3-1-1-151-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-151-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 17. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2005. a määrus,

millega jäeti läbi vaatamata V. A. kaebus Riigiprokuratuuri

määruse peale ja 28. novembri 2005. a määrus, millega jäeti

rahuldamata tema taotlus riigi õigusabi saamiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. A., määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. detsember 2005. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V. A.i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

2. Jätta V. A.i määruskaebus läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. A. esitas 22. juunil 2005. a prokuratuurile avalduse, milles taotles kriminaalmenetluse alustamist

Karistusseadustiku mitmete paragrahvide tunnustel. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 4. juuli 2005. a teatisega

jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Selle peale esitas V. A. Riigiprokuratuurile kaebuse, mis jäeti aga

18. augusti 2005. a määrusega rahuldamata. Kaebajale selgitati tema õigust esitada kriminaalmenetluse

alustamata jätmise peale advokaadi vahendusel kaebus Tallinna Ringkonnakohtusse.

2. Kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitas V. A. ise. Ringkonnakohus jättis selle 14. novembri 2005. a

määrusega läbi vaatamata seetõttu, et kaebuse oli esitanud isik, kellel ei ole kaebeõigust.

Kohus leidis samas, et puuduvad ka igasugused objektiivsed alused V. A.-i maksejõuetuse hindamiseks ja

talle riigi õigusabi andmiseks ning arvestades Riigiprokuratuuri määruse põhjendatust, ei ole kaebajal

piisavalt väljavaateid selle tühistamiseks isegi juhul, kui määruskaebuse esitaks advokaat. Kaebajale selgitati

samuti õigust kaevata advokaadi vahendusel ringkonnakohtu määruse peale edasi Riigikohtusse.

3. Soovides vaidlustada Riigikohtus Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2005. a määrust, esitas V. A.

kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks.

4. Tallinna Ringkonnakohus vaatas esitatud taotluse läbi ja jättis selle 28. novembri 2005. a määrusega KrMS

§ 41 lg 3 ja Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et V. A. ei ole esitanud piisavalt tõendeid oma maksejõuetuse tõendamiseks ja

kindlakstehtud asjaoludest nähtuvalt ei saa järeldada, et V. A.-i õigusabist ilma jätmine kahjustaks tema

olulisi huve. Ringkonnakohus selgitas ka seekord kaebajale tema õigust esitada ringkonnakohtu määruse

peale advokaadi vahendusel määruskaebus Riigikohtule.

5. Määruskaebuse Riigikohtule esitas taas V. A. ise. Ta ei ole nõus riigi õigusabist ilmajätmisega ja palub

jätkuvalt õigusabi Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2005. a määruse vaidlustamiseks. Maksejõuetuse

tõendamiseks esitas V. A. Riigikohtule Maksu- ja Tolliameti ja Virumaa Pensioniameti tõendid. Samuti palub

V. A., et Riigikohus ennistaks Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2005. a määruses antud kaebetähtaja,

sest tema maksejõuetust kinnitavate ametlike dokumentide kogumine viibis temast mitteolenevatel põhjustel.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et taotledes Riigikohtult riigi õigusabi Tallinna Ringkonnakohtu

14. novembri 2005. a määruse vaidlustamiseks, soovib V. A. vastust küsimusele, mida ringkonnakohus on

lahendanud nii 14. kui ka 28. novembri 2005. a määrustes.

7. V. A. on menetluses isikuks, kes taotles kriminaalmenetluse alustamist, kriminaalmenetlust aga ei

alustatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt tõdenud, et kannatanuks tuleb kriminaalmenetluses lugeda ka

sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või

jäetud hoopis alustamata. Ning kuigi selline isik ei saa kasutada kõiki kannatanu õigusi, tuleb talle tagada

KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused

kriminaalasjades nr 3-1-1-134-04, RT III 2005, 4, 32; 3-1-1-40-05, RT III 2005, 16, 165; 3-1-1-42-05, RT III

2005, 15, 149).

8. Tulenevalt KrMS § 41 lg-st 3 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi Riigi õigusabi seaduses

(RÕS) ettenähtud korras, ning omal algatusel võib kohus otsustada isikule riigi õigusabi andmise vaid leides,

et kannatanu olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta.

Riigi õigusabi seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha

üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest

tasumist lihtsat toimetulekut. Seega on riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks Riigi

õigusabi seaduses märgitud maksejõuetus. Selle kindlaksmääramisel tuleb aga arvestada õigusabi taotleva

isiku majanduslikku olukorda tervikuna, kusjuures Riigi õigusabi seadusest tulenevalt lasub maksejõuetuse

tõendamise kohustus isikul enesel (RÕS §-d 12-14).

Riigi õigusabi saamiseks ei piisa aga ainuüksi maksejõuetuse tuvastamisest. Nii sätestab RÕS § 7 lg 1 p 2, et

riigi õigusabi ei anta, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Sama lõike 5.

punkt välistab aga riigi õigusabi andmise olukorras, kus asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma

õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega eeldab riigi õigusabi andmise küsimuse otsustamine ka menetleja

süüvimist kaebuse sisusse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused asjades nr 3-1-1-134-04, RT III

2005, 4, 32 ja nr 3-1-1-66-05, RT III 2005, 23, 240).

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et V. A. ei ole esitanud ringkonnakohtule ega Riigikohtule

andmeid, mille alusel oleks võimalik järeldada tema maksejõuetust Riigi õigusabi seaduse tähenduses.

Samuti on ringkonnakohus V. A.-i poolt isiklikult esitatud kaebuse läbivaatamata jätmisel järginud nii

kriminaalmenetlusõiguse nõudeid kui ka sarnastes asjades väljakujunenud kohtupraktikat, mistõttu

Riigikohtu hinnangul puuduksid piisavad väljavaateid ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ka juhul, kui

määruskaebuse esitaks advokaat.

Nendel põhjustel ja juhindudes KrMS § 41 lg-st 3 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 5 jätab kriminaalkolleegium V. A.-i

taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 2 kohaselt sai V. A. ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebust esitada vaid advokaadi vahendusel. V. A. seda teinud ei ole, mistõttu Riigikohtu

kriminaalkolleegiumil puudub õiguslik alus tema poolt esitatud määruskaebuse sisuliseks arutamiseks ning

juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja § 388 lg-st 4 jätab kriminaalkolleegium selle läbi vaatamata ning

tagastab esitajale.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher