3-2-1-158-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-158-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev, V. Kõve

Kohtuasi

A OÜ hagi OÜ O ja

I. S vastu 58 416 krooni 12 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/843/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A OÜ kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator A OÜ (registrikood xxxxxxxx), seaduslik esindaja V. K

ning vastustaja I. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Anne Tammer

Asja läbivaatamise kuupäev

Tartu, 19. detsember 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsus ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A OÜ kassatsioonkaebuselt 27. juulil 2005. a

tasutud kautsjon 484 (nelisada kaheksakümmend neli)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14. mail 2003. a esitas A OÜ hagi Järva Maakohtusse, milles palus OÜ-lt O ja I. S solidaarselt

välja mõista 48 316 krooni 97 senti ostu-müügilepingust tulenevat võlga ja 10 099 krooni 15 senti

viivist, kokku 58 416 krooni 12 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid A OÜ ja OÜ O 28. juunil 2002. a ostu-müügilepingu, mille alusel

hageja tarnis toidukaupa Oisu alevikus Estonia pst 3 asuvale kostja kauplusele. Vastavalt

pooltevahelise ostu-müügilepingu p-le 7 kohustus ostja kauba eest tasuma 14 kalendripäeva jooksul

pärast kauba väljastamist. Lepingu p 10 järgi pidi ostja maksma müüjale tähtaegselt tasumata

summalt viivist 0,5% päevas iga viivitatud kalendripäeva eest. 9. mai 2003. a seisuga võlgnes OÜ O

hagejale kauba eest 48 316 krooni 97 senti vastavalt esitatud arvetele ja 10 099 krooni 15 senti viivist

tähtaegselt tasumata summalt.

7. mail 2003. a sai hageja OÜ O osaniku 10. aprilli 2003. a otsuse, mille kohaselt on I. S, kes kostja

nimel hagejaga sõlmitud ostu-müügilepingule alla kirjutas, OÜ O juhatuse liikme kohalt tagasi

kutsutud ja uueks juhatuse liikmeks on valitud R. S. Hageja leidis, et I. S on rikkunud ostu-

müügilepingu p-st 14 tulenevat ostja kohustust sellest müüjale teatada. I. S on kahjustanud hageja

huve ka sellega, et tellis 17. aprillil 2003. a 13 331 krooni 45 sendi eest kaupa juurde pärast OÜ O osa

müümist, juhatusest tagasiastumist ja OÜ O faktilise maksejõuetuse saabumist, kusjuures võla

tingimustes kauba väljastamine põhines hageja usaldusel I. S isiku vastu. Eeltoodud põhjustel

vastutab I. S äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 ja ostu-müügilepingu p 16 alusel solidaarselt OÜ O võla

eest. Hagi esitamise ajal 12. mail 2003. a oli I. S kantud OÜ O juhatuse liikmena äriregistrisse.

2. OÜ O juhatuse liige R. S võttis 14. mai 2004. a Järva Maakohtu eelistungil hagi täies ulatuses

õigeks.

Kostja I. S hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel lõppesid tema volitused OÜ O

juhatuse liikmena 10. aprillil 2003. a ning alates sellest ajast ei ole tal hageja ja OÜ O vahelisest ostu-

müügilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. I. S füüsilise isikuna ei olnud kõnealuse lepingu

pooleks ning temale ei laiene vastutus osaühingu kohustuste eest. Kostja ei ole pärast juhatusest

tagasikutsumist hagejalt kaupa tellinud.

3. Järva Maakohus rahuldas 4. märtsi 2005. a otsusega hagi selliselt, et mõistis OÜ-lt O solidaarselt

I. S hageja kasuks välja 48 316 krooni 97 senti põhivõlga ja OÜ-lt O viivisena 10 099 krooni 15 senti.

I. S suhtes jättis kohus viivisenõude rahuldamata.

Hageja ja OÜ O sõlmisid 28. juunil 2002. a raamlepingu ostu-müügilepingute sõlmimiseks, mis on

käsitatav kestvuslepinguna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg-te 1 ja 2 mõttes. Pooled ei vaidle selle üle,

et ajavahemikul 21. veebruarist 2003. a kuni 4. aprillini 2003. a saadud kaupade eest võlgneb OÜ O

hagejale 48 316 krooni 97 senti. Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja § 208 lg 1

alusel õigus nõuda võla tasumist ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi ka lepingus kokkulepitud

viivise tasumist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Ostu-müügilepingu p-s 10 leppisid

pooled kokku viivisemääras 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. OÜ O on võlasumma

ulatuses mööda lasknud arvete tasumise tähtaja 14 kalendripäeva arvates kauba väljastamisest

(lepingu p 7). OÜ O võttis õigeks nii põhivõla kui viivisekohustuse.

28. juuni 2002. a ostu-müügilepingu p 16 järgi vastutavad ettevõtte juhatuse liikmed solidaarselt

ettevõttega maksmata arvete eest, millest järeldub, et võla tekkimise ajal (kuni 10. aprillini 2003. a)

juhatuse liikmeks olnud ja lepingule alla kirjutanud I. S vastutab ka isiklikult lepingust tekkinud

põhivõla tasumise eest solidaarselt OÜ-ga O, sest selline oli poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel.

Maakohus asus seisukohale, et A OÜ ja OÜ O vahelise ostu-müügilepingu p-s 16 võttis I S endale

solidaarvastutuse vaid kauba ostuhinna tasumise, mitte aga võimalike kõrvalkohustuste täitmise eest.

ÄS § 187 lg 2 alusel I S aga hageja ees ei vastuta, kuna asjas uuritud tõenditest nähtub, et kostja täitis

lepingu p-st 14.1 tuleneva kohustuse informeerida hagejat OÜ O osanike ja juhatuse liikmete

vahetumisest.

4. I S esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Järva Maakohtu otsuse tühistada osas, millega temalt

mõisteti solidaarselt OÜ-ga O A OÜ kasuks välja 48 316 krooni 97 senti, ning teha asjas uus otsus,

millega jätta A OÜ hagi I. S vastu rahuldamata. Tegemist ei ole kestvusvõlasuhtega, kuna hagejal ei

olnud raamlepingu järgi püsivat kohustust kaupa tarnida ega OÜ-l O kaupa osta. OÜ-l O küll tekkis

lepingust võlg A OÜ ees hagis toodud ulatuses, kuid I. S ei ole selles võlasuhtes solidaarvõlgnik. I. S

ei olnud lepingu pooleks ning seega ei saanud talle tekkida sellest lepingust solidaarset kohustust

tsiviilkoodeksi (TsK) § 187 tähenduses. Lepingu esemeks on kaupade müük ning sellest ei nähtu

mingil viisil apellandi tahteavaldus astuda lepingu pooleks või anda füüsilise isikuna tagatis OÜ O

eest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis hagi I. S vastu rahuldamata. Kahe

juriidilise isiku, hageja ja OÜ O vahelise ostu-müügilepingu p 16 kujutab endast käenduskokkulepet.

See lepingu punkt on tühine vastuolu tõttu heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 1 järgi, kuivõrd käendaja isik on selles nimetatud

impersonaalselt, s.o piiritletud ametikohaga (ostja juhatuse liikmed). Selles lepingupunktis ei ole

isikuliselt määratletud käendaja isikut. Juriidilise isiku juhatuse liikmeid võib olla mitmeid ja nad

võivad vahetuda. Hagi läbivaatamise ajal ei olnud I. S enam OÜ O juhatuse liige. I. S tahtest

käendada sõlmitud ostu-müügilepingu alusel tarnitud kaupade eest tasumisel saaks rääkida siis, kui

mainitud lepingu p-s 16 oleks näidatud tema nimi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. A OÜ palub kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ning jätta Järva

Maakohtu ostus muutmata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud protsessiõiguse norme, hinnates asjasse

puutuvaid tõendeid ebapiisavalt, ning on oma otsust ebapiisavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus on samuti vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, leides, et A OÜ ja OÜ O vahel

sõlmitud leping on vastuolus heade kommetega. Lepingu p-s 16 võetud kohustus ei ole piiritletud

vaid ametikohaga ning on personaalselt seotud I. S isikuga. I. S võttis endale juhatuse liikmena

vastutuse ettevõtte tasumata arvete eest sõltumata süüst. Võetud käenduskohustused ei lõppenud tema

tagasikutsumisega juhatuse liikme kohalt.

Järva Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduspärane.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab I. S, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on õige ja seaduslik.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 punktide 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

9. Ringkonnakohus asus oma otsuse põhjendustes seisukohale, et hageja ja OÜ O vaheline ostu-

müügileping kujutab endast käenduslepingut, mis on vastuolus heade kommetega, kuivõrd käendaja

isik on selles määratud impersonaalselt.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik.

Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga

vastuolus olev tehing tühine.

Heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade

kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel,

mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks

(Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302) ja nr 3-2-1-29-04 (RT III

2004, 10, 126)).

Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud

tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus

vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades.

Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud

juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises.

Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud.

Heade kommete vastane võib olla ka tehing, mis asetab ühe lepingupoole olukorda, kus tal on

võimatu hinnata oma tulevaste kohustuste ulatust. Pooltevahelises lepingus sarnaste asjaoludega

tegemist ei ole ning ainuüksi see, et käendaja isik ei olnud lepingus üheselt nimeliselt fikseeritud, ei

tähenda veel, et leping oleks vastuolus heade kommetega.

Põhjendatud on hageja kassatsioonkaebuse väide, et lepingu sõlmimise ajal ei saanud tekkida kahtlust

selles, kes on juhatuse liikmeteks. I. S oli ostu-müügilepingut alla kirjutades OÜ O ainus juhatuse

liige ning ta oli teadlik endale sellega võetavatest kohustustest. Leping pidi kehtima kindlal

ajavahemikul, samuti pidi ta juhatuse liikmena olema võimeline hindama ostetava kauba kogust.

10. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et juriidilise isiku juhatuse liikmed võivad vahetuda

ja uus juhatuse liige ei saa vastutada kohustuste eest, mille olemasolust ta ei ole teadlik. Kuid ka

sellisel juhul ei ole lepingu p 16 vastuolus heade kommetega. Küll aga tõstatub küsimus, kas

vaidlusaluse lepingu p 16 võiks panna käenduskohustuse isikutele, kes ei ole lepingu sõlmimise

momendil juhatuse liikmed ja kes ei ole lepingule ka alla kirjutanud. Vastavalt VÕS §-le 3 võib

võlasuhe tekkida muuhulgas lepingust. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku

(lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või

tegemata jätma. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumise esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nimetatud sätetest tuleneb, et välistatud

on kolmandale isikule lepinguliste kohustuste panemine ilma tema kaastegevuseta (kolmandaid

isikuid koormava lepingu lubamatuse põhimõte). Käesoleval juhul on kohtud tuvastanud, et kostja

I. S oli lepingu sõlmimise ajal juhatuse liige ja ta kirjutas lepingule alla. Seega ei ole I. S pandud

lepingulist kohustust ilma tema kaastegevuseta.

Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et kohustuse suurem osa oli muutunud sissenõutavaks enne juhatuse

liikme vahetust (toim. lk 8), ning asja materjalidest tuleneb, et I. S pidi olema teadlik hageja saadetud

arvete tasumata jätmisest. Seega ei ole alust I. S väitel, et kohustus ei ole seotud tema isiku, vaid

ametikohaga. Asjaolu, et hageja tarnis kaupu ka pärast juhatuse liikme vahetust, võib omada tõendite

hindamisel tähendust vaid hageja nõude ulatuse suhtes. Nende tarnete osas võib tekkida küsimus I. S

vastutusest ka TsÜS § 130 järgi.

A. Kull, P. Jerofejev, V. Kõve