3-1-1-144-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-144-05

Otsuse kuupäev

9. veebruar 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi

M. A. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1, § 143 lg 1 ja § 188 järgi

ning

T. M. ja K. V. süüdistuses KrK § 188 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2005. a otsus kriminaalasjas

nr 1-774/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. A. kaitsjad vandeadvokaadid Olev Kuklase ja Rein Napa, K.

V. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, K. V. ja T. M. kaitsja

vandeadvokaat Li Uiga, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2006

Istungil osalenud isikud

M. A. kaitsjad vandeadvokaadid Olev Kuklase ja Rein Napa, K.

V. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, K. V. ja T. M. kaitsja

vandeadvokaat Li Uiga ning prokurör Kristiina Laas

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. aprilli 2005. a ja Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2005. a

kohtuotsused osaliselt, s.o M. A. süüditunnistamises AS-i L. raha omastamises ja selle eest

karistamises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi, samuti M. A.-le KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja

temalt AS-i L. kasuks 242 500 krooni väljamõistmise osas.

2. Mõista M. A.-le KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust.

3. KarS § 64 lg 1 järgi mõista M. A.-le liitkaristus kolm aastat vangistust.

4. KarS § 74 lg-te 1-3 alusel pöörata M. A.-le mõistetud vangistus täitmisele osaliselt ning määrata

koheselt kandmisele kuuluvaks vangistuseks kaks kuud vangistust. Kahte aastat ja kümmet kuud

vangistust ei pöörata täitmisele, kui M. A. kolme aasta kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja

täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

5. AS-i L. tsiviilhagi jätta läbi vaatamata ja selgitada, et AS-il L. on õigus esitada hagi uuesti

tsiviilkohtumenetluse korras.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. M. A. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa kassatsioon rahuldada osaliselt.

8. Teiste kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 26. aprilli 2005. a otsusega tunnistati M. A. süüdi KrK § 143 lg 1, § 1411 lg 3 p 1 ja § 188

järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt üheks, kolmeks ja kaheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel

mõistis kohus M. A.-le liitkaristuseks kolm aastat ja kuus kuud vangistust, millest pöörati kohe täitmisele

kaks kuud vangistust. Ülejäänud osa vangistusest jättis kohus KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele

pööramata, määrates katseajaks kolm aastat. KarS § 49 alusel võttis maakohus lisakaristusena M. A.-lt ära

õiguse tegutseda ühe aasta jooksul juriidiliste teenuste osutajana, samuti äriühingu juhatuse või nõukogu

liikme, likvideerija või prokuristina. M. A.-lt mõisteti välja 25 000 krooni Ü. K.-i kasuks, 242 500 krooni

AS-i L. kasuks ja 2 871 798 krooni AS-i A. Puit (pankrotis) kasuks.

Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 188 järgi süüdi T. M., keda karistati rahalise karistusega 150

päevamäära summas 6900 krooni, ja K. V., keda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 12

000 krooni.

2.1 M. A., T. M. ja K. V. tunnistati KrK § 188 järgi süüdi selles, et nad teostasid 7. novembril 2000. a kella

19.00 paiku grupis ebaseaduslikus korras K. V.-i ja T. M. oletatavat õigust. Pöördumata asja lahendamiseks

kohtu poole, vahetasid süüdistatavad Tartus X 144-14 korteri ukseluku, takistades korteris elava M, L.

juurdepääsu tema kasutuses olnud korterisse. Sellega rikkusid süüdistatavad M. L. põhiseaduslikku õigust

kodu puutumatusele (Põhiseaduse (PS) § 33).

Ukseluku vahetamiseks tellis T. M. OÜ-st Teps-Lukk ukselukkude vahetamiseks spetsialisti; K. V. kutsus

kohale manukad ja lasi ukselukud ära vahetada; M. A. selgitas lukkude vahetamise ajal seda tegevust

takistama tulnud isikutele, et tegemist on seadusliku toiminguga. M. A., K. V. ja T. M. selline käitumine

põhjustas M. L.-le tema põhiseaduslike õiguste rikkumisega muu olulise kahju.

2.2 KrK § 143 lg 1 järgi tunnistati M. A. süüdi selles, et ta sõlmis 16. juulil 1999. a AS-i Eesti Krediidipank

nimel Ü. K.-ga tagatisrahalepingu, mille kohaselt pidi Ü. K. ostma AS-ilt Eesti Krediidipank M. A.

vahendusel ehitusjärgus oleva elumaja. Lepingu sõlmimisel esitas M. A. Ü. K.-le AS-i Eesti Krediidipank

volikirja, mille kohaselt oli M. A. volitatud panka esindama üksnes OÜ Javata Elektroonika laenulepingu

järgse võlgnevuse sissenõudes, ning esinduslepingu, mille alusel võis M. A. esindada filiaali taustauuringutel

ja läbirääkimistel võla sissenõudmiseks OÜ-lt Javata Elektroonika. M. A.-l puudusid volitused esindada

panka ostu-müügi tehingutes. Nimetatud dokumentide esitamisega ning lubadusega vormistada ehitise

notariaalne ostu-müügileping hiljemalt 6. augustil 1999 viis M. A. Ü. K. eksitusse tehingu toimumise suhtes,

mille tulemusena Ü. K. tasus vastavalt tagatisrahalepingule M. A.-le sularahas 25 000 krooni, milline summa

oleks arvestatud elumaja müügihinna sisse. 18. augustil 1999. a müüs AS Eesti Krediidipank kõnealuse

elumaja kolmandale isikule. M. A. jättis Ü. K.-le tagatisraha 25 000 krooni üle andmata.

2.3 KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi tunnistati M. A. süüdi selles, et tema:

1) AS-i Aardla Puit ainuaktsionäri ja juhatuse liikmena riisus ametiseisundi kuritarvitamise teel

AS-i Aardla Puit Kasumetsa tootmisbaasist ajavahemikul 16. august kuni november 1999

AS-ile Aardla Puit kuuluva kiirsaekaatri väärtusega 2 871 798 krooni;

2) olles füüsilisest isikust ettevõtjana sõlminud 15. novembril 1999 AS-iga L. nõudeõiguse

loovutamise lepingu, mille kohaselt AS L. loovutas M. A.-le volitused A. Keluse vastu suunatud

nõude realiseerimiseks, riisus omastamise teel võlgniku poolt M. A. arveldusarvele kantud raha

summas 212 000 krooni, mille ta oli lepingu järgi kohustatud maksma AS-ile L.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. A., tema kaitsjad Rein Napa ja Olev Kuklase, T.

M. kaitsja Li Uiga ja K. V. kaitsja Leanika Tamm. Kõigi apellatsioonide kokkuvõttes taotleti

ringkonnakohtult maakohtu otsuse tühistamist M. A., T. M. ja K. V. süüdistunnistamises ja karistamises ning

kõigi süüdistatavate õigeksmõistmist kõigis neile esitatud süüdistustes.

4. Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Seoses M. A., T. M. ja K. V. süüdimõistmisega omavolis märkis ringkonnakohus, et korter oli M. L.

seaduslikus valduses ja süüdistatavad teadsid seda. Asjaolud näitavad, et K. V. ja T. M. tahtsid lukkude

vahetamisega teha M. L. korteri kasutamise võimatuks, et müüa see edasi. Tõendid ei kinnita, et politsei

andis süüdistatavatele loa korteriukse lahtimurdmiseks, lukkude vahetamiseks ja korterisse sisenemiseks.

Politsei

lihtsalt

keeldus

konkreetses

käitumissituatsioonis

kohale

tulemast,

pidades

toimuvat

tsiviilvaidluseks.

Ringkonnakohus ei nõustunud ka seisukohaga, et T. M. ja K. V. tegutsesid vältimatus keelueksimuses.

Sarnaselt maakohtule leidis ka ringkonnakohus, et olukorras, kus rikuti M. L. põhiseaduslikku õigust kodu

puutumatusele, põhjustati talle muu oluline kahju KrK § 188 mõttes. Seejuures tõi ringkonnakohus esile

asjaolu, et M. L. puudus Venemaalt naastes juurdepääs elementaarsetele igapäevastele isiklikele esemetele.

Põhiseaduse § 33 sätestab kodu puutumatuse. Kodu kui omandi kaitse ja selle piiramise ning võõrandamise

võimaluste täpne piiramine on kodu püsimise alus. Kodu kui omandi kaitse kõrval on sama oluline printsiip

kodu puutumatus. Õigus garanteerib üksikisikule elementaarse elukeskkonna, tema ruumilise erasfääri kaitse.

Koduukse taga on sinu enda elu. Ja üksnes sina avad ja sulged koduust. Need põhimõtted muudavad kodu

kindlaks. Õigus kodu puutumatusele peab tagama igaühe võimaluse oma kodus vastavalt oma soovidele

rahulikult elada. M. L. viibis tihti Venemaal tööalastel komandeeringutel, kuid Eestisse tagasi pöördudes oli

tal õigus kodule vabalt ligi pääseda ja seal olla.

4.2 Seoses M. A. süüditunnistamisega kelmuses märkis ringkonnakohus, et M. A. tekitas Ü. K.-is

väärettekujutuse sellega, et tema on isikuks, kes on õigustatud panga nimel tagatisrahalepingut sõlmima,

omamata volikirja panga esindamiseks ostu-müügi tehingutes. Samuti andis ta tehingu kohta

väärinformatsiooni ja viis kannatanu eksitusse, et ostetavale objektile ei ole kellelgi teisel õigust. M. A. ei

edastanud Ü. K.-lt saadud raha AS-ile Eesti Krediidipank, vaid jättis endale. Sellest tulenevalt on tõendatud,

et M. A.-l oli Ü. K.-lt sularaha vastu võttes tahtlus jätta see enda valdusse.

4.3 Kohtukolleegium luges põhjendatuks ka maakohtu seisukohad M. A. süüditunnistamisel KrK § 1411 lg 3

p 1 järgi nii AS-i Aardla Puit kiirsaekaatri omastamises M. A. poolt, s.h saekaatri väärtuse tuvastamisel, kui

ka AS-i L. raha omastamises. Seoses AS-i L. raha omastamisega, märkis maakohus õigustatult, et M. A.

pangakonto väljavõttega on tõendatud nõudeõiguse loovutamise lepingu järgselt maksete laekumine M. A.-

le. M. A. ja AS-i L. vaheline leping on küll pealkirjastatud nõudeõiguse loovutamise lepinguna, kuid

sisuliselt oli tegemist siiski käsunduslepinguga, millega AS L. andis M. A.-le ülesande nõuda sisse võlg.

Laekunud summad pidi M. A. kahe pangapäeva jooksul AS-i Livoil arvele kandma. Kohus luges tõendatuks,

et M. A. jättis temale usaldatud raha AS-ile L. edastamata ja omastas selle.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid M. A. kaitsjad O. Kuklase ja R. Napa, K. V.

kaitsja L. Tamm ning K. V. ja T. M. kaitsja L. Uiga.

6. M. A. kaitsja O. Kuklase palub tühistada ringkonnakohtu otsuse M. A. süüditunnistamises KrK § 1411

lg 3 p 1 järgi ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassaator leiab, et kohtud on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse norme sellega, et ei võtnud seisukohta

kaitsja taotluse osas nõuda Maksu- ja Tolliametist välja dokumendid, mis selgitaksid, kas süüdistuses

nimetatud AS-i Aardla Puit kiirsaekaater on üldse Eesti Vabariiki imporditud. Samuti jätsid kohtud

asjakohase põhjenduseta tähelepanuta veel mitmed kaitsja taotlused. Kohtud on tõendite hindamisel

rikkunud in dubio pro reo põhimõtet, mille kohaselt kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks. On jäetud välja selgitamata, kas kiirsaekaatriliin kuulus juriidiliselt AS-ile Aardla Puit.

Samuti on usaldusväärselt tõendamata väidetava riisumise objektiks olnud kiirsaekaatri turuhind.

7. M. A. kaitsja R. Napa palub tühistada ringkonnakohtu otsuse M. A. puudutavas osas ja saata kriminaalasi

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

7.1 Vaidlustades M. A. süüditunnistamist KrK § 143 lg 1 järgi, märgib kassaator, et nõustuda ei saa kohtu

seisukohaga, nagu olnuks M. A. juba Ü. K.-ga tagatisrahalepingut sõlmides olnud teadlik, et kolmandatel

isikutel on müügiobjekti suhtes ostueesõigus. Kuid isegi kui see nii olnuks, siis kolmandate isikute

ostueesõigus ei takista asja müüki - ostueesõigust omavad isikud võivad lihtsalt hiljem astuda ostja asemele.

7.2 Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et tunnistades M. A. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdi tema arveldusarvele

laekunud AS-i L. raha omastamises, jätsid kohtud tähelepanuta asjaolu, et 1. septembrist 2002

31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsioon käsitas omastamise objektina üksnes võõrast

vallasasja. Kaitsja osutab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsusele kriminaalasjas

nr 3-1-1-130-04.

Samuti leiab kaitsja, et kohtud on ekslikult hinnanud M. A. ja AS-i L. vahel sõlmitud lepingu

käsunduslepinguks. Tegelikult oli tegemist nõude loovutamisega. Sellisele seisukohale on asutud ka

tsiviilasjas tehtud Tallinna Linnakohtu 12. septembri 2005. a määruses.

7.3 Seoses M. A. süüditunnistamisega omavolis, märgib kaitsja, et kohtuotsustest ei selgu, kuidas M. A.

rikkus M. L. õigust kodu puutumatusele ja miks tuleb süüdistatavate tegevust käsitada muu olulise kahju

põhjustamisena.

8. K. V. kaitsjate L. Tamme ja L. Uiga kassatsioonides palutakse maakohtu ja ringkonnakohtu otsused

osaliselt tühistada ja K. V. õigeks mõista.

Mõlemas kassatsioonis märgitakse, et X 144-14 korteri omandiõigus kuulus vaieldamatult K. V.-le. K. V. oli

õigustatud kontrollima oma omandi seisukorda ka olukorras, kus pääs korterisse oli takistatud, kuna

üürnikuga ei saanud ühendust. K. V.-i kui omaniku tegutsemine korteriukse avamisel oli seaduslik.

Kassatsioonides juhitakse tähelepanu ka sellele, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et M. L. oleks

kandnud üldse mingit tegelikku kahju, veel vähem aga olulist kahju. Kohtuotsustest ei selgu neid asjaolusid,

mille alusel on tuvastatud muu olulise kahju olemus. Samuti ei ole kohtud põhjendanud, milles kõnealune

kahju väljendub ja kuidas on määratud kahju suurus (olulisus). On üksnes nenditud, et K. V.-i tegevuse

tulemusena rikuti M. L. põhiõigust (õigust kodu puutumatusele), kuid on jäetud hindamata riive ulatus.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et politsei keeldus konkreetses käitumissituatsioonis kohale tulemast,

pidades toimuvat tsiviilasjaks. Samas on ringkonnakohus vääralt leidnud, et politsei selline toimimine polnud

käsitatav loana ukselukkude vahetamiseks. Kui korrakaitseorgan, keda informeeriti ja kutsuti lukkude

vahetuse juurde, leidis, et sellises tegevuses pole midagi kriminaalset, polnud ka K. V.-il alust politsei

arvamust mitte usaldada. Seega on K. V.-i karistamine välistatud ka vältimatu keelueksimuse tõttu.

9. T. M. huvides esitatud kassatsioonis palub L. Uiga ringkonnakohtu otsuse T. M.-t puudutavas osas

tühistada ja T. M. õigeks mõista.

Kaitsja märgib, et süüdistusest ei selgu, milliste normide alusel on T. M. käitumine loetud ebaseaduslikuks.

T. M. ei ole rikkunud M. L. kodu puutumatust, kuna luku vahetamise ajal korteris sees ei käidud. M. L.

majutas korterisse ebaseaduslikult kolmanda isiku, mistõttu oli omanikul Asjaõigusseaduse § 41 lg-st 3

tulenev õigus omaabile.

Kriminaalasjas ei ole leidnud tõendamist kahju tekkimist M. L.-le. Olulise kahjuna ei saa käsitada ajutiselt

eluruumi mittepääsemist. M. L. korteris sees ei käidud ja tema asju ei võetud.

Isegi kui T. M. toimis ebaseaduslikult, ei saanud ega pidanudki ta sellest aru saama, kuna tegutses

õigusbüroos töötava juristi nõuannete alusel, samuti suheldi ukselukkude avamisel politseiga, kes ei

keelanud sellist tegevust.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kaitsjad kassatsioonides esitatud taotluste juurde ja

taotlesid nende rahuldamist. Prokurör vaidles kassatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kassaatorite taotlused tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused süüdistatavate süüditunnistamises

ja karistamises KrK § 188, § 143 lg 1 järgi, samuti KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi AS-i Aardla Puit vara riisumist

puudutavas osas põhinevad seisukohal, et esimese ja teise astme kohtu otsuste tegemise aluseks olnud

asjaolud ei ole tõendatud. Kassaatorid taotlevad Riigikohtult õigeksmõistva otsuse tegemist, tuginedes mitte

kohtute poolt kindlaks tehtud asjaoludele, vaid kaitsjate nägemusele sündmuste käigust. Vastavalt KrMS

§ 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Riigikohus ei tuvastanud, et kohtud oleksid

tõendite hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

12. Omavoli süüdistuse osas leiavad kaitsjad, et süüdistatavad tegutsesid seaduslikult või vähemalt ei olnud

nad oma tegevuse ebaseaduslikkusest teadlikud. Samuti leiavad kaitsjad, et kannatanule ei tekitatud olulist

kahju. Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalune korter oli kannatanu seaduslikus valduses ja seega puudus

süüdistatavatel, s.h korteri omanikul tulenevalt PS §-st 33 õigus ilma kannatanu nõusolekuta korteri ukseluku

avamiseks ja selle vahetamiseks. Samuti olid süüdistatavad teadlikud oma tegevuse ebaseaduslikkusest.

Maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes esitatud motiividel nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium sellega, et

koju sissepääsu tõkestamisega kümneks päevaks (7.-17. novembrini 2000) tekitati M. L.-le oluline

mittevaraline kahju.

13. M. A. süüditunnistamisel kelmuses on kohtud tuvastanud, et süüdistataval puudusid volitused AS-i Eesti

Krediidipank nimel ehitise ostu-müügilepingu sõlmimiseks. Vaatamata sellele lõi ta Ü. K.-le ettekujutuse

vastavate volituste olemasolust. Saades Ü. K.-lt lepingu sõlmimiseks tagatisraha, ei andnud ta seda edasi

pangale ega tagastanud ka kannatanule. Kohtud on leidnud, et süüdistataval kelmuse toimepanemise tahtluse

olemasolu juba enne tagatisraha saamist tõendab muu hulgas ka see, et M. A. ei avaldanud Ü. K.-le lepingu

sõlmimiseks tähtsat asjaolu, et ehitisele on kolmandal isikul ostueesõigus. Seega on kohtud tuvastatud

asjaoludel M. A. käitumise õigesti kvalifitseerinud kelmusena.

14. M. A. süüdistuses AS-i Aardla Puit kiirsaekaatri riisumises on kohtud tuvastanud nii kirjalike tõendite

kui ka tunnistajate ütlustega nimetatud vara olemasolu, selle väärtuse ja äraviimise M. A. juuresolekul ning

teadmisel. Riigikohus leiab, et tuvastatu taustal ei oma tähtsust, millistel asjaoludel ja kust AS Aardla Puit

saekaatri omandas.

15. Eeltoodust (otsuse punktid 11-14) tulenevalt jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium muutmata maakohtu

ja ringkonnakohtu otsused M. A., T. M. ja K. V.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 188 järgi ning M.

A. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 143 lg 1 järgi, samuti osas, millega M. A. tunnistati süüdi ja

teda karistati KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi AS-i Aardla Puit vara riisumise eest.

16. Tunnistades M. A. süüdi AS-i L. raha omastamises, on kohtud jätnud alusetult tähelepanuta kaitsja viited

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsusele asjas nr 3-1-1-130-04 (RT III 2005, 4, 34).

Viidatud otsuse punktis 9 leidis kolleegium, et 1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 ei olnud kuriteona

karistatav sellise isikule usaldatud võõra vara, mis ei olnud vallasasi, (näiteks pangakontol oleva raha) enda

kasuks pööramine. (Välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo - näiteks kelmuse -

tunnustele.) Samasugust seisukohta on väljendatud ka 17. detsembril 2003. a vastu võetud

"Kriminaalmenetluse koodeksi, karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse" (RT I

2003, 83, 557) eelnõu (102 SE) seletuskirjas.

17. Kohtud on tuvastanud, et 15. novembril 1999 riisus M. A. omastamise teel AS-i L. raha summas 212 000

krooni mitte sularahana, vaid pangakontol oleva rahana. Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana

(30. juunini 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7, alates 1. juulist 2002 kehtiv Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 49). Seega ei olnud M. A.-le süüks arvatud tegu ajavahemikul 1. septembrist 2002 31. detsembrini

2003 kuriteona karistatav. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2 kohaldamisel arvestada ka teo

toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-2-3-03 - RT III 2004, 2, 21). Kuna

1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsiooni näol oli tegemist M. A. teo

karistatavust välistava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, tuleb M. A. süüdistusest KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi välja jätta AS-i L. raha riisumine. Süüdistuse mahu vähenemise tõttu tuleb vähendada ka M. A.-le KrK

§ 1411 lg 3 p 1 järgi mõistetud karistust ja samuti liitkaristust.

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 26. aprilli 2005. a ja Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2005. a

kohtuotsused osas, milles M. A. tunnistati KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdi ja teda karistati AS-i L. raha

omastamise eest, samuti M. A.-le KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas. Kohtuotsused tuleb

tühistada ka M. A.-lt AS-i L. kasuks 242 500 krooni väljamõistmises. Tühistatud osas teeb Riigikohus

täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse.

Lea Kivi

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar