3-3-1-73-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-73-05

Määruse kuupäev

22. detsember 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

OÜ Fennimark kaebus Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi

2004. a otsuse nr 61 osalise tühistamise ja uue otsuse

vastuvõtmiseks kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri

2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/634/05

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Fennimark erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada OÜ Fennimark erikaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri 2005. a määrus

haldusasjas nr 2-3/634/05 ja Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2005. a määrus haldusasjas

nr 3-1997/2004 OÜ Fennimark tühistamiskaebuse menetluse lõpetamise osas ning saata OÜ

Fennimark kaebus Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse nr 61 tühistamiseks

menetlemiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Fennimark esitas 9. jaanuaril 2004 Eesti Haigekassa Harju osakonnale taotluse Tallinna linnas

ja Harju maakonnas eriarstiabi (kroonilise neerupuudulikkuse ambulatoorne hemodialüüsravi ja

nefroloogiline konsultatsioon) osutamise rahastamiseks perioodil 1. aprill 2004 - 31. märts 2005.

Eesti Haigekassa juhatus keeldus 17. märtsi 2004. a otsusega nr 61 "Eesti Haigekassa piirkondlike

osakondade poolt läbi viidud tervishoiuteenuse osutajate valiku kinnitamine" (lisa 4 "Eesti

Haigekassa Harju osakonna lepingupartnerite valiku tulemused eriarstiabis" punkt 2) OÜ-ga

Fennimark ravi rahastamise lepingu sõlmimisest Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg 2 ja lg 4 p 1

alusel põhjusel, et kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus on tagatud

Tallinnas asuvate haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglate poolt, millest tulenevalt ei kuulutatud

välja valikut hemodialüüsi teenuse osas Tallinnas ja Harjumaal.

Otsuse p-ga 2 kohustas Eesti Haigekassa juhatus piirkondlike osakondade direktoreid teavitama

otsusest kirjalikult kõiki lepingu taotluse esitanud tervishoiuteenuse osutajaid 7 kalendripäeva jooksul

otsuse tegemisest arvates ning anda otsusest teavitamise kirjas tervishoiuteenuse osutajatele

arvamuste ja vastuväidete esitamiseks 14 kalendripäevane vastamise tähtaeg.

2. OÜ Fennimark esitas 5. augustil 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa juhatuse

17. märtsi 2004. a otsuse osaliseks tühistamiseks ja Eesti Haigekassa kohustamiseks vaadata kaebuse

esitaja taotlus uuesti läbi ning teha selle osas uus otsus. Kaebuse kohaselt tehti Eesti Haigekassa

Harju osakonna 25. märtsi 2004. a kiri nr 1-6/2579 ja Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a

otsus kaebuse esitajale teatavaks faksi teel 6. juulil 2004. Kaebuse esitaja varem nimetatud otsusest

teadlik ei olnud ning selle olemasolu ei selgunud ka kaebuse esitaja kohtumistel Eesti Haigekassa

Harju osakonna direktori Ado Viigi ja tema asetäitjaga.

3. Eesti Haigekassa leidis vastuses, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotles asja menetluse

lõpetamist. Vaidlustatud otsus saadeti kaebuse esitajale ekslikult valel aadressil 25. märtsil 2004 ja

õigel aadressil 31. märtsil 2004. Puudub alus arvata, et kaebuse esitaja nimetatud kirja kätte ei

saanud, sest 10. mail 2004 toimunud kohtumisel A. Viigiga püüdis kaebuse esitaja veenda Eesti

Haigekassat ümber otsustama. Kaebuse esitaja taotles ravi rahastamist alates 1. aprillist 2004,

mistõttu pidi talle pärast seda kuupäeva olema selge, et tema taotlust ei rahuldatud ja ta oleks pidanud

mõistliku aja jooksul astuma ise samme otsusest teadasaamiseks. Eesti Haigekassa teavitas kaebuse

esitajat vaidlustatud otsuse sisust ka 29. juuni 2004. a kirjaga nr 1-6/4635, milles märgiti kaebuse

esitajat puudutav informatsioon, sh ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumise faktiline ja

juriidiline alus. Selle kirja kättetoimetamine on võrdsustatav haldusakti kättetoimetamisega.

Eeldatavasti sai kaebuse esitaja kirja kätte posti kulgemiseks tavaliselt kuluva ajavahemiku (3

tööpäeva) jooksul, seega hiljemalt 2. juulil 2004. Seetõttu on kaebus esitatud seaduses sätestatud 30-

päevast tähtaega rikkudes.

4. Tallinna Halduskohus lõpetas 28. veebruari 2005. a määrusega haldusasja menetluse HKMS

§ 12 lg 3 alusel HKMS § 9 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Kaebuse

esitamise tähtaja ennistamist kaebaja ei taotlenud, kuigi võimalus selleks oli tal olemas.

RaKS ega Eesti Haigekassa seadus (EHS) ei reguleeri, kuidas tuleb teatavaks teha haigekassa

juhatuse otsus piirkondlike osakondade poolt läbi viidud tervishoiuteenuse osutajate valiku

kinnitamise kohta. Eesti Haigekassa Harju osakonna 25. märtsi 2004. a kiri ja Eesti Haigekassa

juhatuse 17. märtsi 2004. a otsus saadeti kaebajale lihtkirjana valel aadressil ja see ei jõudnud

adressaadini. Et 31. märtsil 2004 saadeti kaebajale otsus samuti lihtkirjana, pole võimalik selle

kättetoimetamist tõendada. Antud juhul tõendavad otsuse väljasaatmist kaebajale väljavõtted Eesti

Haigekassa dokumendihalduse programmist ja kirjade žurnaalist. Neid tõendeid ning kohtus üle

kuulatud tunnistaja A. Viigi ütlusi kaebaja hilisema käitumisega koosmõjus hinnates luges kohus

tõendatuks, et juba 10. mai 2004. a kohtumise ajal oli kaebaja teadlik sellest, et tema taotlust ei ole

rahuldatud ja lepingut temaga ei ole sõlmitud. Kohtumisel ei arutatud kaebaja 9. jaanuari 2004. a

taotlust ega antud lubadusi selle rahuldamiseks. Kohtumisel arutati võimalusi kaebajaga lepingu

sõlmimiseks edaspidi. 25. augusti 2004. a kohtumine oli 10. mail 2004 alanud arutelu jätk ning

25. augusti 2004. a kohtumise protokollis on kaebaja esindaja Heiki Murula viidanud sellele, et juba

mais toimunud kohtumisel arutati eelkõige lisahanke korraldamise ja selle alusel lepingu sõlmimise

võimalusi, mitte aga kaebaja varasema taotluse rahuldamise võimalusi. Halduskohus leidis, et puudub

alus kahelda A. Viigi antud ütluste tõepärasuses ning on usutav, et 10. mai 2004. a kohtumisel võis

aru saada, et kaebaja on vaidlustatud otsuse kätte saanud ja on teadlik temaga lepingu

mittesõlmimisest. Kaebaja ei ole väitnud, et ei ole 31. märtsil 2004 saadetud kirja kätte saanud ja ei

olnud otsusest teadlik, vaid leidis, et otsuse lihtkirjaga saatmine ei vasta HMS-s sätestatud haldusakti

kättetoimetamise viisidele ja seetõttu ei saa seda lugeda nõuetekohaselt kättetoimetatuks.

Kaebaja esitas Eesti Haigekassale taotluse eriarstiabi osutamise rahastamiseks perioodil 1. aprill 2004

- 31. märts 2005. Seega oli kaebaja teadlik sellest, et juhul, kui ravi rahastamise leping temaga

sõlmitakse, jõustub see 1. aprillil 2004. Kui kaebaja ei olnud ka 1. aprilliks 2004 kätte saanud Eesti

Haigekassa juhatuse otsust lepingu sõlmimisest keeldumise kohta, siis oli tal põhjendatult alust

arvata, et temaga on otsustatud lepingut mitte sõlmida. Kaebajale pidi olema üheselt selgunud, et on

olemas teda puudutav haldusakt, mis võib tema õigusi rikkuda. Kaebajal oli võimalik mõistliku aja

jooksul astuda ise kohaseid samme selleks, et nimetatud haldusakt temale teatavaks tehtaks.

Kaebaja väitis, et sai Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirjast esmakordselt teada, et temaga lepingu

sõlmimisest on keeldutud ja vastavasisuline teade OÜ-le Fennimark edastatud. Halduskohus leidis, et

kuivõrd nimetatud kirjas sisaldus ühene seisukoht lepingu sõlmimisest keeldumise ja selle põhjuste

kohta ning keeldumise õigusliku alusena otsene viide vaidlustatud otsusele, oli kaebajal võimalus

pärast kirja saamist koheselt pöörduda haigekassa poole otsuse kättesaamiseks, mitte oodata

17. märtsi 2004. a otsuse väljavõtte ja 25. märtsi 2004. a kirja saamiseni faksi teel. Kohus leidis, et

kaebaja ei ole ise üles näidanud vajalikku hoolsust, et võimalikult väikese viivitusega tuvastada tema

õigusi rikkuva haldusakti olemasolu ja kasutada õigeaegselt võimalust oma kaebeõiguse

teostamiseks.

5. OÜ Fennimark palus ringkonnakohtule esitatud erikaebuses tühistada halduskohtu määruse,

lugeda kaebus esitatuks tähtaegselt ning saata asi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.

Erikaebuse esitaja leidis, et ka 6. juulil 2004 temale faksi teel saadetud väljavõte Eesti Haigekassa

juhatuse 17. märtsi 2004. a otsusest oli puudulik, sest ei sisaldanud juhatuse otsuse preambulas

sisaldunud viiteid otsuse õiguslikele alustele. Sellises olukorras ei saa erikaebuse esitaja arvates

rääkida haldusakti teatavakstegemisest ja reaalse võimaluse loomisest tutvuda haldusakti sisuga.

Haigekassa 29. juuni 2004. a kiri ei ole eraldiseisvana halduskohtus vaidlustatav. Seda saab käsitada

pigem haldusakti olemasolu faktist teada andmisena, mitte haldusakti teatavakstegemise või

kättetoimetamisena. Pärast otsusest teadasaamist astus kaebaja mõistliku aja jooksul kohaseid

samme, et haldusakt temale teatavaks tehtaks, kuid vastustaja ei teinud seda korrektselt ka 6. juulil

2004 saadetud faksiga. Kaebuse esitaja 26. märtsil 2004 ega 31. märtsil 2004 saadetud kirju taotluses

märgitud aadressil kätte pole saanud. Tõendatud ei ole, et A. Viik oleks 10. mail 2004 asetleidnud

kohtumisel kaebaja esindajale andnud üle vaidlustatud haldusakti või loonud reaalse võimaluse

sellega tutvumiseks.

Vaidlustatud otsuse näol on tegemist kaebaja õigusi piirava haldusaktiga, mis tuli HMS § 62 lg 2 p 1

järgi teha adressaadile teatavaks kättetoimetamisega HMS 1. peatüki 7. jaos sätestatud korras, mida

aga tehtud ei ole. HMS on ka RaKS-s ja EHS-s ettenähtud menetluse tulemusel antavate haldusaktide

teatavakstegemise suhtes kohaldatav, sest nimetatud seadused ei näe ette asjakohaseid erireegleid.

Vaidlustamistähtaeg hakkab kulgema alles siis, kui haldusakt on adressaadile kätte toimetatud ja

haldusorgan suudab seda tõendada. Haldusakti andnud organi seaduserikkumine

kättetoimetamismenetluses toob kaasa kättetoimetamise tühisuse, millest tulenevalt ei hakka

kaebetähtaeg kulgema. Kohus ei arvestanud kaebaja väitega, et ta sai reaalse võimaluse tutvuda

vaidlustatud haldusakti sisuga alles siis, kui halduskohus edastas talle vastustaja vastuse kaebusele

koos lisadega.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium muutis 12. oktoobri 2004. a määrusega

halduskohtu määruse põhjendusi, asendades need enda põhjendustega. Muus osas jättis

ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse muutmata ja OÜ Fennimark erikaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et HKMS § 9 lg-d 1 ja 2 seovad kaebetähtaja kulgemahakkamise haldusakti

teatavakstegemisega, mida üldseadusena reguleerib HMS. Eesti Haigekassa juhatus jättis vaidlustatud

otsusega kaebaja taotluse rahuldamata ja keeldus soodustava haldusakti andmisest. HMS § 62 lg 5

järgi tuleb selline haldusakt teha kättetoimetamisega teatavaks isikule, kelle taotlus haldusakti

andmiseks jäetakse rahuldamata. Postiga kättetoimetamise korral saadetakse dokument taotluses

märgitud aadressil tähtkirjaga vastavalt HMS § 26 lg-le 1. Kui haldusorgan valib haldusakti

kättetoimetamiseks mõne muu kättetoimetamise viisi ja tekib vaidlus selle üle, kas haldusakti

adressaat on saanud kätte soodustava haldusakti andmisest keelduva haldusakti, on

tõendamiskohustus haldusorganil.

Kuigi väljavõtted Eesti Haigekassa dokumendihalduse programmist ja kirjade žurnaalist tõendavad

kirjade väljasaatmist kaebajale 25. märtsil 2004 ja 31. märtsil 2004, puuduvad asjas tõendid selle

kohta, et need kirjad oleksid kaebajani jõudnud. Kuna vaidlustatud otsust ei ole saadetud kaebajale

seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga ning kaebaja eitab lihtkirjade saamist, siis on ebaõige üksnes

tunnistaja A. Viigi ütlus tele tuginedes asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse kättesaamine

31. märtsi 2004. a kirjaga on tõendatud.

Ringkonnakohus ei jaganud kaebaja seisukohta, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja, mille

kättesaamist OÜ Fennimark on tunnistanud, ei saa käsitada haldusakti teatavakstegemisena. Kohus

leidis, et haldusakti teatavakstegemine võib tähendada ka adressaadile haldusakti kohta teabe

edastamist määral, mis võimaldab tal anda haldusaktile hinnangu otsustamaks, kas haldusaktiga

rikutakse isiku õigusi või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul edastas Eesti Haigekassa 29. juuni

2004. a kirjaga nr 1-6/4635 kaebajale Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse nr 61 kohta

teavet piisaval määral selleks, et kaebajal oleks võimalik otsustada, kas otsusega rikutakse tema

õigusi või mitte. Asjaolu, et kaebaja sai Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse väljavõtte

faksi teel kätte alles 6. juulil 2004, ei mõjuta otsuse teatavakstegemise fakti. Otsus tuleb lugeda

kaebajale teatavaks tehtuks hiljemalt 29. juunil 2004, kuigi see toimus teatavakstegemise nõudeid

rikkudes. Kuivõrd kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 29. juunil 2004, siis oli kaebuse

esitamise viimane päev 29. juuli 2004. Halduskohus järeldas õigesti, et OÜ Fennimark esitas

5. augustil 2004 (postitempli kuupäev) tühistamis- ja kohustamisnõude pärast HKMS § 9 lg-tes 1 ja 2

sätestatud tähtaega ning ta ei ole taotlenud kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Asjas menetluse

lõpetamine HKMS § 12 lg 3 alusel oli põhjendatud.

Lisaks osundas ringkonnakohus asjaolule, et juba erikaebuse esitamise ajaks oli kaebuses esitatud

kohustamisnõude rahuldamine muutunud praktiliselt võimatuks, sest kaebaja taotles Eesti

Haigekassalt ravi rahastamise lepingu sõlmimist perioodiks 1. aprill 2004 kuni 31. märts 2005.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. OÜ Fennimark esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri 2005. a määruse

peale erikaebuse Riigikohtule taotlusega tühistada määrus osas, milles ringkonnakohus leidis, et

halduskohus lõpetas kaebetähtaja möödalaskmise tõttu õigesti Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi

2004. a otsuse osalise tühistamise taotluse menetluse, ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese

astme kohtule. Erikaebuse esitaja leiab, et haldusakti teatavakstegemise (kättetoimetamise) eest

vastutab akti andnud haldusorgan ise ja puudused akti teatavakstegemisel ei saa tuua kaasa

negatiivseid tagajärgi haldusakti adressaadi jaoks.

Ringkonnakohus ei ole vastanud erikaebuse esitaja väitele, et pärast vastustaja 29. juuni 2004. a kirja

kättesaamist ja sellest haldusakti olemasolust teada saamist astus ta mõistliku aja jooksul samme, et

haldusakt temale teatavaks tehtaks. Samas on ringkonnakohus jätnud tuvastamata asjaolu, millal

kaebuse esitaja Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja kätte sai. 29. juuni 2004 on kirja koostamise,

kuid mitte selle kättesaamise päevaks. Vastustaja on ise halduskohtule esitatud vastuses märkinud, et

eeldatavasti võis kirja posti teel kohalejõudmiseks kuluda kuni 3 tööpäeva.

Ringkonnakohus ei ole vajaliku põhjalikkusega võrrelnud vastustaja 29. juuni 2004. a kirja ja 6. juulil

2004 faksi teel saadud haldusakti väljavõtte sisu. Erikaebuse esitaja leiab, et kiri ei olnud piisavalt

informatiivne, et vaidlustada seaduse nõuete kohaselt teatavaks tegemata haldusakti. Haldusakti

vaidlustamise tähtaeg ei saanud kulgema hakata vastustaja kirjast. Ringkonnakohus võrdsustas

29. juuni 2004. a kirja sisuliselt haldusakti endaga, kuid uurimispõhimõtet rikkudes jättis tuvastamata

selle, kas kirjas olid toodud kõik vajalikud viited haldusakti andmise faktilisele ja õiguslikule alusele

ning vaidlustamise korrale. Erikaebuse esitaja leiab, et sai reaalse võimaluse tutvuda haldusaktiga

alles siis, kui Eesti Haigekassa esitas selle Tallinna Halduskohtule ja halduskohus akti seejärel temale

kätte toimetas, mistõttu ei olnud kaebuse esitamise ajaks möödunud HKMS § 9 lg-s 1 sätestatud

tähtaeg ja kaebetähtaja ennistamist polnud tarvilik taotleda.

8. Eesti Haigekassa vaidleb kirjalikus vastuses erikaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Vastustaja leiab, et ei ole rikkunud HMS-s

sätestatud haldusakti teatavakstegemise nõudeid, sest vaidlustatud Eesti Haigekassa haldusakt ei

piiranud kaebuse esitaja õigusi ja selle puhul ei olnud nõutav teatavakstegemine kättetoimetamise

teel. Eesti Haigekassal ei ole vastavalt RaKS § 36 lg-le 2 kohustust sõlmida rahastamise lepinguid

kõigi tervishoiuteenuse osutajatega, samuti ei ole tervishoiuteenuse osutajal õigust nõuda endaga

rahastamise lepingu sõlmimist. Seega ei saa otsust, millega keeldutakse rahastamise lepingu

sõlmimisest põhjusel, et teenuse osutamiseks vajadus lihtsalt puudub, pidada isiku õigusi rikkuvaks

või piiravaks haldusaktiks. Eesti Haigekassale ravi rahastamiseks taotluse esitanud isikute otsusest

teavitamine kirjalikus vormis koos otsuse väljavõtte edastamisega on Eesti Haigekassa senises

praktikas olnud tavaline. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kuigi tõendatud ei ole Eesti

Haigekassa 25. ja 31. märtsi 2004. a kirjade adressaadini jõudmine, on tuvastatud 29. juuni 2004. a

kirja kättesaamine OÜ Fennimark poolt. Nimetatud kirjas toodi ära kogu vaidlusaluses otsuses

erikaebuse esitajat puudutav informatsioon, sh ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumise

faktiline ja juriidiline alus. Sellega tehti Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsus erikaebuse

esitajale üheselt mõistetavalt teatavaks ja tal oli piisavalt informatsiooni otsuse vaidlustamiseks.

Erikaebuse esitaja sai 29. juuni 2004. a kirja kätte hiljemalt posti tavaliseks kulgemiseks kuluva 3

tööpäeva jooksul, s.t 2. juulil 2004. Tühistamiskaebuse esitamiseks ettenähtud 30-päevane tähtaeg

möödus sellisel juhul hiljemalt 1. augustil 2004.

Kuigi ringkonnakohus tuvastas, et vaidlustatud haldusakt tehti erikaebuse esitajale teatavaks 29. juuni

2004. a kirjaga, oli erikaebuse esitaja tegelikkuses Eesti Haigekassa juhatuse otsusest teadlik juba

hiljemalt 1. aprillil 2004 ning seda selgitati temale ka 10. mail 2004 toimunud kohtumisel. Vastavalt

väljakujunenud kohtupraktikale peab isik, kellel on kahtlus, et tema õigusi puudutav haldusakt on

välja antud, ka ise selleks samme astuma, et talle haldusakt teatavaks tehtaks. Ringkonnakohus ei ole

rikkunud uurimispõhimõtet sellega, et ei selgitanud välja, millal täpselt Eesti Haigekassa 29. juuni

2004. a kiri adressaadini jõudis. Erikaebuse esitaja ei ole menetluses vastu vaielnud vastustaja

eeldusele, et 29. juuni 2004. a kirja sai OÜ Fennimark kätte hiljemalt 2. juulil 2004. Selle Eesti

Haigekassa eeldusega nõustus ka ringkonnakohus.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Erikaebuses ei vaidlustata ringkonnakohtu määrust osas, mis puudutas esitatud kohustamiskaebuse

menetluse lõpetamist. Erikaebuse esitaja ei sea kahtluse alla ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid, et

Eesti Haigekassa poolt 26. märtsil 2004 ja 31. märtsil 2004 välja saadetud kirju OÜ Fennimark kätte

ei saanud ning ei teadnud vaidlustatud otsusest enne 29. juuni 2004. a kirja kättesaamist. Küll aga on

vaidlus selle üle, millal OÜ Fennimark tegelikult vastustaja 29. juuni 2004. a dateeringuga kirja kätte

sai ning kas selle kirjaga saab lugeda vaidlustatud otsuse temale teatavaks tehtuks.

10. HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva

jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 62 lg 5 kohaselt

tehakse isikule, kelle taotlus haldusakti andmiseks jäetakse rahuldamata, haldusakti andmisest

keeldumine teatavaks kättetoimetamisega. HMS § 26 lg 1 kohaselt dokumendi postiga

kättetoimetamise korral saadetakse dokument menetlusosalisele taotluses märgitud aadressil

tähtkirjaga. Seaduses või määruses sätestatud juhtudel võib dokumendi kätte toimetada lihtkirjaga või

väljastusteatega tähtkirjaga.

RaKS ega EHS Eesti Haigekassa haldusaktide teatavakstegemise korda ei reguleeri. RaKS ei sisalda

ka üldviidet Haldusmenetluse seaduse kohaldamisele selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele.

Samas näeb RaKS § 35 lg 2 ette, et ravi rahastamise leping on haldusleping ja sellele kohaldatakse

HMS 7. peatüki sätteid RaKS-s sätestatud erisusi arvestades.

Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt märkinud, et eriseaduses ettenähtud haldusmenetluses

HMS kohaldamisele viitamata jätmisel tuleb HMS regulatsiooni siiski kohaldada, kui eriseadus ei

reguleeri menetlust HMS-ga võrreldava mahu, tiheduse ja detailsusastmega ega taga isikule HMS-ga

võrreldavat menetluslikku õiguskaitset (vt nt RKHK 4. aprilli 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-

32-03, p 12). Seetõttu tuleb ka RaKS alusel läbiviidavas haldusmenetluses antavate haldusaktide

teatavakstegemisel lähtuda HMS nõuetest (vt ka RKHK 5. mai 2005. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-

12-05, p-d 10, 11).

11. Käesoleval juhul esitas OÜ Fennimark Eesti Haigekassale taotluse soodustava haldusakti

andmiseks (otsus sõlmida temaga ravi rahastamise leping taotletud perioodiks). Eesti Haigekassa

juhatus jättis 17. märtsi 2004. a otsusega taotluse rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium märgib,

et see haldusakt tuli HMS § 62 lg 5 kohaselt teha taotlejale kättetoimetamisega teatavaks HMS

1. peatüki 7. jaos sätestatud korras. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud korras Eesti

Haigekassa juhatuse otsust teatavaks tehtud ei ole. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et

vaidlustatud haldusakti puhul ei olnud nõutav teatavakstegemine kättetoimetamisega.

12. Ringkonnakohus leidis, et Eesti Haigekassa 25. märtsi 2004. a kirja (välja saadetud 26. märtsil

2004) ja 31. märtsil 2004 välja saadetud kirja kättesaamine OÜ Fennimark poolt ei ole tõendatud. OÜ

Fennimark esitas 9. jaanuaril 2004 Eesti Haigekassale avalduse eriarstiabi osutamise rahastamiseks

perioodil 1. aprill 2004 kuni 31. märts 2005. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja taotluse alusel

1. aprilliks 2004 temaga ravi rahastamise lepingut ei olnud sõlmitud, pidi OÜ-le Fennimark olema

pärast seda tähtpäeva üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt, mis võib tema

õigusi rikkuda. Kaebajal oli mõistliku aja jooksul võimalik astuda ise samme selleks, et nimetatud

haldusakt temale teatavaks tehtaks. Kaebuse esitaja seda ei teinud. Ringkonnakohus halduskohtu

määruse selle osa kohta hinnangut ei andnud. Pooled on kohtumenetluses vaielnud selle üle, kas OÜ

Fennimark esindajatel võis kohtumistel Eesti Haigekassa esindajatega jääda arusaamatuks, et nende

taotluse rahuldamisest on keeldutud ning kas taotlejal oli alust loota, et vastustaja otsib endiselt

võimalusi taotluse rahuldamiseks. Kohtud ei ole tuvastanud, et haldusorgan oleks kaebajat eksitanud

lubadustega anda taotletud sisuga haldusakt tulevikus. Tuvastatud ei ole ka vastupidist.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud nimetatud küsimuste osas

seisukoha võtma. Kuivõrd erikaebuses ei ole aga kohtumäärust vastavas osas vaidlustatud, siis

kolleegium seda küsimust rohkem ei käsitle.

13. Erikaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus jättis tuvastamata, millal OÜ Fennimark Eesti

Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja tegelikult kätte sai, ja sidus kaebetähtaja kulgemahakkamise hetke

ebaõigesti kirja koostamise, mitte aga selle kättesaamise päevaga. Erikaebuse esitaja viitab, et ka

vastustaja on eeldanud, et kirja kohalejõudmiseks kulus 3 tööpäeva. Eesti Haigekassa märgib vastuses

erikaebusele, et võib tõepoolest eeldada, et kiri jõudis adressaadini hiljemalt 2. juulil 2004 ning

sellest päevast tuleks hakata arvestama kaebuse esitamise tähtaega. Vastustaja leiab, et selle

mõttekäiguga nõustus ka ringkonnakohus.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub erikaebuse esitajaga selles, et sidudes kaebuse esitamise tähtaja

29. juuni 2004. a kirjaga, pidanuks ringkonnakohus tuvastama ka selle lihtkirja adressaadini jõudmise

aja. Nõustuda ei saa vastustaja arvamusega, et ringkonnakohus lähtus Eesti Haigekassa selgitustest

kirja kohalejõudmise osas, sest ringkonnakohus on kaebetähtaja viimaseks päevaks lugenud 29. juuli

2004. Samas ei ole kaebuse esitaja kohtumenetluses kordagi seadnud kahtluse alla vastustaja

arvamust, et hiljemalt 2. juuliks 2004 oli kaebuse esitaja vastustaja 29. juuni 2004. a kirja kätte

saanud. Seetõttu puudub asjas vaidlus selle üle, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja OÜ

Fennimark poolt kättesaamise päevaks tuleb lugeda 2. juuli 2004.

14. Ringkonnakohus leidis vaidlustatud määruses, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja tuleb

käsitada vaidlustatud Eesti Haigekassa juhatuse otsuse OÜ-le Fennimark teatavaks tegemisena, sest

sellega edastas vastustaja kaebuse esitajale otsuse kohta teavet piisaval määral selleks, et kaebuse

esitajal oleks võimalik otsustada, kas akt rikub tema õigusi või mitte.

Riigikohtu halduskolleegium möönab, et haldusakti teatavakstegemiseks ei ole alati nõutav selle

adressaadile tervikuna saatmine. Kolleegium on ka varem leidnud, et haldusakti teatavakstegemine

tähendab adressaadile haldusakti kohta teabe edastamist, kusjuures teatavakstegemise viis peab

võimaldama haldusaktile igakülgse hinnangu andmist, otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse isiku

õigusi või mitte (vt RKHK 3. märtsi 2004. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-04, p 13). See kehtib

eelkõige juhtudel, mil õigusaktid näevad ette haldusakti teatavakstegemise vabas vormis, kuid

mõningatel juhtudel ka nende haldusaktide puhul, mis seaduse või määruse kohaselt tuleb teha

teatavaks kättetoimetamisega. Haldusmenetluse seadus näeb haldusakti adressaadile kättetoimetamise

kohustusliku haldusakti teatavakstegemise viisina ette nende aktide puhul, mis on adressaadi jaoks

negatiivse toimega (HMS § 62 lg 2, lg 5). Neil juhtudel esineb eriti suur võimalus, et adressaat soovib

haldusakti vaidlustada ning tarvilik on anda talle võimalikult täpset ja ammendavat teavet akti sisu

kohta. Haldusaktiga tutvumata ei ole üldjuhul võimalik otsustada haldusakti sisu- ja vorminõuete

(HMS §-d 55-57) järgimise üle, samuti haldusakti andja otsustuspädevuse üle. See tähendab, et

haldusakti tekstiga tutvumata ei saa adressaat sageli anda hinnangut haldusakti õiguspärasusele ega

otsustada selle vaidlustamise vajaduse üle.

Menetlusosaliste õiguste tõhusa kaitse huvides tuleb juhul, kui seadus või määrus nõuab haldusakti

kättetoimetamist, edastada adressaadile ühel HMS § 25 lg-s 1 nimetatud viisil haldusakti originaal

või selle ametlikult kinnitatud koopia. Üldjuhul tuleb adressaadile kätte toimetada haldusakti

terviktekst. Kui paljude isikute õigusi ja kohustusi reguleeritakse ühes haldusaktis, võib igale

adressaadile kätte toimetada ka väljavõtte üksnes teda puudutava osaga. Väljavõttes peavad

sisalduma muuhulgas haldusakti rekvisiidid, sissejuhatus ja resolutsioon, samuti märge selle kohta,

kuidas on võimalik tutvuda haldusaktiga tervikuna (arvestades sealjuures võimalikke

juurdepääsupiiranguid teisi isikuid puudutavatele andmetele). Haldusakti tervikteksti ja selle lisade

kättetoimetamise nõudest võib põhjendatud juhtudel kõrvale kalduda ka olukorras, kus haldusakt või

selle lisad on sedavõrd mahukad või suuremõõtmelised, et nende adressaadile kättetoimetamine oleks

haldusakti andja jaoks ebamõistlikult koormav. Sellist otsustust ei tohi aga hea halduse põhimõtet

silmas pidades (vt ka HMS § 5 lg 2) teha kergekäeliselt, sest see paneb adressaadile kohustuse astuda

täiendavalt omapoolseid samme haldusaktiga tutvumiseks.

15. Ringkonnakohus luges käesolevas asjas Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsuse OÜ-

le Fennimark teatavaks tehtuks Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirjaga. Kirjas viitas Eesti

Haigekassa, et vastavalt RaKS § 36 lg-le 2 ei ole ta kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut

kõigi tervishoiuteenuse osutajatega ning ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamisel hindab

haigekassa RaKS §-s 36 sätestatud tingimusi. Eesti Haigekassa ei kuulutanud välja valikut

ambulatoorse eriarstiabi erialal nefroloogia osas, sest nefroloogia teenuse osas on Eesti Haigekassa

Harju piirkonnas teenuse kättesaadavus statsionaarse teenusena tagatud ning seda silmas pidades on

Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsusega nr 61 keeldutud OÜ-ga Fennimark lepingu

sõlmimisest. Lisaks viitas Eesti Haigekassa, et OÜ-d Fennimark informeeriti temaga ravi rahastamise

lepingu taotletud aastal sõlmimata jätmisest Eesti Haigekassa Harju osakonna 25. märtsi 2004. a

kirjaga, millele oli lisatud väljavõte Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a otsusest, milles

keeldumist põhjendati. Ringkonnakohtu arvates edastas Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirjaga

OÜ-le Fennimark haldusakti kohta teavet piisaval määral, võimaldamaks adressaadil hinnata, kas

haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte.

16. Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu käsitlusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et

käesoleval juhul ei olnud Eesti Haigekassal objektiivset takistust toimetada adressaadile kätte

vaidlusalune otsus (kahel leheküljel) ühes selle kaebajat puudutava lisaga (lisa 4) või konkreetselt

kaebaja kohta käiva väljavõttega nimetatud lisast. Halduskohtus vaidlustatud Eesti Haigekassa

juhatuse otsus ei ole sellise mahu ja laadiga haldusakt, mille seaduses sätestatud korras

kättetoimetamine olnuks haigekassa jaoks ebamõistlikult koormav. Kaebuse esitaja tegutses õigesti,

astudes pärast 29. juuni 2004. a kirjast 17. märtsi 2004. a otsuse olemasolust teada saades

omapoolseid samme, et haldusakt temale teatavaks tehtaks. Vaidlustatud otsuse olemasolust sai OÜ

Fennimark teada 2. juulil 2004 ning Eesti Haigekassa edastas talle 25. märtsi 2004. a kirja ja

väljavõtte otsusest faksi teel 6. juulil 2004, seega tuleb 5. augustil 2004 esitatud kaebus lugeda

tähtaegseks.

17. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kiri ei asendanud ka

sisuliselt haldusakti kättetoimetamist. Kirjast puudus haldusakti endaga võrreldes eelkõige mitmed

viited akti õiguslikele alustele (otsuse preambulas sisalduvad viited, lisas 4 OÜ Fennimark taotluse

rahuldamata jätmise põhjenduses märgitud viide RaKS § 36 lg 4 p-le 1) ja vaidlustamisviide. Kuigi

keeldumise põhjused olid kirjas esitatud täielikult, võis nende lühidus ja üldsõnalisus anda

adressaadile põhjust arvata, et tegemist on vaid haldusakti põhjenduste kokkuvõttega ning täpsema

ülevaate saamiseks on vajalik otsuse teksti väljanõudmine. Halduskolleegiumi hinnangul on loetletud

puudused sellised, mis ei võimalda võrdsustada Eesti Haigekassa 29. juuni 2004. a kirja vaidlustatud

otsuse kättetoimetamisega.

18. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi 2004. a

otsus tehti adressaadile teatavaks 6. juulil 2004, kuigi otsuse teatavakstegemine toimus seaduse

nõudeid rikkudes. Samas ei ole see takistanud OÜ Fennimark poolt halduskohtule kaebuse esitamist,

mistõttu tuleb 6. juuli teatavakstegemine lugeda piisavaks.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asja materjalide kohaselt ei olnud erikaebuse esitajal takistust

nõuda mõistliku aja jooksul pärast faksi teel haldusakti väljavõtte saamist Eesti Haigekassalt

tutvumiseks välja vaidlustatud otsuse terviktekst. Halduskolleegium on ka varem leidnud, et kui

haldusakti ei ole isikule küll teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil üheselt selge, et on olemas

mingi teda puudutav haldusakt, mis võib rikkuda tema õigusi, peab isik ise astuma mõistliku aja

jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHK 21. detsembri 2000. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-00, p 2; 1. oktoobri 2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-02, p 11;

8. oktoobri 2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-56-02, p 9). Sellest tulenevalt ei oma asja

lahendamisel tähtsust erikaebuse esitaja viide asjaolule, et Eesti Haigekassa juhatuse 17. märtsi

2004. a otsuse sai ta tervikuna kätte alles pärast selle halduskohtu poolt temale edastamist kaebusele

esitatud vastuse lisana.

19. Eeltoodu alusel rahuldab Riigikohtu halduskolleegium OÜ Fennimark erikaebuse ja tühistab

HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel kohtute määrused tühistamiskaebuse menetluse lõpetamist puudutavas

osas ning saadab vaidlustatud otsuse tühistamise kaebuse menetlemiseks Tallinna Halduskohtule.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann