3-1-1-139-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-139-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 23. detsember 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi L. L., M. R. ja Krista Ratase süüdistuses KrK

§ 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning E. K. süüdistuses KrK § 1481 lg-

te 2 ja 10 - § 17 lg 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2005. a määrus

kriminaalasjas nr 2-1/486/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. K. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, Krista Ratase kaitsja

vandeadvokaat Aivar Pilv, L. L. kaitsja vandeadvokaat Tarvo

Lindma,

M.

R. kaitsja

vandeadvokaat

Andres

Alas,

määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2005. a määrus osas, millega tühistati Tallinna

Linnakohtu 16. mai 2005. a otsus.

2. Saata kriminaalasi resolutsiooni eelmises punktis nimetatud osas uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 L. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi selles, et tema:

1) OÜ F. C. juhatajana lasi raamatupidaja K. R.-l koostada ja allkirjastada OÜ F. C.

2000.a aasta mai kuni augusti tuludeklaratsioonid, milles oli jäetud

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 40 lg-te 1, 2 ja 4, § 41 p-de 9 ja 10 ning § 43 lg 1 p 2

nõudeid eirates tahtlikult deklareerimata ja maksuhaldurile üle kandmata

mitteresidendile tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaks summas 2 400 113

krooni;

2) OÜ S. M. juhatuse esimehena andis tahtlikult pearaamatupidaja M. R.-le ja tema

vahendusel

raamatupidaja

E. K.-le

korraldusi,

mille

tulemusel

esitati

maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt deklareeriti 1998. a

oktoobris klubis "D." toimunud B. D. kontserdi ning 1998. a detsembris Tallinna

Linnahallis toimunud V. M. kahe kontserdi pääsmete müügist tekkinud käive 0%-

lise määraga maksustatava käibena, ehkki tegelikult tulnuks kõnealune käive

deklareerida 18%-lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja

tasus OÜ S. M. maksustamisperioodidel oktoober kuni detsember 1998

ettenähtust 429 662 krooni võrra vähem käibemaksu;

3) I. M. AS-i juhatajana andis tahtlikult raamatupidajale korraldusi, mille

tulemusena esitati maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt

deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "A." pääsmete müügist tekkinud käivet 0%-lise

määraga maksustatava käibena, ehkki tegelikult tulnuks kõnealune käive

deklareerida 18%-lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja

tasus I. M. AS maksustamisperioodidel aprill 1996 kuni jaanuar 1997 ettenähtust

138 236 krooni võrra vähem käibemaksu;

4) AS-i N. juhatuse liikme ja peadirektorina andis tahtlikult pearaamatupidaja M.

R.-le ja viimase vahendusel raamatupidaja K. R.-le korraldusi, mille tulemusena

esitati maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt deklareeriti

muusika- ja tantsuklubi "D." pääsmete müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga

maksustatava käibena, ehkki tegelikult tulnuks kõnealune käive deklareerida 18%-

lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus AS N.

maksustamisperioodidel aprill 1996 kuni mai 1999 ettenähtust 6 861 306 krooni

võrra vähem käibemaksu;

5) AS-i I. K. juhatajana andis pearaamatupidaja M. R.-le tahtlikult korraldusi, mille

tulemusena esitati maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt

deklareeriti maksustamisperioodidel mai kuni august 1998 Tallinna Lauluväljakul

toimunud ansamblite "S." ja "R. S." pääsmete müügist tekkinud käive osaliselt

18%-lise määraga ning suuremas osas 0%-lise määraga maksustatava käibena,

ehkki tegelikult tulnuks kõnealune käive tervikuna deklareerida 18%-lise määraga

maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus AS I. K. ettenähtust 2 111

434 krooni võrra vähem käibemaksu;

6) AS-i R. juhatuse liikmena andis tahtlikult teisele juhatuse liikmele ja

pearaamatupidajale M. R.-le korraldusi, mille tulemusena esitati maksuhaldurile

käibedeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "S.

C." pääsmete ja klubikaartide müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga

maksustatava käibena, ehkki tegelikult tulnuks kõnealune käive deklareerida 18%-

lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus AS R.

maksustamisperioodidel juuni 1998 kuni aprill 1999 ettenähtust 526 321 krooni

võrra vähem käibemaksu.

Süüdistuse kohaselt rikkus L. L. punktides 2-5 kirjeldatud käitumisega 31. detsembrini 2001. a kehtinud

Käibemaksuseaduse (edaspidi 1993. a Käibemaksuseadus või 1993. a KMS) § 10 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 17

lg 3 nõudeid.

Süüdistuse järgi jäi L. L. poolt tulu- ja käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu maksudena

laekumata kokku 12 467 072 krooni. Alates 1. septembrist 2002 on L. L. käitumine süüdistuse hinnangul

kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1 järgi.

1.2 M. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi selles, et tema:

1) AS-i R. juhatuse liikmena ja raamatupidajana koostas ja allkirjastas

maksustamisperioodide juuni 1998 kuni aprill 1999 kohta käivad AS-i R.

käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "S. C." pääsmete ja

klubikaartide müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena,

ehkki tegelikult tulnuks kõnealune käive deklareerida 18%-lise määraga

maksustatava

käibena.

Selle

tagajärjel

deklareeris

ja

tasus

AS

R. maksustamisperioodidel juuni 1998 kuni aprill 1999 ettenähtust 526 321 krooni

võrra vähem käibemaksu;

2) AS-i N. pearaamatupidajana L. L. korralduste alusel koostas ja allkirjastas või

lasi K. R.-l koostada maksustamisperioodide aprill 1996 kuni mai 1999 kohta

käivad AS-i N. käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti muusika- ja tantsuklubi

"D." pääsmete müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena;

3) AS-i I. K. raamatupidajana L. L. korralduste alusel koostas ja allkirjastas

maksustamisperioodide mai kuni august 1998 kohta käivad AS-i I. K.

käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti ansamblite "S." ja "R. S." pääsmete

müügist tekkinud käive suuremas osas 0%-lise määraga maksustatava käibena;

4) I. M. AS-i raamatupidajana L. L. korralduste alusel koostas ja allkirjastas I. M.

AS-i 1997. a jaanuarikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris muusika- ja

tantsuklubi "A." pääsmete müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava

käibena.

Eelkirjeldatud käitumisega rikkus M. R. süüdistuse kohaselt 1993. a KMS § 10 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 17

lg 3 nõudeid. Alapunktides 2-5 kirjeldatud M. R. käitumist käsitati süüdistuses kaasaaitamistegudena L. L.

poolt toime pandud maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele. M. R. teo tagajärjel jäi riigile

maksudena laekumata kokku 12 467 072 krooni. Alates 1. septembrist 2002 on M. R. käitumine süüdistuse

hinnangul kvalifitseeritav

KarS § 386 lg 1 järgi.

1.3 Krista Ratas anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi selles, et tema:

1) AS-i N. raamatupidajana M. R. vahendusel L. L.-lt saadud korralduste alusel

koostas ja allkirjastas maksustamisperioodide mai kuni oktoober 1997,

detsember 1997 kuni jaanuar 1998 ja aprill 1998 kuni mai 1999 kohta käivad AS-i

N. käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "D." pääsmete

müügist tekkinud käivet

0%-lise määraga maksustatava käibena;

2) AS-i R. raamatupidajana M. R. vahendusel L. L.-lt saadud korralduste alusel

koostas AS-i R. 1998. a novembrikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeriti

muusika- ja tantsuklubi "S. C." pääsmete ja klubikaartide müügist tekkinud

käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus

AS R. ettenähtust 8710 krooni võrra vähem käibemaksu. Alapunktides 1 ja 2

kirjeldatud käitumisega rikkus K. R. süüdistuse kohaselt 1993. a KMS § 10 p-de 1,

2, 3 ja 4 ning § 17 lg 3 nõudeid, aidates soodusolukorra loomisega kaasa L. L. poolt

maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele;

3) OÜ F. C. raamatupidajana koostas ja allkirjastas OÜ F. C. 2000. a aasta mai kuni

augusti tuludeklaratsioonid, milles oli jäetud TuMS § 40 lg-te 1, 2 ja 4, § 41 p-de 9

ja 10 ning § 43 lg 1 p 2 nõudeid eirates tahtlikult deklareerimata ja maksuhaldurile

üle kandmata mitteresidendile tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaks

summas 2 400 113 krooni.

Süüdistuse kohaselt jäi K. R.e käitumise tagajärjel riigile maksudena laekumata kokku 12 467 072 krooni.

Alates 1. septembrist 2002 on K. R.e käitumine kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1 järgi.

1.4 E. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10-§ 17 lg 6 järgi selles, et tema OÜ S. M.-i

raamatupidajana M. R. vahendusel L. L.-lt saadud korralduste alusel koostas ja allkirjastas

maksustamisperioodide oktoober kuni detsember 1998 kohta käivad OÜ S. M. käibedeklaratsioonid, milles

deklareeriti 1998. a oktoobris klubis "D." toimunud B. D. kontserdi ja 1998. a detsembris Tallinna

Linnahallis toimunud V. M. kahe kontserdi pääsmete müügist tekkinud käive 0%-lise määraga maksustatava

käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus OÜ S. M. ettenähtust 429 662 krooni võrra vähem käibemaksu.

Süüdistuse kohaselt rikkus E. K. 1993. a KMS § 10 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 17 lg 3 nõudeid, aidates

soodusolukorra loomisega kaasa L. L. poolt käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele. Süüdistuse

järgi jäi E. K. käitumise tagajärjel riigile maksudena laekumata kokku 12 467 072 krooni.

Alates 1. septembrist 2002 on E. K. käitumine kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 järgi.

2. Tallinna Linnakohtu 16. mai 2005. a otsusega mõisteti L. L., M. R., K. R. ja E. K. neile esitatud

süüdistustes õigeks. Linnakohtu otsuse põhimotiivid olid järgmised.

2.1 Süüdistus ei ole lähtunud mitte süüdistatavate tegude toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseadusest,

vaid KrK § 1481 redaktsioonist, mis jõustus 1. juunist 2000. Teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481

redaktsioon ei sisaldanud 10. lõiget. Seega on süüdistuses eiratud kohtualuste osas kriminaalseaduse ajalise

kehtivuse põhimõtteid.

2.2 Süüdistatavaid ei ole võimalik süüdi tunnistada ka KrK § 1481 lg 2 järgi. Teo toimepanemise ajal

kehtinud redaktsioonis ei kehtestanud KrK § 1481 lg 2 vastutust käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise

eest. Süüdistuse ega kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole süüdistatavad käibemaksu objekti - käivet -

varjanud (s.o jätnud deklareerimata või deklareerinud seda tegelikust väiksemana), vaid deklareerinud käivet

lihtsalt vale maksumääraga. Seega ei ole maksustamisobjekti varjatud, vaid maksumaksja on andnud sellele

ebaõige õigusliku hinnangu. Vale maksumäära näitamine käibedeklaratsioonis ei olnud kuni 1. juunini 2000

kvalifitseeritav ühegi KrK § 1481 lõike järgi, kuna vastutus oli ette nähtud üksnes tuludeklaratsioonis

ebaõigete andmete esitamise eest (KrK § 1481 lg 1).

2.3 1993. a KMS § 13 lg 2 p 2 (1996. a redaktsioonis punkti 3) kohaselt oli Eestis registreeritud teatrite

pääsmete ning riiklike kontserdiasutuste ja kunstikollektiivide kontserdi pääsmete puhul käibemaksu määr

0%. Vastavalt 1997. a Etendusasutuse seaduse (1997. a EAS) § l lg-le 2 kohaldati eraõiguslike juriidiliste

isikute kohta käivate seaduste alusel tegutsevate etendusasutuste suhtes 1997. a EAS-i niivõrd, kuivõrd see

oli seaduses otseselt kirjas. Sama seaduse § 3 lg 3 ja § 4 nägid ette, et eraetendusasutuse moodustamise,

ümberkorraldamise või lõpetamise korral tuli järgida Kultuuriministeeriumi informeerimise kohustust.

Kõik

süüdistuses

nimetatud

äriühingud

teavitasid

Kultuuriministeeriumi

enda

tegutsemisest

etendusasutusena. Samuti on süüdistuses nimetatud juriidilised isikud põhikirjas ja äriregistris registreerinud

oma tegevusaladena etenduste korraldamise.

Süüdistuses käsitletaval perioodil ei olnud Eesti Vabariigis teatrite registrit ning 1993. a KMS § 13 lg 2 ei

nõudnudki, et teater peaks olema kantud spetsiaalsesse teatrite registrisse. Seaduse kohaselt oli teatrina

käsitatav Eestis registreeritud teater, mis tähendas eelkõige seda, et teatrina käsitatav asutus pidi olema

registreeritud Eestis (äriühingu puhul Eesti äriregistris). Seega olid süüdistuses nimetatud juriidilistest

isikutest maksumaksjad täitnud kõik nõuded, mis olid seadusest tulenevalt vajalikud nende käsitamiseks

teatritena 1993. a Käibemaksuseaduse mõttes.

2.4 Süüdistatavatel puudus tahtlus esitada käibe- ja tuludeklaratsioonides valeandmeid.

Süüdistatavad on andnud selgitusi selle kohta, et nad olid veendunud, et tegutsesid seadusega kooskõlas, ja

selgitasid eelnevalt maksustamise seisukohalt olulisi küsimusi maksuameti kaudu.

Süüdistatavate käitumise subjektiivse külje hindamisel on oluline arvestada ka maksuhalduri antud selgitusi

seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maksuameti peadirektori 9. märtsi 1998. a vastuses on sarnaselt

varasematele vastustele selgitatud, et Eestis registreeritud teatriks on äriregistris (ettevõtteregistris)

registreeritud äriühing, mille üheks põhikirjaliseks tegevusalaks on teatrietenduste korraldamine.

Süüdistuse järgi oli viimane maksustamisperiood, mil käibemaksu vääralt deklareeriti, aprill 1999. Esimene

maksuhalduri ettekirjutus nn käibemaksuküsimuses tehti 30. aprillil 1999. Seega ei ole ükski süüdistuses

nimetatud äriühing pärast esimese äriühingu poolt esimese maksuhalduri ettekirjutuse saamist deklareerinud

käibemaksu maksuhaldurist erineva õiguskäsitluse alusel. Kuni 30. aprillini 1999 ei olnud maksuhaldur

kordagi väljendanud oma seisukohta piletimüügile kohaldatava käibemaksumäära kohta ning sellest

tulenevalt puudus maksumaksjal alus ja võimalus pidada enda õiguskäsitlust ebaõigeks.

0%-lise maksumääraga käibe deklareerimine kajastub igakuiselt esitatavates käibedeklaratsioonides eraldi

real. Tulenevalt Käibemaksuseaduse § 13 lg-st 2 on 0%-line maksumäär kohaldatav üksnes vähestel juhtudel.

0%-lise maksumäära kohaldamine pidi äratama maksuinspektori tähelepanu. Sellele vaatamata ei

reageerinud maksuhaldur mitme aasta vältel 0%-lise maksumäära kohaldamisele negatiivselt ega juhtinud

tähelepanu asjaolule, et käibemaks on ebaõigesti deklareeritud ja tasutud.

L. L. ja M. R. on kinnitanud, et suuliselt aktsepteerisid maksuinspektorid maksumaksja seisukohta 1993. a

KMS § 13 lg 2 kohaldamisel. Seda asjaolu ei eitanud ka tunnistajatena üle kuulatud maksuinspektorid. Seega

mitme aasta vältel ei esitanud maksuinspektorid pretensioone, kuigi olid teadlikud, millist käivet on 0%-lise

määraga deklareeritud. Revisjone tehti käibemaksu küsimuses alles 1999. a alguses, s.o enam kui kolm aastat

pärast 0%-lise käibemaksumäära kohaldamise algust. Kui maksumaksja on teadlik, et maksuhaldur on kursis

sellega, mida ja miks 0%-lise käibemaksumääraga deklareeritakse, ning maksuinspektor ei tõstata kordagi

küsimust sellise tegevuse võimalikust ebaseaduslikkusest, siis võib maksumaksja eeldada, et ta ei käitu

valesti. Sellisel juhul on välistatud maksumaksja tahtlus makse ebaõigesti deklareerida.

Käesoleva kriminaalasja asjaoludest nähtub, et algselt ühtis maksuhalduri tõlgendus 1993. a KMS § 13 lg-

le 2 maksumaksja tõlgendusega. Esialgu puudus maksuhalduril nn käibemaksu küsimuses seisukoht ja hoiak,

et maksumaksjate tegevus on ebaõige. Maksuhalduri seisukoha hilisem muutumine ei saa muuta

süüdistatavate käitumist maksude ebaõigel deklareerimisel aastatel 1996-1999 tahtlikuks.

Samuti tuleb arvestada, et ka süüdistuses nimetatud äriühinguid auditeerinud audiitorid ei juhtinud

tähelepanu maksuseaduste väärale kohaldamisele.

2.5 Süüdistuse kohaselt jättis OÜ F. C. kinnipeetud tulumaksu deklareerimata ning üle kandmata. Tegelikult

ei ole aga OÜ F. C. süüdistuses nimetatud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidanud, mistõttu puudub alus

nõuda maksusumma deklareerimist ja ülekandmist. Seega võiks L. L.-i süüdistada selles, et ta jättis

maksusumma kinni pidamata, mitte aga kinnipeetud maksu deklareerimata jätmises. Samas ei tulene aga

süüdistuse tekstist otsesõnu, et L. L.-i süüdistatakse ka tulumaksu kinnipidamata jätmises.

2.6 Kuna ei ole tuvastatud L. L. tahtlus maksuhaldurile tulu- ja käibedeklaratsioonides valeandmeid esitada,

siis ei saa ka rääkida K. R.-st, M. R.-st ja E. K.-st kui kuriteole kaasaaitajatest.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör Laura Vaik, kes palus linnakohtu otsuse

tühistada ja L. L., M. R., K. R. ja E. K. neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Samuti taotles prokurör

kõigilt süüdistatavatelt solidaarselt 12 467 072 krooni väljamõistmist. Apellant põhjendas oma taotlust

järgmiselt.

3.1 Linnakohtu seisukoht, et süüdistatavaid ei saa süüdi tunnistada KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, on

vastuolus 1993. a Maksukorralduse seaduse (edaspidi ka 1993. a MKS) § 272 lg 1 p-ga 2 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsusega asjas nr 3-1-1-136-03.

3.2 Linnakohtu seisukoht, et süüdistuses nimetatud äriühingud võisid piletimüügikäibe deklareerida 1993. a

KMS § 13 lg 2 alusel 0%-lise määraga maksustatava käibena, on formalistlik ja vastuolus halduskohtu

praktikaga. Ööklubide pääsmeid ei saa käsitada teatripiletitena. Isegi, kui mõnel ööklubis läbiviidaval

üritusel oleksid teatrietendusele omased tunnused, ei saa kohaldada

0%-list käibemaksumäära juhtudel, mil etendusi ei toimunud, või piletitele, mis müüdi pärast etenduse lõppu.

3.3 Kohus on ekslikult leidnud, et maksuhalduril puudus 1993. a KMS § 13 lg 2 tõlgendamisel algselt

seisukoht ja hoiak, et maksumaksja tegevus oli ebaõige.

3.4 Süüdistatavate käitumise subjektiivse külje hindamisel ei saa arvestada linnakohtu viidatud Maksuameti

peadirektori 9. veebruari 1998. a kirja, kuna selle koostamisel ei olnud teada, millega järelepärimise esitanud

maksumaksja tegelema hakkab. Kirjast ei nähtu, et ööklubisid saaks käsitada teatritena. Samuti on oluline, et

teised suuremad ööklubid ja kontserdikorraldajad deklareerisid vaadeldaval perioodil piletimüügikäivet 18%-

lise määraga maksustatava käibena.

Isegi, kui asuda seisukohale, et süüdistatavad tegutsesid keelueksimuses, puuduvad asjaolud, mis viitaksid

sellele, et süüdistatavad oleksid teinud kõik endast oleneva eksimuse vältimiseks. Väidetav korduv

pöördumine maksuhalduri poole on tõendamata.

Tähtsust ei ole asjaolul, et maksuhaldur polnud kuni 30. aprillini 1999 avaldanud seisukohta 1993. a

piletimüügikäibele 0%-lise käibemaksumäära kohaldamise kohta. Pelgalt deklaratsioonide pinnalt ei ole

kohaldatava maksumäära õigsuse hindamine võimalik.

3.5 OÜ-ga F. C. seotud episoodis on tegemist süüdistuse ebatäpsusega, mille kohus oleks saanud

süüdistatava olukorda raskendamata kohtuotsuses kõrvaldada.

3.6 Põhjendatud on M. R. ja K. R.e käsitamine kuriteo täideviijatena, kuna osa tegusid panid nimetatud

isikud toime kaastäideviijatena koos L. L.ga.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2005. a määrusega tühistati linnakohtu otsus L. L., M. R., K. R. ja

E. K. õigeksmõistmises osas, mis puudutab OÜ S. M., I. M. AS-i, AS-i I. K. ja AS-i R. käibe ebaõiget

deklareerimist ja käibemaksu vähemmaksmist. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse

muutmata. Prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata.

Ehkki määruse resolutiivosas jäeti see märkimata, nähtub ringkonnakohtu põhistustest, et kriminaalasi

sooviti saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Leides, et linnakohus võinuks ise teha OÜ-d F. C. puudutavas episoodis tulumaksu kinnipidamata ja

tasumata jätmise kohta täpsustuse, ei ole prokurör esitanud ühtegi väidet ega põhjendust selle kohta, et

linnakohtu järeldused selle kuriteoepisoodi kohta oleksid ebaõiged. Kuivõrd õigeksmõistmist OÜ F. C.

tulumaksu deklareerimata ja ülekandmata jätmises ei ole vaidlustatud, ei kuulu nimetatud episood

apellatsioonimenetluse esemesse.

4.2 Kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt on oluline silmas pidada lahenduskäigu vastavust

deliktistruktuurile. Eeltoodud põhimõtet ei ole prokurör süüdistatavate süüditunnistamise taotlemisel ei

esimese astme kohtus ega ka apellatsioonis vähimalgi määral järginud. Linnakohtu otsuses on aga

süüdistuses kirjeldatud teo ja teokoosseisu analüüs puudulik.

4.3 Prokurör ei ole apellatsioonis kummutanud linnakohtu seisukohta, et süüdistatavate käitumine ei ole

vaadeldav käibe varjamisena. Apellatsioonist ei nähtu, mida tuleb süüdistuses mõista valeandmete esitamise

all ning millele tuginedes tuleb süüdistatavate tegevust käsitada käibe varjamisena.

4.4 Tuvastades, et tegemist ei saa olla maksuhaldurile valeandmete esitamisega ja käibe varjamisega, on

linnakohus jätnud süüdistatavate tegudele andmata maksuõigusliku hinnangu, milleta ei ole võimalik

kontrollida süüdistuses nimetatud tegude süüteokoosseisupärasust.

Aastatel 1996-1999 kehtis Maksukorralduse seaduse § 273 lg 1 p 12, mille kohaselt käsitati maksude

tasumisest kõrvalehoidumisena muu hulgas alusetute maksusoodustuste või -vabastuste rakendamist. See

vastab täpselt süüdistuse sisule vaidlusaluses asjas. Rakendades alusetult käibemaksuvabastust, deklareerides

kontsertide piletite ja ööklubide pääsmete müügist tekkinud käibe 0%-lise määraga maksustatava käibena,

hoidusid süüdistatavad 1993. a MKS § 273 lg 1 p 12 mõttes kõrvale maksude tasumisest.

4.5 Valeandmete esitamine käibedeklaratsioonis on 1993. a MKS § 272 lg 1 p 2 kohaselt käibe varjamine.

Maksude tasumisest kõrvalehoidumine (1993. a MKS § 273) ja käibe varjamine (1993. a MKS § 272) on

kaks täiesti erinevat mõistet ja nende meelevaldne kasutamine maksukuriteo tuvastamisel viib paratamatult

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamiseni. Lähtudes tuvastatud tehioludest, ei saa süüdistatavatele ette heita

ühtegi 1993. a MKS § 272 lg-s 1 nimetatud käibe varjamise viisi. Prokurör ei ole esitanud ühtegi põhjendust,

miks tuleb süüdistuses kirjeldatud tegevust käsitada valeandmete esitamisena käibedeklaratsioonis 1993. a

MKS § 272 lg 1 p 2 mõttes. Käesoleval juhul puudub ka analoogia prokuröri viidatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-136-03.

4.6 Süüdistus põhineb kriminaalseaduse ajalise kehtivuse põhimõtteid eirates 1. juunil 2000 - s.o pärast

süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist - jõustunud KrK § 1481 redaktsioonil.

Käesolevas kriminaalasjas tuleb ennekõike selgitada, kas süüdistuses kirjeldatud tegu - maksude tasumisest

kõrvalehoidumine alusetu käibemaksuvabastuse rakendamise teel - oli toimepanemise ajal kehtinud KrK

§ 1481 järgi karistatav. Linnakohus ei ole sisuliselt seda küsimust käsitlenud.

Vastutuse maksude tasumisest kõrvalehoidumise eest sätestas KrK § 1481 lg 5 (13. jaanuarist 1995

31. maini 2000 kehtinud redaktsioonis).

4.7 Formaalne ja ebaõige on linnakohtu järeldus, et kuna aastatel 1996-1999 kehtinud KrK § 1481

redaktsioon 10. lõiget ei sisaldanud, on süüdistus lõike 10 osas ainuüksi sel põhjusel alusetu. Tuleb arvestada

teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-t 7.

4.8 Ringkonnakohtul puudub võimalus süüdistatavate süüküsimuse otsustamiseks, kuivõrd süüdistatavate

tegudele maksuõigusliku hinnangu andmine esitatud süüdistusest erinevalt, tegude erinev kvalifitseerimine,

tooks paratamatult kaasa süüdistatavate olukorra halvendamise ja nende kaitseõiguse rikkumise.

Süüdistatavatele ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest kõrvalehoidumist alusetute

maksusoodustuste rakendamise teel. Kolleegiumil

puudub

pädevus

süüdistatavate

süüküsimuse

otsustamiseks süüdistusest erinevalt, eriti olukorras, kus prokuröri apellatsioon vastavasisulist põhistust üldse

ei sisalda.

4.9 Kuivõrd linnakohtu otsuses puuduvad põhistused süüdistatavate toimepandud tegude vastavuse kohta

KrK §-s 1481 ettenähtud süüteokoosseisule, tuleb linnakohtu otsus tühistada ja saata linnakohtule uueks

arutamiseks. Käesolevat kriminaalasja uuesti arutaval kohtukoosseisul tuleb tagada prokuröri poolt uue,

süüdistatavatele inkrimineeritud tegude ajal kehtinud KrK § 1481 redaktsiooniga kooskõlas oleva süüdistuse

esitamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused L. L. kaitsja vandeadvokaat Tarvo

Lindma, K. R. kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, M. R. kaitsja vandeadvokaat Andres Alas ja E. K. kaitsja

vandeadvokaat Tõnu Meidra.

6. L. L. kaitsja T. Lindma palub tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega tühistati Tallinna

Linnakohtu 16. mai 2005. a otsus, ja saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule sisuliseks

otsustamiseks. Muus osas palutakse määrus jätta muutmata. Oma taotlust põhistab kaitsja järgmiselt.

6.1 Ringkonnakohtu määrus on vastuolus KrMS §-st 14 tuleneva kriminaalmenetluse võistlevuse

põhimõttega. Kui ringkonnakohus leiab, et süüdistus on puudulik, kuid sellele vaatamata otsustab tühistada

õigeksmõistva kohtuotsuse ning anda prokurörile võimaluse süüdistuse muutmiseks, rikub kohus poolte

võrdsuse põhimõtet, asudes toetama süüdistust.

6.2 Kohus ei saa süüdistuse üle otsustamisel süüdistust laiendada ega seda muuta. Pärast kohtuliku uurimise

lõpetamist ei saa süüdistust muuta ka prokurör (KrMS § 268 lg 2), välja arvatud isiku olukorra

kergendamiseks (KrMS § 268 lg 7). Kuivõrd seadus ei luba prokuröril pärast kohtuliku uurimise lõpetamist

esimese astme kohtus enam süüdistust muuta, ei saa seadusega kooskõlas olla ka ringkonnakohtu määrus,

mis tühistab õigeksmõistva otsuse eesmärgiga anda prokurörile võimalus esitada uus süüdistus, mille alusel

oleks võimalik süüdimõistva otsuse tegemine.

6.3 Käesolevas kriminaalasjas on nii esimese kui ka teise astme kohus leidnud, et esitatud süüdistus on

ebaõige. Sellises olukorras on võistlevas protsessis kohtu ainukene võimalus õigeksmõistva otsuse tegemine.

Kriminaalmenetluse seadustiku §-de 268 ja 341 mõtte kohaselt saab süüdistuse ebaõige koostamise või

esitamise korral kohtuotsuse tühistada ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata

üksnes süüdistatava õiguste tagamise eesmärgil. Õigeksmõistva kohtuotsuse puhul aga selline vajadus

puudub.

6.4 Kohtumäärus on lahend, millega ei lahendata asja sisuliselt. Vaidlustatud ringkonnakohtu määruses on

aga kohus teinud mitmeid sisulisi otsustusi, andes süüdistuse sisule õigusliku hinnangu. Samuti on ekslik

ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohus on jätnud süüdistusele andmata maksuõigusliku hinnangu ega ole

põhjendanud, miks polnud maksude tasumisest kõrvalehoidumine aastatel 1996-1999 kuriteona karistatav.

Kõne alla saaks tulla üksnes linnakohtu hinnangu õigsuse küsimus, kuid seda ei saa ringkonnakohus

lahendada määrusega.

7. K. R.e kaitsja A. Pilv põhjendab oma taotlust tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata kriminaalasi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja sisuliseks otsustamiseks järgmiselt.

7.1 Kohtu pädevuses ei ole süüdistuse esitamine, muutmine või täiendamine. Asjaolu, et prokurör esitas

põhjendamatu süüdistuse ja jättis kasutamata võimaluse uue süüdistuse esitamiseks kohtumenetluses, ei ole

käsitatav linnakohtus menetlusnormide rikkumisena. Linnakohtu õigeksmõistev otsus on kõigis olulistes

küsimustes piisavalt motiveeritud. Ringkonnakohtu poolt prokurörile uue süüdistuse esitamise võimaluse

andmine on vastuolus õiglase ja võistleva kohtumenetluse põhimõtetega. Süüdistatava või kaitsja poolt oma

menetlusõiguste kasutamata jätmisel ei ole neil enam võimalik sellele apelleerida hilisemas menetluses.

7.2 Ringkonnakohtu määrusest tulenevalt rikkus linnakohus menetlusnorme sellega, et ei kontrollinud

süüdistatavate käitumises süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisude (KrK § 1481 lg 5) esinemist.

Linnakohus ei oleks aga tohtinudki seda teha, kuna see tähendanuks süüdistuse piiridest väljumist. Ka

ringkonnakohus ise leidis, et süüdistatavatele ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest

kõrvalehoidumist alusetute maksusoodustuste rakendamise teel. Kohtul on võimalik süüdistuse

kvalifikatsiooni muuta ainult siis, kui see kergendab süüdistatava olukorda.

Linnakohus andis hinnangu prokuröri esitatud süüdistusele ja motiveeris oma seisukohti põhjalikult. Seega ei

rikkunud kohus menetlusnorme.

Süüdistuse tõendamatusele ei saa järgneda piiramatu kriminaalmenetlus nii ajalises mõttes kui ka uute

süüdistuste koostamise kaudu.

7.3 Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest ilma, et oleks esinenud KrMS § 340 lg-s 1 sätestatud

alused.

7.4 Ringkonnakohtu määrus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIKonv) art 6 lg-st 1 tuleneva kriminaalasja arutamise mõistliku aja põhimõttega. Seetõttu, et prokurör on

jätnud oma kohustused nõuetekohaselt täitmata, ei tohi kannatada kohtumenetluse efektiivsus ja kiirus.

Kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus ei ole selgunud uusi asjaolusid, millest prokurör poleks olnud

enne süüdistuse esitamist teadlik.

7.5 Ringkonnakohtu poolt prokurörile uue süüdistuse esitamise võimaluse andmine on vastuolus EIKonv

art 6 lg 3 punktiga a, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus saada kiires korras üksikasjalikku

teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest.

8. M. R. kaitsja A. Alas palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles sellega tühistati linnakohtu

õigeksmõistev otsus. Kaitsja taotleb kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule kohtuotsuse tegemiseks.

Määruskaebuse põhimotiivid on järgmised.

8.1 Faktiliselt on ringkonnakohus leidnud, et M. R.-le ei ole esitatud õiget süüdistust ning seetõttu tuleb

prokuratuurile anda veel üks võimalus samas kriminaalasjas uue süüdistuse esitamiseks. Selline seisukoht ei

ole kooskõlas kriminaalmenetluse võistlevuse printsiibiga.

8.2 Ringkonnakohtu poolt esile toodud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine - põhjenduse

puudumine kohtuotsuses - on ilmselgelt otsitud. Linnakohtu otsus on piisava põhjalikkusega põhistatud.

8.3 Ringkonnakohus on linnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamisel viitega KrMS § 331 lg-le 3

apellatsiooni piiridest väljunud, kuid jätnud põhjendamata, kuidas väidetav kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine (põhjenduste puudumine) on raskendanud süüdistatavate olukorda.

9. E. K. kaitsja T. Meidra palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas

linnakohtu

õigeksmõistva

otsuse,

ja

teha

selles

osas

uus

otsus,

millega

jätta

Tallinna

Linnakohtu 16. mai 2005. a otsus muutmata.

Määruskaebuses leitakse, et linnakohtu otsus on piisavalt põhistatud. Võistlevas menetluses ei ole õige

tagasipöördumine esimese astme kohtumenetlusse vaid põhjusel, et prokurör saaks esitada uue süüdistuse.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Ehkki süüdistusest nähtuvalt olid L. L., M. R., K. R. ja E. K. seotud erineva arvu väidetavate

kuriteoepisoodidega, seisnes kõigi nimetatud isikute tegu selles, et nad deklareerisid või lasid deklareerida

ühe või teise äriühingu käibedeklaratsioonides kontserdi- või klubipiletite müügist tekkinud käibe (edaspidi

ka piletikäibe) mitte 18%-lise, vaid 0%-lise määraga maksustatava käibena. (L. L.-i ja K. R.-i süüdistati

täiendavalt ka OÜ F. C. kinnipeetud tulumaksu deklareerimata ja tasumata jätmises, kuid selles osas

määruskaebemenetlust

ei

toimu.)

Kõik

süüdistuses

käsitletud

maksustamisperioodid

jäid

ajavahemikku 1996-1999. Piletikäibe deklareerimine 18%-lise määra asemel 0%-lise määraga kvalifitseeriti

süüdistuses 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 redaktsiooni 2. ja 10. lõike järgi "deklaratsioonis

valeandmete esitamisena". Samuti märgiti süüdistuses, et alates 1. septembrist 2002 on selline tegu karistatav

KarS § 386 lg 1 järgi "maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisena". Samas ei nähtu L. L., M. R., K. R.e

ega E. K. süüdistusest, millise sätte järgi oli nende käitumine kuriteona karistatav teo toimepanemise ajal.

Kogu kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ei viidanud prokurör kordagi süüdistuses kirjeldatud

teo toimepanemisaegsele kvalifikatsioonile.

11. Tallinna Linnakohus asus käesolevas kriminaalasjas seisukohale, et L. L., M. R., K. R. ja E. K.

süüdimõistmine ei saa põhineda KrK § 1481 redaktsioonil, mis jõustus 1. juunil 2000, kuna teo karistatavus

määratakse teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Siiski ei rajanud linnakohus oma õigeksmõistvat

otsust üksnes sellele tõdemusele, vaid andis hinnangu süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisaegsele

karistatavusele.

Linnakohtu õigeksmõistev otsus põhines järgmistel argumentidel:

1) süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg 2

redaktsiooni järgi oli kuriteona karistatav käibe varjamine (osaline või täielik

deklareerimata jätmine), mitte aga käibe deklareerimine vale maksumääraga;

2) 31. maini 2000 kehtinud KrK § 1481 redaktsioon ei näinud üheski lõikes ette

kriminaalvastutust käibedeklaratsioonis ebaõige maksumäära näitamise eest,

tunnistades kuriteoks üksnes ebaõigete andmete esitamise tuludeklaratsioonis (KrK

§ 1481 lg 1);

3) süüdistuses nimetatud äriühingud olid täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded,

mis olid vajalikud nende käsitamiseks teatritena 1993. a KMS § 13 lg 2 mõttes;

4) süüdistatavad ei deklareerinud piletimüügikäivet vale maksumääraga tahtlikult.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ehkki punktides 3 ja 4 toodud linnakohtu järeldused on iseenesest

teineteist välistavad, võib neid käsitada kohtu alternatiivse seisukohavõtuna - piletimüügikäibe

deklareerimine 0%-lise määraga oli põhjendatud, kuid isegi kui see nii ei olnud, ei deklareeritud käivet vale

määraga tahtlikult.

12. Linnakohtu otsusele esitatud apellatsioonis avaldas prokurör esmakordselt süüdistuse seisukoha

küsimuses, millise sätte järgi oli käibe deklareerimine vale maksumääraga karistatav L. L.-le, M. R.-le, K.

R.-le ja E. K.-le inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal. Nimelt leidis prokurör, et selline tegu oli

toimepanemise ajal kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 2 järgi "käibe varjamisena", kuna 1993. a MKS § 272 lg 1

p 2 luges käibe varjamiseks ka ebaõigete andmete esitamise käibedeklaratsioonis. Lisaks vaidlustas prokurör

linnakohtu seisukohad 1993. a KMS § 13 lg 2 tõlgendamise ja süüdistatavatel tahtluse puudumise osas.

13. Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et toimepanemise ajal oli käibe deklareerimine vale

maksumääraga kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 2 järgi. Sellele vaatamata tühistas ringkonnakohus linnakohtu

õigeksmõistva otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu arvates rikkus

linnakohus menetlusnorme seeläbi, et ei põhjendanud oma otsuses, miks ei olnud süüdistuses kirjeldatud

tegu - maksude tasumisest kõrvalehoidumine alusetu käibemaksuvabastuse rakendamise teel - aastatel 1996-

1999 karistatav sel ajal kehtinud KrK § 1481 redaktsiooni järgi. Nimelt leidis kohtukolleegium, et käibe

deklareerimine vale määraga oli süüdistuses vaadeldaval perioodil käsitatav alusetu maksusoodustuse või -

vabastuse rakendamisena ja seeläbi maksude tasumisest kõrvalehoidumisena 1993. a MKS § 273 lg 1 p 12

mõttes, vastates seega KrK § 1481 lg-s 5 sätestatud kuriteokoosseisule (31. maini 2000 kehtinud

redaktsioonis). Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et tal puudub võimalus süüdistatavate süüküsimuse

otsustamiseks, kuivõrd süüdistatavate tegudele süüdistusest erineva maksuõigusliku hinnangu andmine ja

tegude erinev kvalifitseerimine tooks paratamatult kaasa süüdistatavate olukorra halvenemise ja nende

kaitseõiguse rikkumise, kuna neile ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest kõrvalehoidumist

alusetute maksusoodustuste rakendamise teel. Ühtlasi sedastas ringkonnakohus, et kriminaalasja uuesti

arutaval kohtukoosseisul tuleb tagada prokuröri poolt uue, süüdistatavatele inkrimineeritavate tegude

toimepanemise ajal kehtinud seadusega kooskõlas oleva süüdistuse esitamine.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest

linnakohtu poolt, on ekslik ja sisemiselt vastuoluline. Seda järgmistel põhjustel.

15. Ringkonnakohtu mittenõustumine esimese astme kohtu motiividega ei anna apellatsioonikohtule alust

kohtuotsuse tühistamiseks põhistuste puudumise tõttu. Kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei

ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. mai 1999. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-99 - RT III 1999, 19, 185, p 6.1.)

Heites linnakohtule ette kohtuotsuses põhistuse puudumist, jättis ringkonnakohus täielikult tähelepanuta, et

linnakohtu otsuses on toodud põhistused selle kohta, et:

1) süüdistuses nimetatud äriühingud olid täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded,

mis olid vajalikud nende käsitamiseks teatritena 1993. a KMS § 13 lg 2 mõttes (vt

käesoleva määruse punkti 2.3);

2) süüdistatavad ei deklareerinud piletimüügikäivet vale maksumääraga tahtlikult

(vt käesoleva määruse punkti 2.4).

Nõustumine ükskõik kummaga nimetatud järeldustest välistaks süüdistatavate vastutuse nii KrK § 1481 lg 2

kui ka ringkonnakohtu poolt aluseks võetud KrK § 1481 lg 5 järgi. Seega isegi juhul, kui linnakohtu

õigeksmõistev otsus oleks nn käibemaksuepisoodide osas rajatud üksnes neile kahele järeldusele (või ka

ühele neist), ei saaks rääkida kohtuotsuses põhistuse puudumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 (AKKS § 39 lg 3 p 7)

mõttes. Järelikult tulnuks ringkonnakohtul anda omapoolne hinnang linnakohtu kõnealuste seisukohtade

õigsusele. Seda saanuks apellatsioonikohus teha aga ainult otsuses, mitte määruses.

16. Ühtlasi märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et lugedes süüdistuses nimetatud asutused 1993. a KMS

§ 13 lg 2 mõttes teatriteks, andis linnakohus süüdistatavate käitumisele maksuõigusliku hinnangu, mille

puudumist ringkonnakohus linnakohtule ette heidab. Teatud faktilistele asjaoludele maksuõigusliku hinnangu

andmine tähendab seisukohavõttu küsimuses, kas need asjaolud on maksuõigussuhte tekkimise, muutumise

või lõppemise aluseks ja milline on tekkinud maksuõigussuhte sisu. Käesolevas kriminaalasjas tähendab see

eeskätt vastuse andmist küsimusele, kas süüdistuses nimetatud piletimüügikäive oli tervikuna või osaliselt

maksustatav 18%-lise käibemaksumääraga. 1993. a Maksukorralduse seaduse 4. peatükk, millele linnakohtu

poolt viitamata jätmist käsitas ringkonnakohus süüdistatavate käitumisele maksuõigusliku hinnangu andmata

jätmisena, ei sätestanud maksuõigussuhte tekkimise muutumise või lõppemise aluseid, vaid määratles teatud

mõisted, mille kaudu sisustati maksuõiguserikkumiste koosseise.

17. Ehkki linnakohus leidis, et süüdistatavad ei deklareerinud piletimüügikäivet vale maksumääraga (või

vähemalt ei teinud seda tahtlikult), esitas ta põhistuse ka selle kohta, miks kohtu hinnangul ei olnud käibe

deklareerimine vale maksumääraga kuni 31. maini 2000 kehtinud KrK § 1481 redaktsiooni ühegi lõike järgi

karistatav (vt käesoleva määruse punkti 2.2). Asjaolu, et ringkonnakohus linnakohtu sellise seisukohaga ei

soostunud, leides, et käibe deklareerimine vale määraga oli kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 5 järgi, ei andnud

apellatsioonikohtule alust väita, et esimese astme kohtu otsuses puudub põhistus KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul on ringkonnakohus vääralt samastanud

KrMS § 338 p-des 2 ja 3 sätestatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Leides, et esimese

astme kohus on eksinud materiaalõiguse tõlgendamisel, ei saa ringkonnakohus apelleeritud kohtuotsusele

ette heita, et selles puudub põhistus selle kohta, miks ei kohaldanud esimese astme kohus seadust nii, nagu

ringkonnakohus seda õigeks peab. Esimese astme kohus ei saa otsust tehes ette näha ringkonnakohtu tulevast

hinnangut samas asjas ja oma põhistust lähtudes sellest üles ehitada.

18. Ringkonnakohtu määruse sisemine vastuolulisus nähtub järgnevast.

Ühelt poolt heitis ringkonnakohus linnakohtule ette seda, et viimane ei põhjendanud, miks ei olnud maksude

tasumisest kõrvalehoidumine alusetu käibemaksuvabastuse rakendamise teel aastatel 1996-1999 sel ajal

kehtinud KrK § 1481 järgi karistatav. Samas asus apellatsioonikohus aga ise seisukohale, et süüdistatavate

käitumise kvalifitseerimine KrK § 1481 lg 5 järgi eeldaks neile uue süüdistuse esitamist, kuna

süüdistatavatele ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest

kõrvalehoidumist

alusetute

maksusoodustuste rakendamise teel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et need kaks ringkonnakohtu

järeldust on teineteist välistavad. Arutas ju linnakohus kriminaalasja süüdistuse alusel, milles puudus viide

kuni 31. maini 2000 kehtinud KrK § 1481 lg-le 5 ja 1993. a MKS § 273 lg 1 p-le 12.

Ringkonnakohtu kõnealuse eksimuse põhjused peituvad kolleegiumi hinnangul väärarusaamas, nagu oleks

kriminaalasja lahendaval kohtul võimalik "tagada uue süüdistuse esitamine". Riigikohtu kriminaalkolleegium

selgitab, et sellist võimalust ei olnud ega ole kohtul ei Kriminaalmenetluse koodeksi ega Kriminaalmenetluse

seadustiku alusel, ei kriminaalasja esmakordsel ega teistkordsel arutamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku

§ 14 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja

lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Ükski seadus ei anna kriminaalasja lahendavale kohtule

õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord,

kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul vettpidava - süüdistuse

esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse

nõudega.

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et juba ringkonnakohtu määruses väljendatud seisukoht

kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus süüdistatavatele uue süüdistuse esitamise vajalikkusest

(koos otsese viitega KrK § 1481 lg-le 5 kui "õigele" kvalifikatsioonile) on vastuolus kohtumenetluse

võistlevuse, kohtu erapooletuse ja võimude lahususe põhimõtetega.

20. Eeltoodud põhjustel ei soostu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et

linnakohtu otsuses puudub põhistus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohtul puudus alus KrMS § 341

lg 2 kohaldamiseks ja kriminaalasja osaliseks saatmiseks uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Seetõttu

tühistab Riigikohus KrMS § 388 lg 4, § 362 p 2 ja § 361 p 6 alusel ringkonnakohtu määruse osas, millega

tühistati Tallinna Linnakohtu 16. mai 2005. a otsus. Kriminaalasi tuleb saata selles osas uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

21. Riigikohus ei saa rahuldada L. L., M. R. ja K. R. kaitsjate taotlust osas, milles palutakse saata

kriminaalasi ringkonnakohtule "sisuliseks otsustamiseks". Kriminaalkolleegiumil pole teoreetiliselt võimalik

käesoleva määruskaebemenetluse raames välistada, et kriminaalasja uuesti arutav ringkonnakohtu koosseis

tuvastab

mõne

sellise

-

ringkonnakohtu

28. oktoobri

2005.

a

määruses

nimetamata

-

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis annab aluse KrMS § 341 lg 2 kohaldamiseks. Seetõttu ei saa

Riigikohus ka ringkonnakohtule ette kirjutada, milline lahend tuleb teistkordses apellatsioonimenetluses

teha.

Samuti puudub Riigikohtul määruskaebemenetluses menetluslik alus rahuldada E. K. kaitsja taotlus jõustada

Tallinna Linnakohtu 16. mai 2005. a otsus.

II

22. Järgnevalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, millised on kohtu võimalused anda

hinnang L. L.-e, M. R.-le, K. R.-le ja E. K.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisaegsele

karistatavusele olukorras, kus süüdistuses kajastub nende tegude kvalifikatsioon üksnes pärast toimepanemist

jõustunud karistusseaduse redaktsioonide järgi.

23. Kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud tegude puhul ei ole kohtupraktikas rangelt järgitud

põhimõtet, mille kohaselt tulnuks tegu alati kvalifitseerida Kriminaalkoodeksi selle redaktsiooni järgi, mis

kehtis teo toimepanemise ajal. Olukorras, kus karistusseaduse uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, võis

teo kvalifitseerida ka uue redaktsiooni järgi, kontrollides eelnevalt, kas tegu oli toimepanemise ajal kuriteona

karistatav. Nii võeti kohtupraktikas omaks arusaam, et enne 1. juunit 2000. a toime pandud teo, mis vastas nii

toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-le 7 kui ka 1. juunil 2000. a jõustunud KrK § 1481 lg-le 10, võis

kvalifitseerida

viimati

nimetatud

sätte

kui

leebema

järgi

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-04 - RT III 2004, 9, 107, p 12.3;

14. aprilli 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-03 - RT III 2003, 14, 133, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-139-04 - RT III 2005, 10, 94, p 8). Samas aktsepteeris kohtupraktika ka teo

kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-03 - RT III 2004, 8,

84, p 17). Seejuures tuleb aga arvestada, et sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu

kvalifitseeriti, tuli karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (KrK § 6 lg-d 2-3; KarS

§ 5 lg-d 2-3, Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-d 2-3).

24. Põhiseaduse § 23 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks

seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Sama põhimõte on sätestatud ka KarS § 5 lg-s 1. Järelikult

kuulub küsimus süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisaegsest kvalifikatsioonist vaieldamatult

kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt

Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et EIKonv art 6 lg 3 p-d a

ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on

väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud

õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka

õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse

hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses. Samas ei

näe konventsioon inimõiguste kohtu hinnangul ette eraldi formaalseid nõudeid selle kohta, millisel viisil

tuleb süüdistatavat tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alusest informeerida. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 12.)

Nõue, et süüdistatav peab lisaks süüdistuse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele olema informeeritud ka

süüdistuse õiguslikust kvalifikatsioonist, tuleneb samuti KrMS § 154 lg 3 p-st 3 ning enne 1. juulit 2004

kehtinud KrMK § 174 lg-st 5. Viidatud sätete eesmärk oli ja on tagada süüdistatavale võimalus vaidlustada

süüdistuses kirjeldatud teo karistatavust.

25. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta

toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule (KarS § 5 lg 1), kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära

langenud alles hiljem (KarS § 5 lg 2). Seetõttu peab süüdistataval olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid

nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu

on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.

Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest,

millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui

ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla

süüdistatavale üllatuslik. Seejuures tuleb arvestada, et teo kvalifikatsioonile karistusseaduse ühe (süüdistuses

nimetamata) redaktsiooni järgi võib olla võimalik esitada vastuväiteid, mis karistusseaduse teise (süüdistuses

nimetatud) redaktsiooni kontekstis ei oleks asjakohased.

26. Arvestades eelmärgitut, samuti asjaolu, et just süüdistus määrab üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid,

peaks süüdistuses reeglina kajastuma ka kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo

kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise

karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Seeläbi antaks süüdistatavale tõhus

võimalus esitada vastuväited süüdistuses kirjeldatud teo karistatavusele mis tahes ajahetkel arvates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.

27. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et olukorras, kus süüdistuses ei kajastu teo karistatavus kõigi teo

toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse redaktsioonide järgi, puudub

kohtul igal juhul võimalus ise kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni

järgi. Siinkohal tuleb arvestada, et KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 (KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4)

annavad kohtule õiguse isiku teole süüdistuses antud õiguslikust hinnangust teatud ulatuses kõrvale kalduda.

Olukorras, kus kohus võib süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni asendada teisega, ei saa olla ka välistatud

kohtu õigus kontrollida teo karistatavust lisaks süüdistuses märgitud karistusseaduse redaktsioonile mõne

sellise redaktsiooni järgi, mis süüdistuse tekstis ei kajastu. Seejuures tuleb silmas pidada, et teo karistatavuse

kontrollimine mõne süüdistuses nimetamata seaduseredaktsiooni järgi ei saa raskendada isiku olukorda, kuna

vastavalt KarS § 5 lg-tele 2 ja 3 tuleb karistuse mõistmisel alati lähtuda isiku suhtes leebeimast

redaktsioonist.

Ka Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuse asjas nr 3-1-1-120-03 (RT III 2004, 7, 69) punktist 36

järeldub, et ehkki süüdistuses tuleks kajastada kõik asjassepuutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle

nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik

kohtumenetluse käigus kõrvaldada. Samas tuleb arvestada, et kõnealuse puuduse kõrvaldamine

kohtumenetluses on võimalik üksnes tingimusel, et süüdistatavale tagatakse tõhus võimalus vaidlustada talle

inkrimineeritava käitumise kriminaliseeritust nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast seda

muutunud karistusseaduse järgi.

28. Käesoleva otsuse punktis 11 osundatud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoha järgi ei näe EIKonv art 6

lg 3 punkt a ette eraldi formaalseid nõudeid selle kohta, millisel viisil tuleb süüdistatavat tema vastu esitatud

süüdistuse iseloomust ja alusest informeerida. Ehkki Eesti kriminaalmenetlusõiguse kohaselt tehakse selline

informatsioon isikule reeglina teatavaks süüdistuse vormis, ei sätestanud Kriminaalmenetluse koodeks ega

sätesta ka Kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu nõuet, et süüdistus peaks kajastama teo kvalifikatsiooni

kõigi karistusseaduse redaktsioonide järgi, mis on kehtinud alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni. Teatud juhtudel ei oleks see isegi põhimõtteliselt võimalik, kuna isiku käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks olevat seadust võidakse alati muuta ka pärast seda, kui isiku

suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on kohtulik uurimine lõppenud ja seega on vastavalt KrMS § 268 lg-

le 2 kadunud võimalus süüdistuse muutmiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05, p 9).

Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et süüdistatava kaitseõigust ei ole oluliselt

rikutud ka juhul, kui süüdistuses on näidatud üksnes karistusseaduse see redaktsioon, mille järgi isiku tegu

kvalifitseeritakse, kuid isikule on muul viisil tagatud teave sellest, milliste sätete järgi käsitatakse tema tegu

karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseaduse redaktsiooni(de) järgi. Selline teave peab olema

piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse vaidlustada oma teo

karistatavust mis tahes ajahetkel arvates selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.

29. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab

süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud

süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus

võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses

(vt nt Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavi?ius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002,

p-d 29-33).

30. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et arvestades süüdistatavate võimalust esitada esimese astme

kohtu õiguskäsitlusele vastuväiteid apellatsioonimenetluses, oli Tallinna Linnakohus õigustatud kontrollima

L. L.-le, M. R.-le, K. R.-le ja E. K.-le inkrimineeritavate tegude vastavust teo toimepanemise ajal kehtinud

karistusseadusele vaatamata sellele, et süüdistuses oli ekslikult jäetud kajastamata teo toimepanemisaegne

kvalifikatsioon. Seda linnakohus käesolevas kriminaalasjas ka tegi, leides, et enne 1. juunit 2000 ei olnud

käibe deklareerimine vale maksumääraga karistatav.

31. Kaaludes ringkonnakohtu võimalusi lähtuda otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses

ei ole käsitletud ja mille kohaldamisega süüdistatav seega eelnevalt arvestada ei saa, märgib Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgmist.

Ringkonnakohtu otsusega ei ole kriminaalkohtumenetlus veel lõppenud. Süüdistataval on kaitsja kaudu

võimalus esitada ringkonnakohtu õiguskäsitlusele vastuväiteid kassatsioonimenetluses. Samas saavad

sellised vastuväited puudutada üksnes ringkonnakohtu seisukohti seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel,

kuna faktilisi asjaolusid Riigikohus tuvastada ei või (KrMS § 363 lg 5). Sellest tulenevalt ei saa

ringkonnakohus asja lahendamisel lähtuda süüdistatavale üllatuslikust normist, kui selle normi

kohaldamisele oleks võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni

kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist.

Seevastu ei ole piiratud Riigikohtu pädevus kaaluda ringkonnakohtu otsusele õiguse tõlgendamise

küsimustes esitatud vastuväiteid ja viimaste põhjendatuse korral apellatsioonikohtu otsus ka tühistada (KrMS

§-d 361-362). Järelikult säilib süüdistataval selles osas efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ka

juhul, kui ringkonnakohus lähtub süüdistatava jaoks uudsest õiguskäsitlusest. Seega ei ole täielikult

välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole

käsitletud. Eelöeldu puudutab ka olukorda, kus ringkonnakohus kontrollib süüdistatava käitumise

karistatavust süüdistuses märkimata karistusseaduse redaktsiooni järgi.

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar

Peeter Vaher