3-2-1-124-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

T. T hagi OÜ T (likvideerimisel) vastu 117 120 krooni 20 sendi

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

118/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. T kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. detsember 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kassaator T. T ja kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat

Karl Saavo ning vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat

Ann Saar.

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2005. a otsus ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada T. T kassatsioonkaebuselt 14. juunil 2005. a

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. T esitas hagi OÜ T (likvideerimisel) vastu, paludes kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu

ja viivised, hüvitise töölepingu lõpetamise eest, maksmata puhkusetasu ning viivise lõpparve ja palga

maksmisega viivitamise eest kokku summas 117 120 krooni 20 senti.

Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja 14. märtsil 2004. a kokku, et hageja asub kostja

juures tööle maalrina ja kostja maksab hagejale lagede remondi eest 40 kr/m², seinte remondi eest 35

kr/m² ja akendega seina remondi eest 25 kr/m². Hageja asus tööle, andes tööraamatu kostja kätte.

Hageja töötas märtsis ja aprillis kokku 436,35 tundi ja kokkulepitud tasumäärasid arvestades on

hageja töötasu nimetatud perioodil tehtud tööde eest 30 586 krooni. Kuna kostja tehtud töö eest ei

tasunud ja mais enam tööd ei andnud, kirjutas hageja 5. mail 2004. a avalduse töölepingu

lõpetamiseks TLS § 82 alusel alates 11. maist 2004. a. 10. mail 2004. a kandis kostja hagejale üle 651

krooni 43 senti.

Hageja nõuab kostjalt 2004. aasta märtsi ja aprilli saamata töötasu 30 586 krooni ja keskmist palka 7

tööpäeva eest 2004. aasta mais, s.o 4480 krooni (7 päeva 8 tundi * 80 krooni), kuna kostja ei taganud

hagejale tööd. Samuti peab kostja TLS § 35 alusel maksma hagejale viivist palga maksmisega

viivitamise eest 0,5% päevas kuni nõutud töötasu maksmiseni. Kuna hageja lõpetas töölepingu TLS

§ 82 alusel seetõttu, et kostja rikkus lepingutingimusi, tuleb kostjal maksta hagejale kompensatsiooni

2 kuu keskmise palga ulatuses, s.o 30 586 krooni, ja lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe kuu

keskmist palka, s.o 15 293 krooni. Samuti peab kostja maksma hagejale 5 päeva eest puhkuse

kompensatsiooni, s.o 3200 krooni.

Koos tööraamatuga saatis kostja hagejale ka töölepingu nr 27. Töölepingus on kirjas, et hagejaga on

tööleping lõpetatud TLS § 79 alusel hageja soovil. Hageja ei ole avaldanud soovi nimetatud alusel

töölepingu lõpetamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja nõustus, et töösuhe hagejaga kestis 1. märtsist 2004. a 10. maini 2004. 13. märtsini 2004. a

töötas hageja suulise töölepingu alusel. 14. märtsil 2004. a soovis kostja töölepingu kirjalikult

vormistada, kuid hageja keeldus. Kirjaliku töölepingu saatis kostja hagejale tähitud postiga.

Töölepingu järgi oli kokkulepitud tööaja kestus nädalas 40 tundi ja töötasu 20 krooni tunnis vastavalt

tegelikult töötatud tundide arvule. Kostja on pidanud töötajate tööaja arvestuse tabelit, milles märgiti

iga töötaja tegelikult töötatud töötunnid. Palka maksti üks kord kuus hiljemalt 12. kuupäeval.

Hageja ei esitanud avaldust töötasu pangakontole kandmiseks ning seetõttu maksti talle töötasu

sularahas. Hageja keeldus töötasu saamise kohta palgalehtedele allkirja andmast, mille on raha

üleandmise juures viibinud juhatuse liige ja raamatupidaja igakordselt palgalehele fikseerinud.

Kostja on töölepingus kokkulepitud töötasult igakuiselt arvestanud, kinni pidanud ja tasunud

sotsiaalmaksu, tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse.

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. märtsi 2005. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 10 769 krooni 17 senti.

Kohus leidis, et tööleping hagejaga on lõpetatud TLS § 79 lg l alusel alates 10. maist 2004. a ja

hagejal puudub õigus nõuda TLS § 82 lg-s 2 ettenähtud hüvitist. Hageja ei ole vaidlustanud

töölepingu lõpetamist TLS § 79 alusel. Hageja on vaid märkinud, et tema ei ole avaldanud soovi

nimetatud alusel töölepingu lõpetamiseks.

Hageja väited kokkulepitud tasumäärade, tehtud töö ja töötatud aja kohta on paljasõnalised, kuna

hageja on esitanud selle kohta üksnes erinevaid omakäelisi arvestusi. Kostja esitatud 2004. aasta

märtsi, aprilli ja mai tööaja arvestuse tabelitest nähtuvalt töötas hageja märtsis 184 tundi (23 päeva),

aprillis 168 tundi (21 päeva) ning mais 4 tundi (0,5 päeva). Palgalehtede kohaselt on hagejale

arvestatud märtsis palka 3680 krooni ning aprillis 3360 krooni. Maikuu töötasu tõendi kohaselt on

hagejale arvestatud palka 80 krooni ja puhkusekompensatsiooni 571 krooni 43 senti, mis kinnitab

kostja väiteid, et kokku oli lepitud töötasus 20 krooni tunnis. Kuna hageja väited töötasu suuruse ja

töötatud aja kohta on tõendamata, lähtub kohus kostja esitatud andmetest. Asjaolud, et AS T sõlmis

hagejaga 11. augustil 2004. a töölepingu, kus hageja palgaks oli ette nähtud 30 krooni tunnis, Leedu

ettevõtte tööpakkumise kohaselt on maalri palk 2,32-3,48 eurot/m² ning hageja ja H OÜ vahelise

lepingu järgi on hagejalt ostetava teenuse hinnaks 35 kr/m², ei välista kostja ja hageja vahelist

teistsugust kokkulepet. Seega on tõendatud, et hageja töötasuks oli 20 krooni tunnis.

Tõendatud ei ole hagejale palga maksmine. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 10. mail 2004. a ning

kandis hagejale üle lõpparve. Kostja esitatud tööaja tabelist nähtuvalt käis hageja 2004. a mais tööl

vaid 3. mail. Hageja kinnitab, et 2004. aasta mais ta tööl ei olnud. Seetõttu ei pea kohus usutavaks, et

hageja kutsuti 12. mail 2004. a kostja kontorisse, kus hageja võttis raha ning keeldus selle kohta

allkirja andmast. Usaldusväärseks ei saa pidada ka kostja esitatud tõendeid 2004. aasta märtsi ja

aprilli palga väljamaksmise kohta. Riigikohtu 3. mai 2002. a otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-39-

02 ei saa palga maksmist tunnistajate ütlustega tõendada. Kindlustatute registri väljavõte ja asjaolu, et

Maksuameti tõendi kohaselt on kostja 1. märtsist 2004. a 30. aprillini 2004. a maksnud hagejale välja

töötasu 7040 krooni, millest on kinni peetud tulumaks 1812 krooni, ei tõenda iseenesest, et hagejale

töötasu ka reaalselt maksti. Seetõttu tuleb hageja kasuks välja mõista palk 2004. aasta märtsi eest

3680 krooni ning aprilli eest 3360 krooni.

Puudub alus hageja tööga kindlustamata jätmise eest palga väljamõistmiseks TLS § 66 alusel, sest

hageja ei ole tõendanud, et kostja ei kindlustanud teda tööga. Kostja väitel oodati hagejat jätkuvalt

tööle.

Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2001. a määrusega nr 278 kinnitatud "Puhkusetasu arvutamise korra"

§ 2 lg 2, § 3 lg-te l ja 4 järgi, arvestades asjaoludega, et hageja töötas 2 kuud ja tema päevatasu oli

119 krooni 32 senti, tuli hagejale maksta puhkusehüvitist 5 päeva eest kokku 596 krooni 60 senti.

Kostja on arvestanud ja maksnud hagejale puhkusehüvitist 571 krooni 43 senti, seega ettenähtust 25

krooni 17 senti vähem, mis tuleb kostjalt välja mõista.

Kuna kostja ei ole hagejale maksnud palka 2004. aasta märtsi eest ning hageja leiab, et palk oleks

tulnud talle välja maksta hiljemalt 30. aprillil 2004. a, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

2004. aasta märtsi palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamiseni 10. mail 2004. a,

s.o 184 krooni. Kuna aprilli palga oleks kostja pidanud maksma lõpparvena, puudub aprilli palgalt

viivise väljamõistmiseks alus.

Kuna kostja ei ole käesoleva ajani maksnud hagejale lõpparvena kõiki hagejal saadaolevaid

summasid, tuleb kostjalt hageja kasuks TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista ühe kuu keskmine palk

3520 krooni.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada palgamäära suuruse ning

töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt

välja 38 252 krooni 3 senti.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus ebaõigesti hageja 5. mail 2004. a

kostjale saadetud teatist töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja kostja 10. mail 2004. a hagejale

saadetud töölepingut nr 27, tehes seetõttu väära järelduse, et tööleping lõppes TLS § 79 alusel.

Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, järgides TLS § 72 lg-s l ja § 73 lg-

s 2 sätestatut, mistõttu tuleb poolte vahel töölepingu lõpetamise aluseks lugeda TLS § 82 ning

töölepingu lõpetamise päevaks 11. mai 2004. a.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud apellandi palgamäära suuruseks 20 krooni tunnis, jättes

põhjendamatult arvestamata hageja väite, et kokkulepitud tunnitasuks oli 35 krooni ja hageja ei oleks

alla 35-kroonise tunnitasu eest tööle asunudki. Samuti ei arvestanud maakohus hageja esitatud

tõenditega, mille kohaselt on ehitusfirmades tunnitasuks 35 krooni. Kostja esitatud palgalehest saab

teha järelduse, et vastustaja maksab töötajatele ümbrikupalka, sest ei ole mõistlik ega loogiline, et

töölised töötaksid firmas, kus palgamäär on kaks korda väiksem keskmisest palgamäärast. Eeltoodust

tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista märtsikuu palga 8505 krooni (243 tundi * 35 krooni) ja

aprillikuu palga 6767 krooni 25 senti (193,35 tundi * 35 krooni), kokku 15 272 krooni 25 senti,

millest tuleb maha arvestada kostja tasutud 651 krooni 43 senti.

Kasutamata puhkuse eest tuleb kostjalt välja mõista l294 krooni 25 senti. TLS § 119 lg 2 alusel tuleb

välja mõista ühe kuu keskmine palk, s.o 7636 krooni 13 senti, ning TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu

keskmise palk, s.o 15 272 krooni 25 senti.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. mai 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata, kordamata selle põhjendusi. Samuti mõistis ringkonnakohus hagejalt

välja riigituludesse 420 krooni riigilõivu katteks.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et TsMS § 147 lg 1 p 4 kohaselt märgitakse

hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue ja hagi hind, kui hagil on hind. TsMS § 229 lg 1

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kostja on lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 79 lg 1 alusel. Kuigi hageja ei ole esitanud avaldust

töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 lg 1 alusel, ei ole ta esitanud maakohtule nõuet tunnistada

töölepingu lõpetamine TLS § 79 lg 1 alusel ebaseaduslikuks ega nõudnud töölepingu lõppenuks

lugemist TLS § 82 lg 1 alusel.

Kuna tööleping on lõpetatud TLS § 79 lg 1 alusel ja seda ei ole vaidlustatud, siis on maakohus õigesti

jätnud rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja kahe kuu keskmine palk TLS § 82 lg 2 alusel.

TsMS § 319 lg 2 kohaselt ei ole hagejal õigust muuta apellatsioonkaebuses hagi alust ega eset, samuti

esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud.

Maakohus on põhjendatult tuvastanud hageja tunnitasu määrana 20 krooni ja tõendamata on hageja

väide, et kokku lepiti tunnitasu määras 35 krooni. Kostja esitatud tõendid kinnitavad kostja väidet, et

kokku lepiti tunnitasu määras 20 krooni. Asjaolu, et teised tööandjad on apellandile maksnud töötasu

30 krooni ja 35 krooni tunni eest, ei tõenda pooltevahelist kokkulepet suuremas tunnitasu määras kui

20 krooni.

Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellandi nõuet 35-kroonise tunnitasu määra osas, siis tuleb jätta

rahuldamata ka apellandi nõuded, milles ta palub kostjalt välja mõista 2004. aasta märtsi ja aprilli

palga, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja ühe kuu keskmise palga lõpparve kinnipidamise tõttu.

Kuna riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 1 kohaselt on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest ainult

hagi või kaebuse esitamisel, tuleb hageja vabastada osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral. Hageja on võimeline tasuma riigilõivu 20% ulatuses

apellatsioonkaebuse rahuldamata jäetud osalt, s.o 420 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jäi lahendamata vaidlus selle üle, millisel alusel on töösuhe

lõpetatud ja millises palgamääras pooled kokku leppisid.

Kohtud jätsid põhjendamatult kohaldamata TLS § 82 lg 2 ja välja mõistmata hüvitise. Kohtud leidsid

ekslikult, et kuna hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamise alust, tuleb lugeda leping lõpetatuks

TLS § 79 lg 1 alusel, nagu töölepingus märgitud. TLS § 29 järgi loetakse tööleping sõlmituks, kui

pooled on lepingule alla kirjutanud või töötaja lubatakse tööle. Asjas on tuvastatud, et pooltel puudus

kirjalik tööleping, hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja kostja

saatis hagejale tööraamatu koos töölepinguga, milles oli töölepingu lõpetamise alusena märgitud TLS

§ 79 lg 1, pärast seda kui hageja oli saatnud avalduse. Töölepingu lõpetamise alus nähtub hageja

tehtud kirjalikust avaldusest kostjale. Kostja saadetud tööleping, mille hageja sai kätte 15. mail

2004. a, s.o pärast töölepingu lõpetamise avalduse tegemist, ja milles oli märgitud töölepingu

lõpetamise alusena TLS § 79 lg 1, ei ole poolte tööleping, ja selles sisalduvat töölepingu lõpetamise

alust ei pidanud hageja vaidlustama.

Töötasu suuruse osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ühelt poolt on tuvastatud, et pooltel

puudus kirjalik tööleping, teisalt leiab kohus, et töötasu suurus on kinnitatud pooltevahelise

töölepinguga. Lisaks on kohtud jätnud tähelepanuta hageja väite, et 20 krooni suuruse tunnitasu eest

ei oleks hageja tööle asunudki.

Kohtud jätsid kohaldamata TLS § 16, mille kohaselt on kehtetud tööandja ühepoolse otsusega

kehtestatud tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad. Asjaolu, et kostja tasub palgalehtede kohaselt

töötajatele 20 krooni tunnis, ei tõenda, et hagejaga oli sellises tasus kokku lepitud.

Kohtud on hagejat koormanud vastutusega kirjaliku lepingu sõlmimata jätmise eest, millega rikuti

tema õigust olla kaitstud tööandja omavoli eest.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et

ringkonnakohus on vaidluse õigesti lahendanud. Vaidlust ei ole selle üle, et pooltel oli töölepinguline

suhe. Enne hageja tööle lubamist vormistas kostja töölepingu, millele hageja keeldus alla kirjutamast.

Hageja töötas pretensioonideta 1. märtsist 2004. a 10. maini 2004. Kui hageja teatas töölepingu

lõpetamisest, vormistas kostja töölepingu lõpetamise eelnevalt koostatud töölepingu plangile. Töötaja

subjektiivne arvamus selle kohta, et tööandja on lepingut rikkunud, ei too kaasa tööandja vastutust.

Rikkumine peab olema objektiivne. Kostja on hageja tööga kindlustanud ja maksnud hagejale aprilli

ja maikuu palga, kuid hageja keeldus andmast allkirja raha saamise kohta. Kostja ei ole kohaldanud

hageja suhtes halvemaid tingimusi töötasu suuruse osas. Tunnistaja L. R ütluste kohaselt maksti

temale paar krooni vähem kui hagejale.

9. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kassaatori lepinguline esindaja

esitas taotluse, paludes riigieelarve vahendite arvel endale õigusabi osutamise eest välja mõista 2332

krooni 50 senti. Vastustaja lepinguline esindaja taotlusele vastu ei vaielnud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

protsessiõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, millises palgamääras kokku lepiti ja kas hagejal on õigus saada

töölepingu lõpetamisel hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel.

12. Palgaseaduse (PalS) § 10 lg 1 järgi määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel

poolte kokkuleppel ja töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe

töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja

töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Kohtud tuvastasid, et pooltel oli

töölepinguline suhe TLS § 28 lg 2 järgi. Seega pidid kohtud tuvastama, millises töötasu määras

pooled hageja tööle lubamisel kokku leppisid.

Hageja palgamäära tuvastades on ringkonnakohus tõendeid hinnates rikkunud TsMS § 95 lg-t 1. Nii

maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et hageja väited töötasu suuruse ja töötatud aja kohta on

tõendamata ja lähtusid töötasu suuruse tuvastamisel kostja esitatud tõenditest - tööaja arvestuse

tabelitest ja palgalehtedest. Ringkonnakohus leidis lisaks, et hageja töötasu suurust tõendab ka

pooltevaheline tööleping. Hageja esitatud tõendid teiste ehitusettevõtjate tunni- ja tükitööhindade

kohta jätsid kohtud arvestamata põhjendusel, et need ei tõenda konkreetset poolte kokkulepet.

Kolleegium leiab, et kohtud on töötasu määra tuvastamisel põhjendamatult tuginenud üksnes kostja

koostatud tööaja arvestuse tabelitele ja palgalehtedele ning jätnud arvestamata hageja väited, et

pooled leppisid kokku kõrgemas tunnitasu määras. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja

töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab

tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise

korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu

puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse

nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise

tagajärgede riski kandma tööandja.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite

alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida

sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata ka hageja esitatud tõendeid selle kohta,

millist töötasu teised ettevõtted sama töö eest maksavad (tl-d 110-113), ning juhul, kui poolte

kokkulepet ei ole võimalik kindlaks teha, tuvastada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maalritele

tavapäraselt makstav keskmine mõistlik tasu.

13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et kuna hageja ei ole esitanud maakohtule

nõuet tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 79 lg 1 alusel ebaseaduslikuks ega nõudnud

töölepingu lõppenuks lugemist TLS § 82 lg 1 alusel, ei saa kohus TsMS § 229 lg 1 järgi ületada

nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud,

et töölepingu lõpetas kostja ning hageja oleks pidanud vaidlustama töölepingu lõpetamise.

Riigikohtu 30. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 (RT III 2003, 28, 297) asus

kolleegium seisukohale, et kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, ei

ole tööandjal seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada. Riigikohtu 10. novembri 2005. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05 (RT III 2005, 40, 394) märkis kolleegium lisaks, et sellises

olukorras on tööandjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel

etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis.

Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas 5. mail 2004. a avalduse töölepingu lõpetamiseks

TLS § 82 alusel põhjusel, et kostja ei maksa hagejale palka ega anna hagejale tööd. Samuti teatas

hageja, et ei tule alates 11. maist 2004. a tööle. 11. mail 2004. a esitas hageja kostjale uue avalduse,

paludes saata hagejale tööraamatu. Kostja vormistas töölepingu lõpetamise 10. mail 2004. a TLS § 79

lg 1 järgi töötaja soovil.

Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 67 mõttes, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.

Kuna hageja soovis lõpetada töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, tuleb kohtul kontrollida TLS § 82 lg 1

järgi töölepingu lõpetamise aluse olemasolu.

14. Kuna asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jätab kolleegium ringkonnakohtu

lahendada ka kohtukulude küsimuse, sh hageja lepingulise esindaja taotluse riigieelarve vahendite

arvel õigusabi osutamise eest 2332 krooni 50 sendi väljamõistmiseks.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik