3-2-1-121-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-121-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. veebruar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

A.M hagi I.K, R.M ja T.M vastu pärandvara jagamiseks ning

I.K, R.M ja T.M vastuhagi A.M vastu kaasomandi kasutamise

korra kindlaksmääramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-53/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I K ja R M kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A.M (isikukood xxxxxxxxxxx) ning kostjad I.K

(isikukood xxxxxxxxxxx), R.M (isikukood xxxxxxxxxxx) ja T.M

(isikukood xxxxxxxxxxx).

Kostjate I.K ja R.M esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga.

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja A.M ning kostjad I.K ja R.M. Istungit protokollis sekretär

Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-53/05 ja Ida-Viru Maakohtu 18. juuni

2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-19/04 ning saata asi uueks

arutamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada I.K 24. mail 2005. a enda ja R.M eest tasutud

kassatsioonkautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.M esitas 9. jaanuaril 2004. a Ida-Viru Maakohtule hagi I.K, R.M ja T.M vastu. Hageja palus

jagada M.M pärandvara vastavalt 1. oktoobril 1992. a tehtud testamendile, jättes hagejale vähemalt

3/8 Xxxxxxx vallas Xxxxxxxxx külas asuvast Xxxxx kinnistust (edaspidi kinnisasi) ning 1/8 osa

kinnisasjast jätta ülejäänud pärijatele. Samuti palus hageja jätta kohtukulud kostjate kanda.

Hagi kohaselt suri M. M xx. xxxxxx xxxx. a. 1. oktoobri 1992. a testamendi kohaselt pärandas ta

kinnisasjal olevast elumajast teise korruse ja 0,5 ha maad poeg R. M. Alumise korruse kaks tuba,

veranda, lauda, sauna ja ülejäänud talumaa pärandas M. M hagejale kui oma teisele pojale. Alumise

korruse ühe toa pärandas M. M tütar I. K. Alumise korruse köök jäi testamendi kohaselt hageja ja

I. K ühiskasutusse. T. M ei ole testamendis mainitud. Hagejale jäeti seega testamendiga suurim osa

pärandvarast ning ta elab oma perega kinnisasjal asuvas elamus. Kostjad seal ei ela, kuid käivad seal

aeg-ajalt. Lohusuu Vallavalitsuse 18. oktoobri 2002. a korraldusega nr 304-k tagastati hagejale ja

kostjatele maa igaühele 1/8 mõttelises osas kaasomandisse ja kanti Xxxxx kinnistuna ka

kinnistusraamatusse. 4/8 mõttelist osa kinnisasjast kuulub kinnistusraamatu järgi L.V. Hageja

vaidlustas maa tagastamise korralduse Jõhvi Halduskohtus, kuid kaebus tagastati talle. Samuti esitas

ta vastulause kohtunikuabi 21. aprilli 2003. a kandeotsusele, mis jäeti rahuldamata.

Pärandvara ei ole hageja arvates jagatud vastavalt M. M testamendile ning tuleb jagada ümber nii, et

hagejale jääb kinnisasjast vähemalt 3/8 mõttelist osa ning ülejäänud pärijatele 1/8 mõttelist osa.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta selle rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.

Kostjate arvates ei olnud M. M testament notariaalselt tõestatud ja seega ei olnud see pärandi

avanemise ajal kehtiv. Seetõttu väljastati 7. novembri 2001. a pärimisavalduse alusel 23. aprillil

2002. a seadusjärgne pärimistunnistus. Maa ja maja mõõdistamisega seotud kulud on pärijate vahel

jaotatud ja makstud võrdselt. Testamendi koostamise ajal ei teadnud M. M, et pärand suureneb

tagastatava maa arvel. Kuna testament maa kohta ei käinud, päriti maa seaduse järgi. Testaatori

tegelik tahe ei ole teada. Hageja takistab kostjatel elamusse pääsu ja käitub nendega agressiivselt.

Hageja suhtes on algatatud väärteomenetlus. Hagi võib olla ka aegunud.

3. 30. aprillil 2004. a esitasid kostjad vastuhagi, milles palusid määrata kindlaks kinnisasjal oleva

elamu kasutamise korra selliselt, et kostjate kaaskasutusse määrataks toad nr 5 ja 6, hageja

ainukasutusse tuba nr 3, veranda ja sahver ning poolte ühiskasutusse esik, köök, sara, kuur, tualett ja

laut.

Vastuhagi järgi omavad kostjad poolest kinnisasjast omandiõigust 3/4 mõttelisele osale ja peaksid

saama kasutada sellele vastavat osa elamust, kuid hageja ja tema abikaasa takistavad kostjatel

kaasomandit kasutada.

4. Hageja kostjate vastuhagis nõutud elamu kasutamise korraga ei nõustunud. Hageja arvates tuleb

tema ainukasutusse jätta elamu alumise korruse toad (sh veranda, sahver ja tualett) ning sara, kuur,

laut ja saun. Kostjate kasutusse tuleks jätta elamu pööningukorruse toad.

Hageja väitel kasutab tema pere maja alumise korruse kõiki ruume ja on teinud seal remondi. Kostjad

elamus ei ela ega vaja seal ühtki tuba, kuna neil on elukohad olemas. Hageja hooldab aeda ning

kasvatab loomi. Kostjad maa ega loomadega ei tegele, mistõttu ei ole põhjendatud sara, kuuri, lauda

ja sauna ühiskasutusse jätmine. Majal on olemas pööningukorrus, kus asuvaid tubasid võiksid kostjad

kasutada.

5. Ida-Viru Maakohtu 18. juuni 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi. Kohus

määras elamu kasutuskorra järgmiselt:

hageja kasutusse jäävad tuba nr 3, veranda ja sahver, samuti elamu teisel korrusel asuvad ruumid;

kostjate kasutusse jäävad toad nr 5 (läbipääsuga toast nr 6) ja 6;

poolte ühiskasutusse jäävad esik, köök, sara, kuur, tualett, laut ja saun.

Lisaks mõistis kohus hagejalt kostja I. K kasuks välja 60 krooni riigilõivu ja nõudis hagejalt

riigituludesse õigusabikuludena 1593 krooni.

Tuginedes ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 539 lg-le 1 ja §-le 545 ning 21. detsembri 1973. a seaduse

riikliku notariaadi kohta §-le 3, leidis kohus, et 1. oktoobril 1992. a koostatud testament oli tehtud

kooskõlas TsK §-st 545 tuleneva testamendi notariaalse tõestamise nõudega. Pärimisseaduse (PärS)

§ 165 lg 1 kohaselt reguleeris testamendi tegemise ajal pärimisõigust tsiviilkoodeks. Hageja on

pärandi koos teiste pärijatega seadusjärgse pärijana vastu võtnud. Kui pärija on pärandi vastu võtnud

või sellest loobunud eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi,

võib kohus PärS § 122 lg 1 alusel tunnistada pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kehtetuks ja

määrata pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks uue tähtaja. Ei ole tõendatud, et hageja oleks

asunud seadusjärgselt pärima olulise eksimuse tõttu, mistõttu puudub alus pärandi vastuvõtmine

kehtetuks tunnistada ja pärand testamendijärgselt jagada. Hageja nõue ei ole aegunud.

Lähtudes PärS §-st 141 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-st 5, tuleb kindlaks määrata elamu

kasutamise kord. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutusse jääb tuba nr 3, veranda ja sahver ning

et poolte ühiskasutusse jääks saun. Kostjad on nõus, et elamu teisel korrusel olevad ruumid jäävad

hageja kasutusse. Hageja kaasomandi osa suurusega ei oleks kooskõlas, kui alumise korruse ruumid

jääksid tema kasutusse. Toad nr 5 ja 6 tuleb määrata kostjate kasutusse selliselt, et juurdepääs toale

nr 5 ei toimuks hageja kasutusse jääva toa nr 3 kaudu, vaid rajataks juurdepääs toa nr 6 kaudu. Poolte

ühiskasutusse jäetakse esik, köök, sara, kuur, tualett, laut ja saun.

6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega rahuldada tema hagiavaldus.

7. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Viru Ringkonnakohus rahuldas 13. aprilli 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt.

Apellatsioonikohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, rahuldas uue otsusega

hagi osaliselt ning tunnistas M. M pärijateks testamendi järgi kinnisasja osas hageja 2/9 ning I. K

(otsuses ekslikult märgitud I. M) 1/18 ja R. M 2/9 mõttelises osas. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse ka T. M vastuhagi rahuldamise osas ja jättis tema vastuhagi rahuldamata.

Apellatsioonikohus muutis samuti maakohtu otsust I. K ja R. M vastuhagi rahuldamise osas ning

määras kinnisasjal asuvate hoonete kasutuskorra järgmiselt:

hageja kasutusse jäävad veranda, toad nr 4, 5 ja 6, sahver, laut ja sara;

kostjate I. K ja R. M ühiskasutusse jäävad pööningukorruse ruumid (kaks tuba ja esik);

hageja ning kostjate I. K ja R. M ühiskasutusse jäävad köök, esik, kuur ja tualett.

Kohtukulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et tegemist on pärandi vastuvõtmise pöördumatuse

juhtumiga ja et hageja on pärandi koos teiste pärijatega seadusjärgse pärijana 23. aprillil 2002. a vastu

võtnud. Pärija loetakse PärS § 117 lg 3 kohaselt pärandi vastuvõtnuks, kui ta ei ole esitanud pärandi

vastuvõtmise avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud pärandvara või selle

osa PärS §-s 118 sätestatud tähtajal valdama, kasutama või käsutama. Hageja elas majas enne M. M

surma ning jätkas hoonete ja ruumide valdamist pärast tema surma. Pärijad, kes esitasid hiljem ka

pärimisavalduse, olid juba pärandi vastu võtnud. Pärimisavaldusest ei nähtu, et avalduse esitajad on

avalduse esitamisel silmas pidanud vaid seadusjärgset pärimist. Avalduses on viide nii testamendile

kui ka teistele seadusjärgsetele pärijatele. Pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ei välista

testamendijärgsest pärimisest tuleneva vaidluse sisulist lahendamist. M. M testamendist on üheselt

arusaadav pärijate ring ning asjad, mida ta on soovinud pärandada (maa ja hooned). Testamendi

tegemise ajal oli tegemist vallasasjast hoonetega (1/2 mõttelist osa) ja M. M oli esitanud avalduse

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Puuduvad tõendid, et M. M oleks testamendi

tegemise ajal olnud maad omandiõiguse alusel. Pärimisavalduses on märgitud pärandvarana 1/2

mõttelist osa hoonetena ja õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõigus. Lohusuu Vallavalitsuse

18. oktoobri 2002. a korralduse kohaselt olid endise kinnistu Xxxxx-x maa tagastamise osas

õigustatud subjektideks tunnistatud L. V ja M. M (kumbki 1/2 mõttelises osas). M. M osas on

tagastamine toimunud tema lastele (hagejale ja kostjatele) vastavalt seadusjärgsele pärimisõiguse

tunnistusele. Tagastatud maa muutus pärandvara osaks ja kinnisasja on võimalik jagada

pärandvarana. Järelikult on testaatori tahe suunatud hoonete ja sellega seotud maa pärandamiseks

kolmele pärijale - hagejale, I. K ja R. M.

Kinnisasja 1/2 mõttelist osa tuleb jagada M. M testamendis nimetatud pärijate vahel. Osade

kindlaksmääramisel tõlgendas kohus testaatori tahet, mis oli suunatud suuremas osas pärandi

jätmisele R. M ja hagejale ning väiksemas osas I. K. Sellest lähtuvalt tunnistas kohus M. M

testamendijärgseteks pärijateks kinnisasja suhtes hageja 4/18 mõttelises osas, R. M 4/18 mõttelises

osas ja I. K 1/18 mõttelises osas. T. M ei ole testamendis nimetatud, seega ei kuulu tema pärijate

ringi.

Elamu kasutuskorra kindlaksmääramisel jättis kohus T. M hagi rahuldamata, kuna tema ei ole pärinud

testamendi järgi. Omandiõiguse suurus ei ole kasutuskorra määramisel ainumäärav. Arvestada tuleb

ka kaasomanike õiglasi huve kaasomandi kasutamisel ning lähtuda tuleb ka hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttest. Kasutuskorra kindlaksmääramisel tuleb arvestada asjaolu, et hageja elab ja kasutab

hooneid alaliselt ning sellega on seotud tema elukorraldus ja majapidamine. R. M ja I. K alaliselt

hooneid ei kasuta ja omavad elukohti mujal. Hageja tõendid ruumide remondi kohta puudutavad

perioodi enne pärandaja surma ja kohus ei arvestanud neid kasutuskorra kindlaksmääramisel. Maa

kasutuskorra kohta ei ole nõudeid esitatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostjad I. K ja R. M esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada

vastuhagi.

Kaebuse kohaselt esitasid hageja ja kostjad koos pärimisavalduse, nõustusid seadusjärgse pärimisega

ja võtsid vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse. Sellega võtsid nad pärandi pärimisõiguse

tunnistuse kohaselt vastu ja see toiming on pöördumatu. Hageja ei ole pärandi vastuvõtmist PärS

§ 122 lg 1 alusel vaidlustanud. 1. oktoobril 1992. a ei olnud M. M võimalik maad pärandada, kuna

see ei olnud pärandaja omandis. Samuti ei saanud ega saa pärandada eraldi ruume, tube ega

abihooneid. Vastavalt PärS § 27 lg-le 4 pidanuks kohus lugema testamendis olnud korralduse

olematuks, kuna see on arusaamatu. Testamendiga määrati kindlaks kinnisasja kasutuskord, mida

näitab ka testamendi viimane korraldus, et köök jääb hageja ja I. K ühiskasutusse. Põhjendamatu on

ka I. K tunnistamine pärijaks ainult 1/18 mõttelises osas, kuna M. M jättis temale kõige suurem toa ja

A. M mõtteline osa peaks selle võrra vähenema.

Ringkonnakohtu määratud elamu kasutuskord oli põhjendamatu ja ei arvestanud tegelikku olukorda.

Hageja ei pea loomi ja maa on söötis. R. M kavatseb elamusse elama asuda ja laudas kanu kasvatama

hakata. I. K soovib oma ainukasutusse tuba nr 6, mille ema talle jättis. Ka testamendijärgse pärimise

korral oleks põhjendatud R. M ainukasutusse jätta pööningukorruse ruumid (ta on seal remonti teinud

ja kavatseb sinna elama asuda), I. K ainukasutusse jätta tuba nr 6 ning R. M ja A. M ühiskasutusse

jätta laut.

10. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hageja võttis pärandi vastu PärS § 117 lg 3 järgi teadmises, et pärimine toimub testamendi järgi.

Pärand võeti vastu enne pärandvara suhtes avalduse esitamist. Ka oli pärimisavalduses viide

testamendile. Seadusjärgse pärimisõiguse kohta tunnistuse väljaandmine notari poolt ei võta

testamendi järgi pärima õigustatud isikult õigust kaitsta oma õigusi kohtu korras. Pooled ei vaidle

M. M testamendi kehtivuse üle. Pärijate ring on testamendis üheselt määratud nagu ka pärandvara,

milleks on maad ja hooned. Kuna maad pärandajale ei kuulunud, tähendab see tagastatavaid maid.

Testament ei ole arusaamatu. Hoonete kasutuskord on määratud õiglaselt, arvestades asjaolusid.

11. Kostja T. M teatas, et nõustub I. K ja R. M avalduses esitatud väidetega.

12. Riigikohtu 7. novembri 2005. a istungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

Hageja taotles kassaatoritelt BELLUM ÕIGUSABI OÜ-le tasutud 1062 krooni ning sõidukulude 214

krooni väljamõistmist. Kostjate I. K ja R. M esindaja taotles hagejalt kostjate kasuks 1500 krooni

advokaaditasu väljamõistmist.

13. Asja läbivaatamisel kolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi

eriarvamused AÕS § 65 lg 1 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 10 lg-te 1 ja 5

tõlgendamisel ning asi anti 25. novembri 2005. a määrusega läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu

koosseisule.

14. Riigikohtu 9. jaanuari 2006. a istungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja

esitas kohtule oma sõidukulude tõendamiseks sõidupileti summas 55 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused vastuhagi osas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg-te 4 ja 5 alusel kaebuse põhjendustest sõltumata

tühistada. Põhihagi osas tuleb ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb saata tervikuna uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse.

16. Kolleegium käsitleb esmalt hagi- ja vastuhaginõuete õiguslikku kvalifikatsiooni, tuvastatud

asjaolusid ja muid menetluslikke probleeme (I). Seejärel analüüsib kolleegium tsiviilkohtumenetluses

kinnistusraamatu kande aluseks oleva haldusakti hindamise küsimust (II) ning asja lahendamise

võimalusi (III).

I. 17. Esmalt käsitleb kolleegium T. M protsessuaalset seisundit menetluses. Hageja esitas hagi ka tema

vastu ning T. M esitas hageja vastu vastuhagi. Samuti vaidles T. M koos teiste kostjatega vastu hageja

apellatsioonkaebusele. Erinevalt teistest kostjatest ei ole T. M aga esitanud Riigikohtule

kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale, kuid on Riigikohtule teatanud, et nõustub

kaaskostjate esitatud väidetega. Kuna ringkonnakohus leidis, et T. M ei ole kinnisasja omanik, ning

jättis rahuldamata tema vastuhagi kasutuskorra määramiseks, tuleb lahendada küsimus, kas

kassatsioonimenetluses saab hinnata ka hageja nõuet T. M vastu ja T. M vastunõuet.

Kolleegiumi arvates saab T. M lugeda TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi Riigikohtu menetluses

kassaatoriks. Kinnistusraamatu järgi on T. M sarnaselt teiste kostjatega üheks kinnisasja

kaasomanikuks ning kaasomandi osade jaotuse ebaõigsuse tuvastamise ja kaasomandi kasutuskorra

kindlaksmääramise nõuet ei saa ka teiste kostjate suhtes lahendada T. M. Kaasomanikud osalevad

kaasomandit puudutavas kohtumenetluses TsMS § 207 lg 3 järgi reeglina ühiselt.

18. Hageja taotles kohtult kinnisasja kaasomandi mõtteliste osade ümberjagamist. Hagi aluseks

olevate asjaolude järgi on kinnistusraamatu kanded ebaõiged, kuna kinnisasja omandiõigus tulnuks

jaotada testamendi alusel ning kinnistusraamatu kanded sellele ei vasta. Samuti on hageja arvates

ebaõige M. M pärandi kohta välja antud pärimisõiguse tunnistus.

19. Kohtud on tuvastanud järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud:

1. oktoobril 1992. a tegi M. M testamendi, kus olid pärijatena nimetatud hageja ning kostjad I. K ja

R. M;

26. septembri 1995. a tunnistati maa tagastamise nõudeõiguse õigustatud subjektideks võrdsetes

mõttelistes osades L. V ja M. M;

M. M suri xx. xxxxxx xxxx. a;

23. aprillil 2002. a väljastati pärimisõiguse tunnistus, mille järgi on M. M pärijateks kinnisasja

tagastamise nõudeõiguse pooles mõttelises osas hageja ja kostjad võrdsetes mõttelistes osades;

18. oktoobril 2002. a andis Lohusuu Vallavalitsus korralduse kinnisasja tagastamise kohta 1/2

mõttelises osas L. V ning 1/8 mõttelises osas hagejale ja igale kostjale;

kinnistusraamatusse kanti kinnisasja omanikuna L. V 4/8 mõttelises osas ning hageja ja kostjad

igaüks 1/8 mõttelises osas;

hageja elas kinnisasjal olevas elamus enne M. M surma ja jätkab hoonete valdamist ning kostjad seal

ei ela;

pooled ei ole kaasomandi kasutamises saavutanud kokkulepet ega vastu võtnud enamuse otsust

kasutuskorra kohta.

20. Sisuliselt palub hageja kolleegiumi arvates tuvastada, et kinnisasja omandiõiguse kohta

kinnistusraamatusse tehtud kanded on ebaõiged, s.t ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Seega

on tegemist AÕS § 65 lg 1 järgse hagiga kinnistusraamatu kande parandamiseks, milleks peab olema

kõigi isikute nõusolek, keda kande parandamine puudutab. Nõusolekut saab tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 järgi asendada kohtuotsusega. Seega

saab kvalifitseerida haginõuet hageja taotlusena kohustada kostjaid andma nõusolekut

kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kohtuotsus saab asendada kostjate kui puudutatud isikute

nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks.

21. Alama astme kohtud ei ole hageja nõuet sisuliselt kvalifitseerinudki. Ringkonnakohtu otsusest, ei

nähtu, millisele seaduse sättele ringkonnakohus hagi rahuldamisel tugines ning milliseks nõudeks ta

hageja nõuet pidas. Kvalifikatsiooni ei nähtu ka maakohtu otsusest hagi rahuldamata jätmise kohta.

Nõuet õiguslikult kvalifitseerimata ei ole aga võimalik hinnata selle rahuldamise eeldusi ega teha

arusaadavat ja kontrollitavat lahendit. Kui kohtutele jäi ebaselgeks, mida hageja taotleb, tulnuks talle

teha ettepanek oma nõuet täpsustada. Analüüsitud on küll seda, kuidas pidanuks M. M pärandvara

poolte vahel jaotuma, kuid käsitlemata on jäetud, millisel õiguslikul alusel saab kohus kinnisasja

mõttelised osad "ringi jagada" (ringkonnakohtu otsuse lk 6). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu

otsus seega olulises osas põhjendamata ja vastuolus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-

ga 4.

22. Hageja nõude korrektselt kvalifitseerimata jätmise tõttu on ebatäpne ka ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon. Hagi formaalselt rahuldades ei ole ringkonnakohus seda sisuliselt siiski teinud. Hageja

soovis kinnisasja kohta kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmist, kuid ringkonnakohtu

otsuse resolutsiooni järgi on hageja, I. K (otsuses ekslikult märgitud I. M) ja R. M üksnes tunnustatud

M. M pärijateks testamendi järgi kinnisasja mõtteliste osade suhtes. Kolleegiumi arvates ei saa selline

otsus olla kinnistusraamatu kande parandamise aluseks, kuna sellega ei ole asendatud kostjate

nõusolekut kinnistusraamatu parandamiseks (vt otsuse p 20). Seega ei saavutaks hageja selle otsusega

taotletud eesmärki kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Selline resolutsioon hagi rahuldamise osas

ei ole üheselt arusaadav ega täidetav ning on vastuolus otsuse põhjendavas osas leituga

(ringkonnakohtu otsuse lk 6) (vt ka Riigikohtu 1. septembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04

(RT III 2004, 23, 251) ja 7. novembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (RT III 2005, 39,

382)).

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on põhjendustega vastuolus ka mõtteliste osade suuruse osas.

Otsuse resolutsiooni järgi peaks hagejale jääma kinnisasjast 2/9 ning I. K (resolutsioonis märgitud

ekslikult I. M) 1/18 ja R. M 2/9 suurune mõtteline osa. Otsuse põhjenduste järgi (ringkonnakohtu

otsuse lk 6) peaks hagejale jääma aga 4/18, R. M 4/18 ja I. K 1/18 suurune mõtteline osa. Sellist

erinevust ei õigusta ka asjaolu, et protsentuaalselt mõtteliste osade suurus kattub. Kinnistusraamatu

kanne kaasomanike kohta murdude järgi peab võimaluse korral põhinema ühisel nimetajal, et kõigi

osasid oleks võimalik võrrelda. Kui ringkonnakohtu otsuse alusel tuleks teha kanne

kinnistusraamatusse, jääks L. V mõtteliseks osaks 4/8 (vt ka otsuse p 25), hageja ja R. M mõtteliseks

osaks 2/9 ning I. K mõtteliseks osaks 1/18. See tekitaks aga kinnistusraamatus vähemalt segadust.

Sellise olukorra vältimiseks peaks otsuse resolutsioon kajastama kostjate kaasomandi osi võimalikult

ühesugusel alusel.

23. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud ka õigusnorme, millest lähtudes ta muutis vastuhagis

taotletud ja maakohtus kindlaks määratud kinnisasjal oleva elamu kasutuskorda. Linnakohus on seda

nõuet käsitlenud AÕS § 72 lg 5 alusel. Kolleegium nõustub, et AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele

õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole

saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi.

24. Kostjad on kinnisasja kasutuskorra määramise nõude esitanud vastuhagina. Kinnisasja

kaasomanikel on õigus nõuda kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramist sõltumata sellest, kas

nendevahelist kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse. Seega tuleb vastuhagi lahendada ja

kaasomandi kasutuskord määrata sõltumata sellest, kas põhihagi rahuldatakse. Üksnes T. M nõude

osas oleks vastuhagi rahuldamine välistatud, kui ta langeks kaasomanike ringist välja.

25. Nii hagi kui asja materjalide juures oleva kinnistusraamatu väljavõtte järgi (ringkonnakohtu tl 22)

on kinnisasja omanikena kinnistusraamatusse kantud L. V 4/8 mõttelise osa omanikuna ning hageja ja

kostjad igaüks 1/8 mõttelise osa omanikuna. Kuna asjas tehtav lahend põhihagi kohta saab asendada

üksnes kostjate nõusolekut kinnistusraamatu kannete muutmiseks, ei saa lahendi resolutsioon olla

sellest kaugemale ulatuv, s.t hõlmata ka L. V nõusolekut kannete muutmiseks, sest ta ei ole

menetlusse kaasatud. Kuna hageja ei taotle L. V kuuluva kaasomandi osa (4/8 ehk 1/2) muutmist, ei

ole L. V puudutatud isikuks kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 2 järgi ega pea olema

esitatud hagi järgi kostjaks.

26. Oluliselt erinev on aga L. V menetluslik staatus vastuhagi suhtes. Ta on kinnisasja suurim

kaasomanik, kuid kohus on lahendanud kinnisasja kasutuskorra kindlaksmääramise temata ning tema

seisukohta kasutuskorra suhtes ei nähtu ka asja materjalidest. Ringkonnakohus on L. V olemasolu

küll teadvustanud, kuid leidnud, et "vaidlus puudutab hoonete ja ruumide kasutuskorda, mille osas oli

kaasomanikuks M.M (s.o. 1/2 osa), ega ole seotud L.V, kellele kuulub samuti kaasomandist 1/2 osas,

kasutuses olevaid (peaks olema ilmselt "olevate") ruumide ega hoonetega" (ringkonnakohtu otsuse lk

7). Kohus on ilmselt lähtunud sellest, nagu jaguneks kaasomandis olev kinnisasi reaalosadeks, millest

osa kuulub ühele kaasomanikule ja teine osa teistele. See ei ole aga kooskõlas kaasomandi õigusliku

olemusega. Kaasomand on TsÜS § 56 ning AÕS § 70 lg-te 1 ja 3 järgi ühine õigus asjale ning see

ulatub kogu kinnisasjale (vt ka nt Riigikohtu 10. septembri 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-03

(RT III 2003, 26, 268) ja 19. veebruari 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-04 (RT III 2004, 7, 79)).

Isegi kui kinnisasjal on mitu hoonet ja isegi kui need enne kinnistamist kuulusid erinevatele isikutele,

kuuluvad need kinnisasja oluliste osadena (TsÜS § 54 lg 1) kõigile kaasomanikele. Seega ei ole

kohtul võimalik määrata kinnisasja kaasomanike kasutuskorda, ilma et menetlusse oleks kaasatud

suurim kaasomanik, kelle õigusi määramine otseselt puudutab. Kasutuskorda ei ole võimalik määrata

selliselt, et see L. V ei puudutaks, isegi kui arvestada, et lahend tema suhtes enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 242 järgi ei kehtiks (vt ka kehtiva TsMS § 614 ja kinnisasja juurdepääsuõiguse

andmise üle toimunud vaidluses tehtud Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

85-05 (RT III 2005, 30, 304)).

27. Kuna kohtud on vastuhagi lahendamisel L. V asja lahendamisse kaasamata eksinud oluliselt enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 77 vastu, tuleb nii maakohtu kui ringkonnakohtu otsused kehtiva

TsMS § 692 lg-te 4 ja 5 alusel vastuhagi osas tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks

maakohtusse. Asja lahendamist ei mõjuta see, et kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole

kohtule kostjate kaasamise kohustust pandud. Kohus saab asja uuel lahendamisel teha kostjatele kui

vastuhagejatele ettepaneku, et nad taotleks TsMS § 208 lg 2 järgi kostja kaasamist vastuhagi

menetlusse. Kui kostjad seda ei tee, on kohtul kolleegiumi arvates õigus vastuhagi rahuldamata jätta,

kuna asja ei saa lahendada selliselt, et lahend ei mõjutaks L. V õigusi, või jätta vastuhagi läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-st 2 juhindudes, sest hagiga taotletud eesmärki ei ole võimalik

saavutada. Kuigi TsMS § 613 lg 2 järgi lahendatakse kinnisasja, millel asub elamu, kaasomanike

kasutuskorra vaidlused üldjuhul hagita menetluses, ei ole nende lahendamine TsMS § 613 lg 4 järgi

keelatud ka hagimenetluses. Ka ei ole hagita asja, mille esemeks on sisuliselt vaidlus poolte vahel,

lahendamine hagimenetluses selline protsessiõiguse normi rikkumine, mis võiks üldjuhul olla aluseks

otsuse tühistamisele (vt ka Riigikohtu 16. aprilli 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03 (RT III

2003, 14, 139) ja 2. novembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05 (RT III 2005, 38, 371)).

Vastuhagi lahendamist ei takista see, et L. V ei osale menetlusosalisena põhihagi menetluses.

II. 28. Hageja nõude eeldusena tuleb tuvastada, et kinnistusraamatu kanne kinnisasja omanike kohta on

ebaõige (vt otsuse p 20) ning et kostjad on kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatu

parandamiseks.

29. Hageja arvates seisneb kinnistusraamatu kande ebaõigsus selles, et see ei vasta M. M

testamendile. Kinnisasja kohta käiva kinnistusregistri ossa tehtud kinnisasja omaniku kande alusena

on kinnistusraamatus märgitud Lohusuu Vallavalitsuse 25. veebruari 2003. a kinnistamisavaldus.

Hagist ja asja materjalidest nähtuvalt on kinnistusregistri osa avamise aluseks olnud lisaks Lohusuu

Vallavalitsuse 18. oktoobri 2002. a korraldus nr 304-k, mille alusel tagastati kinnisasi 1/2 mõttelises

osas L. V ning 1/8 mõttelises osas nii hagejale kui ka igale kostjale. Kuna kinnisasja

kinnistusraamatusse kandmise ja omanikukannete aluseks ei ole testament ega kinnisasja pärimine,

vaid maa tagastamise korraldus ning kinnistamisavaldus, on hageja seega tegelikult vaidlustanud ka

need. Ta palub kolleegiumi arvates sisuliselt tuvastada, et korralduse andmisel ja kinnistamisavalduse

esitamisel lähtuti ebaõige sisuga pärimistunnistusest.

30. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 10 lg 1 järgi kantakse maareformi käigus tagastatud

maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse esitatud kirjaliku

kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Sama

paragrahvi 5. lõike järgi võib maa tagastamise aluseks olnud korralduse tühistamisel, kui

kinnistusraamat muutub seetõttu ebaõigeks, isik, kelle õigusi ebaõige kandega rikuti, nõuda

puudutatud isikult nõusolekut kande parandamiseks ning nõude rahuldamisel kantakse

kinnistusraamatusse omanikuna riik. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et maa tagastamise aluseks

olev korraldus oleks tühistatud või et ei kehtiks vallavalitsuse avaldus kinnistusregistri osa

avamiseks.

31. Riigikohus on oma 27. märtsi 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-02 (RT III 2002, 11, 118)

leidnud, et hageja nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb jätta rahuldamata, kui vaidlustatud

ei ole kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti (antud juhul vallavalitsuse korraldust maa

erastamiseks), kuna kande õiguslik alus ei ole ära langenud. Kinnistusraamatu kande parandamise

selle ebaõigsuse tõttu on Riigikohus maa esmakinnistamise korral sidunud maa tagastamise

korralduse seadusevastaseks tunnistamisega oma 2. oktoobri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-

00 (RT III 2000, 22, 244) ja 14. aprilli 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03 (RT III 2003, 14,

137). Riigikohtu 21. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 (RT III 2005, 11, 110) on

samuti leitud, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud

kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks

olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Riigikohtu 13. mai 2003. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-03 (RT III 2003, 19, 179) on aga leitud, et isik, kes leiab, et maa

erastamisega teisele isikule on rikutud tema õigusi, saab pärast kinnistusregistri osa avamist

vaidlustada maa erastamise aluseks oleva otsuse ja selle tühistamise korral nõuda vastavalt AÕSRS

§ 15 lg-le 5 ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist.

Eelneva põhjal on Riigikohtu senise praktika järgi leitud, et kinnistusraamatu esmakannete, mille

aluseks on haldusakt, vaidlustamiseks tuleb esmalt vaidlustada seaduses sätestatud korras (s.t

halduskohtumenetluses) vastav haldusakt.

32. Siiski on üldpõhimõttest tehtud Riigikohtu praktikas ka erandeid. Nii leidis Riigikohus viidatud

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, et korteriomandi esmakinnistamisel saab kinnistusraamatu

parandamise vaidluse lahendada ka vallasjaks olnud korteri omandiõiguse üle toimuvas vaidluses.

Samuti on Riigikohus oma 8. aprilli 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-05 (RT III 2005, 14, 137)

leidnud, et tagastatud maa esmakinnistamisel saab omanikukannet vaidlustada ka eelnevalt maa

tagastamise aluseks olevat haldusakti vaidlustamata, kuna maa tagastamine ja kinnistamine

maareformi käigus on sisuliselt maa tagastamise nõudeõiguse realiseerumine.

33. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu

kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või

muudetud) kande aluseks olev haldusakt.

Erandina on kolleegiumi arvates võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti

vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke

asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa

tagastamist. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra p 342 järgi tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada

nõudeõiguse pärinud isikutele ning selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notari väljastatud

pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Sellest lähtuvalt juhindutakse vara

tagastamisel pärimisõiguse tunnistusest, kus pärimissuhted on väljendatud. Kui vara tagastamise

korraldust vaidlustatakse põhjusel, et pärimisõiguse tunnistus oli väljastatud ebaõigetele isikutele või

seal kajastati pärimissuhteid ebaõigesti, tuleb sisuliselt tuvastada tegelik pärimisõiguslik olukord. See

on aga oma olemuselt tsiviilõiguslik küsimus, s.t kogu küsimus on põhiosas tsiviilõiguslik.

34. Käesolevas vaidluses on hageja kinnistusraamatu kande aluseks oleva maa tagastamise korralduse

ebaõigsust näinud selles, et seal ei ole maa tagastamiseks õigustatud isikutena märgitud need isikud,

kellel oli õigus maa tagastamise nõudeõigus pärida (T. M osas), ning et pärijatevaheliste pärandiosade

suurused on korralduses väljendatud ebaõigesti. Maa tagastamise korraldus kui haldusakt on

suunatud omandireformiga seonduvate eraõiguslike tagajärgede esilekustumisele, s.t on aluseks

kinnistusraamatu kandele. Riigikohus leidis oma 10. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03

(RT III 2003, 7, 80), et kohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas

see on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuigi kehtivat haldusakti ei saa

tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Sama on leitud Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04 (RT III 2005, 1,7). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kohus

võib asja uuel lahendamisel leida, et haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest lähtuvalt olid

akti andmise aluseks olevad asjaolud tuvastatud ekslikult, akt on formaalselt kehtiv ning akti

kohaldamine loob formaalsed takistused kinnistusraamatu kande muutmiseks, samuti võib olla

möödunud haldusakti halduskohtumenetluses vaidlustamise tähtaeg. Sellises olukorras leiab

kolleegium, et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva

haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui kohus käesolevas asjas tuvastab, et haldusakti andmise

aluseks olevad asjaolud on tuvastatud ekslikult, peab kolleegium võimalikuks, et kohus oma otsusega

kohustab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid andma tahteavalduse kande

muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Kui kohus leiab asja uuel

lahendamisel, et kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud isikud ei ole maa tagastamise

nõudeõiguse pärijad või kui kinnistusraamatusse kantud mõtteliste osade suurus ei vasta nende

pärandiosade suurusele, saab ta kohtuotsusega asendada kostjate nõusolekud kinnistusraamatu kande

vastavaks muutmiseks.

III. 35. Rahuldamaks hageja nõude kostjate nõusoleku andmiseks kinnistusraamatu kande

parandamiseks, peab kohus tuvastama, kas kostjad on kohustatud sellist nõusolekut andma. Selle

eeldusena tuleb tuvastada, kas kinnistusraamatu kanne kinnisasja omanike kohta on ebaõige (vt ka

otsuse p 20). Hageja arvates seisneb kinnistusraamatu kande ebaõigsus selles, et see ei vasta M. M

testamendile. Kuna kohus saab tsiviilkohtumenetluses hinnata kinnistusraamatu kande aluseks olnud

maa tagastamise korralduse ning kinnistamisavalduse kehtivust (vt otsuse p 34), tuleb hagi

rahuldamiseks tuvastada, kas maa tagastamisel aluseks võetud pärimistunnistus M. M pärandi kohta

on välja antud ebaõigesti ning kes ja millises ulatuses olid M. M elamu ja maa tagastamise

nõudeõiguse pärijad.

36. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja lahendamisel on võimalik ja tuleb sisuliselt

hinnata pärimistunnistuse kehtivust ja selle väljaandmise õigsust ning tuvastada, kes olid M. M

pärijad ja kes on kinnisasja omanikud.

Pärimisõiguse tunnistuse eraldi vaidlustamine ei ole vajalik. Pärimistunnistuse väljastab notar PärS

§ 1401 lg 1 järgi pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale tema nõudel ning sama paragrahvi 2.

lõike järgi peab isiku pärimisõigus ja selle ulatus olema pärimistunnistuse väljastamiseks piisavalt

tõendatud. Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole selle aluseks. Pärimise aluseks on

PärS § 9 lg 1 järgi seadus või testamendis või pärimislepingus väljendatud pärandaja viimne tahe.

Pärandaja õigused ja kohustused lähevad pärijale PärS § 130 lg 1 järgi üle pärandi vastuvõtmisega.

Pärandi vastuvõtmiseks tuleb PärS § 117 lg 1 järgi esitada avaldus notarile. Pärija loetakse pärandi

vastuvõtnuks ka siis, kui ta asub pärandvara või selle osa valdama, ning kui ta ei ole esitanud avaldust

pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks (PärS § 117 lg 3). Seega tõendab pärimisõiguse

tunnistus üksnes pärimisõigust ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus

pärimisõiguse (ja seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski

ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Seega ei mõjuta pärimistunnistuse olemasolu või

puudumine iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2003. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 (RT III 2003, 6, 67)). Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu

teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus

pärimistunnistust.

37. Põhiline vaidlusalune küsimus on kassatsioonkaebuse järgi see, kas M. M vara päriti (pärandvara

võeti vastu) testamendi või seaduse järgi. Vaidluse all ei ole, et M. M vara seadusjärgse pärimise

korral oleks kostjatel võrdne õigus M. M varale, s.t puuduks alus kinnistusraamatu kande

parandamiseks. Seega saab hagi rahuldada üksnes siis, kui pärimise aluseks on testament.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pärimisõiguse hindamisel tuleb PärS § 9 lg 2 järgi lähtuda

testamendist, s.t testamendi olemasolul pärandvara suhtes seadusjärgse pärimise sätteid ei kohaldata.

Ei vaielda selle üle, et M. M oli teinud oma vara kohta testamendi, testament vastab vorminõuetele ja

on kehtiv. Ringkonnakohus tuvastas, et pärimisavalduses, mille hageja ning kostjad R. M ja I. K

esitasid notar Tiit Jusele, oli viide testamendile, mistõttu pidi selle olemasolu samale notarile

seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljastamisel teada olema. Seega väljastas notar pärandvara

kohta ebaõigesti seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse.

38. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga nii selles, et pärandvara koosseisu kuulunud 1/2 mõttelist

osa elamust oli testamendis piisavalt selgelt fikseeritud, kui ka selles, et "talu maadena" pidas M. M

silmas 1/2 maa tagastamise nõudeõigust. Ringkonnakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud

ega ole seejuures rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt PärS § 27 testamendi

tõlgendamise kohta. Seega sai ja tuli testamendis nimetatud vara pärimisel testamendist lähtuda.

39. Ka nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et testamendis oli fikseeritud pärijate ring, kelleks olid

hageja ning kostjad R. M ja I. K. T. M ei ole pärijana testamendis nimetatud. Kuna kogu vaidlusalune

pärandvara oli määratud testamendis, ei olnud notaril õigust ka PärS § 10 lg 2 järgi anda välja

pärimistunnistust seadusjärgse pärimise kohta.

40. Kolleegiumi arvates on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et seadusjärgse pärimisõiguse

tunnistuse vastuvõtmisega kaotas hageja õiguse tugineda testamendijärgsele pärimisele. Kolleegiumi

arvates tuleneb PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pärandi vastuvõtmise pöördumatuse põhimõttest, et kord

pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda. Hageja ei ole aga soovinud pärandist loobuda.

Ka oli pärimisavalduses viide testamendile. Asjakohane ei ole ka kostjate tuginemine PärS §-le 122,

kuna see säte kohalduks esmajoones juhul, kui hageja võtnuks pärandi ekslikult seaduse järgi vastu,

teadmata testamendi olemasolust.

41. Ringkonnakohus tõlgendas M. M testamenti hageja, R. M ja I. K pärandiosade

kindlaksmääramiseks ning tunnustas sel alusel mõttelistes osades nende omandiõigust kinnisasjale.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes saab

kinnisasja kaasomandi vaidluses lähtuda. Arvestades aga asjaolu, et M. M kuulus testamendi

tegemise ajal 1/2 mõttelist osa hoonest ja maa tagastamise nõudeõigusest, on ilmne, et juba

testamendi tegemise ajal ei olnud võimalik neid pärandada testaatori määratud viisil reaalosadena,

samuti lähtudes TsÜS § 50 lg-s 1 ning §-des 55 ja 56 väljendatud kinnisasja terviklikkuse

põhimõttest, ei ole seda võimalik teha kinnisasja puhul. Lähtudes PärS § 37 lg-st 1, on

testamendijärgne pärija isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või

mõttelise osa sellest. Kuigi pärijate ring ja pärandvara koosseis on testamendis väljendatud, ei ole

tuvastatud asjaolude järgi testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel, mistõttu

on ringkonnakohus määranud kaasomandi osad meelevaldselt. Kuna testamendis nimetatud vara

pärimine reaalosades ei ole võimalik, ei saa M. M korraldusi lugeda ka annakuks PärS § 54 järgi.

Sellest lähtuvalt tuleb asja uuel lahendamisel kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis

annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda

testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.

42. Vastuhagi lahendamise esmase eeldusena tuleb fikseerida kinnisasja kaasomanike ring. Kohtul on

kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning

arvestades muu hulgas kõigi kaasomanike ühiste huvidega, kaasomandi mõtteliste osade suurusega,

senise kasutuskorraga, pooltevaheliste suhetega jm oluliste asjaoludega AÕS § 72 järgi.

Pärijatevahelise kasutuskorra määramisel saab muude asjaolude hulgas arvestada ka pärandaja

testamenti. Kolleegium märgib seejuures, et kaasomandi mõtteliste osade suurus ei ole kasutuskorra

määramisel ainumääravaks asjaoluks. Poolte kokkulepe või erinevad asjaolud võivad õigustada

sellest kõrvalekaldumist, kuid üht kaasomanikku ei või hea usu põhimõtte vastaselt teise arvel siiski

rikastada ning kasutuskord võib arvesse tulla ka kaasomandis oleva asjaga seotud kulutuste

kandmisel. Kasutuskorra määramist ei pea nõudma kogu kinnisasja suhtes, vaid piisab ka nt üksnes

kinnisasjal oleva elamu kasutuskorra määramisest.

Seejuures ei ole kohus kolleegiumi arvates seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või

vastuväidetes taotletud kasutusviisidega. Kolleegium märgib lisaks, et kuna asja materjalide järgi on

poolte seisukohad kasutuskorra kohta erinevates kohtuastmetes muutunud, tuleks asja uuel

lahendamisel selgitada välja nende lõplikud seisukohad. Samuti märgib kolleegium, et kinnisasja

kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt

arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile

või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse. Sarnaselt kinnisasjale juurdepääsuõigusega

võib asjaolude muutmisel nõuda kohtult ka varem määratud kasutuskorra muutmist (vt nt viidatud

Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05).

43. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st

3, lahendab kohus kohtukulude jaotuse ja Riigikohtule esitatud taotluste lahendamise asja uuel

läbivaatamisel lähtuvalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikust.

A Kull, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu