3-2-1-148-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-148-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve, Tambet Tampuu

Kohtuasi

G. K (endine nimi P) hagi J. A, A. B, A. M ja N. S vastu

volikirja ja ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/657/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G K kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator G. K (isikukood xxxxxxxxxxx) ja vastustajad J. A

(isikukood xxxxxxxxxxx), A. B (isikukood xxxxxxxxxxx), A. M

(isikukood xxxxxxxxxxx), N. S (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

Tartu, 12. detsember 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Ringkonnakohtu 28. juuni 2005. a otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23. märtsil 1999. a esitas G. K hagi Tallinna Linnakohtusse, milles palus tunnistada kehtetuks notar

P. T poolt 19. septembril 1996. a tõestatud volikirja nr xxxxx, millest nähtuvalt volitas G. K J. A end

esindama G. K kuuluva, Xxxxxxxxx Xxxxxxxxx xx xx-xx asuva korteri müümisel või vahetamisel

J. A äranägemisel määratud hinnaga ja tingimustel. Lisaks palus hageja tunnistada kehtetuks

16. oktoobri 1996. a lepingu, millega J. A müüs sama korteri hageja nimel A. B, 22. novembri

1996. a lepingu, millega A. B müüs sama korteri edasi A. Me, ning 9. veebruari 1999. a lepingu,

millega A. M müüs sama korteri edasi N. S. Hageja väitis, et ta ei ole kunagi andnud volikirja J. Ae

ning et volikirjal olev allkiri ei ole hageja kirjutatud.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Vaidlusaluse volikirja on kostjale J. A andnud ja allkirjastanud hageja.

J. A suhtes on jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas, millega ta mõisteti õigeks kriminaalkoodeksi

(KrK) § 143 lg 1 ja KrK § 186 järgi. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati muuhulgas, et vaidlusalust

volikirja ei võltsitud ning et hageja viibis volikirja notariaalse tõestamise juures. Hageja pantis

19. septembril 1996. a kõnealuse korteri kaheks kuuks J. At saadud laenu tagatiseks. Hageja ei

tagastanud laenu, ning korter müüdi maha.

3. Tallinna Linnakohus jättis 8. veebruari 2005. a otsusega hagi rahuldamata ning kohtukulud hageja

kanda.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2004. a otsusega on tuvastatud, et

kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid hageja ütluste õigsust selles, et

tema ei ole volikirja allkirjastanud ega viibinud selle tõestamise juures.

Tunnistaja, notar P. T ütlustega on tõendatud, et hageja kirjutas volikirjale allkirja tema juuresolekul.

Kriminaalasjas ei ole volikirja võltsitust tuvastatud. Hageja avaldas notariaalses volikirjas tahet müüa

korter esindaja J. A kaudu, muid kokkuleppeid volikiri ei sisaldanud. Seega oli J. A volikirja alusel

õigustatud müüma hagejale kuulunud korterit.

Hageja ei tõendanud, et kostja viis ta enne volikirja tõestamist ja müügilepingu sõlmimist eksimusse.

Pettust ei saa siduda asjaoludega, mis tekkisid pärast volikirja notariaalset tõestamist ja lepingu

sõlmimist ning mille tekkimisest ei olnud volikirja tõestamisel ja lepingu sõlmimisel kummalgi

poolel ettekujutust. Hageja ei esitanud vastuväiteid J. A seisukohale, et hageja oli teadlik volikirja

andmisest ja korteri müügist, kuid pöördus politseisse ja kohtusse alles 1999. aastal. Hageja ei

lükanud ümber ka kostja A. B väiteid, et hageja oli korteri müügi juures ja et korteri müümine oli

hageja soov.

Kuna hageja poolt 19. septembril 1996. a J. A antud notariaalselt tõestatud volikiri on kehtiv, ei teki

vaidlusaluse korteri müügilepingute kehtetuse küsimust. Hageja väide, et ta ei ole saanud korteri eest

raha, ei anna alust tunnistada ostu-müügilepingud kehtetuks.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ainsaks motiiviks, mille alusel linnakohus jättis hagi rahuldamata volikirja kehtetuks tunnistamise

osas, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2004. a otsus, mille kohaselt mõisteti

J. A õigeks KrK § 143 lg 1 ja § 186 järgi. Hageja väitis linakohtus, et ta pöördus 1997. a jaanuaris

notar P. T poole, et viimane kinnitaks volikirja väljaandmist hageja juuresolekuta, ja palus väljastada

volikirja ärakirja, et pöörduda sellega politseisse ja kohtusse. Tol hetkel kinnitas P. T, et näeb hagejat

esimest korda, ja kinnitas hagejale, et sai volikirja kinnitamiseks oma sekretärilt. P. T hageja neid

ütlusi ei vaidlustanud ning linnakohus ei andnud hinnangut sellele, et tunnistaja ei vaidlustanud

hageja ütlusi.

Hageja esitas linnakohtule J. A 19. septembril 1996. a sõlmitud laenulepingu, mille p 1 alusel andis

J. A hagejale kaheks kuuks laenuks 2000 USA dollarit korterile pandi seadmise tingimusega. J. A ei

soovinud notariaalset pandilepingu sõlmimist, kuid võttis hagejalt kaheks päevaks passi. J. A seda

asjaolu ei vaidlustanud. J. A rikkus laenulepingut, müües enne laenu tagastamise tähtaja saabumist

hageja korteri maha. J. A kasutas hageja passi volikirja vormistamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2005. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

linnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid täiendas linnakohtu otsust selle motiivide osas.

Hageja nõude aluseks on asjaolu, et tema ei soovinud oma korterit müüja ega ole korteri müügiks

kellelegi volitust andnud. Seega soovib hageja tuvastada käsunduslepingu puudumist ja tunnistada

tema nimel tehtud tehingud kehtetuks.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 2 kohaselt tuleb käesolevas asjas kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi ja enne 1. juulit 2002. a

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätted.

TsÜS § 103 lg 1 kohaselt on tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või

kes volituse piire ületas, tühine. Hageja ise viitab hagiavalduses TsÜS §-le 72, see on pettusele. TsÜS

§ 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine,

et kallutada teda tehingut tegema. Hagi alusena esiletoodud asjaolud välistavad pettuse. Kuna hageja

väidetel ei ole ta tehingut teinud, ei saa tekkida küsimust tema eksimusse viimisest tehingu tegemisel.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama oma väidet, et kõnealusel

volikirjal ei ole tema allkiri. Hageja tugines kriminaalasjas tehtud käekirjaekspertiisidele, mis on

tsiviilasjas käsitatavad dokumentaalsete tõenditena ja mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega.

Tallinna Linnakohus leidis kriminaalasja nr 1/2-1304/2000 menetledes, et ekspertiisiaktid nr D-753-

99/5600 ja nr D-142-00/939, mille kohaselt allkirja 19. septembri 1996. a volikirjale tõenäoliselt ei

kirjutanud hageja, on puudulikud ja määras kriminaalasjas käekirja korduva komisjoniekspertiisi.

4. aprilli 2003. a ekspertiisiakti kohaselt ei ole võimalik öelda, kas allkirja volikirja kahele

eksemplarile on kirjutanud hageja. Seega ei leidnud kriminaalasjas tehtud käekirjaekspertiisidega

tõendamist, et allkirja volikirjale ei kirjutanud hageja. Seetõttu oleks hageja pidanud oma väidet

tõendama muude tõenditega.

Ka tunnistaja P. T ütlustega ei leidnud kinnitust hageja väited J. A antud volikirja võltsituse kohta.

P. T kinnitas linnakohtu 24. jaanuari 2004. a kohtuistungil, et hageja kirjutas volikirjale alla tema

juuresolekul. Tunnistaja peab kinnitama neid poole väiteid, mida vastav pool soovib tunnistaja

ütlustega tõendada. P. T ei mäletanud hagejat ega ka seda, mis küsimuses hageja 1997. a jaanuaris

tema poole pöördus. Tema ütlustest nähtub vaid, et vaidlusalune volikiri on koostatud, allkirjastatud

ja tõestatud Tallinnas Estonia puiesteel asuvas kontoris ja et volitaja pidi käima notari juures. Hageja

ei esitanud uusi tõendeid allkirja võltsituse kohta.

Hageja nõuded tunnistada kehtetuks A. B ja A. M vahel 22. septembril 1996. a sõlmitud korteri ostu-

müügileping ning A. M ja N. S vahel 9. veebruaril 1999. a sõlmitud korteri ostu-müügileping tuleb

jätta rahuldamata, kuna nimetatud lepingud ei riku hageja õigusi. Tegemist on kolmandate

võlaõiguslike lepingutega, millest tekivad õigused ja kohustused üksnes tehingu pooltele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus ei ole hageja esitatud tõendeid õigesti hinnanud ega põhjendanud, miks ta hageja

väidetega ei nõustunud. Hageja ei ole volikirja 19. septembril 1996. a notaribüroos alla kirjutanud.

Nimetatud asjaolu tõendab samal kuupäeval sõlmitud laenuleping, mille 1. punkti kohaselt on ette

nähtud notariaalselt kinnitatud korteri pantimise vormistamine, mitte aga volitus korteri müügi

õigusega. Ka kriminaalasjas kohtus üle kuulatud käekirjaekspert H. Krikunova arvamus tõendab

hageja väidet, et volikirjal ei ole tema allkiri.

Hageja vaidlustab seda, et ta oli notaribüroos 19. septembril 1996. a või mõnel teisel päeval volikirja

allakirjutamiseks. Ringkonnakohtu otsuse väide, et tunnistaja P. T ütlustega on tõendatud, et volitaja

pidi käima notari juures, ei tõenda seda, et hageja käis volikirja vormistamas. Notari juures käis

hageja muu dokumendi allakirjutamiseks.

Ekslik on kostja J. A väide, et ta võttis hageja passi eesmärgiga kontrollida hooneregistris, kas korter

kuulub hagejale või mitte. J. A võttis hageja passi volikirja vormistamiseks notari juures.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tsiviilkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

8. Kohtud on tõendeid hinnates lugenud tuvastatuks järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised

asjaolud: 1. Kostja J. A sõlmis hageja esindajana kostja A. B 16. oktoobril 1996. a hageja korteri

ostu-müügilepingu. 2. Hageja korteri ostu-müügilepingu sõlmimisel kasutas J. A 19. juunil 1996. a

notar P. T juures hageja antud volikirja. 3. J. A ei ületanud hageja korterit müües talle volikirjaga

antud volituste piire.

9. Alates 1. jaanuarist kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 688 lg 5 sätestab, et

Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu poolse

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti

madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Sama põhimõte tulenes ka enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg-st 3.

Seega puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astmete kohtud on asjaolusid õigesti

tuvastanud, tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid ning vastu võtta ja hinnata tõendeid kui need

ei ole esitatud ringkonnakohtu poolse protsessiõiguse normi rikkumise tõendamiseks.

Kohtud ei ole oma otsuseid põhjendanud kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega. Nad hindasid

kriminaalasjas kogutud tõendeid (käekirjaekspertiiside akte) koos tsiviilasjas kogutud tõenditega.

Muuhulgas ei ole kolleegiumil võimalust hinnata kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus

hindas ebaõigesti tunnistaja P. T ütlusi.

10. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kassatsioonkaebuse väited, et kohtud on ebaõigesti

hinnanud kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, samuti tsiviilasja menetluses antud tunnistaja ütlusi

ning et tõendite vale hindamine viis ebaõige lahendini. Ringkonnakohus ei rikkunud tõendite

hindamisel protsessiõigusnorme.

P. Jerofejev , V. Kõve, T. Tampuu