3-1-1-150-05 · Riigikohus

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-150-05 Määruse tegemise kuupäev 19. jaanuar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi A. B. vahistamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määrus asjas nr 2-1/813/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Triin Bergmann, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. detsember 2005. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määrus ja Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungimäärus A. B. vahistamise osas. 2. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungimäärusega kohaldati A. B. suhtes tõkendina vahistamist. Selle peale esitasid määruskaebuse vahistatu ja tema kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev. A. B. palus kohaldada enda suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu, sest tal on kindel eluja töökoht. Prokuröri väidet, et ta hakkab vabaduses uusi kuritegusid toime panema, luges ta paljasõnaliseks. Samuti märkis A. B., et jättes teda vahistamise otsustamise istungiks kohtuniku juurde konvoeerimata, rikuti tema õigust väljendada oma seisukohta. Kaitsja määruskaebuses taotleti linnakohtu määruse tühistamist, sest see on põhjendamata ja sellest ei nähtu vahistamise kohaldamise alused. Kaitsja väitis, et A. B. ei hakka vabaduses uusi kuritegusid toime panema. Veel leidis kaitsja, et kohus rikkus KrMS § 131 lg-te 2 ja 3 sätteid, sest süüdistatavat ei toimetatud vahistustaotluse läbivaatamiseks kohtuniku juurde, mistõttu tal puudus võimalus esitada oma seisukohti vahistustaotluse osas. 2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. novembril 2005. a linnakohtu määruse A. B. tõkendi kohaldamise osas ja rahuldas A. B. ning tema kaitsja määruskaebused. Ringkonnakohus märkis, et kuigi üldjuhul ei või süüdistatavat kohtueelses menetluses üle kuue kuu vahi all hoida, võttis Tallinna Linnakohus A. B. vahi alla 24. septembril 2004. a ning seda tõkendit ei ole kuni linnakohtu poolt uue vahistusmääruse tegemiseni 14. oktoobril 2005. a muudetud. Seega möödus seadusega lubatud kuuekuuline vahi all pidamise tähtaeg 23. märtsil 2005. a. Kuna kriminaalasja materjalidest ei tulene KrMS § 130 lg 31 sätestatud erilisi asjaolusid, mis oleksid võimaldanud vahi all pidamise tähtaja pikendamist erandkorras üle kuue kuu ja vahi all pidamise tähtaja pikendamist reaalselt ka ei taotletud, siis oli linnakohtu määruse tegemise ajaks (14. oktoober 2005. a) A. B. vahistamise tähtaeg lõppenud. Ringkonnakohus märkis sedagi, et linnakohus on tõepoolest jätnud A. B.-le tagamata õiguse olla kohtuniku poolt ära kuulatud ning see rikkumine tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. 3. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör Triin Bergmann, kes taotleb määruse tühistamist. Seda taotlust põhistab prokurör järgmiselt. Ringkonnakohus on eksinud, leides, et vahistamistaotluse otsustamisel A. B. küsitlemata jätmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, sest selles kriminaalasjas oli A. B. vahistamise küsimuse otsustamisel kohtu poolt juba ära kuulatud. Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungile kutsuti

kaitsja, kes esitas vahistamistaotlusele vastuväited. Kui ringkonnakohus luges vahistatu küsitlemise kohustuslikuks, tuli ringkonnakohtul enesel see viga parandada ja A. B.t küsitleda. Kuigi KrMS § 388 lg 3 kohaselt kutsutakse ringkonnakohtusse määruskaebuse läbivaatamisele kaebuse esitaja, tema kaitsja ja prokurör, siis A. B.t ringkonnakohtusse ei kutsutud. Seega on ka ringkonnakohus rikkunud kriminaal-menetlusõigust. Määruskaebuse esitaja ei nõustunud ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna A. B. viibis vahi all alates 23. septembrist 2004. a, möödus tema vahi all pidamise kuuekuuline tähtaeg 23. märtsil 2005. a. Seda põhjusel, et alates 15. detsembrist 2004. a kandis A. B. vangistust teises kriminaalasjas. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4. Määruskaebuste läbivaatamine toimub KrMS § 388 lg-st 2 tulenevalt üldjuhul kirjalikus menetluses kohtumenetluse poolte osavõtuta. Sellest reeglist teeb erandi viidatud paragrahvi lõige 3, sätestades, et kohtumenetluses koostatud vahistamismääruse ning muu kohtumääruse peale, millega kohaldati tõkendit või muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit, esitatud määruskaebuse läbivaatamisele kutsutakse kaebuse esitaja, tema kaitsja või seaduslik esindaja ning prokurör. Seega tuli ringkonnakohtul A. B. ja tema kaitsja poolt vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuste läbivaatamisele kutsuda nii vahistatu, tema kaitsja kui ka prokurör. Vahistatu, kaitsja ja prokuröri kutsumine KrMS § 388 lg-s 3 märgitud määruskaebuse läbivaatamisele peab tagama nende isikute õiguse osaleda soovi korral kaebuse suulisel läbivaatamisel. Seda kinnitab KrMS § 166, mille kohaselt vahistatud või vangistust kandvale isikule edastatakse kutse kinnipidamiskoha juhi kaudu, kes korraldab tema ilmumise kohtusse, ning samas ka asjaolu, et KrMS § 388 lg 3 teise lause kohaselt ei takista vahistatu, tema kaitsja ega prokuröri ilmumata jäämine määruskaebuse läbivaatamist. 5. Kõnealuses asjas kutsus ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisele küll kaitsja ja prokuröri kuid vahistatut üksnes teavitas sellest. Erinevalt kohtukutsest ei kohusta aga vahistatu teavitamine määruskaebuse läbivaatamisest kinnipidamiskohta korraldama vahistatu ilmumist kohtusse. Seetõttu võeti A. B.-lt temale kutse asemel pelgalt teate saatmisega määruskaebuse läbivaatamisel osalemise võimalus. Riigikohtu kriminaalkolleegium loeb sellise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja see toob kaasa ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määruse tühistamise. 6. Kriminaalkolleegium nõustub prokuröri väitega selle kohta, et erinevalt ringkonnakohtu poolt märgitust ei viibinud A. B. vahi all üle kuue kuu ning ekslik on ringkonnakohtu määrusest nähtuv arusaam, nagu oleks A. B. kandnud alates 15. detsembrist 2005. a karistust ja viibinud samaaegselt eelvangistuses. Ringkonnakohus leidis, et kuna A. B. viibis vahi all alates 23. septembrist 2004. a, lõppes seadusega lubatud vahi all pidamise kuuekuuline tähtaeg tema jaoks 23. märtsil 2005. a. Samas märkis ringkonnakohus, et teises kriminaalasjas mõisteti A. B.-le karistuseks kaks aastat vangistust, millest kuulus koheselt ärakandmisele kümme kuud ning neliteist kuud jäeti tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga, ning et karistusest kümme kuud reaalset vangistust kandis A. B. ajavahemikus 15. detsembrist 2004. a kuni 15. oktoobrini 2005. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kohtumääruse ja -otsuse samaaegse eksisteerimise korral isiku kinnipidamise alusena prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellisel juhul tuleb kinnipidamisasutusel asuda viivitamatult täitma kohtuotsust. Ning olukorda, mil isikult vabaduse võtmise aluseks on jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsus tema karistamise kohta vangistusega, ei saa lugeda eelvangistuseks isegi siis, kui vangistusega karistatud isikut peetakse kinni eelvangistuse režiimil. Neid seisukohti on kriminaalkolleegium väljendanud ka 9. juuni 2005. a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-55-05 (RT III 2005, 23, 236). Seega kestis A. B. vahi all pidamine alates 23. septembrist 2004. a kuni teises asjas vangistuse kandmise alguseni, s.o kuni 15. detsembrini 2004. a, millest alates oli tema vabadus võetud kohtuotsuse alusel ja alus tema vahistamiseks ära langes. 7. Kuivõrd ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määruse tühistamine võib kaasa tuua A. B. vahistamise Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a vahistamismääruse alusel, peatub kriminaalkolleegium järgnevalt ka viimasel. 8. 14. oktoobril 2005. a toimunud eelistungil rahuldas Tallinna Linnakohus prokuröri taotluse A. B. vahistamiseks. Vahistamisel pidi kohus järgima KrMS §-s 131 sätestatud vahistamiskorda. Vahistatav tuli toimetada

kohtuniku juurde, kellel lasus kohustus teda vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks küsitleda ja tagada talle seeläbi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 5 lõikest 3 tulenev õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a määrus asjas nr 2-1-1-126-05, RT III 2005, 36, 351, p-d 10, 11). Asja materjalidest nähtuvalt vaatas linnakohus prokuratuuri vahistamistaotluse läbi ilma, et A. B.-t oleks tema vahistamist otsustava kohtuniku juurde toimetatud ja teda küsitlemata. Isiku vahistamist ilma, et talle oleks tagatud õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud, loeb kriminaalkolleegium aga kriminaalmenetlusõiguse selliseks rikkumiseks, mis toob kaasa vahistamismääruse tühistamise (vt viidatud määruse p 12). 9. Prokurör on määruskaebuses heitnud ringkonnakohtule ette, et viimane jättis linnakohtu vahistamismääruse tühistamisel arvestamata asjaolu, et A. B.-t oli samas kriminaalasjas eeluurimiskohtuniku poolt juba küsitletud ning kohus oli kutsunud eelistungile vahistatava kaitsja, kes esitas vastuargumendid vahistamise kohaldamisele. Sellest etteheitest kumab läbi arusaam, nagu saaksid need asjaolud õigustada A. B. kohtuniku juurde toimetamata ja küsitlemata jätmist. Taolise arusaamaga ei saa nõustuda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 2 kohaselt kriminaalmenetluse allikaks oleva Konventsiooni art 5 lõikest 3 tuleneb nõue toimetada vahistatav viivitamatult kohtuniku ette, tagamaks tema õigust olla kohtuniku poolt ära kuulatud. Sama põhimõte sisaldub Kriminaalmenetluse seadustikus kahtlustatava õigusi ja vahistamiskorda reguleerivates sätetes (KrMS § 34 lg 1 p 6, § 131 lg-d 2-4). Vahistatava õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud ei ole piiratud kordade arvuga ühe kriminaalasja menetluse raames. Vastupidi, see õigus tuleb tagada iga vahistamistaotluse arutamisel ning sõltumata asjaolust, kas vahistataval on kaitsja või kas kaitsja esitab vahistamise kohaldamisel prokuratuuri vahistamistaotlusele vastuargumente. 10. Arvestades asjaolu, et A. B. vahistamisel 14. oktoobril 2005. a rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja vältimaks A. B.-lt võimalikku vabaduse võtmist linnakohtu 14. oktoobri 2005. a määruse alusel olukorras, kus ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määrus on tühistatud, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ka linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungimääruse A. B. vahistamise osas. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4, § 362 p-st 2 ja 361 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määruse ja Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungimääruse A. B. vahistamise osas. Kriminaalkolleegium märgib, et käesolevas asjas puudub vajadus saata A. B. vahistamise küsimust uueks arutamiseks esimese astme kohtule, sest vahistamistaotluse esitamine prokuröri poolt on võimalik ka kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus ning KrMS § 275 kohaselt saab kohus kriminaalasja kohtulikul arutamisel oma määrusega tõkendi valida või valitud tõkendi muuta. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher