linnakohus leidis, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Linnakohus leidis,

et kostja ei ole täitnud kohustust, milleks teda volitati. Hageja volitas kostjat kui füüsilist isikut

korterit müüma. Korteri müügilepingus on selgesõnaliselt kirjas, et kostja on hageja nimel vastu

võtnud korteri müügihinna. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis tuvastamata pooltevahelise

õigussuhte. Ringkonnakohus asus seisukohale, et linnakohus pidanuks protsessi kaasama kolmanda

isikuna kostja poolel I OÜ, sest kohus ei saa otsustada isiku õiguste ja kohustuste üle, keda ei ole

protsessi kaasatud.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise seisukohaga. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 80 teise lause kohaselt võib kolmandat isikut protsessi kaasata

poole taotlusel või kohtu algatusel. Seega ei keelanud menetlusseadus kohtu algatusel kolmanda isiku

kaasamist menetlusse. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu esile toodud asjaolud ei ole asja

linnakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saatmise põhjuseks. Tsiviilkohtumenetluses kehtiva

dispositiivsuse põhimõtte kohaselt valib hageja isiku, kelle vastu ta oma nõude esitab, ja asjaolud,

millega ta oma nõuet põhjendab. Samale seisukohale on kolleegium asunud oma varasemas lahendis

nr 3-2-1-135-01 (RT III 2001, 30, 324). Dispositiivsuse põhimõtte kohta vt ka lahendit nr 3-2-1-165-

04 (RT III 2005, 7, 72). Hageja on leidnud, et N. P oli see, kes jättis oma kohustuse täitmata, ja esitas

oma hagi tema vastu. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et linnakohus arvestas otsuse

tegemisel hagis esitatud asjaolusid, mille kohaselt kostja ei täitnud käsunduslepingust tulenevaid

kohustusi. Volikirja väljaandmise ajal kehtinud TsÜS § 95 lg 1 teise lause järgi oli esindaja

kohustatud tehingu järgi saadu esindatavale üle andma. Kuigi kostja väidab, et ta oli I OÜ töötaja,

nähtub 28. oktoobri 1997. a volikirjast, et volituse tehingute tegemiseks sai tema ja seega on kostjal

kohustus tõendada, et ta ei pidanud hagejale välja andma korteri müügi eest saadut.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus sai ise teha asjas otsuse, arvestades seda, et 28. oktoobri 1997. a

volikirjaga volitati kostjat müüma oma äranägemisel hagejale kuuluv korter ja ostma hagejale

ühetoalise korteri. Samas volikirjas on hageja volitanud kostjat ka vastu võtma korteri müügist

saadava raha ja tasuma uue korteri müügihinna. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et

käsunduslepingu võis sõlmida sel ajal ka suuliselt. Kolleegiumi arvates puudub asjas vajadus

tuvastada, kas hageja sõlmis käsunduslepingu I OÜ-ga. Küll on aga vaja tuvastada, kas hageja sõlmis

käsunduslepingu kostjaga.

T. Tampuu, P. Jerofejev, V. Kõve