3-2-1-146-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-146-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

T AS-i (registrikood xxxxxxxx) hagi avatud aktsiaseltsi M

(registrikood xxx xxx xxx) vastu nõude tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus asjas nr 2-

2/881/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. detsember 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos ja

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus

nõude tunnustamata jätmise osas ja saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Mody & Hääl Glimstedt

1. juulil 2005. a T AS-i kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-i B pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 4. detsembri 2003. a otsusega. T AS esitas

pankrotimenetluses 4 368 770 krooni suuruse nõude. Nõuete kaitsmise koosolekul 8. märtsil 2004. a

vaidles kostja nõudele vastu ning hageja nõue jäi tunnustamata.

2. Võlgniku AS-i B õiguseellane oli AS D, mille ärinimi muudeti 9. mail 1997. a B AS-iks. Viimane

omandas 10. juunil 1997. a AS-i M kõik aktsiad. 29. augustil 1997. a B AS ja AS M ühinesid ja uue

aktsiaseltsi ärinimeks sai 31. augustil 1998. a AS B.

3. Hageja tunnustamiseks esitatud nõue tuleneb järgmistest lepingutest:

1) Hageja laenas võlgnikule 125 000 krooni, mis kanti 23. mail 2001. a võlgniku pangakontole.

Võlgniku likvideerija tunnistas võlga, intressi 12% aastas ja viivist 0,2% tasumata makselt päevas.

Pankrotiotsuse tegemise seisuga oli võla suurus 371 013 krooni 70 senti, millest põhivõlg on 125 000

krooni, intress 38 013 krooni 70 senti ning viivis 208 000 krooni.

2) Hageja omandas 15. mai 2003. a nõude loovutamise lepinguga võlgniku vastu nõuded A I LŽilt, T

AS-ilt ning V. S. A. I'ilt.

2.1. A I L'i laenulepingust tulenes võlgniku õiguseellaste võlg. Likvideerija tunnistas 21. detsembri

1998. a lepingust tulenevat võlgnevust summas 1 653 252 krooni 65 senti, millest põhivõlg on 434

609 krooni ning viivis 1 218 643 krooni 65 senti.

2.2. AS M ja A I L sõlmisid 1. augustil 1997. a tehnika ja juhtimise teenuse lepingu, mille alusel

osutas A I L konsultatsiooniteenust AS-ile M. AS M jättis tasumata 311 024 krooni. AS M ja A I L

vormistasid 1. septembril 2000. a võla laenuks. Kokku on selle lepingu alusel võlg 1 114 991 krooni

20 senti, millest põhivõlg on 311 024 krooni, intress 121 580 krooni ja viivis 682 386 krooni.

2.3. Võlgniku likvideerija V. S. A. I andis võlgnikule laenu 6. septembrist 2002. a 12. märtsini

2003. a viiel korral sularahana kokku 25 000 krooni. Laenu tagastamise tähtpäev oli 30. mai 2003. a,

intress 12% aastas ja viivis 0,2% tasumata summalt päevas. Kokku on võlgnevus 37 284 krooni 60

senti, millest põhivõlg on 25 000 krooni, intress 2934 krooni 60 senti ning viivis 9350 krooni.

2.4. T AS andis võlgnikule laenu 300 000 krooni intressiga 12% aastas. Laenuleping loeti sõlmituks

2. augustil 2001. a raha kandmisega võlgniku kontole. Laen anti kolmeks kuuks viivisega 0,2%

tasumata summast päevas. Kokku on võlgnevus 840 830 krooni 10 senti, millest põhivõlg on 300 000

krooni, intress 84 230 krooni 10 senti ja viivis 456 600 krooni.

2.5. T AS omandas 13. märtsil ja 27. märtsil 2003. a AB-lt Mody, Hääl & Partnerid nõude võlgniku

vastu summas 136 159 krooni 85 senti, sellest põhivõlg 127 596 krooni ja viivis 8563 krooni 85 senti.

3) Advokaadibüroo Mody, Hääl & Partnerid ja võlgniku vahel sõlmitud õigusabiteenuse osutamise

lepingu 9 tasumata arvetest 5. märtsist 2003. a kuni 28. novembrini 2003. a on tekkinud võlg kokku

215 238 krooni, millest põhivõlg on 209 366 krooni 20 senti ja viivis 5871 krooni. 12. detsembril

2003. a loovutas AB Mody, Hääl & Partnerid nõude hagejale.

4. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal ja pankrotivõlgnikul on ühine majanduslik huvi. Mõlema

äriühingu ainuaktsionär on Hongkongis registreeritud holdingkompanii A I Ltd. Sellest lähtuvalt

tuleks hinnata ka nõude aluseks olevaid lepinguid. Võlgade laenuks ümbervormistamise lepingud on

kuupäevadeta ja pole võimalik kontrollida nende vastavust vorminõuetele. Lepingutele on

pankrotivõlgniku esindajana alla kirjutanud 2. detsembril 2002. a likvideerijaks määratud V. S. A. I.

Äriseadustiku (ÄS) § 372 lg 3 kohaselt võib likvideerija teha üksnes aktsiaseltsi likvideerimiseks

vajalikke tehinguid. Laenukohustuste, eriti aga tagasiulatuva viivise maksmise kohustuse võtmine ei

olnud AS B likvideerimiseks vajalik. Seetõttu on need tehingud tühised seadusest tuleneva keelu

rikkumise tõttu. Kui V. S. A. I kirjutas aga lepingutele alla enne likvideerijaks määramist, on

laenulepingud tühised, sest V. S. A. I'il ei olnud esindusõigust. Samuti ei olnud V. S. A. I'l AS-le B

laenamisel iseendaga tehingu tegemiseks aktsiaseltsi nõukogu nõusolekut (ÄS § 317 lg 8). Tõendatud

ei ole raha reaalne üleandmine. Juhul, kui kohus loeb laenulepingud kehtivaks, palus kostja

vähendada ebamõistlikult suurt viivist.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas 16. märtsi 2005. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas T AS-i nõuet

AS-i B pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud nõudena summas 1 491 166 krooni 40 senti.

Kohtukulud jättis linnakohus poolte endi kanda.

Kohus asus seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel 23. mail 2001. a laenulepingu sõlmimine,

sealhulgas rahasumma üleandmine, ei ole tõendatud. Vaidlusalune laenuleping on rahatu.

Maksekorraldusest nähtub, et hageja on maksnud 125 000 krooni võlgnikule AIL-i eest, ja sellel ei

ole viidet, et makse on laen. Võlgniku juhatuse liikmete kirjaliku kinnitusega ei saa tõendada

laenulepingu olemasolu. TsK § 272 lg 3 järgi on võimalik üksnes kehtiva võlasuhte

ümbervormistamine laenulepinguks. Likvideerija pädevus selle tehingu tegemisel ei oma asjas

tähendust.

AS-i B likvideerija V. S. A. I'i esindusõigus kolmandate isikute ees on ÄS § 372 lg 3 järgi piiramatu.

Kuid likvideerija äriühingu seadusliku esindajana võib teha tehinguid seaduses ettenähtud pädevuse

ulatuses (ÄS § 372 lõiked 2 ja 3). Likvideerija ülesannete hulka ei kuulu uute rahaliste kohustuste

võtmine, eriti juhul, kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud.

A I Ltd ja võlgniku 21. detsembril 1998. a sõlmitud laenulepingu alusel raha ülekandmine on

tõendatud. Selle nõude osas tuleb tunnustada põhivõlga 434 609 krooni. Kuid vähendada tuleb viivist

seaduses sätestatud viivisemäärani (tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal 3% aastas ja võlaõigusseaduse

jõustumisest alates 1. juulist 2002. a 7% aastas), s.o kokku 1402 päeva eest 73 689 krooni 54 senti.

A I Ltd ja AS-i M sõlmitud tehnika- ja juhtimisteenuse leping on heaks kiidetud AS-i M erakorralisel

üldkoosolekul 12. augustil 1997. a. Tunnustada tuleb hageja nõuet 311 024 krooni põhivõla ja

121 580 krooni 56 sendi intressi osas. Viivist tuleb vähendada eeltoodud põhjendustel seaduses

ettenähtud viivisemäärani. Lugeda võlgniku viivitust kohustuse täitmisel 1. detsembrist 2000. a ja

tunnustada viivist 577 päeva eest 62 705 krooni 53 senti.

AS-i B likvideerija V. S. A. I'i ja võlgniku sõlmitud laenuleping on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine kui

volituseta tehtud tehing. ÄS § 372 lg 1 kohaselt ei vajanud V. S. A. I iseendaga tehingu tegemiseks

aktsiaseltsi nõukogu luba, kuid tema volitused olid piiratud ÄS § 372 lg-te 2 ja 3 alusel

likvideerimismenetluse toiminguteks vajalike tehingutega. Likvideeritavale äriühingule uute rahaliste

kohustuste võtmine ei ole tehing, mis on suunatud äriühingu tegevuse lõpetamisele, varade

müümisele ja võlausaldajate nõuete rahuldamisele.

T AS-i ja võlgniku 2. augustil 2001. a sõlmitud laenuleping on rahatu. Seega ei olnud T AS-il nõuet,

mida hagejale loovutada. TsK § 272 lg 2 järgi on laenuleping reaalne leping, mis loetakse sõlmituks

raha üleandmisel. Hageja ei ole tõendanud, et T AS oleks võlgnikule raha üle andnud.

Advokaadibüroo Mody, Hääl & Partnerid ja võlgniku sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingutest

tulenevad nõuded kogusummas 487 557 krooni 90 senti on põhjendatud. Võlgnik on jätnud arved

tasumata. Lepingust tulenev kohustus tuleb vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 täita lepingus ettenähtud viisil.

VÕS § 113 lg 1 alusel nõutud viivist kohus vähendada ei saa. Kostja ei ole viivise vähendamist ka

taotlenud.

6. Pooled ei nõustunud linnakohtu otsusega ja esitasid apellatsioonkaebused.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus muutis 14. juuni 2005. a otsusega linnakohtu otsust ja tunnustas hageja

nõuet muu tähtaegselt esitatud nõudena summas 753 062 krooni.

8. Ringkonnakohus luges põhjendatuks kostja apellatsioonkaebuse väite, et hageja nõuet õigusabi

teenuse osutamise eest tuleb vähendada. Linnakohus tunnustas Advokaadibüroo Mody, Hääl &

Partnerid õigusabi teenuse osutamisest tulenevat nõuet summas 487 557 krooni 90 senti, kuid selle

lepingu järgi esitati 351 398 krooni 5 sendi suurune nõue. Seega tuleb õigusabi teenuse osutamisest

tulenevat nõuet tunnustada summas 351 398 krooni 5 senti.

9. Ringkonnakohus asus seisukohale, et raha ülakandmise või andmise fakt ei tõenda iseenesest saaja

kohustust see summa tagastada. Seetõttu on ebaõige kohtu järeldus, et AIL-i ja võlgniku sõlmitud

laenulepingu alusel 434 609 krooni ülekandmine on tõendatud. Ekslik on ka kohtu järeldus, et T AS-i

ja võlgniku vahelisest laenulepingust tulenev nõue ei ole tõendatud, sest pole tõendatud raha

üleandmine. Kohtule on esitatud maksekorraldus, millest nähtub, et T AS kandis võlgnikule

2. augustil 2001. a üle 300 000 krooni. Tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal sai laenulepingu rahatusest

rääkida juhul, kui leping oli kirjalikult vormistatud ja raha üle ei antud või anti seda vähem. Kuna aga

väidetavate rahasummade ülekandmisel laenulepinguid kirjalikult ei vormistatud, siis tuleb järeldada,

et laenulepinguid ei sõlmitud. Selles mõttes ei saa rääkida ka laenulepingu tühisusest, sest tühine saab

olla juba sõlmitud leping.

10. Hageja nõuded (välja arvatud nõue õigusabi eest) tuginevad likvideerija ja võlausaldaja

tagantjärele koostatud ja kuupäevadeta kirjalikele laenulepingutele. Hageja on seejuures leidnud, et

nende kirjalike lepingutega kõrvaldati varasemate laenulepingute vormipuue, s.t tunnistati varem

tekkinud kohustusi. Ringkonnakohus leidis, et märgitud kirjalikud laenulepingud, millega

tunnistatakse kohustuse olemasolu, on VÕS § 30 järgi võlatunnistused.

11. Likvideerija poolt tagantjärele laenulepingutena vormistatud võlatunnistused on kostja

vastuväidetest tulenevalt õiguslikult tühised TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommetega osas,

millega võetakse kohustusi, mida varem ei eksisteerinud ehk mis ei olnud õiguslikult tunnustatavad.

Igal tehingul, ka võlatunnistusel, peab olema alus. Vastasel korral on võlatunnistuse näol tegemist

alusetule rikastumisele suunatud tehinguga, mis tähendabki vastuolu heade kommetega ja mis ei saa

olla teadmata tehingu pooltele. Võlatunnistuse aluse olemasolu peab tõendama hageja.

12. Likvideerija poolt aastaid enne likvideerimismenetlust saadud summade laenuks tunnistamine on

vastuolus heade kommetega sellepärast, et raha ülekandmisel ega ka hiljem ei olnud ülekandjad ja

võlgniku juhatuse liikmed ise sõlminud kirjalikku laenulepingut ega teinud ka muid toiminguid, mis

annaks alust laenulepingu tunnustamiseks (näiteks summade tagastamisele asumine või

raamatupidamises võlgnevusena arvele võtmine). Vihjet laenulepingule ei ole ka

maksedokumentides. Vastuolu heade kommetega on ka tagasiulatuvalt seaduses ettenähtust suurema

intressi määramine ja tagasiulatuvalt viiviste maksmise kohustuse tekitamine. Seega tuleb likvideerija

võlatunnistused lugeda tühisteks ning nõue nende summade osas jätta tunnustamata.

13. Likvideerija võlatunnistus, millega tema kui eraisik andis võlgnikule (kohtuotsuses hagejale)

arvete tasumiseks 25 000 krooni, kehtib. Kassa sissetuleku orderitele on märgitud, arvete tasumiseks

ja on eeldatav, et eraisik ei anna juriidilisele isikule arvete maksmiseks kingitusi. Võlatunnistus on

kehtiv ka intressi ulatuses, seega tuleb tunnustada 27 934 krooni suurust nõuet.

14. Tunnustada tuleb osaliselt ka tehnika ja konsultatsiooniteenuse lepingust tekkinud võlgnevust.

Kostja iseenesest seda nõuet ei vaidlustanud ja asjast nähtub, et võlgniku õiguseellane on osaliselt

lepingujärgseid summasid üle kandnud. Võlatunnistus on intresside osas kehtiv seaduses märgitud

ulatuses, s.o 30. juunini 2002 3% aastas ja pärast seda 7% aastas. Seega tuleb nõuet tunnustada

311 024 krooni põhivõlana ja 62 705 krooni 53 senti intressidena, s.o kokku 373 729 krooni 53 senti.

15. Ülejäänud hageja nõuded tuleb jätta tunnustamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Pankrotiseaduse § 107 kohaselt saab kohtus taotleda nõude tunnustamist samadel alustel, mis oli

esitatud nõuete kaitsmiseks. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik rikastus alusetult tema või

singulaarsete õiguseellaste arvel.

16. Hageja ei ole sõnaselgelt tunnistajate ülekuulamise taotlust esitanud, vaid on tunnistajate

ülekuulamist taotlenud alternatiivselt. Kohtule ei saa tõendeid alternatiivselt esitada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata

jäetud osas ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

18. Ringkonnakohus on vääralt käsitlenud alusetu rikastumise nõude tekkimise eeldusi ja kohaldas

vääralt tõendamise reeglit. Kui on tuvastatud, et poolte tahe oli suunatud laenusuhete tekitamisele,

kuid tehing on jäänud kirjalikult vormistamata, samas on tuvastatud, et raha kanti üle, siis on tegemist

klassikalise alusetu rikastamise juhtumiga ning alusetult rikastunud isikul on kohustus raha tagastada.

Kostja peab tõendama, et eksisteerib mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli

suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et võlatunnistus on tühine vastuolu tõttu heade kommetega

tulenevalt sellest, et väidetavalt ei ole tõendatud võlatunnistuse alust ehk kohustust raha tagasi kanda.

See järeldus on otseses vastuolus võlatunnistuse olemasoluga, milleks on lubadus täita kohustus

selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

Kui nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et kirjaliku lepinguta üle kantud raha muutub

automaatselt tagastamatuks abiks, siis see tekitaks majandusele olulist negatiivset mõju.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud PankrS § 107. Samal alusel tähendab seda, et nõude

tunnustamist kohtus saab nõuda üksnes samal faktilisel alusel ehk samadele faktilistele asjaoludele

tuginevalt kui nõude puhul, mis oli esitatud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul, ning sätte mõtte

kohaselt peab nõue olema suunatud objektile. Võlausaldaja rajas nõude nii nõuete kaitsmisel kui

nõude tunnustamisel kohtus samale alusele: võlausaldaja on esitanud võlgniku vastu nõude viimasele

ülekantud raha tagasisaamiseks. TsMS § 228 mõtte kohaselt ei oma tähtsust, millise õigusnormi

alusel hageja ise oma nõuet õiguslikult kvalifitseeris või kuidas sõlmitud tehinguid nimetas.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses

põhjendanud, millel põhineb kohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et võlgnik rikastus alusetult

tema või singulaarse õiguseelneja arvel. Kohus on seejuures ise lahendis tuvastanud, et

pankrotivõlgnikule on hageja rahasummad üle kandnud, et laenutehingud on tühised ning et poolte

tahe selliste tühiste tehingute alusel raha teisele poolele ülekandmisel oli suunatud laenusuhte

tekkimisele.

19. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leidis, et ringkonnakohus on õigesti asunud

seisukohale, et ühe isiku poolt teisele isikule raha ülekandmise või andmise faktiga ei kaasne

kohustust see summa tagastada. Kohustus raha tagastada võib kaasneda juhul, kui tegemist on ühe

isiku laenuga teisele isikule, mille kohta on sõlmitu laenuleping. Õige on järeldus, et hageja nõuded

tuginevad likvideerija ja võlausaldaja vahel tagantjärele kuupäevi äranäitamata sõlmitud

laenulepingutele, mis on aga vastuolus heade kommetega, kuna nendega võttis likvideerija kohustusi,

mida varem ei eksisteerinud. Ringkonnakohus on õigesti lugenud likvideerija antud võlatunnistused

tühiseks. Asjas puuduvad tõendid, et tegemist oli laenusuhtega, millest tulenevalt raha saaja oleks

pidanud selle tagastama.

20. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus kostjalt välja

mõista esimese astme kohtukulu 112 486 krooni 80 senti, teise astme kohtukulu 43 966 krooni 80

senti ja kassatsiooniastme kohtukulu 16 815 krooni. Kostja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 alusel ja asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

22. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus tunnustas hageja nõuet, mis

tulenes Advokaadibüroo Mody, Hääl & Partnerid õigusteenuse osutamise lepingust summas 351 398

krooni 5 senti, samuti ei vaidlustatud nõuet V. S. A. I'i 6. septembrist 2002. a 12. märtsini 2003. a

antud laenu ja viivise eest summas 27 934 krooni ning 1. augusti 1997. a tehnika ja juhtimise teenuse

osutamise lepingust tulenevat nõuet põhivõla ja viivise osas kokku 373 729 krooni.

23. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõuded (v.a nõue õigusabi eest) tuginevad likvideerija ja

võlausaldaja tagantjärele ja ilma kuupäevadeta sõlmitud kirjalikele laenulepingutele, mis on VÕS

§ 30 järgi võlatunnistused. Ringkonnakohus asus seisukohale, et võlatunnustusel peab olema alus.

Kui võlatunnistusel alust ei ole, siis on võlatunnistus tühine TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade

kommetega. Võlgniku võlatunnistuste vastuolu heade kommetega seisnes ringkonnakohtu arvates ka

selles, et likvideerija tunnistas tagasiulatuvalt seaduses ettenähtud suuremat intressi ja viivist, samuti

selles, et raha ülekandja ja võlgnik ei teinud aastaid enne likvideerimismenetlust toiminguid kirjalike

laenulepingute sõlmimiseks.

24. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, et võlatunnistuse

olemasolu korral tuleb tuvastada kohustus, mille olemasolu tunnistati. Vastavalt VÕS § 30 lg-le 1 on

võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmine selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev

kohustus, või millega tunnistatakse kohutuse olemasolu. Kolleegium on oma varasemas lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 (RT III 2004, 27, 295) leidnud, et võlatunnistuse olemasolu korral ei ole

vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud

võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja.

Võlatunnistuse järgi on kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi

võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui

võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole.

25. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt pankrotiseaduse (PankrS) § 107. Vastavalt PankrS §-le 107

võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses

kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all

mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete

kaitsmise koosolekul. Kui hageja esitas hagi samas suuruses ning samadel asjaoludel, mis ta esitas

nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul, on PankrS §-s 107 sätestatud reegel täidetud.

Vastavalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-le 228 tuli kohtul otsustada, millist seadust tuleb

asja lahendamisel kohaldada. Kehtiva TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada.

26. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et võlgnik rikastus tema või singulaarsete

õiguseellaste arvel. Samas tuvastas ringkonnakohus, et hageja on kohtule esitanud maksekorralduse,

millest nähtub, et T AS kandis võlgnikule 2. augustil 2001. a üle 300 000 krooni. Leides, et

võlatunnistused on tühised, jättis ringkonnakohus hageja nõudele õigusliku hinnangu andmata.

27. Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt (TsMS § 91 lg 1, 1. jaanuarist 2006. a TsMS § 230

lg 1) pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväiteid. Kui

hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha

tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks

ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele. Analoogilisele seisukohale on

Riigikohtu tsiviilkolleegium jõudnud oma lahendites tsiviilasjas nr 3-2-1-7-03 (RT III 2003, 4, 42) ja

tsiviilasjas nr 3-2-1-84-03 (RT III 2003, 23, 235).

28. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le

3 otsustab hageja kohtukulu asja lõplikult lahendav kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik