3-2-1-143-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-143-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed J. Luik ja P. Jerofejev

Kohtuasi

AS-i SEB Eesti Ühispank hagi Merle Pälli vastu 94 999 krooni

66 senti saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/728/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Eesti Ühispank kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2005. a otsus ja

saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Aare Raigi Advokaadibüroo

kassatsioonkaebuselt 30. juunil 2005. a tasutud kautsjon 950

(üheksasada viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Eesti Ühispank esitas 12. märtsil 2004. a hagi Merle Pälli vastu, paludes kostjalt hageja

kasuks välja mõista lepingu rikkumisest tuleneva kahju 94 999 krooni 66 senti. 23. septembril 2004. a

esitatud avaldusega muutis hageja hagi alust, täpsustas asjaolusid ning palus kostjalt välja mõista 94

999 krooni 66 senti alusetu rikastumise sätete alusel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane Põhja-Eesti Pank ja kostja 18. aprillil 1996. a

Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu nr 0004442 (edaspidi leping). 22. augustil 1997. a

laekus kostja arvelduskontole 95 000 krooni. Samal päeval võttis kostja salajast PIN-koodi kasutades

maksekaardiga sularahaautomaatidest välja 190 000 krooni. Kostja on saanud 94 999 krooni 66 senti

rohkem raha, kui tal selleks lepingu järgi õigus oli. Tehingute eest vastutab kostja, kuna kostja ei ole

tõendanud, et nt sularahaautomaat väljastas sularaha ilma PIN-koodi küsimata või et hageja esitatud

arvelduskonto väljavõte on vale.

Tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas sai võimalikuks, kuna hageja

alustas 1997. aastal suuremahulisi infotehnoloogilisi töid, mistõttu töötas samaaegselt kaks erinevat

autoriseerimiskeskust, kes ei vahetanud omavahel andmeid reaalajas. Kahe erineva süsteemi

kasutamise tõttu oli võimalik võtta automaatidest välja rohkem raha, kui kontol oli.

Lepingu alusel väljastati kostjale pangakaart, mille PIN-koodi pidi kostja hoidma lepingu p 7.2 järgi

saladuses. Lepingu p 7.3 järgi kohustus kostja hagejat koheselt informeerima, kui ta on kaotanud

valduse kaardi üle. Kostja ei teavitanud hagejat kaardi kaotamisest või selle varastamisest. Limiidi

määramise kohustus lasus kostjal. Kuna kostja limiitide seadmist ei nõudnud, hageja neid kaardi

väljastamisel ei kehtestanud. Tehingute tegemise ajal kehtinud krediidiasutuste seadus ei nõudnud 95

000 krooni ulatuses sularaha sissemakse tehingute tegemisel kliendi identifitseerimist, samuti ei ole

95 000 krooni sularahas arvelduskontole laekumine selgitusega !kinnisvara (korter)" panga töös

kahtlustäratav ega ebatavaline. Kostja ei ole tõendanud, et tehingud tegi kolmas isik.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Panga hoolsuskohustuse ja heade pangandustavade rikkumine on

soodustanud kahju tekkimist. Pank ei ole huvi tundnud kliendi sissetuleku ega rahaliste võimaluste

vastu. Pank tegi VISA Electron pangakaardi väljastamise otsuse, määramata limiiti ning jooksva arve

minimaalset jääki. Limiiti ei kehtestatud sularaha pangaautomaadist väljavõtmisele ega kaardiga

ostude eest tasumisele päeva, kuu ega muu perioodi lõikes. Limiidi määramine oli tulenevalt VISA

Internationali kehtestatud Classic pangakaardi kasutamise tingimustest panga kohustus. Vastavalt

lepingu p-le 4.6 vabaneb kaardi valdaja vastutusest kahju eest, kui kaardimakse vastuvõtja ei ole

tehingu sooritamisel jälginud VISA Internationali kehtestatud reegleid. Lepingu p 3.3 kohaselt oli

pangal õigus jätta sooritamata operatsioonid, mille tulemusena võiks arve jääk langeda allapoole

panga otsusena lepingus näidatud minimaalset jääki. Olukord, kus tehnilised vahendid võimaldavad

kuritarvitusi pangakaardi kasutamisel, näitab, et pank rikkus häid pangandustavasid.

Kostja avastas kaardi kadumise siis, kui pangast tuli kostjale kiri.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja võlgneks hagejale raha. Tõendamata on kahju suurus, kostja vara

suurenemine hageja vara arvel ja kostja seos 1997. aasta augustis nimetatud summade

sularahaautomaadist väljavõtmisega.

Sularaha sissemakse tegi Malev Marko, kes on kostjale võõras. Kostja ei ole 1997. aastal teinud

kinnisvaratehinguid ega muid suuremaid tehinguid. Vastavalt krediidiasutuste seaduse (KAS) § 55

lg 3 p-le 2 ja lg-le 4 ning Eesti Panga presidendi 3. mai 1996. a määrusega nr 13 kinnitatud

!Metoodilise juhendi krediidiasutuste hoolsus- ja protseduurinõuetest krediidiasutuste seaduse 7.

peatüki sätete rakendamisel" (edaspidi metoodiline juhend) p-le 4 pidi krediidiasutuse töötaja

osutama tavapärasest suuremat tähelepanu suure summa maksmisele kontole, millel rohkem kui aasta

jooksul ei olnud rahalisi vahendeid.

Krediidiasutus saab tõendada oma nõudeõigusi klientide vastu ainult vormikohase dokumendiga.

Hageja esitatud konto väljavõte ei vasta konto väljavõtte koostamise eeskirja nõuetele ega ole

käsitatav ametliku dokumendina.

3. Tallinna Linnakohus jättis 18. veebruari 2005. a otsusega hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata.

Linnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on oma tegevusega suurendanud oma vara

hageja vara arvel. Samuti on tõendamata kostja tegevuse õigusvastasus ja põhjuslik seos.

Linnakohtu otsuse kohaselt nähtub esitatud maksekorraldusest, et 22. augustil 1997. a on Malev

Marko kostja arveldusarvele Eesti Ühispangas maksnud sularaha 95 000 krooni selgitusega

!kinnisvara (korter)". Elanike registri andmetel puudub isik, kelle nimi oleks Malev Marko või

Marko Malev. Kuna eelnimetatud nimega isikut ei ole, siis on usutav, et kostja ei tunne makset

sooritanud isikut. Hageja töötaja ei identifitseerinud 95 000 krooni sularaha sissemaksjat, mistõttu

puudub igasugune informatsioon maksja kohta. Eeltoodu kinnitab kostja seletust, et tal puudus

igasugune teave tema arvele laekunud 95 000 krooni kohta.

Hageja oli tulenevalt oma tööülesannetest kohustatud eelnimetatud maksekorralduse täitmisel

osutama tavapärasest suuremat tähelepanu KAS § 55 lg 3 p 4 ja lg 4 ning Eesti Panga presidendi

kinnitatud metoodilise juhendi p 4 järgi. Kolmandad isikud võivad sooritada rahalisi sissemakseid

teiste isikute arvetele, kuid siis on üldjuhul makse sooritanud isik teada.

23. augustil 1997. a on kostja pangaarvelt sularahaautomaadist 10 erineva tehinguga välja võetud

kokku 95 000 krooni. Pärast eelnimetatud tehinguid jäi konto jäägiks 34 senti. Juhul kui selle tehingu

oleks sooritanud kostja, siis oleks kostja teadnud, et tal ei ole pangaarvel rohkem raha kui 34 senti.

Kolm päeva hiljem, s.o 26. augustil 1997. a on kostja pangaarvelt 33 tehinguga Tallinna erinevatest

sularahaautomaatidest välja võetud kokku veel 95 000 krooni. Tõendamata on hageja väide, et

kostjale oli teada võimalus võtta deebetkaardiga sularahaautomaadist välja raha, mida arvel tegelikult

ei olnud. Võimalus võtta arvelt eelnimetatud viisil raha, pidi olema teada isikutele, kes olid seotud

hagejaga rohkem kui tavapärane panga klient. Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et ajal, mil

vaidlusalused tehingud tehti, teostati infotehnoloogilisi töid. Uue süsteemi seadistamise ajal töötas

samaaegselt Eesti Ühispanga kaartide jaoks kaks erinevat autoriseerimiskeskust, mis võimaldas

automaatidest välja võtta rohkem raha, kui oli maksekaardi omaniku kontol. 1997. aasta augustis oli

veel teisi sarnaseid juhtumeid.

Mõistlik inimene ei võta arvelt raha, kui seda teadaolevalt tema arvel ei ole. Tunnistaja Anne

Kompuse ütluste kohaselt oli kostjal pangakaart kadunud või varastatud ja kostja vist pöördus

politseisse. Mõistlikuks ei saa pidada ühe päeva jooksul 33 tehingu tegemist. Eelnimetatu viitab

kolmandate isikute teadlikule tegevusele. Kostja ei olnud hoolas pangakaardi hoidmisel, kuid selle

kaotamine või varastamine ja mitteõigeaegne teatamine hagejale ei tähenda seda, et kostja oleks

omandanud vara hageja arvel, mille ta oleks kohustatud tagastama.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud 11 500 krooni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on tehingute väljavõttega tõendatud, et salajast tunnuskoodi teades

võeti sularahaautomaatidest välja 190 000 krooni, mis ületab kostja arvelduskontol olnud tegelikke

rahalisi vahendeid. Pangakaardi kadumine enne tehingute tegemist või tehingute tegemine

kolmandate isikute poolt ei ole tõendatud.

Kohus pidi hindama tõendeid ja otsustama, millised asjaolud on tuvastatud ning millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada. Vaieldi tehingud teinud isiku üle. Kohus oleks pidanud hagi rahuldamata

jätmisel võtma seisukoha ka selle kohta, miks kostja vastutus on pangakaardi kadumise tõttu

välistatud, kuigi lepingu alusel kohustub kostja kõik tehingud tasuma. Otsuses on ebatäpne sularaha

väljavõtmise kuupäev. Sularaha võeti välja 22. augustil 1997. a, kuid tehingu andmed kanti

arvelduskontole 26. augustil 1997. a.

Krediidiasutuste seaduse 7. peatükk, sh kostja viidatud KAS § 55 lg 3 p 2 ja lg 4 ning Eesti Panga

presidendi kinnitatud metoodiline juhend reguleerisid rahapesu tõkestamist, kuid ei ole kohaldatavad

käesoleva vaidluse lahendamisel. Isegi, kui nimetatud sätteid kohaldada, on pank käitunud tehingute

tegemisel vastavalt kehtinud korrale. KAS § 55 lg 2 järgi oli pangal identifitseerimiskohustus, kui

summa ületas 117 889 krooni 35 senti. Erandina nägi sama paragrahvi lg 3 p 2 ette, et kui

krediidiasutusel tekib kahtlus, et tehingu objektiks olev raha on omandatud kuritegelikul teel, peab

krediidiasutus identifitseerima ka väiksemate tehingute sooritajaid. Eraisiku arvelduskontole maksja

täidetud maksekorralduse alusel kinnisvara eest 95 000 krooni kandmine ei saa krediidiasutuses

tekitada nimetatud kahtlust. Samuti ei saa tekkida selline kahtlus ainuüksi põhjusel, et kostja ei

arveldanud varem sellistes summades.

Kohus asus ekslikult seisukohale, et kuna Malev Marko nimelist isikut rahvastiku registris ei ole, siis

kostja ei tunne makse sooritanud isikut. Sularaha sissemaksmine ei oma vaidluses tähtsust.

Tõendatud ei ole, et hageja oleks tehingute tegemisel rikkunud kehtinud õigusnorme ega see, et

tehingud oleks teinud kolmas isik või et esineks kostjal vastust välistavad asjaolud.

5. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. mai 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 3540 krooni. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis

õigesti hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata, sest hageja ei ole TsK § 477 lg 1 kohaselt tõendanud

kostja vara suurenemist hageja vara arvel.

Ainuüksi asjaolu, et raha võeti panga sularahaautomaatidest välja kostjale väljastatud pangakaardiga

salajast tunnuskoodi teades, ei tõenda, et raha saajaks oli kostja. Kostja seletuse kohaselt ei kasutanud

ta pikka aega oma pangakaarti, kuna tal arvel raha ei olnud ja seetõttu ei märganud ta ka kohe

pangakaardi kadumist. PIN-kood oli kirjutatud märkmikusse, mis asus rahakotis. Ka tunnistaja Anne

Kompuse ütluste kohaselt oli kostjal pangakaart kadunud. Neid kostja seletusi ja tunnistaja ütlusi ei

ole hageja millegagi ümber lükanud. Hageja ei ole ka põhjendanud, miks ta leiab, et kaardi kasutajaks

sai olla ainult kostja ise.

Õige on apellandi väide, et raha sissemaksmine kostja arvele senini tuvastamata isiku poolt ei oma

otsest tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel. Samas kinnitab see kaudselt kostja väidet, et tema ei

käinud raha välja võtmas, kuna ta teadis, et tal raha arvel ei ole.

Kostja kohustus hüvitada pangale kolmandate isikute poolt ebaseaduslikult omandatud panga raha,

saaks tuleneda üksnes lepingust. Kuna kostja ei olnud pangaga sõlminud lepingut, mis oleks

võimaldanud tal piiramatult panga vahendeid kasutada, siis ei saanudki ta ette näha võimalust, et

kaardi ja PIN-koodi hooletu hoidmise tõttu võidakse temalt nõuda 95 000 krooni tasumist. Vaidlust ei

ole selle üle, et raha väljavõtmine kontojääki ületavas summas sai võimalikuks

autoriseerimisserverite tehniliste puuduste tõttu.

Hageja esitas algselt lepingu täitmise ja kahju hüvitamise nõude, kuid menetluse kestel muutis hageja

oma nõuet ja soovis alusetult omandatud raha tagastamist. Hagejal on õigus valida, mis alusel ta

nõude esitab. Kuna hageja ei esitanud enam lepingust tulenevat nõuet, ei pidanud kohus võtma

seisukohta, kas ja millises ulatuses vastutaks kostja pangakaardi lepingu p 8.2 järgi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus tõendamiskoormuse jagamisel

kohaldanud vääralt TsK § 477 lg-t 1 ja rikkunud TsMS § 227 lg-t 1, jättes otsuse põhjendamata.

Ringkonnakohus on tõendamiskoormuse ebaõigesti jaganud ja jätnud arvestamata poolte sõlmitud

lepingust tuleneva kaardi valdaja riisikoga seonduva. Lepingu p 7.1 järgi oli kostjal kohustus hoida

kaarti hoolikalt, ning mitte anda seda üle teistele isikutele. Lepingu p 7.2 järgi pidi kostja hoidma

saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN-koodi. Kohtud on leidnud, et kostja ei ole

nimetatud kohustusi kohaselt täitnud. Ringkonnakohtu järeldus, et pangakaardi väljastamine kostjale

ja PIN-koodiga raha väljavõtmine sularahaautomaadist ei tõenda, et kostja on raha saanud, muudab

mõttetuks PIN-koodi ehk elektroonilisele allkirjale sarnase instrumendi kasutamise ja võimaldab

kuritarvitusi.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 330 lg 4 ja § 231 lg 4 nõudeid. Ringkonnakohus ei ole

viidanud ühelegi seadusele, mille alusel ta jõudis järeldusele, et kuna kostjal ei olnud pangaga

sõlmitud lepingut, mis oleks võimaldanud tal piiramatult panga vahendeid kasutada, siis ei saanudki

ta ette näha võimalust, et kaardi ja PIN-koodi hooletu hoidmise eest võidaks temalt nõuda 95 000

krooni. Kohus pidanuks kaaluma, kas kostja ei vastuta kahju hüvitamise sätete järgi, ning võtma

seisukoha, kas ja millises ulatuses vastutaks kostja lepingu p 8.2 järgi, kuna hageja oli sellele

apellatsioonkaebuses tuginenud. Kui kohus tuvastas pangakaardi hooletu hoidmise fakti, siis

pidanuks kohus andma ka hinnangu hageja nõudele lepingu p 8.2 osas.

Ringkonnakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja jätnud vastamata apellatsioonkaebuse

põhjendustele, rikkudes sellega TsMS § 95 lg-s 1 ja § 330 lg-s 6 sätestatud nõudeid.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et

kassatsioonkaebus ei vasta TsMS § 342 lg 1 p 7 nõuetele ning ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

Meelevaldne on hageja väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse olulistele

põhjendustele ja on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kolmandad

isikud on 23. augustil 2003. a kasutanud kostja kontot kostja tahte vastaselt. Hageja ei ole tõendeid

ümber lükanud.

Ringkonnakohus on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. TsK § 477 kohaldamise eelduste

hulka kuulub muu hulgas ka vara omandamise tuvastamine. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis

kas või kaudselt viitaksid kostja vara suurenemisele hageja vara arvel. Asjale õigusliku hinnangu

andmisel tuleb arvestada häid tavasid, samuti seda, et pangakaarti sai kasutada suure summa

väljavõtmiseks hagejast tingitud tehniliste probleemide tõttu. Rahvusvaheliselt aktsepteeritud hea

pangandustava kohaselt ei kanna kliendid vastutust tehniliste rikete tõttu tekkinud kahjude eest.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 363 p 2 alusel tühistada ning asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et kohus ei pidanud võtma seisukohta, kas ja

millises ulatuses vastutab kostja pangakaardi lepingu järgi. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kuna

hageja ei esitanud enam lepingust tulenevat nõuet, vaid tugines alusetu rikastumise sätetele, ei

pidanud kohus võtma seisukohta, kas ja millises ulatuses vastutab kostja pangakaardi lepingu järgi.

11. Kolleegium leidis 5. detsembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-05, et hagi

materiaalõigusliku aluse muutmine ei tähenda esialgsest nõudest loobumist. Vastavalt TsMS §-le 228

hindab kohus, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Hagiavalduse

õigusliku põhjenduse muutmine ei ole kohtule siduv ning kohus rajab otsuse hageja esitatud

asjaoludele, andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu. Sama seisukohta on

kolleegium väljendanud ka varasemates lahendites ega pea põhjendatuks nimetatud seisukohta

muuta. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 29. jaanuari 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-97 (RT

III 1997, 7, 75) seisukohale, et hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid, millele hageja rajab

oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult taotleb, ei ole käsitatavad hagi

alusena. Hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja

seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Samuti leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium 2. aprilli

1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-98 (RT III 1998, 12, 136), et kohus ei ole seotud

kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt

tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks

olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Sama põhimõtet on Riigikohtu tsiviilkolleegium

korranud ka nt 25. aprilli 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-02 (RT III 2002, 14, 163) ja 7. aprilli

2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03 (RT III 2003, 12, 122).

12. Eeltoodust tulenevalt pidid kohtud andma esmalt õigusliku hinnangu poolte suhtele ja

kvalifitseerima hageja nõude vastavalt hagiavalduses esitatud ja kohtu tuvastatud asjaoludele. Kuna

hageja väitis jätkuvalt, et kostja kasutuses oli maksekaart koos salajase PIN-koodiga ja kohus

tuvastas, et kostja oli pangakaardi kaotanud, kusjuures pangakaardi PIN-kood oli kirjutatud kostja

märkmikusse, mis asus kostja rahakotis, pidi kohus tuvastama, kas kostja rikkus pangakaardi

lepingust tulenevaid kohustusi, kui ei teatanud hagejale pangakaardi kadumisest ning hoidis salajast

PIN-koodi rahakotis. Kuigi hageja ise on loobunud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisest,

mööndes, et lepingulise kohustuse rikkumine ei anna alust hagi rahuldamiseks, pidi ringkonnakohus

kohaldama õigusnorme vastavalt esitatud asjaoludele ning võtma seisukoha, kas ja millises ulatuses

vastutab kostja pangakaardi lepingu rikkumise tõttu.

T. Tampuu, J. Luik, P. Jerofejev