3-1-1-143-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-143-05

Otsuse kuupäev

9. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

J. P. väärteoasi Liiklusseaduse § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. septembri 2005. a otsus väärteoasjas

nr 4-192/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2005. a

Istungil osalenud isikud

Lõuna politseiprefektuuri esindaja Ove Saar ja J. P. kaitsja

vandeadvokaat Sirje Must

Resolutsioon

1. Rahuldada kassatsioon.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 2. septembri 2005. a otsus J. P.-u väärteoasjas ja saata väärteoasi Tartu

Maakohtule uueks arutamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Politseiprefektuuri 1. augusti 2005. a otsusega karistati J. P.-ut Liiklusseaduse § 7419 järgi 150

trahviühiku (9000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta, olles alkoholijoobes, juhtis 9. juulil 2005. a

Tartus X puiesteel sõiduautot Opel Omega.

2. J. P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist.

J. P. selgitas kaebuses, et ta ei tundnud end joobes olevana. Ta oli küll tarvitanud alkoholi väikeses koguses

eelmise päeva õhtul, kuid auto juhtimise ajaks oli sellest möödunud vähemalt üheksa tundi.

Joobeseisundi tuvastamise protokolli andis ta seda läbi lugemata allkirjad politseiniku näidatud kohtadesse

põhjustel, et oli väsinud, teda kahtlustati joobes juhtimises esmakordselt 46-aastase juhistaaži jooksul ja

alkomeetri näit oli tema jaoks ootamatu. Tal ei olnud kaasas lugemisprille ja protokolliga nõustudes tugines

ta politseiametniku seletusele, et talle heidetakse ette liikluseeskirja (LE) § 76 p 3 rikkumist ehk

mootorsõiduki juhtimist alkoholi tarvitamise jääknähtudega. Kuna alkomeeter näitas alkoholi tarvitamist ja

ta möönis jääknähu võimalikkust, siis ei nõudnud ta ka joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. Talle ei

antud joobeseisundi tuvastamise protokolli koopiat, mistõttu sai ta joobeseisundi tuvastamise viisist ja

sellest, et teda süüdistatakse mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes, teada alles tagantjärele.

Kaebuse esitaja leidis, et joobeseisundi tuvastamine ei toimunud nõuetekohaselt ja joove ei ole tõendatud.

Seadusandja on kehtestanud LS § 20 lg-s 4 määrad, millest väiksema alkoholisisalduse korral veres või

väljahingatavas õhus on lubatud mootorsõidukit juhtida ja isikut ei loeta joobes olevaks. Kahtluse korral

tuleb kindlaks teha vere või väljahingatava õhu täpne alkoholisisaldus. Seda aga antud juhul ei tehtud ja

seega ei ole joobes juhtimine tõendatud.

Liiklusseaduse § 20 lg-s 3 märgitu kohaselt eeldab joobeseisund muutusi terviseseisundis, kuidJ. P.ul neid ei

esinenud. Joobeseisundi tuvastamise protokollis olev märge selle kohta, et ta sõidustiil oli ebakindel ja

vingerdav, on vale. Ka ei nõustunud kaebaja sellega, et ta suust olevat tulnud alkoholilõhna.

Lisaks leidis J. P., et isegi, kui tal oli alkoholijoove, ei pannud ta tegu - joobes juhtimist - toime tahtlikult ega

isegi mitte ettevaatamatusest, sest tal ei osanud arvata, et eelmisel päeval tarbitud alkohol võib veel

organismis olla.

Lõpuks palus menetlusalune isik arvestada karistuse mõistmisel, et ta on pensionär ja juhilubade

äravõtmisega kaob tal võimalus hoolitseda Puhjas oleva maakodu eest.

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. septembri 2005. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistades Lõuna

Politseiprefektuuri otsuse ja karistadesJ. P.ut LS § 7435 järgi 25 trahviühiku (1500 krooni) suuruse

rahatrahviga.

Maakohtu otsuse kohaselt on joobeseisundi tuvastamise protokolliga tõendatud, et J. P.-ut kontrolliti

indikaatorvahendiga Lion S-L2. Indikaatorvahend oli nõuetekohaselt kontrollitud ja kalibreeritud. Samas

märkis kohus, et MõõteS § 7 lg 1 p 6 ei nõua politsei korraldatud kontrolli ja järelevalve käigus kasutatavate

mõõtevahendite metroloogilist kontrolli. Politsei kasutatud mõõtevahendite mõõtetulemuse jälgitavus on

kohustustlik MõõteS § 5 lg-s 2 ettenähtud juhtudel. Selles sättes toodud loetelus ei ole aga mõõtevahendeid,

mida kasutatakse politsei korraldatud kontrolli ja järelevalve käigus. Sellest tulenevalt võib neid kontrollida

Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnustatud labor, kuid laboris kontrollimine ei ole tehtud seadusega

kohustuslikuks.

Mõõteseadme kasutamata jätmine joobeseisundi tuvastamisel ei välista teisi tõendeid. Nii Joobeseisundi

tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord kui

Liiklusjärelevalve teostamise kord lubavad joobeseisundi tuvastamist väljahingatava õhu alkoholisisaldusele

tuginedes. Kohus leidis, et joobeseisundi tuvastamise protokoll vastab formaalselt sellele esitatavatele

nõuetele ja on seetõttu tõendina kasutatav. Põhjendatud on kohtuvälise menetleja seisukoht selles, et

eeldatakse menetlusaluse isiku teadmist sellest ja kaasamõtlemist sellele, mida ta väärteomenetluses teeb.

Joobeseisundi tuvastamisega nõustumise kohta protokollile allkirja andmata jätmisel kohustanuks see

kohtuvälise menetleja ametnikku toimima teisiti - toimetama menetlusaluse isiku joobeseisundi

meditsiiniliseks tuvastamiseks meditsiiniasutusse.

Samas leidis aga maakohus, et menetlusalune isik on üksikasjalikult põhjendanud, miks ta ei nõudnud

joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. On tõendatud, et J. P. vajab lugemisprille, seetõttu ei saanud ta

kohapeal joobeseisundi tuvastamise protokolli läbi lugeda, vaid see loeti talle ette ja ta võis protokolli sisu

valesti mõista.

Tuginedes Riigikohtu otsusele asjas 3-1-1-89-04, leidis maakohus, et joobeseisundi võib lugeda tuvastatuks

alkoholi kasutamisele tüüpilistele kehaliste või psüühilistele reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt

ilma isiku veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata. J. P.-u suhtes toimunud

väärteomenetluses on joobeseisundi tuvastamisel kasutatud nii indikaatorvahendit kui ka kontrollitud

tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide muutumist või häirumist. Küsimus on aga

selles, kas tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide muutumine või häirumine oli

tingitud alkoholist või muudest põhjustest.

Kohus jõudis järeldusele, et häired J. P.-u tervislikus seisundis ei olnud põhjustatud alkoholi tarvitamisest.

Tema ea ja tervisliku seisukorra tõttu võisid ootamatus olukorras tekkida muutused tema kehalistes või

psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.J. P.-u väitel tuli mootorsõiduki juhtimise vajadus ootamatult,

kuna oli oht hilineda rongile. J. P. pidi rongi peale viima oma tütre ja rongist mahajäämise tagajärjed oleksid

olnud rasked - tütar pidi sõitma Inglismaale ja rongist mahajäämisel oleks see edasi lükkunud. See oleks

toonud kaasa suuri materiaalseid kulutusi.

Kohus leidis, et kuna J. P.-u tütar ootas last, võib eeldada, et J. P. ja tema lähedased ei tarvitanud sõidueelsel

õhtul alkoholi sellises koguses, et saabunud tagajärjed olnuks sellest põhjustatud.

Maakohus märkis, et süüteokoosseisu üheks tunnuseks on tahtlus või ettevaatamatus. Väärteokoosseis on

täidetud ka ettevaatamatuse korral. KarS § 39 lg 1 järgi puudub isikul süü, kui ta ei saa aru teo keelatusest ja

see eksimus on talle vältimatu. Kahtluse korral teo keelatusest peab iga ühiskonnaliige pidama nõu oma

südametunnistusega ja valima käitumisviisi, mis arvestab nii individuaalsete kui kollektiivsete huvidega.

LE § 76 ükskõik millise punkti rikkumisel on kahjustatavaks õigushüveks liiklusohutus. Seega tuleb lähtuda

eelkõige kollektiivsetest huvidest. Arvestades, et J. P.-u juhitavas sõidukis viibis tema last ootav tütar, ei ole

kahtlust, et J. P. ei oleks autot juhtima asunud, kui ta oleks pidanud end joobes olevaks ja seega on välistatud

tahtlus. Lähtudes menetlusaluse isiku tervislikust seisundist, leidis kohus, et puudub ka ettevaatamatus.

Kohus leidis, et menetlusalune isik ei taotle menetluse lõpetamist VTMS § 29 või § 30 lg 1 p 1 alusel.

Menetlusaluse isiku tervislikus olukorras ei olnud enne sõitma asumist ootamatuid muutusi, millest järeldub,

et ta oli oma tervislikust seisundist teadlik. Ajanappusest tingitud ootamatu olukorra tekkimisel tegutses J. P.

tahtlikult. Uuritud tõendite hindamisel tuvastatud asjaolude alusel jõudis kohus järeldusele, et J. P. rikkus

LE § 76 p 2, mis toob kaasa vastutuse LS § 7435 lg 1 järgi.

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Politseiprefektuur, kes taotleb otsuse tühistamist ja

väärteoasja uueks arutamiseks saatmist.

Kohtuväline menetleja leiab, et J. P.-u tegu oleks tulnud kvalifitseerida LS § 7419 järgi. Joobeseisundi

tuvastamise protokolli kohaselt olid menetlusalusel isikul joobeseisundile viitavad välised tunnused. Tartu

Maakohtus antud ütlustes tunnistas ta ise, et tarbis eelmise päeva õhtul alkoholi. Autot juhtima asudes pidi J.

P. teadma, et on alkoholi tarbinud, kuid lootis, et alkoholijoove on kadunud. Seega pani ta teo toime kaudse

tahtlusega.

Joobeseisundi tuvastamine toimus vastavalt liiklusseaduse ja selle alusel kehtestatud joobeseisundi

tuvastamise korra nõuetele. Vastavalt korrale ei pea ametiisik joobeseisundit tuvastades fikseerima kehaliste

ja psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide muutumist. Ka ei tulene korrast väljahingatavas õhus täpse

alkoholisisalduse määramise nõuet. Isiku õiguste kaitse on tagatud õigusega koheselt vaidlustada

joobeseisundi tuvastamise protokoll. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-118-04 leidnud, et joobeseisundi

tuvastamise kord lähtub eeldusest, et kaine inimene ei anna allkirja protokollile, kui ta ei nõustu joobe

tuvastamise tulemusega.

Ametiisik võib joovet tuvastada indikaatorvahendiga, mis ei ole mõõteriist. Tegemist on seadmega, millega

saab kindlaks teha, kas isiku väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud

piirmäärasid.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud usaldusväärseks tööülesandeid täitnud politseiametniku ütlusi

ja lähtus ainult menetlusaluse isiku kohtus antud ütlustest. Samuti ei ole arusaadav, millest lähtuti väärteo

ümberkvalifitseerimisel LS § 7435 lg 1 järgi, kui indikaatorvahendi näit oli positiivne.

5.J. P.u kaitsja vandeadvokaat S. Must leiab kassatsioonivastuses, et Tartu Maakohtu otsus on motiveeritud

ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus.

Maakohus on õigesti märkinud, et joobeseisundi tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kas kehaliste või

psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide häirumine või muutumine on põhjustatud alkoholi tarvitamisest.

Kohus on leidnud, et menetlusaluse isiku füüsilises seisundis võis muutused esile kutsuda tema iga ja

ootamatult tulnud vajadus sõitma minna.

Kohus on arvestanud ka menetlusaluse isiku üksikasjalikku põhjendust, miks ta ei nõudnud joobeseisundi

meditsiinilist tuvastamist.

Joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest loobumine ei ole võrdsustatav enda joobeseisundi

tunnistamisega. J. P. ei esitanud vastulauset ega taotlenud hiljem menetluse lõpetamist seetõttu, et ta võttis

omaks alkoholi jääknähud ning pidas ka seda karistatavaks. Arvestades, et J. P.-u juhitavas sõidukis viibis

tema last ootav tütar, poleks J. P., teades et ta on joobes, autot juhtima asunud. Seega on välistatud tema

tegevuses nii tahtlus, kui ka ettevaatamatus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käesolevas asjas on vaidlusaluseks küsimuseks see, millised tõendid on piisavad joobeseisundi

tõendamiseks.

Liiklusseaduse § 20 lg 3 kohaselt tähendab alkoholijoove alkoholi tarvitamisest põhjustatud häiritud või

muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides avalduvat terviseseisundit.

Tartu Maakohus luges tõendatuks nii selle, et J. P. oli tarvitanud alkoholi, kui ka selle, et tema

terviseseisundis esinesid joobele iseloomulikud muutused (samas ei nähtu otsusest, millised konkreetsed

muutused terviseseisundis kohus tõendatuks luges), kuid asus seisukohale, et viimased ei pruukinud olla

tingitud alkoholi tarvitamisest.

Seda, et joobetunnustele sarnased muutused terviseseisundis on tekkinud muudel põhjustel peale alkoholi

tarvitamise, ei saa täielikult välistada. Kui aga on tuvastatud, et isiku väljahingatavas õhus (ja seega ka

organismis) oli kontrollimise ajal alkoholi, peab kohus veenvalt ära näitama, miks ta ei pea usutavaks, et

alkohol ei olnud terviseseisundi muutuste suhtes vähemalt kaaspõhjuslik. See tähendab, et peavad esinema

konkreetsed asjaolud, mis annavad alust eeldada, et terviseseisundi muutuste põhjused peitusid mujal. Seda

eriti põhjusel, et joobeseisundi tuvastamist reguleeriv Kord võimaldab politseiametnikel joobeseisundi

tuvastamisel piirduda juhi väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimisega indikaatorvahendiga ega

kohusta neid kontrollima väliste joobetunnuste esinemist. Seega kui isik ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu

ega taotle joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, ei ole Korra §-dest 5 ja 8 tulenevalt politseiametnikel

kohustust koguda muid joovet kinnitavaid tõendeid, vaid isiku võib lugeda joobes olevaks indikaatorvahendi

näidu alusel.

Käesolevas asjas leidis maakohus, et muutused terviseseisundis võis tingida menetlusaluse isiku iga ja

ootamatult tulnud vajadus asuda autot juhtima. Kohtuotsuses ei ole aga ära toodud ühtegi seda kinnitavat

tõendit. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaks kohtu arvamust, et menetlusalune isik tarvitas eelmisel

õhtul alkoholi väikses koguses. Seda, millist alkohoolset jooki ja millises koguses menetlusalune isik

tarvitas, välja selgitatud ei ole. Neid andmeid teades oleks olnud võimalik arvutuslikult kontrollida

võimalust, kas J. P.-u organismis oli kontrollimise hetkel alkoholi koguses, mis võis esile kutsuda muutusi

terviseseisundis.

Eelnevast tulenevalt ei ole põhistused, miks maakohus ei pidanud tõendatuks J. P.-u joovet, veenvad. Seega

on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.

7. Välistades subjektiivse külje KarS § 39 lg-le 1 tuginedes, kohaldas Tartu Maakohus ebaõigesti

materiaalõigust. KarS § 39 reguleerib keelueksimusega seonduvat ehk küsimust, kas isik saab aru, et

mingisugune käitumine - antud juhul joobes juhtimine - on keelatud, ning välistab isiku süü vältimatu

keelueksimuse korral. Mootorsõiduki joobes juhtimise subjektiivse koosseisu kontrolli raames tuleb aga

lahendada küsimus, kas J. P. sai aru, et ta juhtis mootorsõidukit joobes olles ja tahtis või vähemalt möönis

seda, või - kui ta ei pidanud end joobes olevaks -, siis kas ta oleks piisavalt hoolika käitumise korral pidanud

aru saama, et ta on joobeseisundis.

8. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks peab kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu

järgmistele asjaoludele. Tartu Maakohtu otsuses on joobeseisundi tuvastamise protokolli kui tõendi

usaldusväärsust hinnates väidetud, et mõõteseadus ei nõua liiklusjärelevalves kasutatavate mõõtevahendite

taatlemist, kuna seda pole nimetatud MõõteS § 5 lg-s 2 toodud loetelus. Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

MõõteS § 5 lg 2 p 2 sätestab, et mõõtetulemuse jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus,

kui järelevalve tulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse rahatrahv, alustatakse väärteomenetlust või

piiratakse eriõigust. Liiklusjärelevalve puhul on tegemist riikliku järelevalvega ja selle alusel alustatakse

väärteomenetlust. Liiklusjärelevalves kasutatavate täppisalkomeetrite taatlemiskohustus tuleneb aga MõõteS

§ 9 lg 12 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud määrusest. Konkreetsel juhul ei olnud

aga taatlemine nõutav, kuna joobeseisundi tuvastamisel kasutati indikaatorvahendit (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2005. a otsus asjas 3-1-1-87-05 - RT III 2005, 32, 319).

Kuna indikaatorvahendi puhul ei ole mõõtetulemuse jälgitavus mõõteseaduses kehtestatud korras tõendatav,

ei saa sellega väärteomenetluses tõendada seda, mitu milligrammi alkoholi sisaldus liitris juhi

väljahingatavas õhus. Seega ei saa nõustuda kassatsioonis esitatud seisukohaga, et indikaatorvahendiga saab

kindlaks teha, kas alkoholisisaldus kontrollitava isiku väljahingatavas õhus ületab lubatud piirmäära või

mitte.

9. Eelnevast tulenevalt ning tuginedes VTMS § 175 p-dele 1 ja 2 tühistab kriminaalkolleegium Tartu

Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja VTMS § 174 p 7 alusel maakohtule uueks arutamiseks.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher