3-2-1-159-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-159-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu

Kohtuasi

AKTSIASELTSI M hagi R. P, M. M, T. P ja J. S vastu kahju

hüvitamiseks ja R. P vastuhagi AKTSIASELTSI M vastu

töölepingust tulenevates nõuetes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/681/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. P kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator R. P (isikukood xxxxxxxxxxx) ja vastustaja

AKTSIASELTS M (registrikood xxxxxxxx).

Vastustaja esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat

Toomas Bekker.

Asja läbivaatamise kuupäev

9. jaanuar 2006. a

Istungil osalenud isikud

R. P ja AKTSIASELTSI M lepinguline esindaja vandeadvokaat

Toomas Bekker. Istungit protokollis sekretär R. Rebane.

Resolutsioon

Jätta R. P kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 6. juuni 2005. a otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTS M (edaspidi AS M) esitas 25. oktoobril 1996. a Harju Maakohtule hagi R. P vastu

tekitatud kahju 201 720 krooni hüvitamiseks. 24. märtsil 1998. a esitas hageja avalduse, paludes R. P,

M. M, T. P ja J. S solidaarselt välja mõista 242 203 krooni 44 senti. Ajavahemikus 1999. a-2004. a

täiendas hageja korduvalt hagi. AS M lõplikuks haginõudeks oli: 1) välja mõista kostjatelt

solidaarselt 242 203 krooni 44 senti ja 2) välja mõista R P ajavahemiku 9. septembrist 1996. a kuni

9. veebruarini 2004. a eest viivist 67 425 krooni 20 senti.

Hageja väitis, et R. P töötas M KEK määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel tootmisosakonna

juhataja asetäitjana. M KEK oli hageja õiguseelneja. 23. juulil 1993. a lõpetati temaga tööleping ja

maksti välja lõpparve. Töölepingu lõpetamisel ei esitanud R. P tööandjale nõudmisi ei saamata

jäänud palga ega transpordi- ning majanduskulude hüvitamise kohta. Pärast seda ei ole kostja AS-is

M ega tema õiguseelnejate juures töötanud. AS M on registreeritud Harju maakonna ettevõtteregistris

6. jaanuaril 1993. a ja tema juhatus oli valitud 8. detsembri 1992. a asutamiskoosolekul.

11. detsembril 1996. a on AS M kantud äriregistrisse. 19. juulil 1996. a kutsus R. P kokku AS-i M

aktsionäride üldkoosoleku, kus kostjad valiti äriühingu juhatuse liikmeteks. R. P ei olnud AS-i M

juhatuse liige ja tal polnud pädevust üldkoosoleku kokkukutsumiseks. Tallinna Halduskohtu 12. mai

1997. a otsusega AS-i M kaebuses Harju maavanema 28. augusti 1996. a korralduse peale tunnistati

AS-i M 19. juuli 1996. a üldkoosoleku otsused õigustühisteks. Seega võtsid kostjad endale AS-i M

juhatuse liikmete volitused ebaseaduslikult. Kostjate poolt põhjendamatult antud volituste tõttu sai

R. P piiramatult käsutada AS-i M pangaarveid. R. P võttis AS-i M pangakontodelt ajavahemikus

9. september 1996. a kuni 9. detsember 1997. a ebaseaduslikult välja sularaha kokku 241 720 krooni.

Koos pangaoperatsioonidega seotud kuludega on hagejale tekitatud kahju kokku 242 203 krooni 44

senti.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. R. P vastuväidete kohaselt oli ta alates 7. juunist 1993. a AS-i M

juhatuse esimees. Kostjate vastuväidete kohaselt on asjas õigeks kostjaks Ühistu M

Finantsarvelduskeskus (Ühistu M FAK), sest vaidlus puudutab Ühistu M FAK omandis olevatest AS-

i M aktsiatest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kostjad on Ühistu M FAK aktsionärid. Hageja leiab

ebaõigesti, et AS-i M 19. juuli 1996. a üldkoosoleku otsused on tühised. Kostja M. Mõttuse

vastuväidete kohaselt ei ole ta osa võtnud R. P töötasu ja majanduskulude väljamaksmise

otsustamisest. Kostjate J. S ja T. P vastuväidete kohaselt on tõendamata hageja väide, et R. P töötasu

ja transpordi- ja majanduskulud maksti välja AS-i M 19. juuli 1996. a aktsionäride üldkoosoleku

otsuse alusel. Kostjad osalesid üldkoosolekul kutsutud isikutena ega otsustanud R. P vaidlusaluste

summade väljamaksmise üle ega andnud selleks R. P volitusi.

3. Kostja R. P esitas vastuhagi, milles taotles: 1) tunnustada temaga 3. augustil 1992. a sõlmitud

töölepingu seadusele vastavust ja kehtivust; 2) tunnistada töölepingus kokkulepitud tingimuste

ühepoolne muutmine hageja poolt tühiseks ja kehtetuks algusest peale; 3) kohustada hagejat talle

välja maksma seni saamata jäänud töötasu 58 094 krooni ja viivised 386 465 krooni 80 senti alates

1993. aasta maist kuni 25. oktoobrini 1996. a; 4) ennistada ta tööle alates 26. oktoobrist 1996. a ja

kohustada hagejat talle maksma saamata jäänud töötasu 528 000 krooni ajavahemiku eest

26. oktoobrist 1996. a kuni 29. jaanuarini 2004. a; 5) kohustada hagejat pikendama temaga

töölepingut alates 3. augustist 1997. a määramata ajani; 6) kohustada hagejat parandama tema

tööraamatu kanded vastavalt pooltevahelisele töölepingule; 7) mõista hagejalt tema kasuks välja 15

000 krooni suurune rahaline hüvitis tekitatud moraalse kahju eest. Kohtumenetluse käigus loobus

R. P varem esitatud viivisenõudest palga maksmisega viivitamise eest.

Vastuhagi kohaselt oli M KEK hageja õiguseelnejaks. Tulenevalt töölepingu seaduse (TLS)

§-st 6 kehtis R. P ja M KEK-i vahel 3. augustil 1992. a 5 aastaks sõlmitud tööleping 2. augustini

1997. a ning töötajal oli eesõigus töölepingu pikendamiseks või analoogse töö kohta uue töölepingu

sõlmimiseks. R. P töötas M KEK-is alates 6. novembrist 1968. a ja ta soovib jätkuvalt töötada

3. augustil 1992. a sõlmitud töölepingu tingimuste kohaselt. Hageja rikkus pooltevahelist töölepingut.

R. P on kätte saamata töötasu ajavahemiku 3. august 1992. a kuni 1. august 1993. a eest. Palga

ajavahemiku 2. august 1993. a kuni 31. august 1996. a eest sai R. P kätte tagantjärele alles

24. septembril 1996. a, transpordi- ning muude majanduskulude hüvitised aga vastavalt 1996. aasta

9. septembril, 17. septembril, 19. septembril ja 9. detsembril. Kolme aasta töötasu ning transpordi- ja

majanduskulude hüvitisi maksti tagantjärele välja AS-i M 19. juuli 1996. a aktsionäride üldkoosoleku

otsuse alusel. Kostjal oli seaduslik õigus võtta AS-i M pangaarvelt välja oma saamata jäänud töötasu

ja transpordi- ja majanduskulude hüvitised tulenevalt 3. augusti 1992. a töölepingust. Samuti rikkus

hageja pooltevahelise töölepingu kõiki punkte, kui esitas R. P vastu hagi kohtusse. Esitatud hagiga

soovib hageja muuta ühepoolselt töölepingu tingimusi, mis ei ole seaduse kohaselt lubatud. 3. augusti

1992. a töölepingu kohaselt võttis hageja endale kohustuse loobuda lepingu tähtaja jooksul R. P

vallandamisest koondamise tõttu. R. P arvates ei ole teda koondatud ning tal on õigus nõuda

kokkulepitud töötingimuste taastamist. Hageja tekitas R. P ka moraalset kahju, kui esitas kohtule hagi

kahju hüvitamiseks ja hagi tagamise taotluse, mille alusel arestiti vara. Vastuhagi hilisemas

täienduses asus R. P seisukohale, et ta töötab AS-i M tegevdirektorina käesoleva ajani ja tema töötasu

on 6 000 krooni kuus. Tööle ennistamise nõuet põhjendas R. P sellega, et talle ei maksta palka ja ta ei

saa tööd teha.

4. Hageja ei tunnistatud vastuhagi. Vastuväidete kohaselt töötas R. P AS-i M õiguseelneja M KEK-i

juures määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel tootmisosakonna juhataja asetäitjana. M KEK-i

reorganiseerimise ja töömahtude vähenemise tõttu lõpetati R. P sõlmitud tööleping 28. juulil 1993. a

koondamise tõttu ja talle maksti välja seaduses ettenähtud hüvitis. Tööraamat anti R. P kätte ja ta sai

lõpparve töölepingu lõpetamise päeval, 28. juulil 1993. a. Pärast seda ei ole R. P AS-is M töötanud.

Töölepingu lõpetamisest tulenevad nõuded on aegunud. Hagejal ei olnud R. P ees töötasust ega

majanduskuludest tulenevat võlga ning R. P ei olnud õigust teha hageja pangaarvelt väljavõtteid. AS-

i M 19. juuli 1996. a aktsionäride üldkoosolekul tegid kostjad ebaseadusliku otsuse R. P AS-i M

summade tagantjärele väljamaksmiseks, kontrollimata, kas R. P on neile summadele õigust. Hageja ei

ole R. P 3. augustil 1992. a töölepingut sõlminud. Seega puudub alus rahuldada R. P nõuet selle

töölepingu pikendamiseks. Moraalse kahju rahalise hüvitamise nõue on alusetu, sest hageja kui

tööandja seaduslikust tegevusest ei saanud moraalset kahju tekkida.

5. Harju Maakohus rahuldas 8. aprilli 2004. a otsusega hagi ja mõistis R. P hageja kasuks välja 242

203 krooni 44 senti tekitatud kahju hüvitamiseks ja 67 425 krooni 20 senti viiviseid. Maakohus jättis

rahuldamata R. P vastuhagi ja AS-i M hagi T. P, J. S ja M. M vastu solidaarselt R. P 242 203 krooni

44 sendi tekitatud kahju hüvitamiseks.

Asjas on tõendatud, et R. P võttis ajavahemikul 9. september 1996. a kuni 9. detsember 1997. a

hageja arvelduskontolt AS-is E ja Tallinna Pangas välja sularaha kokku 241 720 krooni. R. P ei olnud

raha väljavõtmiseks seaduslikku alust, sest ta ei olnud AS-i M juhatuse liige ning tal puudusid

volitused hageja pangakonto käsutamiseks. Maakohtule esitatud tõendid ei kinnita kostja väidet, et

talle maksti AS-i M 19. juuli 1996. a aktsionäride üldkoosoleku otsuse alusel välja töötasu ning

transpordi- ja majanduskulud. See üldkoosoleku otsus on tunnistatud Tallinna Linnakohtu

12. septembri 2000. a jõustunud kohtuotsusega tühiseks ja kehtetuks algusest peale.

Sellest kohtuotsusest nähtub, et R. P ei olnud pädevust üldkoosoleku kokkukutsumiseks, sest esitatud

tõendite kohaselt ei olnud Ühistu M FAK AS-i M aktsionär ega omanud üldkoosolekul hääli.

Üldkoosoleku kokkukutsumine oli AS-i M juhatuse pädevuses. R. P ei olnud AS-i M juhatuse liige.

AS-i M 2. detsembril 1992. a valitud seaduslik juhatus pole 19. juuli 1996. a üldkoosolekut kokku

kutsunud ning ei ole andnud selleks volitusi ka R. P. Kuivõrd AS-i M 19. juuli 1996. a üldkoosoleku

otsused on tühised ja kehtetud algusest peale, on tühine ka otsus vana juhatuse tagasikutsumise ja uue

juhatuse valimise kohta. Seega ei olnud kostjad AS-i M juhatuse liikmed ning neil ei olnud pädevust

käsutada äriühingu vara ja anda R. P volitusi pangadokumentidele allakirjutamiseks. Äriühingu

organi otsus, mis on suunatud juriidiliste tagajärgede saavutamisele, kujutab endast tehingut. R. P

võttis AS-i M 19. juuli 1996. a üldkoosoleku tühiste otsuste alusel AS-i M pangakontodelt seadusliku

aluseta välja vaidlusaluse summa. See summa jäi tema ainukasutusse ning tal tuleb see raha

omastamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 lg-st 5 tulenevalt tagastada.

Tõendatud pole hagejale kahju tekitamine ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 alusel ning seega on

välistatud ka kostjate poolt ühine kahju tekitamine ning TsK §-s 459 ette nähtud solidaarvastutus.

TsK § 447 lg 1 sätestas, et isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas

vara teise isiku arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi

lg 6 järgi kohaldatakse eeltoodud sätet ka juhul, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Vara alusetust omandamisest ja säästmisest tekkis R. P kohustus

tagastada see vara hagejale. R. P tuleb eeltoodu alusel välja mõista 242 203 krooni 44 senti (alusetult

omandatud sularaha 241 720 krooni pluss pangaoperatsioonide tasu raha väljavõtmisel 483 krooni 44

senti). R. P tuleb TsK § 231 lg 1 alusel välja mõista ka viivis ajavahemiku 9. september 1996. a kuni

9. veebruar 2004. a eest kokku 67 425 krooni 20 senti. Viivise summat R. P vaidlustanud ei ole.

Tõendatud pole R. P väited, et M KEK sõlmis temaga 3. augustil 1992. a töölepingu tähtajaga 5

aastat ja tema töölepingut muudeti 2. augustil 1993. a, mil ta määrati AS-i M tegevdirektoriks. R. P

seletuse kohaselt määrati ta AS-i M juhatuse 2. augusti 1993. a otsusega alates 2. augustist 1993. a

AS-i M tegevdirektoriks kuupalgaga 6 000 krooni. Maakohtule esitatud AS-i M 7. juuni 1993. a

aktsionäride erakorralise üldkoosoleku protokollist nähtuvalt osales R. P koosolekul Ühistu M FAK

esindajana ja ta valiti AS-i M juhatusse. AS-i M juhatuse 7. juuni 1993. a koosoleku protokolli

kohaselt valiti R. P AS-i M juhatuse esimeheks. Harju Maakohtu 2. jaanuari 1996. a otsusega jäeti

rahuldamata Ühistu M FAK-i hagi AS-i M 7. juuni 1993. a üldkoosoleku ja juhatuse otsuste

õiguspärasuse tunnustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 1996. a otsusega tühistati

maakohtu viidatud otsus ning lõpetati Ühistu M FAK nõuetes menetlus. Selle ringkonnakohtu

otsusega tuvastati, et Ühistu M FAK aktsiate märkimine 8. detsembri 1992. a lepingus oli seadusega

vastuolus ning Ühistu M FAK ei olnud AS-i M asutajaks ega saanud AS-i M aktsionäriks. Kuivõrd

Ühistu M FAK ega ka R. P ei olnud AS-i M aktsionäriks, ei saanud R. P 7. juuni 1993. a

üldkoosoleku ja juhatuse otsustest tekkida AS-iga M seonduvaid õigusi. Seega ei saanud R. P määrata

ennast AS-i M 2. augusti 1993. a juhatuse koosolekul äriühingu tegevdirektoriks kuupalgaga 6 000

krooni.

Alusetu on R. P väide, et tema töötamist tegevdirektorina kinnitab ka tööraamatusse tehtud

sissekanne. Selle kande kohaselt on R. P AS-i M juhatuse 2. augusti 1993. a otsuse alusel võetud

tööle tegevdirektorina. R. P võttis kohtuistungil omaks, et tööraamatu kande AS-i M tegevdirektorina

töötamise kohta tegi ta tööraamatusse ise. Samuti ei ole leidnud tõendamist R. P väide, et ta töötab

käesoleval ajal AS-i M tegevdirektorina. R. P kinnitas kohtuistungil, et tal pole hagejaga töösuhet

ning ta ei tööta seal tegevdirektorina.

Kuivõrd tõendatud on, et AS-i M juhatus ei ole R. P määranud AS-i M tegevdirektoriks, puudus

seaduslik alus ka temaga töölepingu sõlmimiseks 2. augustil 1993. a ega ka muudatuse tegemiseks

R. P väidetavalt 3. augustil 1992. a sõlmitud töölepingusse. 3. augusti 1992. a töölepingu originaali ei

ole kohtule esitatud, samuti on R. P ka ise muutnud oma vastuhagis vaidlustatud töösuhte tekkimise

aluseks olevaid asjaolusid.

Kohtule esitatud kirjalikest tõenditest nähtuvalt töötas R. P M KEK-is määramata ajaks sõlmitud

töölepingu alusel tootmisosakonna juhataja asetäitjana. Temaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 3 alusel

koondamise tõttu alates 28. juulist 1993. a ja talle maksti välja hüvitus tulenevalt TLS § 87 lg 1 p-st 3

ja lg-st 2. Koondamisest teatati R. P 17. mail 1993. a tunnistajate juuresolekul, teatisele keeldus

töötaja allkirja andmast. Töölepingu lõpetamisest teatati talle 28. juulil 1993. a, tööraamat anti kätte

28. juulil 1993. a. Lõpparve maksti välja samal päeval. R. P poolt kohtule esitatud tööraamatu

väljavõtte fotokoopiast nähtuvalt tehti tööraamatusse 28. juulil 1993. a kanne nr 26 töölepingu

lõpetamise kohta koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel. R. P leiab, et koondamist pole toimunud, sest

3. augusti 1992. a töölepinguga võttis tööandja endale kohustuse loobuda lepingu 5-aastase tähtaja

jooksul töötaja vallandamisest koondamise tõttu.

Töölepingu seaduse § 117 lg 1 järgi on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal

õigus nõuda enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga maksmist.

Sama seaduse § 143 lg 2 kohaselt võivad pooled pöörduda töölepingu lõpetamise õigsuse

vaidlustamiseks töövaidlusorganisse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad

said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. R. P sai töölepingu lõpetamisest

teada 28. juulil 1993. a, kuid pöördus töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidlustamiseks hagiga

kohtusse alles 2. novembril 2001. a, s.o pärast seaduses ette nähtud tähtaja möödumist. Kuivõrd

hageja palub kohaldada aegumist, tuleb jätta R. P vastuhagi tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmise palga saamiseks rahuldamata.

Kuivõrd R. Pl ei ole alates 29. juulist 1993. a hagejaga töösuhet ning 3. augusti 1992. a kuupäevaga

töölepingut ei sõlmitud, on põhjendamatud vastuhagi nõuded 3. augusti 1992. a töölepingu seadusele

vastavuse ja kehtivuse tunnustamiseks ning selle lepingu tingimuste ühepoolse muutmise tühiseks ja

algusest peale kehtetuks tunnistamiseks. Need vastuhagi nõuded tuleb jätta rahuldamata.

Rahuldamata tuleb jätta ka R. P nõue saamata jäänud töötasu ja viivise saamiseks, kuivõrd need on

alusetud. 3. augusti 1992. a töölepingus märgitud palga, preemiate ja muude hüvituste suurusest

lähtuvalt leiab R. P, et tal on saamata 303 960 krooni. Sellest summast on ta maha arvanud AS-ist E

ja Tallinna Pangast AS-i M arveldusarvetelt seadusliku aluseta võetud summad. Seega on R. P

arvestuste kohaselt tal veel kätte saamata 58 094 krooni. Tööleping lõpetati R. P 28. juulil 1993. a ja

talle maksti samal päeval välja lõpparve. Maakohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et R. P

oleks pöördunud töövaidlusorganisse seadusega ettenähtud tähtaja jooksul saamata jäänud lõpparve

väljamõistmise nõudes. Hageja palus kohaldada töötasu- ja viivisenõudele aegumist. Kuna R. P ei

olnud pärast 28. juulit 1993. a töösuhet hagejaga, siis polnud tal ka alust saada pärast viidatud

kuupäeva töötasu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 järgi algab aegumistähtaja kulg päevast, mil

isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kuna R. P õigusi alates 29. juulist

1993. a töötasu saamisel ei rikutud, ei laiene ka hagi aegumine olematust õiguserikkumisest tekkinud

nõudele.

Rahuldamata tuleb jätta R. P nõue kohustada hagejat pikendama 3. augustil 1992. a sõlmitud

töölepingut alates 3. augustist 1997. a määramata ajani, sest 3. augusti 1992. a kuupäevaga

töölepingut ei ole faktiliselt sõlmitud. Rahuldamata tuleb jätta R. P nõue hageja kohustamiseks

tööraamatu kande parandamiseks. Nõudest ei nähtu, millist kannet soovib R. P parandada ja milline

peab olema kande uus tekst. Töölepingu lõpetamisel 28. juulil 1993. a R. P tööraamatusse tehtud

kanne on vastavuses töölepingu lõpetamise õigusliku alusega ning kooskõlas seadusega. Tõendatud

pole, et R. P oleks TLS §-s 143 ettenähtud tähtaja jooksul tööraamatu kannet vaidlustanud. Hageja

palus tööraamatu kannete vaidlustamise nõudes kohaldada aegumist. Samuti tuleb jätta rahuldamata

R. P nõue 15 000 krooni moraalse kahju hüvitamiseks, sest nõue on tõendamata.

6. R. P esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ja rahuldada tema vastuhagi saamata jäänud palga väljamõistmiseks ning tööraamatu

kannete parandamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus muutis 6. juuni 2005. a otsusega maakohtu otsust põhjenduste osas ning

jättis R. P vastuhagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 319 lg 1 järgi kontrollis ringkonnakohus maakohtu otsust osas, mille peale edasi

kaevati, s.o osas, millega jäeti vastuhagi rahuldamata saamata jäänud palga väljamõistmiseks ja

tööraamatu kannete parandamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei saanud kohaldada

vastuhagi nõuetele aegumist. TLS § 143 lg 1 järgi võivad pooled töölepingu seaduse kohaldamisel

tekkinud vaidluste lahendamiseks pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast,

mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest.

Ringkonnakohtu istungil selgitas R. P, et teda ei lubatud tööle alates 25. oktoobrist 1996. a. Seega tuli

töölepingust tulenevad nõuded selle seaduslikkuse ja kehtivuse tunnustamiseks ning töölepingu

tingimuste rikkumise tunnustamiseks esitada seaduse kohaselt hiljemalt 25. veebruaril 1999. a, kuid

R. P pöördus vastuhagiga kohtusse alles 8. oktoobril 1999. a. Seega tuleb apellatsioonkaebuses

nimetatud vastuhagi nõuded TLS § 143 lg 1 alusel jätta rahuldamata.

Vastavalt TLS § 143 lg-le 2 tuleb töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks pöörduda

töövaidlusorganisse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil isik sai teada või oleks

pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Maakohus tuvastas õigesti, et R. P lõpetati tööleping

koondamise tõttu 28. juulil 1993. a. Kui R. P leidis, et temaga lõpetati tööleping ebaseaduslikult, siis

oleks ta pidanud esitama avalduse töövaidlusorganisse hiljemalt 28. augustil 1993. a. Kuivõrd R. P

seda ei teinud, tuleb jätta tema nõue tööraamatu kande parandamiseks TLS § 143 lg 2 alusel

rahuldamata. Isegi juhul, kui pooltevahelises lepingus oli välistatud töötaja koondamine, pidi R. P

töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks ikkagi pöörduma töövaidlusorgani poole TLS § 143 lg-s 2

sätestatud tähtaja jooksul. Ka nõude töölepingu pikendamiseks pidi R. P esitama selle tähtaja jooksul.

Kuivõrd töösuhe R. P lõppes 28. juulil 1993. a, siis tuli ka nõue töötasu saamiseks jätta aegumise

tõttu rahuldamata. R. P seletuste järgi esitas ta oma nõuded 3. augusti 1992. a töölepingu alusel. Isegi

kui selline tööleping sõlmiti, lõppes see leping 28. juulil 1993. a ja sellest tulenevad nõuded tuleb

esitada TLS § 143 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaega järgides. Sellest töölepingust tulenevad töötasu

nõuded tuli esitada individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 3 järgi kolme aasta

jooksul, s.o hiljemalt 28. juulil 1996. a. R. P ei ole seda teinud. Isegi juhul, kui pooltel oleks tekkinud

töösuhe pärast 28. juulit 1993. a, on R. P nõue ITVS § 6 lg 3 järgi aegunud. R. P väitel ei ole talle

palka makstud alates 25. oktoobrist 1996. a. R. P esitas saamata jäänud palga nõude aga alles 8. juunil

2000. a. Maakohus jättis õigesti rahuldamata R. P nõude tööraamatu kande parandamiseks. R. P

tööraamatusse tehtud kanne töölepingu lõpetamise kohta on kooskõlas seadusega.

Samas jõudis maakohus ebaõigele seisukohale, et 3. augustil 1992. a sõlmitud töölepingut ei ole

kohtule esitatud. Toimikusse on muu hulgas lisatud viidatud töölepingu notariaalselt tõestatud ärakiri.

Maakohus ei ole vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 põhjendanud, miks ta esitatud tõendiga ei arvesta.

Need maakohtu eksimused ei ole aga lõppjärelduses õige otsuse tühistamise aluseks. Kuna maakohus

leidis, et poolte töösuhe lõppes 28. juulil 1993. a ja töösuhtest tulenevatele R. P nõuetele tuleb

kohaldada aegumist, siis ei pidanudki kohus selle töölepingu kohta mingit muud seisukohta võtma.

Maakohtu põhjendavast osast tuleb välja jätta osa, milles kohus leidis, et 3. augusti 1992. a

töölepingut faktiliselt ei sõlmitud ja seda töölepingu originaali ei ole kohtule esitatud.

Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väidetega, et TLS § 16 ja § 143 vastuolulisuse tõttu ei saa

aegumist kohaldada. Kuivõrd TLS § 16 ei reguleeri töösuhtest tulenevate hagide aegumist, siis ei saa

see säte olla vastuolus TLS §-ga 143, mis sätestab hagi aegumise tähtajad. Maakohus jättis ebaõigesti

R. P taotluse lahendamisel kolmanda isiku kaasamiseks sellekohase kirjaliku määruse tegemata.

Kõnealune apellatsioonkaebuse väide ei ole aga aluseks maakohtu otsuse tühistamisele, sest see

protsessiõiguse normi rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget otsust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub R. P tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi

uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu.

Ringkonnakohus käsitles R. P poolt enne AS-i M hagi esitamist kätte saadud töötasu nõuet

tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kuid R. P nõudele tasaarvestada saadud töötasu vastuhagis esitatud

nõudega, on kohaldatud aegumist töölepingu seaduse sätete alusel. Ringkonnakohus tuvastas

ekslikult, et R. P ei ole tasaarvestust taotlenud. Kui R. P nõuetele kohaldati aegumist, siis tulnuks

kohaldada töölepingu seadusest tulenevalt aegumist ka vastustaja nõuetele.

Kohtud leidsid ebaõigesti, et R. P lõpetati tööleping koondamise tõttu. Kohtud lugesid koondamise

tõendatuks, tuginedes hageja esitatud seadusele mittevastavatele tõenditele. Kohtud ei ole hinnanud

kassaatori vastuväidet, et esitamata on seadusele vastav isikukaart koondamise otsusega. Kohtud

rikkusid kassaatori õigusi, kui jätsid rahuldamata tema taotluse kaasata kostja poolel kolmanda

isikuna AS SEB E, kust kassaator võttis välja oma töötasu. Kohtud ei hinnanud kassaatori heauskset

käitumist. Ta täitis heauskselt AS-is M tegevdirektori tööülesandeid enam kui kolme aasta kestel ja

oli õigustatud saama selle eest töötasu.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles AS M sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik.

10. Riigikohtu istungil jäi R. P kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. AS-i M lepinguline

esindaja pidas ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse õigsust kooskõlas enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 319 lg-ga 1 üksnes apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas, s.o üksnes R. P väidetavalt

saamata jäänud palga ja tööraamatu kande parandamise nõudes.

12. Asja materjalidest nähtub, et R. P on vastuhagis esitatud töötasu nõudes tuginenud AS-iga M

3. augustil 1992. a sõlmitud töölepingule ning AS-i M 2. augusti 1993. a otsusele tema direktoriks

määramise kohta alates 2. augustist 1993. a.

R. P palus vastuhagis (vt maakohtu toimiku III kd, lk-d 16-22 ja 33-39) tunnustada tema õigust saada

hagejalt töötasu, preemiat ning transpordi- ja majanduskulude hüvitisi ajavahemiku 1993. aasta maist

kuni 25. oktoobrini 1996. a eest kokku 303 960 kr. Täiendavalt leidis R. P (vt maakohtu toimiku III

kd, lk-d 101-104), et AS-i M juhatuse 2. augusti 1993. a koosoleku otsusega on ta samast kuupäevast

määratud AS-i M direktoriks palgaga 6000 krooni kuus ning kuna talle ei ole seda palka makstud

alates 25. oktoobrist 1996. a, tuleb talle tööle ennistamisel välja mõista seni saamata töötasu 528 000

krooni.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna R. P 3. augustil 1992. a sõlmitud tööleping lõpetati 28. juulil

1993. a TLS § 86 p 3 alusel ja R. P ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist TLS § 143 lg-s 2 ettenähtud

ühekuulise tähtaja jooksul ning lõpparve suurust ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja

jooksul, siis ei ole tal õigust nõuda saamata jäänud palka selle töölepingu alusel. Selle töölepingu

lõpetamise vaidlustamata jätmise tõttu leidis ringkonnakohus õigesti ka seda, et töölepingu

lõpetamise kanne tööraamatus on õige.

Samuti jättis ringkonnakohus õigesti rahuldamata R. P nõude AS-i M direktorina töötamise eest

saamata jäänud palga väljamõistmiseks, sest R. P nõue tema tööle mittelubamise vaidlustamise osas

on vastavalt TLS § 143 lg-le 1 aegunud. Seega ei ole põhjendatud ka kassatsioonkaebuse väide, et

R. P täitis heauskselt AS-is M tegevdirektori tööülesandeid enam kui kolme aasta kestel ja oli

õigustatud saama selle eest töötasu.

13. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et AS-i SEB E iseseisva nõudeta kolmanda isikuna protsessi

kaasamata jätmine ei toonud kaasa ebaõiget otsust. See, et R. P sai makseid AS-i E vahendusel, ei

oma asja lahendamise seisukohalt õiguslikku tähtsust.

14. R. P ei vaidlustanud apellatsiooni korras maakohtu otsust osas, millega hagi rahuldati. Seetõttu ei

ole asjakohased tema kassatsioonkaebuse väited, et ta tahtis oma nõudeid hageja nõudega

tasaarvestada ning et hageja nõude suhtes oleks tulnud samuti kohaldada töölepingu seadusest

tulenevalt aegumist.

L. Laarmaa, V. Kõve, T. Tampuu