3-3-1-69-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-69-05

Otsuse kuupäev

22. detsember 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS Haltransa kaebus Keskkonnaministeeriumi toimingu (kirja)

peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. septembri

2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/208/05

Menetluse alus Riigikohtus

AS Haltransa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

24. november 2005

Kohtuistungil osalenud isikud

AS Haltransa esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Keskkonnaministeeriumi esindaja vandeadvokaat Ain Alvin

RESOLUTSIOON

Jätta AS Haltransa kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. septembri 2005. a otsuse haldusasjas

nr 2-3/208/05 põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Mõista AS-lt Haltransa Keskkonnaministeeriumi kasuks välja õigusabikulu 5000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vastuseks AS Haltransa 30. jaanuari 2004. a teabenõudele väljastas Keskkonnaministeerium

koopia ministeeriumi kantsleri allkirjastatud 31. detsembri 2003. a kirjast nr 11-17-5/10581. Selles

kirjas teatas Keskkonnaministeerium vastuseks AS Lahesuu Sadam taotlusele kooskõlastada ujuvdoki

paigaldamise projekt, et "juhul, kui ei toimu veekogu süvendamist, veekogu põhja pinnase

paigaldamist, ei uputata tahkeid aineid veekogusse ja vee kasutamisel ei muudeta vee füüsikalisi,

keemilisi ja bioloogilisi omadusi, ei pea Keskkonnaministeerium vajalikuks vee erikasutusloa

väljastamist ujuvdoki paigaldamiseks Paljassaare sadamas."

2. AS Haltransa esitas 27. veebruaril 2004 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Leides, et

Keskkonnaministeeriumi 31. detsembri 2003. a kirja nr 11-17-5/10581 puhul on sisuliselt tegemist

otsusega kooskõlastada ujuvdoki paigaldamise projekt, palus ta nimetatud otsus tühistada. Kaebuse

kohaselt nähtus Keskkonnaministeeriumi ja AS Lahesuu Sadam vahelisest varasemast

kirjavahetusest, et ministeerium pidas ujuvdoki paigaldamiseks vajalikuks vee erikasutusloa andmist

ja palus AS-l Lahesuu Sadam esitada sellekohased dokumendid. Keskkonnaministeeriumi

vaidlustatud otsusega on välistatud vee erikasutusloa andmiseks avatud menetluse toimumine, mille

käigus huvitatud isikud saanuks esitada oma vastuväiteid. AS-le Haltransa kuulub sadama piirkonnas

asuval krundil hoonestusõigus. Ujuvdoki paigaldamist ei ole kinnistu ega hoonestusõiguse omanikega

kooskõlastatud. Ujuvdokk on kaebaja hinnangul paigutatud kaebajale kuuluvate hüdrorajatiste külge

ja takistab mereäärse kinnistu omaniku reaalset väljapääsu veekogule.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 21. aprilli 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-1108/2004 AS

Haltransa kaebuse. Leides, et vaidlustatud ei ole haldusakti, vaid toimingut, käsitas kohus kaebust

tuvastamis- ja. kohustamiskaebusena ning tunnistas toimingu (kirja) õigusvastaseks ja tegi

Keskkonnaministeeriumile ettekirjutuse haldusakti andmiseks. Kohtu hinnangul võimaldab varasem

menetlus arvata, et tegemist oli vee erikasutusloa menetlusega. Keskkonnaministeeriumi ja AS

Lahesuu Sadam vahelises asjaajamises oli osundatud vee erikasutusloa taotlemise ja andmise sätetele.

Vee erikasutusloa menetluses oleks tulnud järgida avatud menetluse sätteid. Asjast ei nähtu, et vee

erikasutusloa menetlust oleks lõpetatud või taotlust läbivaatamatult tagastatud. Kuigi ministeeriumi

kantsleri kirjas esitatud seisukohad on sisuliselt õiged, ei ole seaduslik vee erikasutusloa menetluse

lõpetamine kirjaga. Kohus pidas vastustaja toimingut seetõttu õigusvastaseks ja kohustas

ministeeriumi andmata jäetud haldusakti välja andma.

4. Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus. Apellant leidis,

et tema 31. detsembri 2003. a kiri nr 11-17-5/10581 ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid ega saa

seetõttu rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Tegemist on informatiivse kirjaga.

Halduskohus on ebaõigesti kohustanud haldusorganit välja andma haldusakti, mille andmise

kohustust ei ole tekkinud. Vee erikasutusloa taotlemine ja selle taotluse menetlemine toimub

seadusega sätestatud menetluskorras. AS Lahesuu Sadam ei olnud esitanud vastavat taotlust ja

ministeerium ise ei saanud sellist menetlust algatada. Keskkonnaministeerium ei ole vaidlustatud

kirjaga andnud vee erikasutusluba ega kinnitust kolmandale isikule, et vee erikasutusluba pole vaja.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 12. septembri 2005. a otsusega

halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jäeti AS Haltransa kaebus rahuldamata. Samuti

mõisteti AS-lt Haltransa Keskkonnaministeeriumi kasuks välja õigusabikulu 14 376 krooni ja 33

senti. Ringkonnakohus leidis:

1) asjas kogutud tõendid ei kinnita, et AS Lahesuu Sadam oleks esitanud Keskkonnaministeeriumile

taotluse vee erikasutusloa saamiseks. Ta oli taotlenud tehniliste tingimuste väljastamist ja

projektdokumentatsiooni kooskõlastamist, mis pole aga Keskkonnaministeeriumi pädevuses;

2) isegi kui oleks esitatud vee erikasutusloa taotlus, ei oleks menetluse algfaasis olnud võimalik

kaebaja õiguste rikkumine. Menetluse lõpule viimist saab taotleda ainult taotluse esitaja;

3) ujuvdoki paigaldamine võib olla tegevus, mis eeldab vee erikasutusloa olemasolu, kuid esitatud

taotlused pole tõlgendatavad vee erikasutusloa taotlustena. Erikasutuloa menetlus algab taotluse

esitamisega. Haldusmenetlus polnud käesoleval juhul alanud ja kaebaja kui võimaliku

menetlusosalise õigusi polnud võimalik rikkuda;

4) vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi kiri ei saa kaebuse esitaja õigusi rikkuda, kuna sellest ei saa

järeldada, et Keskkonnaministeerium oleks andnud loa ujuvdoki paigaldamiseks;

5) ujuvdokk tegutseb Keskkonnaministeeriumi poolt Netman Ships Repair OÜ-le väljastatud vee

erikasutusloa nr L.VL.-25394 alusel. Seda luba ei ole AS Haltransa vaidlustanud ning ta ei osalenud

ka selle erikasutusloa andmiseks toimunud avatud menetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. AS Haltransa kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses märgitakse järgmist:

1) vaidlust ei ole selle üle, et Keskkonnaministeeriumi 31. detsembri 2003. a kirja alusel paigaldas

AS Lahesuu Sadam ujuvdoki;

2) kassaator on jätkuvalt seisukohal, et ujuvdoki paigaldamine nõuab vee erikasutusluba.

Keskkonnaministeerium ei saa anda vastupidist kirjalikku seisukohta;

3) Keskkonnaministeeriumi pädevuses on kooskõlastada vee erikasutusloa taotlusi merel. Ujuvdokki

ei oleks paigaldatud, kui Keskkonnaministeerium poleks vaidlustatud kirja väljastanud;

4) Keskkonnaministeerium teatas AS-le Lahesuu Sadam 17. septembril 2003, et ujuvdoki

paigaldamiseks tehniliste tingimuste väljastamiseks ja edasise ekspluateerimise projekti

väljatöötamiseks oli vajalik esitada Veeseaduse § 9 lg 4 ja Keskkonnaministri 26. märtsi 2002. a

määruse nr 18 §-de 5 ja 8 kohane keskkonnamemorandum;

5) avamerel paikneva laevaremonditehase (ujuvdokk) paigaldamine nõuab olemuselt sarnast

menetlust planeerimismenetlusega. Läbi tuleb viia avatud menetlus, kuhu kaasatakse merega

piirnevate maa-alade omanikud ja neid tuleb intensiivselt teavitada;

6) ringkonnakohus tuvastas asjaolud, mida halduskohtus toimunud menetluse ajal veel ei

eksisteerinud, (s.t ujuvdokk tegutseb Keskkonnaministeeriumi poolt Netman Ships Repair OÜ-le

väljastatud vee erikasutusloa alusel). AS Haltransa esitas kaebuse, kuna ei nõustunud ujuvdoki

paigaldamisega Paljassaare lahte. Keskkonnaministeerium, olles ise vaidluses protsessiosaline, ei

informeerinud kohut ega protsessiosalisi, et käimas on menetlus vee erikasutusloa väljastamiseks,

kuid järgmisel päeval pärast halduskohtu otsust väljastati erikasutusluba isikule, kelle olemasolu ja

seotus dokiga ei olnud kaebuse esitajale teada.

7. Keskkonnaministeeriumi kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaebuse esitaja on vaidlustanud informatiivset kirja, mis ei saanud

rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Keskkonnaministeerium selgitas 17. septembri ja 31. detsembri

2003. a kirjades AS-le Lahesuu Sadam, millistel juhtudel tuleks taotlus vee erikasutusloa saamiseks

esitada ja millal mitte. Vee erikasutusloa menetlust ei ole toimunud, mistõttu ei olnud ka võimalik

kassaatori õiguste rikkumine sellises menetluses. Väär ja kohut eksitav on kassaatori väide, et

vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi kirja alusel paigaldas AS Lahesuu Sadam ujuvdoki Paljassaare

lahte.

8. Keskkonnainspektsioon kui arvamuse andmiseks kaasatud isik leiab kirjalikus arvamuses, et

kui ei esine VeeS § 8 lg-s 2 esitatud asjaolusid, ei ole ujuvdoki paigaldamisel vee erikasutusluba vaja.

Kui ujuvdoki paigaldamisel toimub veekogu süvendamine või veekogu põhja pinnase paigaldamine,

uputatakse tahkeid aineid veekogusse või vee kasutamisel muudetakse vee füüsikalisi või keemilisi

või veekogu bioloogilisi omadusi, on tegemist vee erikasutusega. Arvamuses märgiti ka, et

ujuvdokkide ehk teisaldatavate ujuvvahendite üle teostab meresõidualast tehnilist järelevalvet

Veeteede Amet tulenevalt Meresõiduohutuse seadusest (MSOS). See seadus sätestab veesõidukite

merekõlblikkuse ja sõidukõlblikkuse nõuded. MSOS § 17 lg 1 kohaselt väljastab Veeteede Amet

merekõlblikkuse tunnistuse ning § 3 lg 2 kohaselt mõõtekirja.

9. Veeteede Amet arvamuse andmiseks kaastaud isikuna märgib kirjalikus arvamuses, et teostab

ujuvdokkide üle üksnes meresõiduohutusealast tehnilist järelevalvet. Ujuvdokk on teisaldatav

ujuvvahend, veesõiduk, millele kohaldatakse samasuguseid meresõiduohutuse alaseid üldnõudeid

nagu laevadele ning erinõuded puuduvad. Ujuvdokile peab olema väljastatud merekõlblikkuse

tunnistus (MSOS § 16-17) ja mõõtekiri (MSOS § 3 lg 2). Veeteede Amet selgitab ka, et ujuvdokki ei

ühendata merepõhjaga püsivalt, vaid ta on oma omadustelt ujuv asi, mis jäetakse ankrusse seisma

sadama valdajaga kokkulepitud kohas akvatooriumil. Ujuvdokist tingitud laevaliikluse ohutuse eest

sadama akvatooriumil vastutab sadama valdaja.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. AS Haltransa on vaidlustanud Keskkonnaministeeriumi toimingu (kirja), soovides seeläbi kaitsta

enda õigusi, mis väidetavalt seonduvad vee erikasutusloa andmise menetlusega Paljassaare lahte

ujuvdoki paigaldamisega. Kohtud on esitatud kaebust käsitlenud tuvastamis- ja

kohustamiskaebusena.

Kassaator eristab vee erikasutusloa vajalikkuse seisukohalt ujuvdoki paigaldamist ja selle kasutamist.

Vaidlust ei ole selles, et OÜ-le Netman Ships Repair on väljastatud vee erikasutusluba Paljassaare

sadamas asuval vaidlusalusel ujuvdokil laevade remontimiseks. Kassaator on soovinud oma

seisukohti ja vastuväiteid esitada aga avatud menetluses seoses ujuvdoki paigaldamisega. Ta on

arvamusel, et ka ujuvdoki paigaldamiseks merre on vajalik vee erikasutusluba ja et vastav menetlus

Keskkonnaministeeriumis ka tegelikult toimus. Kassaator on veendunud, et just vaidlustatud

Keskkonnaministeeriumi kiri võimaldas ujuvdoki paigaldamise ilma vee erikasutusloata ning ilma

huvitatud isikuid (sh mereäärsel kinnistul hoonestusõigust omavat kassaatorit) kaasamata ja tema

huve arvestamata.

11. VeeS § 6 lg 1 kohaselt toimub vee ja veekogu kasutamine avaliku kasutamisena või erikasutusena.

Vastavalt VeeS § 6 lg-le 2 on veekogu avalik kasutamine veekogu kasutamine igaühe poolt ilma

veekogu seisundit mõjutavate ehitiste või tehnovahenditeta vastavalt sama seaduse paragrahvile 7.

VeeS § 7 lg 1 sätestab, et veekogu avalik kasutamine on veevõtt, suplemine, veesport, veel ja jääl

liikumine ja kalapüük seaduses sätestatud ulatuses.

Vee erikasutus on VeeS § 6 lg 3 kohaselt vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit

mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega vastavalt VeeS §-le 8. VeeS § 8 lg-s 2 sätestatakse,

millistel juhtudel vee erikasutusluba on vajalik.

12. Vastavalt VeeS § 9 lg-le 5 annab vee erikasutusloa merel Keskkonnaministeerium, välja arvatud

juhul, kui merre juhitakse heitvett või teisi saastavaid aineid. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vee

erikasutusloa taotlemist ja taotluse menetlemist sellises korras, nagu sätestavad Veeseaduse §-d 9 ja

91 ning keskkonnaministri 26. märtsi 2002. a määrusega nr 18 kinnitatud "Vee erikasutusloa ja ajutise

vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike

materjalide loetelu ja loa vormid" (edaspidi Kord), ei ole toimunud.

Kassaatori ja halduskohtu hinnangul on hoolimata vorminõuete ja menetlusnormide ignoreerimisest

Keskkonnaministeeriumis siiski toimunud AS Lahesuu Sadam initsiatiivil vee erikasutusloa taotluse

menetlus Paljassaare lahte ujuvdoki paigaldamiseks.

13. Vaidlustatud kirjas märkis Keskkonnaministeerium, et "juhul, kui ei toimu veekogu süvendamist,

veekogu põhja pinnase paigaldamist, ei uputata tahkeid aineid veekogusse ja vee kasutamisel ei

muudeta vee füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi, ei pea Keskkonnaministeerium vajalikuks

vee erikasutusloa väljastamist ujuvdoki paigaldamiseks Paljassaare sadamas."

Vastus on kooskõlas VeeS § 8 lg 2 punktides 6, 7 ja 9 sätestatuga. Käesoleva vaidluse raames ei ole

eesmärgiks olnud välja selgitada, kas ainuüksi ujuvdoki paigaldamisega kaasneb mõni VeeS § 8 lg-

s 2 loetletud mõjutustest.

14. Vee erikasutusloa taotlemist ja menetlust käsitledes tuleb käesolevas asjas kohaldada Veeseaduse

kuni 3. aprillini 2005 kehtinud redaktsiooni.

Vastavalt VeeS § 9 lg-le 7 ja korra §-le 4 toimub vee erikasutusloa menetlus taotleja algatusel. VeeS

§ 9 ja 91 kohaselt on vee erikasutusloa taotlemise ja andmise menetlus avatud menetlus, mille puhul

arvestatakse Veeseaduses sätestatud erisusi. VeeS § 91 lg-st 3 tulenevalt on mitte ainult puudutatud

isikutel, vaid igaühel õigus esitada vee erikasutusloa taotluse suhtes kirjalikke ettepanekuid ja

vastuväiteid VeeS § 9 lg-s 7 nimetatud aja jooksul. Vastavalt VeeS § 91 lg-le 4 korraldatakse avalik

istung, kui see on vajalik asja õigeks lahendamiseks või vastanduvate huvide tasakaalustamiseks.

Osundatud regulatsioonist võib põhimõtteliselt tuleneda ka sellise isiku kaebeõigus, kellel ei

võimaldata vee erikasutusloa menetluses oma seisukohti avaldada.

15. Vee erikasutusluba on oma olemuselt eeskätt keskkonnaluba, mis annab õiguse kasutada teatud

loodusressurssi - vett. AS Haltransa huvi osaleda vee erikasutusloa menetluses ei ole käesoleva

kohtuasja materjalidest nähtuvalt mitte keskkonnakaitseline, vaid seondub tema sooviga tegelda

ettevõtlusega sadamaalal. Sellele viitavad kaebuse esitaja väited varasemas kohtumenetluses, mille

kohaselt tal on käimas menetlus merega piirnevale alale kai ehitamiseks ning ujuvdoki

paigaldamisega on tekitatud olukord, kus mereäärse kinnistu hoonestusõiguse omanikul ei ole

reaalset väljapääsu veekogule.

AS Haltransa ei ole käesolevas kohtumenetluses esile toonud tema enda ega üldisi keskkonnaalaseid

huve ega seda, kuidas vee seisund mõjutab tema majandustegevust. Seetõttu puudus kaebuse esitajal

kaebeõiguse eelduseks olev põhjendatud huvi väidetavalt vee erikasutusloa menetluse raames

väljastatud kirja (toimingu) vaidlustamiseks.

II

16. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et ujuvdoki paigaldamine toimus käesoleval juhul ilma vee

erikasutusloata.

Nagu kolleegium märkis juba käesoleva otsuse punktis 14, toimub vee erikasutusloa menetlus taotleja

algatusel ning sõltub järelikult sellest, kuidas isik hindab oma tegevuse mõju veekasutuse seisukohalt

ja kas ta leiab, et sellega kaasnevad VeeS § 8 lg-s 2 nimetatud mõjutused või tegevused. Ilma vastava

taotluseta ei ole vee erikasutusloa andmiseks pädeval organil võimalik vastatavat menetlust alustada.

Kui veekasutusega siiski kaasnevad asjaolud, mis VeeS § 8 lg 2 kohaselt nõuavad vee erikasutusloa

olemasolu, siis peavad sekkuma riiklikku järelevalvet teostavad asutused, kohaldades vajadusel

seaduses sätestatud meetmeid.

17. Vastavalt 4. septembri 2003. a lepingule (halduskohtu tl 62-67) võimaldas AS Tallinna Sadam

paigutada AS-l Lahesuu Sadam AS Tallinna Sadam Paljassaare sadama akvatooriumisse ujuvdoki

ning kasutada seda laevade remondiks.

Sadamaseaduse § 5 kohaselt on sadama valdaja isik, kes valdab sadamat ning korraldab sadama

tegevust tervikuna. SadamaS § 9 lg 1 kohaselt sätestab sadama eeskiri sadamateenuste osutamisel

esitatavad nõuded, sh keskkonnaalased, ning need on kohustuslikud kõigile sadamas tegutsevatele või

viibivatele isikutele. Kui sadama valdaja on võimaldanud ujuvvahendi paigaldamise sadama

akvatooriumis, on ta tulenevalt SadamaS §-st 12 kohustatud tagama ka ohutuse ja korra sadamas.

Eelnimetatud lepingu kohaselt kohustati kasutajat (AS Lahesuu Sadam) kasutama akvatooriumi

kooskõlas lepinguga, sadama eeskirjaga ning muude Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktidega ning

tagama akvatooriumis muuhulgas ka kõigi keskkonnakaitse nõuete täpne täitmine. AS Lahesuu

Sadam tegevust ujuvdoki paigaldamisel on pädevad kontrollima järelevalveasutused.

III

18. Eeltoodu tõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kolleegium peab vajalikuks muuta vaid

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata.

19. Keskkonnaministeerium on palunud välja mõista lepingulise esindaja osutatud õigusabi eest

kassatsiooniastmes 11 033 krooni. Kolleegiumi hinnangul on mõistlik ja põhjendatud mõista AS-lt

Haltransa Keskkonnaministeeriumi kasuks välja õigusabikulu 5000 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld