3-1-1-137-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-137-05

Otsuse kuupäev

9. veebruar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

R. P. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Saare Maakohtu 24. augusti 2005. a otsus väärteoasjas

nr 4-8-8/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

kohtumenetluse pooled istungil ei osalenud

Resolutsioon

1. Kassatsioon rahuldada.

2. Tühistada Saare Maakohtu 24. augusti 2005. a otsus R. P. väärteoasjas ja saata

väärteoasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri 12. mai 2005. a kiirmenetluse otsusega karistati R. P.-it LS § 7422 lg 2 järgi

rahatrahviga 12 trahviühikut (720 krooni) selle eest, et ta juhtis sõiduautot Volkswagen Kuressaare linnas X

tänaval liiklusmärgi 351 mõjupiirkonnas, kus oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 30 km/h, kiirusega 61

(+/-5) km/h, ületades lubatud sõidukiirust seega vähemalt 26 km/h.

2. R. P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Saare Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist

ja väärteoasja menetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja väitis, et ei näinud

liiklusmärki, kuna see oli standardis ettenähtust väiksem.

3. Saare Maakohus rahuldas 24. augusti 2005. a otsusega R. P. kaebuse, tühistas kiirmenetluse otsuse ja

lõpetas väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel.

Kohus nõustus kaebuse esitajaga selles, et vastavalt Eesti Standardile "Liiklusmärgid ja nende kasutamine"

oleks pidanud märk olema suurusgrupist I (diameeter 600 mm), kuid oli suurusgrupist 0 (läbimõõduga 400

mm). Kohus leidis, et nõutust väiksem märk võis jääda teeolusid arvestades (teel olevad freesitud alad

nõudsid juhi kogu tähelepanu) liiklejaile märkamata.

Lisaks märkis kohus, et KarS § 30 kohaselt ei ole tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, õigusvastane,

kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik

endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Mootorsõiduki juhil

on kohustus mitte takistada teisi liiklejaid. Möödudes vastassuunavööndi kaudu takistusest, antud juhul

freesitud aukudest, on juht kohustatud vastassuunavööndi võimalikult kiiresti vabastama liiklemiseks

vastutulevatele sõidukitele, mistõttu on mõistetav ka mõningane kiiruse ületamine.

Väärteomenetluse lõpetas aga kohus otstarbekuse kaalutlusel, märkides, et menetlusaluse isiku süü on väike

ning avalik menetlushuvi puudub.

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne Politseiprefektuur, paludes maakohtu otsuse tühistamist.

Kassaator leiab, et kohtuotsuses ei ole otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist nõuetekohaselt põhistatud. Kohus

on küll märkinud, millistel alustel võib otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetada, kuid ei ole ära näidanud,

et need tingimused on konkreetsel juhul täidetud. Pealegi on olusid mittearvestav sõidukiirus liiklusõnnetuste

enamlevinud põhjuseks ja olukorras, kus politsei prioriteetideks on liiklusõnnetuses hukkunute arvu

vähendamine, on alusetu väide, et sõidukiiruse ületajate karistamiseks puudub avalik menetlushuvi.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et R. P.-le oli liiklusmärgi olemasolu teada. Seda kinnitavad tema enda

ütlused kohtuistungil. Käesolevas asjas olid kiiruspiirangud kehtestatud teetööde tõttu ning liiklemine antud

piirkonnas oli raskendatud ja piiratud. Seega oli liiklejaile selge, et tegemist ei ole liikluses tavaolukorraga.

Lisaks leitakse kassatsioonis, et kohus on ebaõigesti mõistnud keeldu takistada teisi liiklejaid. Ohu või

takistuse ilmnemisel ei tule mitte kiirust lisada, vaid seda vähendada või vajadusel koguni peatuda (LE

§ 123).

Lõpuks tuuakse kassatsioonis välja asjaolu, et R. P.-t on sõidukiiruse ületamise eest varem kahel korral

karistatud. Karistused on küll kustunud, kuid nimetatud asjaolu näitab tema suhtumist liikluseeskirjadesse.

5. Esitatud kassatsioonivastuses leiab R. P., et kohtuvälise menetleja väide, mille kohaselt liiklusmärgi suurus

ei oma tähtsust, on kontekstist välja rebitud. Kohus leidis, et liiklusmärgi väiksusest tulenevalt võis jääda

liiklejail kiirusepiirang märkamata, ja pidas seega usutavaks R. P. väidet, et ta ei näinud märki.

Lisaks leiab R. P., et põhjendamatu ja õigusvastane on viitamine kustunud karistustele. Vihje, justkui oleks

tegemist kroonilise liiklusnõuete rikkujaga, on alusetu. R. P.-l on juhiload alates 1980. aastast ning selle aja

jooksul ei ole ta põhjustanud ühtki liiklusõnnetust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Saare Maakohus ei ole otsuses menetluse

otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist põhistanud. Kohus on üksnes nimetanud tingimused, mille esinemisel

võib menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, ning märkinud, et peab neid nõudeid täidetuks. Otsuses

puuduvad aga põhjendused, miks kohus pidas R. P. süüd väikseks ja välistas avaliku huvi menetlemiseks.

See tähendab, et otsuses on esitatud vaid järeldus (menetlusaluse isiku süü on väike ja avalik huvi asja

menetlemiseks puudub), mitte aga selleni viinud mõttekäiku. Põhistamine tähendab aga just selle, kuidas

mingile seisukohale on jõutud, argumenteerimist ning selle kaudu kohtu arutluskäigu lugejaile jälgitavaks

muutmist. Käesoleval juhul ei ole maakohtu otsusest võimalik teada saada, miks kohus tegi just sellise

otsuse, s.o lõpetas menetluse otstarbekuse kaalutlusel.

Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 7 kohaselt on kohtuotsuse põhistuse puudumine

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine ning vastavalt VTMS § 175 p 2 tuleb otsus tühistada.

7. Kassatsioonis ei nõustuta ka maakohtu seisukohaga, et standardis ettenähtust väiksem liiklusmärk võis

mõjutada R. P. teadlikkust kiiruspiirangust, kuna R. P. tunnistas ise kohtuistungil, et oli rikkumise

toimepanemise päeva hommikul liiklusmärki märganud. Maakohus leidis, et standardile mittevastav

liiklusmärk võis jääda teeolusid arvestades (teel olevad freesitud alad nõudsid juhi kogu tähelepanu)

liiklejale märkamata.

Kriminaalkolleegium leiab, et standardis ettenähtust väiksem liiklusmärk on asjaoluks, mida võib võtta

arvesse subjektiivse süüteokoosseisu hindamisel. Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg 3 kohaselt on

standardi kasutamine erinevalt tehnilise normi nõudest vabatahtlik. Seega on standardil vaid soovituslik

iseloom. Liiklusmärkidele standardiga soovituslike suuruste kehtestamise eesmärgiks ongi tagada, et

liiklusmärk ei jääks juhtidele märkamatuks. Liiklusmärgi suurus on aga ainult üks asjaolu, mida tuleb hinnata

kooskõlas teistega, sh menetlusaluse isiku ütlustest nähtuva asjaoluga, et ta samal päeval varem oli

liiklusmärki märganud. Ka sõltub hinnang sellest, kuhu ja kuidas soovitatavast väiksem liiklusmärk oli

paigutatud. Näiteks kui kiiruspiirangule eelneb sirge ja heas korras teelõik, võib väike liiklusmärk juhil

kergemini jääda märkamata kui liiklusmärk, mis on paigutatud peale ristmiku või kurvi, kus juht on sunnitud

kiirust vähendama. Antud juhul on kohus küll viidanud sellele, et märk oli standardis ettenähtust väiksem

ning juhi tähelepanu võis endale tõmmata freesitud alad tees, kuid menetlusaluse isiku enda ütlustele ja seega

ka tõendite kogumile on hinnang jäetud andmata.

Kriminaalkolleegium peab ühtlasi vajalikuks märkida, et kohtuotsusest ei selgu üheselt, kas kohus välistas R.

P. käitumises nii tahtluse kui ettevaatamatuse. Juhul kui kohus leidis, et R. P. ei ole tegu toime pannud ei

tahtlikult ega ettevaatamatusest, puudus alus liikuda edasi deliktistruktuuri järgmise tasandi juurde ja asuda

analüüsima, kas R. P. käitumises esines õigusvastasust välistavaid asjaolusid, vaid menetlus oleks tulnud

subjektiivse koosseisu puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt Riigikohtu 10. oktoobri.

2005. a otsus asjas nr 3-1-1-92-05 - RT III 2005, 32, 320 p 7).

8. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS §-i 30.

KarS § 30 kohaselt on kohustuste kollisiooni tõttu isiku käitumises õigusvastasus välistatud juhul, kui isik

peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast

oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Seega on esmaseks eelduseks

mitme õigusliku kohustuse olemasolu, millest ühte ei ole võimalik täita ilma teist kohustustust rikkumata (vt.

Riigikohtu 9. märtsi 2004. a otsus nr. 3-1-1-139-04 - RT III 2005, 10, 94 p. 9).

Saare Maakohtu otsuses viidatud liikluse ohustamise või takistamise keelu (LE § 11) täitmine ei tähenda aga

käesolevas väärteoasjas tuvastatud asjaolude pinnal vältimatult lubatud suurima sõidukiiruse ületamist,

mistõttu ei saa rääkida kohustuste kollisioonist.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohus Saare

Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher