3-1-1-108-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-108-05

Otsuse kuupäev

9. veebruar 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi K. J. süüdistuses KrK § 76 lg 3 p 2, § 139 lg 3 p 1

ja § 165 lg 2 p 1 järgi ning V. M. ja A. S. süüdistuses KrK § 76

lg 3 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1/239

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. J. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. detsember 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a ja Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2005. a

otsused K. J.-lt, A. S.-lt ja V. M.-lt asitõendite hoiukulu katteks menetluskulude väljamõistmise osas,

samuti osas, millega otsustati asitõend - 132 vaati piiritust - hävitada.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2005. a otsusega tunnistati K. J. süüdi KrK § 76 lg 3 p 2, § 139 lg 3 p 1 ja

§ 165 lg 2 p 1 järgi. Kriminaalkoodeksi § 76 lg 3 p 2 järgi karistati K. J.-i vangistusega 3 aastaks, KrK § 139

lg 3 p 1 järgi vangistusega 2 aastaks ja KrK § 165 lg 2 p 1 järgi samuti vangistusega 2 aastaks.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis linnakohus K. J.-le liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millest

arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 1 kuu ja 4 päeva vangistust. Karistusseadustiku § 74 lg-te 1 ja 3 alusel

jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Kohus mõistis K. J.-lt välja kohtukulud, sealhulgas asitõendite hoidmise kulud 239 332 krooni ja 30 senti

ABT T. AS kasuks ja 193 376 krooni E. T. AS-i kasuks. Nimetatud summad mõisteti K. J.-lt välja

solidaarselt V. M. ja A. S.-ga, kes mõlemad tunnistati sama kohtuotsusega süüdi KrK § 76 lg 3 p 2 järgi.

Linnakohtu otsusega tunnistati KrK § 164 lg 2 p 1, § 161 ja § 166 lg 1 järgi süüdi ka Uno Kaldmäe, kuid

tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

Linnakohus otsustas ka seda, et asitõendina kriminaalasja juures olevad ABT Tollilao AS-i laos asuvad 135

vaati piiritust ja Estma Terminali AS-is asuvad 132 vaati piiritust tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist

hävitada.

2. Kriminaalkoodeksi § 76 lg 3 p 2 järgi tunnistati K. J. süüdi selles, et tema:

25. ja 26. mail 1998. a isikute grupis A. S.-ga toimetas pettuslikul viisil vale

kaubanimetuse ja kaubakoodi deklareerimise teel vastava loata üle tollipiiri Eestisse

eriluba nõudva kauba - 24 000 kg denatureerimata etüülalkoholi kangusega 96±0,5%

(edaspidi piiritus), millesse oli tollikontrolli tegeva ametniku eksitusse viimiseks lisatud

kergesti neutraliseeritav kogus ammoniaaki;

26.-31. augustil 1999. a isikute grupis V. M.-ga toimetas pettuslikul viisil vale

kaubanimetuse ja kaubakoodi deklareerimise teel vastava loata üle tollipiiri Eestisse

eriluba nõudva kauba - 23 260 kg piiritust kangusega 95,5%, millesse oli tollikontrolli

tegeva ametniku eksitusse viimiseks lisatud kergesti neutraliseeritav kogus ammoniaaki.

Kriminaalkoodeksi § 139 lg 3 p 1 järgi tunnistati K. J. süüdi selles, et ta 22. juulil 1998. a varastas lukustuse

ja tõkke kõrvaldamise teel ABT Tollilao AS-i territooriumilt järelhaagise registreerimisnumbriga 488 PI-NC.

Kriminaalkoodeksi § 165 lg 2 p 1 järgi tunnistati K. J. süüdi selle eest, et ta andis korduvalt altkäemaksu

Tolliameti Tollijärelevalve osakonna vanemspetsialist U. K.-le.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid U. K., A. S., V. M. kaitsja Aivar Ennok ja K. J.

kaitsja Natalia Lausmaa. K. J.-i kaitsja palus linnakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ja K. J. kõigis talle

esitatud süüdistustes õigeks mõista. Eraldi taotles K. Jersmanni kaitsja linnakohtu otsuse tühistamist K. J.-lt

asitõendite hoidmise kulude väljamõistmises.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus U. K. süüditunnistamise ja

karistamise osas KrK § 161 järgi; K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt ABT T. AS kasuks 239 332 krooni ja 30 sendi

ning Estma Terminali AS-i kasuks 193 376 krooni väljamõistmise osas, samuti ABT Tollilao AS lattu

asitõendina hoiule antud 135 vaadi piirituse hävitamise osas. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti U. K.

KrK § 161 järgi õigeks, kuid talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus jäeti muutmata.

Ringkonnakohus mõistis K. J.-lt ja A. S.-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 418 534 krooni ja 20

senti ABT Tollilao AS-is 135 vaadi (24 000 kg) asitõendiks tunnistatud piirituse hoidmise kulude katteks.

Samuti mõisteti K. J.-lt ja V. M.-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 193 376 krooni Estma Terminali

AS-is 132 vaadi (23 269 kg) asitõendiks tunnistatud piirituse hoidmise kulude katteks. Kohus täpsustas ka

süüdistatavate kandmata karistuste pikkust. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus märkis muu hulgas, et kriminaalmenetluse käigus ei ole Tolliamet ega muu isik

esindusvolituse alusel kohtule teatanud kulutuste suurust, mida riik kandis asitõendite hoiuleandmise tõttu,

ega esitanud seesuguse kulu hüvitamise nõuet. Samas asus kohus seisukohale, et asitõendite hoiukulu tuleb

süüdimõistetutelt kohtukuluna välja mõista.

Kohus selgitas, et ABT T. AS-is hoitud 135 vaati piiritust on asitõendiks K. J.-i ja A. S.-i toime pandud

kuriteoepisoodis, Estma Terminali AS-is hoitud 132 vaati piiritust aga K. J.-i ja V. M. toime pandud

kuriteoepisoodis. Kuna esimese astme kohus menetles käesolevat kriminaalasja Kriminaalmenetluse

koodeksi sätete alusel, tuli asitõendite suhtes kohaldatavate abinõude osas juhinduda KrMK §-st 63.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 87 p 2 kohaselt arvati asitõendi hoidmisega seotud kulud kohtukulude hulka

ja nõuti KrMK § 89 lg-te 1 ja 2 alusel sisse süüdimõistetutelt.

Tuginedes ABT Tollilao AS-i poolt ringkonnakohtule esitatud kirjalikele selgitustele, tuvastas

kohtukolleegium, et ABT Tollilao AS-is hoitud 135 vaadi piirituse hoiukulu ajavahemikul 26. maist 1998

kuni 9. jaanuarini 2003 oli 418 534 krooni ja 20 senti.

Kolleegium märkis, et ABT Tollilao AS-ile hoiule antud 135 vaadi piirituse enampakkumisel realiseerimise

tõttu, ei ole võimalik seda asitõendit linnakohtu otsuse alusel hävitada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. J.-i kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, kes

palub ringkonnakohtu otsuse tühistada K. J.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 76 lg 3 p 2 ja § 139

lg 3 p 1 järgi, samuti osas, millega mõisteti kõigilt süüdistatavatelt välja menetluskulud. Kassaator taotleb

K. J.-i KrK § 76 lg 3 p 2 ja § 139 lg 3 p 1 järgi õigeksmõistmist ja liitkaristuse vähendamist. Samuti palub

kaitsja jätta menetluskulud süüdistatavatelt välja mõistmata.

Kaitsja arvates ei ole K. J.-i süü salakaubaveos tõendatud. Tuvastatud asjaolud ei võimalda teha järeldust, et

K. J. tegutses kauba vastuvõttu ja transporti organiseerides teadvalt eesmärgiga toimetada kaup pettuslikul

teel üle riigipiiri.

K. J.-i süüditunnistamine KrK § 139 lg 3 p 1 järgi tugineb üksnes tunnistaja H. K. ütlustele, mis ei ole aga

tõendina lubatavad.

Asitõendite hoiukulude väljamõistmise kohta märgib kassaator järgmist.

26. mail 1998. a tollikontrolli käigus ära võetud 135 vaati piiritust anti ABT Tollilao AS-ile üle Tallinna

Tolliinspektuuri algatatud väärteomenetluse käigus. Sama asutuse 29. oktoobri 1998. a otsusega see piiritus

erikonfiskeeriti tolliseaduse § 69 lg 8 alusel. 1. septembril 1999. a tollikontrolli käigus ära võetud 132 vaati

piiritust andis Estma Terminal AS-i vastutavale hoiule samuti Tallinna Tolliinspektuur. Eelnimetatud kaks

partiid piiritust tunnistati asitõendiks kriminaalasjas alles uurija 2. mai 2001. a määrusega. Süüdistatavatelt

välja mõistetud hoiukulude arvestamisel on lähtutud kuupäevadest, mil Tallinna Tolliinspektuur andis

piiritusevaadid hoiule. Puudub aga seaduslik alus arvestada käesoleva kriminaalasja menetluskuludena

hoiutasu selle aja eest, mil piiritusevaadid ei olnud asitõenditeks kriminaalasjas, vaid Tolliinspektuur oli need

ära võtnud ja hoiule paigutanud.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 62 lg 5 kohaselt oli asitõendite vastutavale hoiule andmine lubatud üksnes

juhul, kui enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasja menetluse lõpetamist ei olnud võimalik rakendada

KrMK §-s 63 ette nähtud abinõusid. Uurija 2. mai 2001. a määruses puudub põhjendus selliste abinõude

rakendamise võimatuse kohta.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 15. juuni 1999. a otsusega jõustus Tallinna Tolliinspektuuri

otsus 135 vaadi piirituse erikonfiskeerimise kohta. See piiritus realiseeriti oksjonil ja tegelikult kõnealuseid

piiritusevaate asitõenditena arvele ei võetudki.

Tulenevalt KrMK § 62 lg-st 6 ja KrMS § 125 lg-test 2 ja 4 sai asitõendite hoiukulusid käsitada

menetluskuludena üksnes juhul, kui menetleja on asitõendite hoiustajale hoiutasu välja maksnud. Käesoleval

juhul seda tehtud ei ole, mistõttu puudub ka alus hoiukulude väljamõistmiseks süüdistatavatelt.

Veel toob kassaator esile, et käesolevas kriminaalasjas ületavad asitõendite hoiukulud mõistlikkuse piiri.

Piiritust hoiustati tasuliselt mitmeid aastaid enne selle asitõendina arvele võtmist ja ka pärast seda, kusjuures

menetleja ei võtnud tarvitusele mingeid abinõusid hoiukulu vähendamiseks. Ühtlasi leiab kaitsja, et Tallinna

Ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata KrMS § 180 lg 3.

6. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristel Eliste jätta

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja K. J.-i kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Prokurör märgib, et kuriteo vahetu objekt - salakaubana üle tollipiiri toimetatud piiritus - ei muutu

asitõendiks mitte asitõendiks tunnistamise määruse alusel, vaid omab juba oma olemuselt asitõendi

tähendust. Kuna 135 vaati piiritust realiseeriti alles 21. novembrist kuni 9. detsembrini 2002. a toimunud

enampakkumisel ja olid reaalselt ABT Tollilao AS-is hoiul kuni 9. jaanuarini 2003, on põhjendatud nende

piiritusevaatide hoiustamisest põhjustatud kulude täies ulatuses menetluskulude hulka arvamine.

Menetleja on asitõendite hoiukulu suuruse kindlaks teinud ABT Tollilao AS-ilt ja Estma Terminali AS-ilt

välja nõutud õienditega, samuti ABT Tollilao AS-i täiendava kirjaga 24. märtsist 2005. Tulenevalt KrMK

§ 87 p-st 2 ja § 89 lg-st 1, mõistetakse asitõendite hoidmisele kulutatud summad kohtukuludena välja

sõltumata sellest, kas menetleja on hoidjale hoiutasu maksnud või mitte.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Kassaatori taotlus tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused K. Jersmanni süüdistunnistamises ja

karistamises KrK § 76 lg 3 p 2 ja § 139 lg 3 p 1 järgi põhineb seisukohal, et esimese ja teise astme kohtu

otsuste tegemise aluseks olnud asjaolud ei ole tõendatud. Sisuliselt palub kassaator teha Riigikohtul osaliselt

õigeksmõistva otsuse, tuginedes mitte kohtute poolt kindlakstehtule, vaid kaitsja nägemusele sündmuste

käigust. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, jätab

kriminaalkolleegium kaitsja selle taotluse tähelepanuta. Ainukene väidetav kriminaalmenetluse normide

rikkumine, millele kassaator osutab, seisneb tunnistaja H. Kalle ütluste kasutamises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi

kvalifitseeritud kuriteo tõendamisel. Siinkohal nõustub aga kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et

tunnistaja ütluste hindamisel ei ole menetlusnorme rikutud.

II

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub kassaatori seisukohaga, et asitõendite hoiukulude väljamõistmisel

on kohtud rikkunud kriminaalmenetluse norme.

9. Tallinna Linnakohus mõistis K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt asitõendite hoiukuluna solidaarselt välja:

239 332 krooni ja 30 senti ABT Tollilao AS-i kasuks;

193 376 krooni Estma Terminali AS-i kasuks.

Ringkonnakohtus mõistis asitõendite hoiukuluna riigi kasuks välja:

418 534 krooni ja 20 senti solidaarselt K. J.-lt ja A. S.-lt asitõendiks tunnistatud 135 vaadi

(24 000 kg) piirituse hoidmise tõttu ABT Tollilao AS-is;

193 376 krooni solidaarselt K. J.-lt ja V. M.-lt 132 vaadi (23 269 kg) piirituse hoidmise

tõttu Estma Terminali AS-is.

10. Kriminaalkolleegium märgib, et mõistes asitõendite hoiukulu küll õigesti välja mitte tolliladude omanike,

vaid riigi kasuks, on ringkonnakohus sarnaselt linnakohtule jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata riigi

poolt piirituse hoidmisel tegelikult kantud kulu ja hindamata selle kulu põhjendatuse.

11. Kriminaalmenetluse koodeks, mille alusel menetles kriminaalasja linnakohus, nägi ette hoidja õiguse

hoiutasule ja hoidmiseks tehtud kulutuste hüvitamisele, kui asitõendite hoidjaks ei olnud seaduslik valdaja.

Hoiutasu ja kulutused tuli kindlaks teha uurijal või kohtunikul ning need tuli välja maksta eeluurimisasutuse

või kohtu vahenditest ja arvestada kohtukulude hulka. (KrMK § 62 lg 6.) Kriminaalmenetluse koodeksi § 87

p 2 luges kohtukuludeks ka asitõendite hoidmiseks kulutatud summad. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel

tuli KrMK § 89 lg 1 kohaselt nõuda kohtukulud sisse süüdimõistetult (välja arvatud tõlgile makstud või

maksmisele kuuluvad summad ).

Kehtiv KrMS § 125 lg 2 näeb ette, et asitõend, mida ei saa hoida sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras

ning mille suhtes ei saa kriminaalmenetluse huvides kohaldada enne kohtuotsuse jõustumist või

kriminaalasja menetluse lõpetamist KrMS §-s 126 ettenähtud abinõusid, antakse lepingu alusel vastutavale

hoiule. Kriminaalmenetluse seadustiku § 125 lg 4 sätestab, et (asitõendite) hoiulevõtjal, kes ei ole omanik

ega seaduslik valdaja, on õigus saada hoiutasu katmiseks hüvitist, mis arvatakse menetluskuludesse.

Hoiukulud hüvitatakse menetleja ja hoiulevõtja vahelise lepingu alusel. Seadustiku § 175 lg 1 p 6 kohaselt on

menetluskuluna käsitatav asitõendite hoiutasu. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab (riigil tekkinud)

menetluskulud süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1).

12. Nii KrMK § 87 p 2 ja § 89 lg 1 kui ka KrMS § 175 lg 1 p 6 ja § 180 lg 1 alusel on süüdimõistetu

kohustatud hüvitama üksnes riigil asitõendite hoidmisel reaalselt tekkinud põhjendatud kulu. Kui riigi kulu

asitõendite hoidmisel moodustub kolmandale isikule lepingulisel või muul õiguslikul alusel makstavast

hoiutasust, ei tohi süüdimõistetult väljamõistetav asitõendite hoiukulu ületada summat, mille riik on

kohustatud hoiulevõtjale tasuma.

13. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus määranud K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt riigi kasuks

väljamõistetava asitõendite hoiukulu suuruse kindlaks üksnes ABT Tollilao AS ja Estma Terminali AS-i

teatiste alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud teatised kajastavad hoiulevõtjate

seisukohta riigi kohustuste suuruse kohta, kuid nende alusel ei ole võimalik kindlaks teha riigi poolt

asitõendite hoidmisele reaalselt tehtavaid kulutusi. Nii näiteks on ringkonnakohus tuvastanud, et ABT

Tollilao AS-i esitatud arvete alusel on riik maksnud hoiutasu 157 353 krooni, kuid senini on

tasumata 261 181 krooni. Ehkki kohtuotsusest ei nähtu, millistel asjaoludel on riik jätnud viimati nimetatud

summa hoiulevõtjale tasumata, on ringkonnakohus selle summa K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt riigi kasuks välja

mõistnud.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et võttes süüdimõistetult väljamõistetava asitõendite hoiukulu

kindlaksmääramisel aluseks üksnes hoiulevõtja poolt riigilt taotletava hoiutasu suuruse, tekib juhul, kui

hoiulevõtja nõue riigi vastu osutub hiljem teatud ulatuses põhjendamatuks, olukord, kus süüdimõistetult

väljamõistetav hoiukulu ületab riigi tegelikku kulu. Vältimaks sellise olukorra teket, saab süüdimõistetult

väljamõistetava asitõendite hoiukulu suuruse tuvastamisel arvestada üksnes selliseid hoiulevõtja nõudeid,

mida riik on hoiuleandjana tunnustanud või mis on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud.

14. Kolleegium leiab, et taotluse süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmiseks ning tõendid, mis

kinnitavad riigi tegeliku hoiukulu suurust, peab kohtule esitama prokuratuur kui kohtumenetluse pool (KrMS

§ 17 lg 1). Asitõendite tegelikku hoiukulu on võimalik tõendada eeskätt hoiulevõtja esitatud hoiutasu

arvetega, mida hoiuleandja ei ole vaidlustanud.

Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, tuleb kohtul lahendada menetluskulude, sh asitõendite hoiukulu suuruse

ja väljamõistmise küsimus. Vajadusel võib kohus teha prokurörile ettepaneku asjakohaste tõendite

esitamiseks.

15. Teatud juhtudel ei pruugi kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise ajaks asitõendite hoiukulu suurus olla veel

täpselt teada. See on nii näiteks juhul, kui riik ja asitõendite hoiulevõtja vaidlevad hoiutasu suuruse üle ning

see vaidlus ei ole kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise ajaks veel lahendatud. Samuti võib osa asitõendi

hoidmisele tehtavatest kulutustest tekkida kohtuotsuse tegemisele ja jõustumisele järgneval perioodil.

Ulatuses, milles asitõendite hoiukulu ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks teada, tuleb kohtuotsuses KrMS

§ 306 lg 1 p 14 ja § 190 p 1 alusel määrata, millise osa teatud liiki menetluskulust peab iga süüdimõistetu

hüvitama, arvestades seejuures KrMS § 180 lg-tes 2 ja 3 sätestatut. Alles pärast menetluskulu täpse suuruse

selgumist määrab kohus (reeglina täitmiskohtunik) menetlusosalise või prokuratuuri taotlusel KrMS § 192

lg 2 p 3 alusel kindlaks igalt süüdimõistetult väljamõistetava kuluhüvitise absoluutsumma.

16. Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse

kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja

ajaline kestvus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite

hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist. Menetletavas kriminaalasjas ei ole kohtud

piirituse hoiukulu põhjendatust hinnanud.

17. Käesolevas asjas tuleb asitõendite hoiukulu põhjendatuse kontrollimisel muu hulgas arvestada sedagi, et

K. J.-i ja A. S.-i toime pandud salakaubaveo objektiks olnud piiritusepartii - 135 vaati -

erikonfiskeeriti 1998. aasta Tolliseaduse (RT I 1998, 3, 54; 2001, 93, 565) § 69 lg 8 alusel Tallinna

Tolliinspektuuri 29. oktoobri 1998. a otsusega OP-930/49 OÜ Feona haldusõiguserikkumise asjas. Seejuures

tuleb silmas pidada, et 1998. aasta Tolliseaduse § 76 lg 2 esimese lause kohaselt läks kaup, mille kohta oli

tehtud erikonfiskeerimise otsus, koheselt tasuta üle riigi omandisse. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest

müüs riik kõnealuse piiritusepartii enampakkumisel, mis toimus rohkem kui neli aastat pärast

erikonfiskeerimist, ent enam kui kaks aastat enne Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2005. a otsuse tegemist.

18. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et süüdimõistetutelt on võimalik nõuda

asitõendite hoiukulude hüvitamist üksnes perioodi eest, mis järgnes hoitava objekti suhtes KrMK § 62 lg 1

alusel asitõendiks tunnistamise määruse koostamisele. Vajadusest säilitada objekti, mis võib olla kasutatav

tõendamiseseme asjaolude selgitamisel, saab rääkida alates hetkest, mil äravõetud objektil tekib faktiline

seos konkreetse kriminaalmenetlusega. Ehkki enne vastava määruse koostamist ei olnud potentsiaalselt

tõendusteavet kandev objekt Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivusajal tõenduslikust aspektist käsitatav

asitõendina, kattus selle hoidmise eesmärk asitõendi hoidmise eesmärgiga. Kui objekt tunnistati hiljem

kriminaalasjas asitõendiks, võib see anda aluse nõuda süüdimõistetult ka nende kulude hüvitamist, mis

tekkisid kriminaalmenetluse vältel seoses objekti hoidmisega enne selle asitõendiks tunnistamist.

Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et Kriminaalmenetluse seadustik ei näe enam ette asitõendiks

tunnistamise määruse koostamist.

19. Kokkuvõttes asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et jättes välja selgitamata kulu, mida riik

piirituse hoidmisel tegelikult kandis, ja hindamata selle kulu põhjendatuse, rikkusid linnakohus ja

ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 2). Seetõttu tühistab kriminaalkolleegium

kohtuotsused K. J.-lt, A. S.-lt ja V. M.-lt asitõendite hoiukulu katteks menetluskulude väljamõistmise osas.

Kuna asitõendite hoiukulu põhjendatud suuruse kindlaksmääramine eeldab täiendavate tõendite kogumist,

tuleb kriminaalasi selles osas saata KrMS § 361 p 6 ja § 362 p 2 alusel uueks arutamiseks esimese astme

kohtule.

Pidades silmas KrMS § 352 lg-s 6 sätestatut, laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja

läbivaatamise piire ka A. S.-le ja V. M.-le.

III

20. Täiendavalt juhib Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et nii linnakohus kui ka

ringkonnakohus on jätnud põhistamata oma otsuse hävitada kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud 132 vaati

piiritust.

Kriminaalmenetluse koodeks, mille alusel menetles kriminaalasja linnakohus, sätestas asitõendite ja

erikonfiskeeritud vara suhtes kohaldatavad meetmed §-s 63. Selle paragrahvi punkt 5 lubas hävitada üksnes

esemed ja ained, millel ei ole väärtust ja mida ei saa kasutada. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses - millest

pidi asja lahendamisel lähtuma ka ringkonnakohus - hävitatakse asitõend, kui tegemist on väärtusetu asja,

piraatkauba või võltsitud kaubaga ja puudub võimalus sellise asitõendi ümbertöötamiseks (KrMS § 126 lg 3

p 4). Kohtuotsustest ei selgu, kas kõnealused 132 vaati piiritust vastasid KrMK § 63 p-s 5 ja KrMS § 126

lg 3 p-s 4 sätestatud tingimustele või mitte.

Pidades silmas riigi ressursside säästliku kasutamise nõuet, tuleb kohtul materiaalse väärtusega asitõendi

hävitamist igakordselt põhistada, välja arvatud siis, kui asitõendiks oleva eseme või aine hävitamise kohustus

tuleneb otseselt seadusest (näiteks Autoriõiguse seaduse § 85 lg 5). Kuid ka viimati nimetatud juhul tuleb

osundada asitõendi hävitamise õiguslikule alusele.

Kriminaalasja uuel arutamisel peab kohus välja selgitama asjaolud, millest lähtudes on võimalik teha

põhistatud otsus, kas asitõendiks tunnistatud 132 vaati piiritust tuleb hävitada või võtta selle suhtes

tarvitusele mingid muud meetmed.

Hannes

Kiris

Jüri

Ilvest

Ott

Järvesaar

Eerik Kergandberg

Lea

Kivi

Indrek

Koolmeister

Peeter Vaher