3-1-1-149-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-149-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 12. jaanuar 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi I. B. ja V. Z. süüdistuses KarS § 197 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 9. novembri 2005. a määrus

kriminaalasjas nr 2-1-191/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. detsember 2005, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 9. novembri 2005. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. B. ja V. Z. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 197 lg 1 järgi.

2. I. B.-t süüdistati selles, et ta rikkus raudteel ehitustöid tegevate isikute ohutuse eest vastutava isikuna

tööohutusnõudeid, põhjustades seeläbi inimese surma. 20. oktoobril 2003. a andis ta AS R. Ehitus

teemeistrina AS R. Ehitus töötajatele V. Z.-le, I. K.-le ja J. B.-le töökorralduse ehitusremonttööde tegemiseks

Lääne-Virumaal P. külas raudtee 333. kilomeetril. Seejuures rikkus I. B. aga kohustust väljastada enne tööde

alustamist tellimusavaldused jaamakorraldajale hoiatuse väljastamiseks töökohast mööduvatele rongidele.

Sellega eiras I. B. süüdistuse kohaselt raudtee tehnokasutuseeskirja ja AS Eesti Raudtee kehtestatud teetööde

teostamisel rongide liiklusohutuse tagamise juhendi TsP 485 p 8.3 nõudeid. Eelnimetatud nõuete rikkumise

tõttu sai raudteel remonttöid teinud J. Baranov mööduvalt kaubarongilt löögi, mille tagajärjel ta suri.

3. V. Z.-it süüdistati selles, et ta rikkus raudteel ehitustöid juhtides tööohutusnõudeid, põhjustades seeläbi

inimese surma. Ta oli AS R. Ehitus brigadir, kellel lasusid ka signalist-grupivanema kohustused.

20. oktoobril 2003. a kella 10.00 paiku juhtis ta Lääne-Virumaal P. külas raudtee 333. kilomeetril ehitus-

remonttöid, mida tegid kuuldavust halvendavate tööriistadega AS R. Ehitus töölised I. K. ja J. B. V. Z. ei

kontrollinud enne tööde algust, kas sellel teelõigul oli rongidele väljastatud hoiatuse tellimusavaldus. Samuti

ei paigutanud V. Z. raudteele ülekantavaid signaalmärke C, ei täitnud piisava põhjalikkusega signalisti

kohustusi ega hoiatanud raudteel tema juhtimisel töötanud isikuid õigeaegselt läheneva rongi eest. Sellega

eiras V. Z. raudtee tehnokasutuseeskirja ja AS Eesti Raudtee kehtestatud teemontööride töökaitse juhendi

nr 2 a punkte 3.2 ja 3.3, juhendi nr 13 "Ohutustehnika toppijaga" punkti 5, teetööde teostamisel rongide

liiklusohutuse tagamise juhendi TsP 485 punkte 1.7, 4.6, 4.8, 8.10 ning signalistide juhendi nr 33 punkte 2.2,

3.4 ja 4.2. Eelnimetatud nõuete rikkumise tõttu sai raudteel remonttöid teinud J. Baranov mööduvalt

kaubarongilt löögi, mille tagajärjel ta suri.

4. Lääne-Viru Maakohtu 21. juuni 2005. a otsusega mõisteti I. B. ja V. Z. KarS § 197 lg 1 järgi õigeks.

Maakohus luges tõendatuks süüdistuses nimetatud ohutusnõuete rikkumise AS Rööbasteede Ehitus

teehooldustööde korraldamisel. Samas leidis kohus, et käsitsi toppijatega raudteeliiprite aluse ballasti

tihendamine ei ole käsitatav ehitamisena Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 6 mõttes. Seega ei olnud süüdistuses

kirjeldatud juhtumil tegemist KarS § 197 lg-s 1 nimetatud ehitustöid teostava, kemikaale käitleva, ohtliku või

suurõnnetuse ohuga ettevõttega või tehnilisele järelevalvele allutatud objektiga.

Kohus leidis, et I. B. ja V. Z.-i tegu ei ole võimalik ka ümber kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Maakohus

märkis, et ehkki kriminaalasja arutatakse Kriminaalmenetluse koodeksi alusel, peab KarS § 5 lg-st 2

tulenevalt arvestama ka Kriminaalmenetluse seadustiku sätetega. KrMK § 215 lg 4 lubab sõltumata

prokuröri taotlusest muuta kohtus süüdistust, kui kohtualuse seisund sellega ei halvene, kuid KrMS § 268

lg 8 piirab süüdistuse muutmise võimalust sätestades, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest

asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes kergendades isiku olukorda. Kuna KarS § 117 ja

§ 197 lg 1 näevad ette ühesuguse sanktsiooni, siis süüdistuse ümberkvalifitseerimine kohtualuste olukorda ei

kergendaks. Arvestades, et kohtualuste tegevusele antava õigusliku hinnangu selline oluline muutmine

eeldanuks ka kohtualuste võimalust ennast muudetud süüdistuste vastu kaitsta, on ilmne, et süüdistuste

ümberkvalifitseerimine tooks kaasa hoopis kohtualuste olukorra halvenemise.

5. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ain Tali,

kes palus maakohtu otsuse tühistada ja tunnistada I. B. ning V. Z. KarS § 197 lg 1 järgi süüdi.

Apellant leidis, et kuna AS-le Rööbasteede Ehitus oli väljastatud raudtee ehitustegevuse tegevusluba, oli

tegemist ehitustöid teostava ettevõttega. Ehitustöid teostavas ettevõttes töötervishoiu ja tööohutusnõuete

eiramisel on KarS § 197 kohaldatav ka siis, kui nõudeid rikuti selliste tööde tegemisel, mis ei ole käsitatavad

ehitustöödena EhS § 2 lg 6 mõttes. Samuti tõlgendas maakohus apellandi arvates liiga kitsalt EhS § 2 lg-s 6

sätestatud ehitamise mõistet.

Lisaks eeltoodule asuti apellatsioonis seisukohale, et maakohtul oli seaduslik alus kvalifitseerida kohtualuste

poolt toimepandu ümber KarS § 117 järgi, sest KarS § 5 lg-s 2 sätestatu ei laiene menetlusõigusele.

6. Viru Ringkonnakohtu 9. novembri 2005. a määrusega Lääne-Viru Maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi

saadeti maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioon rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et käsitsi toppijatega raudteeliiprite aluse ballasti

tihendamine ei kuulu ehitustööde hulka ja seega ei vasta I. B. ja V. Z.-i käitumine KarS § 197 lg-s 1

sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsele küljele.

Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et maakohus pidanuks kriminaalasja menetlemisel lähtuma üksnes

Kriminaalmenetluse koodeksist ning mitte arvestama KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga. KrMK § 263 lg 1 p 3 ja

§ 215 lg 4 andsid kohtule võimaluse süüdistuses kirjeldatud teo ümberkvalifitseerimiseks. Ringkonnakohus

märkis, et KarS § 117 on üldnorm KarS § 197 suhtes, mis on raskeim võimalik delikt konkreetses

valdkonnas. Maakohtu viga seisnes ringkonnakohtu hinnangul selles, et kohus "kaalus üldnormi

(Karistusseadustik § 117) rakendamise võimalust ainult menetlusõiguse küljest ja jättis kaalumata võimaliku

vastutuse üldnormi järgi". Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium leidis, et ehkki võrreldes KarS §-s 117 sätestatuga on

KarS § 197 lg 1 koosseis leebem, ei saa ringkonnakohus ise süüdistatavate käitumist ümber kvalifitseerida.

Seda seetõttu, et süüdistus KarS § 117 järgi oleks võrreldes senise süüdistusega oluliselt erinev ja eeldab

prokuröri poolt uue süüdistuse esitamist, mis ei ole aga apellatsioonimenetluses võimalik.

7. Viru Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I. B. kaitsja Küllike Namm, kes palub

ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja

põhjendab oma taotlust järgmiselt.

Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt peab maakohus kontrollima süüdistuses kirjeldatud teo vastavust

mis tahes kuriteokoosseisu tunnustele, tähendab nõuet väljuda süüdistuse ja kriminaalasja kohtuliku

arutamise piiridest. Tegemist oleks süüdistatava kaitseõiguse rikkumisega.

Ringkonnakohus leidis, et olemasoleva süüdistuse alusel ei ole võimalik süüdistatavaid süüdi mõista ja

prokuröril tuleb esitada uus süüdistus. Apellatsioonikohus jättis aga tähelepanuta, et sellisest järeldusest

tulenevalt puudus ka maakohtul võimalus ilma prokuröri poolt uue süüdistuse esitamiseta I. B.t süüdi

tunnistada. Järelikult oli I. B. õigeksmõistmine põhjendatud.

Ringkonnakohus ei arvestanud sellega, et prokurör on endiselt seisukohal, et I. B. tegu tuleb kvalifitseerida

KarS § 197 lg 1 järgi. Seega puudus apellatsioonikohtul õigus viidata süüdistuses nimetamata

kuriteokoosseisule ja teha prokuratuurile ettepanek süüdistuse sisu ja kvalifikatsiooni muutmiseks.

Lääne-Viru Maakohus on lahendanud kriminaalasja lähtudes KrMK § 215 lg-s 1 sätestatud kohtuliku

arutamise piiridest. Ringkonnakohus ei ole esitanud selgesõnaliselt ühtegi argumenti, mis osutaks

kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele maakohtus.

I. B.le esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine maakohtu poolt tähendanuks süüdistatava kaitseõiguse

rikkumist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb esmalt, et ringkonnakohus on kirjeldanud kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist, mille tõttu kohtuotsus KrMS § 341 lg 2 alusel tühistati, väga ebaselges ja keeleliselt

vigases sõnastuses. Määruses märgitakse, et "maakohtu viga seisneb selles, et maakohus kaalus üldnormi

(Karistusseadustik § 117) rakendamise võimalust ainult menetlusõiguse küljest ja jättis kaalumata võimaliku

vastutuse üldnormi järgi. Selle loeb ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis

vastab Kriminaalmenetluse-seadustiku § 339 lg 2 sätetele. Ringkonnakohus teeb maakohtule ettepaneku, et

juhul kui puuduvad erinormi koosseisu realiseerivad objektiivsed asjaolud, kontrollida võimaliku vastutuse

alusena üldnorme".

Määruse tekst tervikuna võimaldab siiski mõista, et ringkonnakohtu etteheide maakohtule seisneb selles, et

esimese astme kohus eksis, lugedes menetluslikult võimatuks I. B.-le ja V. Z.-le esitatud süüdistuses

kirjeldatud teo kvalifitseerimise KarS § 117 järgi. Samas väitis ringkonnakohus, et KarS §-s 117 ette nähtud

kuriteokoosseis on võrreldes KarS § 197 lg-s 1 sätestatuga leebem, jättes aga selle seisukoha põhjendamata.

9. Ringkonnakohus heitis ühelt poolt maakohtule ette, et viimane ei "kontrollinud võimaliku vastutuse

alusena üldnormi" ehk siis I. B. ja V. Z.i käitumise vastavust KarS §-le 117. Samas leidis apellatsioonikohus

aga ise, et I. B. ja V. Z.-i teo kvalifitseerimine KarS § 117 järgi eeldab prokuröri poolt uue süüdistuse

esitamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et need kaks ringkonnakohtu järeldust on omavahel vastuolus.

Seisukoht, et I. B. ja V. Z.i teo kvalifitseerimine KarS § 117 järgi eeldab prokuröri poolt uue süüdistuse

esitamist, välistab võimaluse samaaegselt väita, nagu pidanuks maakohus ise kontrollima süüdistuses

kirjeldatud teo vastavust KarS §-le 117. Arutas ju maakohus kriminaalasja süüdistuse alusel, milles puudus

viide KarS §-le 117. Siinkohal kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma varasemat seisukohta, et

kriminaalasja lahendaval kohtul puudub õiguslik alus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või

olemasoleva süüdistuse muutmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05, p 18).

Eeltoodust tulenevalt jääb ringkonnakohtu määruse pinnalt arusaamatuks, kuidas pidanuks maakohus

apellatsioonikohtu arvates toimima, lahendamaks kriminaalasja kooskõlas kriminaalmenetluse normidega.

Seega ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, millist konkreetset kriminaalmenetlusõiguse normi maakohtus

rikuti. Järelikult ei ole ringkonnakohtu otsustus saata kriminaalasi KrMS § 341 lg 2 alusel maakohtule uueks

arutamiseks nõuetekohaselt põhistatud.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4, § 362 p-st 2 ja § 361 p-st 6, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 9. novembri 2005. a määruse. Määruse tühistamisel V. Z.-it

puudutavas osas juhindub kriminaalkolleegium ühtlasi KrMS § 352 lg-st 6, mis näeb ette kriminaalasja

lahendamise piiride laiendamise kõigile süüdistatavatele, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine.

Kriminaalasja uuel arutamisel Viru Ringkonnakohtu teises kohtukoosseisus tuleb kohtul anda uuesti hinnang

kõigile apellatsioonis esitatud seisukohtadele.

11. Kriminaalkolleegium märgib ühtlasi, et vaidlustatud määruse vormistamisel on Viru Ringkonnakohus

rikkunud nõuet, mille kohaselt peab ka motiveeritud kohtulahend kandma resolutiivosa kuulutamise

kuupäeva (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-03 - RT

III 2003, 18, 169, p 7; 12. aprilli 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-05 - RT III 2005, 13, 133, p 10).

Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher