3-2-1-170-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-170-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. veebruar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

E AS-i hagi AS-i J vastu 564 984 krooni 4 sendi saamiseks

ning AS-i J vastuhagi E AS-i vastu elektrivarustuse

taastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a otsus asjas nr 2-2-

30/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E AS (registrikood xxxxxxxx) ja tema lepinguline

esindaja vandeadvokaat Arne Ots ning kostja AS J (registrikood

xxxxxxxx) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike

Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

16. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Arne Ots, vastustaja esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm.

Protokollis Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a otsus

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada E AS-ile 17. oktoobril 2005. a tasutud

kassatsioonikautsjon 5649 (viis tuhat kuussada nelikümmend

üheksa) krooni 85 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E AS esitas 16. detsembril 2002. a Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse AS-i J vastu 569 379 krooni

10 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt tarbis kostja elektrienergiat 12. septembril 1995. a

sõlmitud elektrivarustuse lepingu alusel. Kostja ei ole täitnud oma kohustust elektrienergia eest

tasuda ja on 5. septembri 2002. a seisuga hagejale võlgu 564 984 krooni 4 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. 27. märtsil 2002. a fikseeris arvestit kontrollinud hageja töötaja öise

elektrinäidu 084498 kWh ning 1. augustil 2002. a öise näidu 848100 kWh. Seega pidanuks kostja

tarbima umbes 5 kuuga 763 602 kWh öist elektrit. Ajavahemikus 27. märts 2002. a kuni 1. august

2002. a oli öötariifselt aega 1592 tundi, mis teeb öiseks võimsuseks 480 kW (763 602 : 1592).

Arvestades sellega, et kostjale kuuluva hoone peakaitse suurus on 63A, polnud selline tarbimine

füüsikaseadustest tulenevalt võimalik.

3. Kostja esitas 18. veebruaril 2003. a vastuhagi, milles palus kohustada hagejat taastama

pooltevahelise elektrivarustuse lepingu alusel elektriühendus kostjale kuuluvas ettevõttes asukohaga

Jõhvi, Viru 3. Vastuhagi kohaselt lõpetas hageja 20. jaanuaril 2003. a kostja varustamise

elektrienergiaga, kuigi viimane täitis kõiki oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Hageja ei ole

nõuetekohaselt täitnud energiaseaduse (EnS) §-st 11 tulenevat kohustust varustada tarbijat pidevalt

energiaga. Hagejal kui monopolil ei ole EnS § 16 lg 6 p 3 ning elektrienergia müügi ja võrguteenuse

osutamise tüüptingimuste p 10.4 kohaselt õigust rakendada kostja suhtes sanktsioone. Kuna tegemist

on võlaõigusliku vaidlusega, saab kohustise rikkumise korral rakendada võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt on kostja elektrienergiaga varustamine

katkestatud vastavalt EnS §-le 16 võlgnevuse tõttu, järgides etteteatamise nõuet.

5. Ida-Viru Maakohtu 27. mai 2004. a otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 471 224 krooni

88 senti ja kohtukulude katteks 24 900 krooni.

Otsuse järgi sõlmisid pooled 12. septembril 1995. a elektrivarustuse lepingu. Hageja paigaldas

3. märtsil 1998. a kostja tarbitava elektrienergia koguse mõõtmiseks kahetariifse elektriarvesti

näitudega 000009 päevase ja 000004 öise elektri tarbimise kohta. Paigaldatud arvesti näidud teatas

kostja iga kuu hagejale, kes esitas näitude alusel arved. Esitatud arvete alusel tasus kostja elektri

tarbimise eest. Kostjal oli tarbitud elektrienergia eest 1. augustil 2002. a tasutud järgmiste näitudeni:

päev 123121 ja öö 084809. Elektriarvesti vahetamiseks demonteeris hageja selle 1. augustil 2002. a

järgmiste näitudega: 123228 päev ja 848100 öö. Arvesti demonteerimisel fikseeritud näit erines

kostja teatatud näidust öise tariifi järgi 763331 kWh ja päevase tariifi järgi 107 kWh võrra. Arvesti

demonteerimisel fikseeritud näitude alusel esitas hageja 2. oktoobril 2002. a kostjale arve 564 984

krooni 4 sendi saamiseks. Poolte sõlmitud elektrienergia müügileping on oma olemuselt

kestvusleping, mistõttu tuleb lähtuda VÕS §-st 108 ja § 208 lg-st 1.

Kohus leidis, et kohtule on esitatud usaldusväärsed tõendid, et arvesti mõõtis kostjale üleantavat

energiat, arvesti oli töökorras ning selle näit 1. augustil 2002. a oli 123179 päevase ja 848100 öise

elektri tarbimise kohta. AS-is E tehtud ekspertiisi käigus kontrolliti arvestit ja leiti, et see on korras ja

täpne. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et arvesti ei ole võimeline 4 aasta ja 5 kuuga nimetatud

kogust voolu läbi laskma, kuna arvesti lubatud voolu maksimaalsuurus on 65A. Arvesti vaatlusel

ilmnes, et lubatud voolu maksimaalsuuruseks on tegelikult märgitud 80A. Kohus luges tõendatuks, et

perioodil 3. märts 1998. a kuni 1. august 2002. a oli kostja tarbimispunkti peakaitse võimsus

63A. Samuti luges kohus tõendatuks, et 27. märtsil 2002. a (otsuses ekslikult märgitud 2003. a) olid

arvesti näidud järgmised: päev 118180 ja öö 844985. Kuna tuvastatud on kaks näitu eri aegadel, leidis

kohus, et tõendatuks võib lugeda, et ajavahemikul 27. märts 2002. a kuni 1. august 2002. a tarbis

kostja elektrienergiat 3115 kWh (848100 - 844985). Otsuse kohaselt on pooled ühel meelel öise

tarbimise arvutamise metoodikas, selle kohaselt kehtib soodustariif 8h ööpäevas tööpäevadel ja 24h

puhkepäevadel. Pooled on aluseks võtnud 30-päevase kuu. Sellest tulenevalt on pooled ühel meelel,

et kostja peakaitse võimsuse 63A juures sai kuus tarbida maksimaalselt 14720 kWh ja päevas 490

kWh. Perioodi 03.03.1998-27.03.2002 pikkus on 48 kuud ja 24 päeva. Maksimaalselt on sel juhul

võimalik tarbida 718320 kWh [(14720×48) + (490×24)].

Kuivõrd hageja on täitnud oma tõendamiskoormise ning kostja on tõendanud, et perioodil

03.03.1998-27.03.2002 ei saanud kostja elektrienergiat tarbida rohkem kui 718320 kWh ning

perioodil 28.03.2002-01.08.2002 3115 kWh, luges kohus tõendatuks, et kokku tarbis kostja öise

tariifi järgi 721435 kWh. Öise elektri eest on kostja tasunud kuni näiduni 084809, tasumata on seega

636626 kWh eest. Tariifi järgi 0,6271 kr/kWh tuleb (koos käibemaksuga) tasuda 471 089 krooni.

Päevase tariifi järgi võlgneb kostja hagejale 135 krooni 88 senti, mida kostja vaidlustanud ei ole.

Kokku võlgneb kostja hagejale 471 224 krooni 88 senti.

Otsuse kohaselt ei ole kostja seadusliku esindaja ja aktsionäri A. D seletuskirjad piisavalt

objektiivsed, usaldusväärsed ega ammendavad tõendid, et teha järeldusi kostja elektritarbimise kohta,

mistõttu ei saa need veenvalt ümber lükata hageja esitatud tõendeid. Asjaolust, et kostja on kütmiseks

osaliselt kasutanud kaugkütet, ei saa veel järeldada, et muud erakorralist elektritarbimist ei toimunud.

Elektritarbimist tõendab esmajoones arvesti, mille näitude õigsust ei ole kostja suutnud ümber lükata.

Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ja tellida ekspertiis, kuid kostja ei ole

ekspertiisi tegemist taotlenud ega muid tõendeid esitanud. AS-i E asjatundja arvamuse

ümberlükkamiseks ei piisa kostja pealiskaudsetest väidetest, et akti ei saa arvestada dokumentaalse

tõendina, sest puudub teave, millistel asjaoludel arvesti kontrolli saabus, ning ülevaade plommide

korrasolekust. Otsuse järgi on nimetatud akt vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 90

lg-le 1 ja § 117 lg-le 3 lubatav ja asjakohane ning kohtu hinnangul usaldusväärne tõend.

Elektrivarustusleping sätestab tarbija kohustuse fikseerida arvestite näidud ja teatada nendest ja

seadmete riketest müüjale (lepingu p-d 5.2 ja 5.3). Kohus on tuvastanud, et kostja teatas

süstemaatiliselt tegelikust peaaegu 10 korda väiksemad näidud. Alusetu on kostja väide, et

õigustuseks on asjaolu, et hageja on rikkunud omapoolset kohustust mõõteseadmeid perioodiliselt

kontrollida. Kohus ei ole hageja sellist kohustust tuvastanud. Kohus leidis, et kostja sellise käitumise

näol on tegemist vähemalt raske hooletusega, kui mitte tahtliku valeandmete esitamisega ning see on

vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jäeti vastuhagi rahuldamata. Kostja rikkus lepingut, jättes

tarbitud elektrienergia eest tasumata. Vastuhagis on omaks võetud asjaolu, et energia edastamise

lõpetamisest teatati kostjale ette 6. jaanuaril 2003. a ja 13. jaanuaril 2003. a, seega järgis hageja

teatamiskohustust. Elektrienergiaga varustamise lõpetamine on kooskõlas VÕS § 111 lg-ga 1 ja EnS

§ 16 lg 6 p-ga 3.

6. Apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ning rahuldada vastuhagi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Viru Ringkonnakohus tühistas 15. septembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on vastuoluline ja kohtu järeldused ei ole kooskõlas asjas

tuvastatuga. Maakohus pidas usaldusväärseks hageja esitatud ekspertiisiakti, mille kohaselt oli

elektriarvesti korras. Samas ei lähtunud kohus asja lahendamisel arvesti näitudest, vaid asus ise

võimalikku elektritarbimist välja arvestama, rahuldades hagi osaliselt oma arvestuste alusel. Kohtule

esitatud dokumendid ei anna alust asuda seisukohale, et on tõendatud kostja poolt elektrienergia

tarbimine nendes dokumentides fikseeritud näitude järgi. Põhjendatud on kostja vastuväide, et sellises

mahus tarbimine ei ole tehniliselt võimalik. Hageja nõuet ei tõenda ka ekspertiisiakt. See on

üldsõnaline. Ekspertiisi teinud isikut pole üle kuulatud. Üle on kuulatud AS-i E töötaja, kes ise

ekspertiisi ei teinud, ning seega ei saa tema ütlused ekspertiisiaktis toodut kinnitada. Hageja on ka

pärast 27. märtsil 2002. a liitumisandmikus fikseeritud öist näitu 844985 lähtunud arvete esitamisel

öise tarbimise näidust "084.....". Eelnimetatu annab ringkonnakohtule alust suhtuda kriitiliselt kostja

esitatud tõenditesse.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja nõue 1998. aasta märtsist kuni 2002. aasta augustini

tarbitud elektrienergia eest 564 984 krooni 4 sendi saamiseks usaldusväärselt tõendatud. Seetõttu

rahuldas apellatsioonikohus VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kostja vastuhagi elektrivarustuse taastamise

nõudes. Ringkonnakohus leidis, et kuigi kuni 1. juulini 2003. a kehtinud EnS § 16 lg 6 andis hagejale

võimaluse teatud tingimustel elektrienergiaga varustamine katkestada, ei saa olukorras, kus hageja oli

juba pöördunud võlanõude vaidluse lahendamiseks kohtusse, pidada hageja tegevust elektrivarustuse

katkestamisel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest lähtuvaks. Elektrienergiaga varustamise

katkestamist tuleb pidada äärmuslikuks abinõuks, mille rakendamist tuleb tõsiselt kaaluda ja õigust ei

tohi kuritarvitada.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 231 lg 5 nõuetele.

Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis märkinud oma seisukohta vastuhagi kohta ega märkinud, et

hagi rahuldati osaliselt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule või maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jaotanud tõendamiskoormist ebaõigesti

ja rikkunud oluliselt tõendite hindamist reguleerivaid menetlusnorme. Vastavalt 2002. aasta augustis

kehtinud mõõteseaduse § 8 lg-le 3 loetakse taadeldud mõõtevahendiga saadud mõõtetulemused

õigeks. Elektriarvesti, millega mõõdeti kostja tarbitud elektrienergiat, oli taadeldud ja AS-i

E 26. augusti 2002. a ekspertiisiaktist nähtuvalt töökorras ning vastas nõuetele. Nimetatud

ekspertiisiakt on ringkonnakohtu seisukoha järgi hinnatav dokumentaalse tõendina. Muid tõendeid

pole hagejal mõõteseaduse § 8 lg-st 3 ja TsMS § 95 lg-st 3 tulenevalt vaja tarbitud elektrienergia

koguse tõendamiseks esitada. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pidanuks hageja tõendama, et seaduse

järgi eelduslikult õige tõend - mõõteseadme näit - on ikka õige. Taolise tõendamiskoormise panemine

hagejale on vastuolus mõõteseaduse § 8 lg-s 3 sätestatud eeldusega ning TsMS §-ga 91 ja § 95 lg-

ga 3. Arvesti näidu võimaliku ebaõigsuse tõendamise koormis lasub kostjal. Ringkonnakohus on

arvesti kui asitõendi vaatlemata jätmise ja näidu hindamata jätmisega rikkunud TsMS § 95 lg-t 1 ning

arvesti mõõtmistulemuse õigsuse õigusliku eelduse eiramisega rikkunud TsMS § 95 lg-t 3.

Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata. Otsusest pole võimalik aru saada, kas kohtu arvates pole

väidetud mahus tarbimine võimalik perioodi jooksul, millest on menetluse käigus lähtunud kostja, või

perioodi jooksul, millest lähtub hageja. Otsus ei sisalda argumente, kuidas ja milliste tõendite alusel

on kohus jõudnud järelduseni tarbimismahu võimatuse kohta. Samuti pole apellatsioonikohus

põhjendanud, miks ta ei nõustu kassaatori väidete ja esitatud kirjalike arvutustega selle kohta, et

tarbimine arvesti fikseeritud mahus perioodil 1998. aasta märtsist kuni 2002. aasta augustini on

tehniliselt ja objektiivselt võimalik.

Maakohus rikkus TsMS § 228 ja § 231 lg-t 5, kui jättis kohtuotsuse resolutsioonis lahendamata

vastuhagi. Vastuhagi esmakordne lahendamine ringkonnakohtus ei ole võimalik, mistõttu oleks

ringkonnakohus pidanud asja TsMS § 334 lg 1 p 3 alusel saatma esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Lahendades vastuhagi esimese kohtuastmena, on ringkonnakohus piiranud

protsessiosaliste edasikaebeõigust vastuhagi osas. Ringkonnakohtul polnud alust vastuhagi rahuldada,

kuna kostja oli ja on hagejale elektrienergia tarbimise eest võlgu. Olukorras, kus tarbitud

elektrienergia kogus on taadeldud ja töökorras arvesti ja muude tõenditega tõendatud ning seega on

võlg tõendatud, on õigustatud võlgniku elektrienergiaga varustamine katkestada ka juhul, kui hageja

samaaegselt nõuab võlgnikult võla tasumist.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kaebus rajaneb asjaoludel, mida ei ole

apellatsiooniastmes vaidlustatud. Jättes maakohtu otsuse apelleerimata, nõustus hageja, et kostja

tarbis kohtu arvestatud elektrikoguse. Kostja on seisukohal, et TsMS § 231 lg 5 rikkumise sai

ringkonnakohus ise kõrvaldada. Maakohtu otsusest nähtub kohtu selge seisukoht vastuhagi

rahuldamata jätmise kohta, mistõttu ei saa väita, et maakohus jättis vastuhagi lahendamata.

10. Kohtuistungil jäid poolte esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja esindaja esitas

taotluse hagejalt kostja kassatsiooniastme õigusabikulude katteks 13 806 krooni väljamõistmiseks.

Hageja esindaja taotlusele vastu ei vaielnud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb 1. jaanuarist 2006. a kehtiva

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

tühistada ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et nende vahel kehtis 12. septembril 1995. a sõlmitud

elektrivarustuse leping ning kostja tarbimiskoha peakaitsme võimsus oli 63A. Pooled vaidlevad selle

üle, kas perioodil 3. märtsist 1998. a kuni 1. augustini 2002. a rikkus kostja elektrivarustuse lepingut,

tasudes hagejale väiksema koguse elektrienergia eest, kui ta tegelikult tarbis. Samuti vaieldakse selle

üle, kas hagejal oli õigus lõpetada kostja elektrienergiaga varustamine.

13. Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et poolte sõlmitud elektrivarustuse leping on oma

olemuselt kestvusleping. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja

müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Leping sõlmiti enne 1. juulit 2002. a, kuid vaidlus lepingu täitmise

üle puudutab nii sellele eelnevat aega (elektrienergia tarbimine 3. märtsist 1998. a kuni 1. juulini

2002. a) kui ka sellele järgnevat aega (tarbimine 2002. aasta juulis). Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-

test 1 ja 2 lähtuvalt tuleb enne 1. juulit 2002. a tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustuse suhtes

kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) ja 2002. aasta juulis tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustuse

suhtes võlaõigusseaduse sätteid (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

118-05 (RT III 2005, 39, 384)).

14. Pooltevahelise lepingu p 2 kohaselt kohustub hageja müüma kostjale elektrienergiat. Lepingu

p 5.1 järgi on kostja kohustatud tähtaegselt tasuma kasutatud elektrienergia eest. Kostja kohustus

tasuda hagejale kui müüjale kasutatud elektrienergia eest tuleneb ka TsK § 242 lg-st 1 ja VÕS § 208

lg-st 1. Lepingu p-dest 5.2 ja 5.3 tulenevalt mõõdetakse üleantud elektrienergia kogust

arveldusarvestiga, kusjuures vastavalt p-le 5.2 kohustus kostja fikseerima arveldusarvestite näidud

iga kuu 20. kuupäeval ning teatama need müüjale. Lepingu p-s 4 nähti ette, et elektrienergia eest

tasutakse üks kord kuus hageja esitatud elektriarvete alusel. Hageja väitel teatas kostja talle

elektriarvesti näite, mis ei vastanud tegelikkusele.

15. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu otsus on põhjendamata ning

rikutud on kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 330 lg-t 4.

16. Hageja väitel oli 3. märtsil 1998. a kostja tarbitava elektrikoguse mõõtmiseks paigaldatud

elektriarvesti päevase elektrienergia tarbimise näit 000009 ja öise elektrienergia tarbimise näit

000004, 27. märtsil 2002. a olid arvestinäidud vastavalt 118180 ja 844985 ning 1. augustil 2002. a

123228 ja 848100. Kostja väitel oli aga 27. märtsil 2002. a arvesti näit öise elektrienergia tarbimise

kohta 084498.

Vaidluse lahendamiseks pidi apellatsioonikohus pooltevahelist lepingut arvestades esmalt tuvastama

arveldusarvesti näidud, mis lepingu järgi näitavad kostja tarbitud elektrienergia kogust, ja seejärel

hindama kostja väiteid selle kohta, et arvesti fikseeritud näitude kohane energiatarbimine ei olnud

tehniliselt võimalik. Ilma arvestinäitude tuvastamiseta pole võimalik kostja vastuväidet hagile

hinnata.

Kaevatavas otsuses on nimetatud hageja ja kostja esitatud tõendid arvestinäitude kohta.

Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kostja poolt elektrienergia tarbimine kohtule esitatud

dokumentides fikseeritud näitude järgi ei ole tõendatud, kuid missugused need näidud on,

kohtuotsusest ei selgu. Kohus on asunud seisukohale, et dokumentides fikseeritud mahus ei ole

elektrienergia tarbimine tehniliselt võimalik, leides seega, et elektriarvesti mõõtetulemused ei ole

õiged. Kohtuotsuses pole aga märgitud asjaolusid ja tõendeid, mille põhjal on apellatsioonikohus

sellise järelduse teinud. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, millisel perioodil, millise

energiakoguse tarbimine ja miks pole kohtu arvates tehniliselt võimalik. Järelikult pole millegagi

põhjendatud ka kohtu seisukoht, et arvesti, millega kostja tarbitud elektrienergiat mõõdeti, ei näita

tegelikult tarbitud elektrienergia kogust. Argumendid, millele tuginedes ringkonnakohus ei ole

pidanud usaldusväärseks hageja esitatud AS-i E koostatud elektriarvesti ekspertiisiakti, mida kohus

hindas dokumentaalse tõendina ja mille kohaselt vaidlusalusel perioodil kostja tarbimiskohas

kasutatud elektrienergia mõõtmiseks paigaldatud elektriarvesti oli taadeldud ja korras, kohtu

eelnimetatud seisukohta ei kinnita.

17. Apellatsioonikohtu otsuses jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kuna hageja on ka pärast

27. märtsi 2002. a liitumisandmikus fikseeritud öist näitu 844985 lähtunud arvete esitamisel öise

tarbimise näidust "084....", on alust kriitiliselt suhtuda hageja esitatud tõenditesse. Pooled vaidlesidki

selle üle, milline oli sellel kuupäeval arvesti näit öise elektrienergia tarbimise kohta. Kohus on

otsuses põhjendamata jätnud tähelepanuta hageja väite, et vastavalt lepingule teatas näidud hagejale

kostja ning pooltevahelise praktika kohaselt esitati arved tarbitud elektrienergia eest tasumiseks

kostja teatatud näitude alusel.

18. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma esmalt seisukoha poolte vaidluses

elektriarvesti näitude üle. Pärast näitude tuvastamist on võimalik analüüsida ka kostja väiteid tarbitud

elektrienergia mõõtetulemuste ebaõigsuse kohta. Kui kohus jõuab järeldusele, et elektriarvesti näidud

ei näita kostja tarbitud energiakogust õigesti, peab kohus oma seisukohta ka seadusele vastavalt

otsuses põhjendama.

Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide, et tulenevalt 2002. aasta augustis kehtinud

mõõteseaduse § 8 lg-st 3 loetakse taadeldud mõõtevahendiga saadud mõõtetulemused õigeks.

Käesoleval juhul on aga kostja mõõtetulemused vaidlustanud ja väitnud, et näitudele vastavalt pole

elektrienergia tarbimine tehniliselt võimalik. Ka taadeldud mõõtevahend võib minna rikki. Kui asjas

tuvastatakse, et tehniliselt ei olnud mõõtetulemustele vastav elektritarbimine võimalik, ei vabasta see

kostjat tegelikult tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustusest, vajadusel arvestuslikku

metoodikat kasutades tarbimise kindlakstegemiseks.

19. Ringkonnakohus saab asja uuesti läbi vaadata kostja apellatsioonkaebuse alusel. Hageja

maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega hageja nõustus sellega, et tema hagi

rahuldati osaliselt ja kostja tarbitud elektrienergia eest mõisteti tema kasuks välja 471 224 krooni.

20. Kolleegium ei soostu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et asi tuleks saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks, sest maakohus jättis kohtuotsuse resolutsioonis märkimata, et vastuhagi jääb

rahuldamata. Ringkonnakohus ei oleks kolleegiumi arvates pidanud asja maakohtule uueks

arutamiseks saatma. Kostja maakohtu otsust edasi ei kaevanud. Küll aga vaidlustas kohtuotsuse

resolutsioonis kohtu seisukoha märkimata jätmise apellatsiooni korras kostja. Ringkonnakohus leidis

õigesti, et otsuse põhjendavas osas toodud kohtu seisukoht hagide kohta ei saa asendada otsuse

resolutsiooni ning seetõttu ei vasta maakohtu otsus selle tegemise ajal kehtinud TsMS § 231 lg-le 5.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas vastuhagi,

märkides kohtuotsuse resolutsioonis, et ta rahuldab AS-i J hagi AS-i E vastu elektrivarustuse

taastamise nõudes.

21. Kostja elektrienergiaga varustamise katkestamise ajal kehtinud energiaseaduse § 16 lg 6 p 3 järgi

oli võrguettevõtjal õigus katkestada võrguühendus või energia edastamine või jaotamine, teatades

sellest kirjalikult ette vähemalt seitse päeva, kui tarbija või energiaettevõtja võlgneb energia või

võrguteenuse kasutamise eest. Kehtivas õiguses on samasugune õigus sätestatud elektrituruseaduse

§ 90 lg-s 1. Ringkonnakohus leidis vaidlustatud otsuses, et olukorras, kus võrguettevõtja on

võlanõude lahendamiseks pöördunud kohtu poole, ei saa hageja tegevust elektrienergiaga varustamise

katkestamisel pidada hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvaks. Kolleegium leiab, et seaduses

elektrienergia edastamise katkestamise õiguse kasutamist ei muuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte

vastaseks see, kui elektrivõlga nõutakse sisse kohtu kaudu. Kolleegium nõustub aga

apellatsioonikohtu seisukohaga, et elektrienergiaga varustamise katkestamise õigust ei tohi

kuritarvitada. Eelkõige ei tohi seda kasutada juhul, kui tarbija võlgnevus ei ole pikaajaline ega suur

või kui tarbija on olulises osas vaidlustanud tarbitud energia arvestuse.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostjal oli elektrivarustuse taastamise vastuhagi esitamisel

võimalik taotleda kohtumenetluse ajaks elektrivarustuse taastamist hagi tagamise korras.

22. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3 otsustatakse kostja taotlus hagejalt kostja kassatsiooniastme õigusabikulude katteks 13 806

krooni väljamõistmiseks asja sisulisel lahendamisel.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa