3-2-1-139-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-139-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Salva Kindlustuse AS-i hagi Edelaraudtee Veeremi OÜ vastu

õiguse tunnustamiseks mitte maksta viivist.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/643/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. detsember 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus ja

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Mailend

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2005. a otsus ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OY Asianajotoimisto Hedman Osborne Clarke

Advokatbyra AB-le 20. juunil 2005. a Salva Kindlustuse AS-i

kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon 12 928

(kaksteist tuhat üheksasada kakskümmend kaheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Salva Kindlustuse AS esitas 10 mail 2004. a Järva Maakohtule Edelaraudtee Veeremi OÜ vastu

hagi, milles palus tunnustada oma õigust mitte maksta kostjale viivist 1 600 000 krooni. Hagi

kohaselt toimus 6. märtsil 2003. a Raplamaal Aranküla raudteeülesõidul liiklusõnnetus, mille

põhjustas OÜ-le Noval Transport kuuluv veoauto, mis ei andnud teed diiselrongile. Selle tõttu

põrkasid diiselrong ja veoauto kokku. OÜ Noval Transport kui veoauto valdaja tsiviilvastutuse oli

kindlustanud hageja. 6. märtsil 2003. a teatas kostja hagejale toimunud liiklusõnnetusest.

Liiklusõnnetuse toimumise päeval algatas Rapla Politseiprefektuur liiklusõnnetuse kohta

kriminaalasja. 26. märtsil 2003. a esitas kostja hagejale liikluskahju hüvitamise nõude, millele oli

lisatud AS-i Ühinenud Depood poolt koostatud kalkulatsioon diiselrongi mootorvaguni

taastusremondi tööde maksumuse kohta. Kalkulatsiooni kohaselt oli tööde maksumuseks 1 716 200

krooni, kuid märgitud oli ka, et remonttööde maksumus võib muutuda pärast varjatud vigastuste

ilmsikstulekut. Liiklusõnnetuse kohta algatatud kriminaalasja menetlus lõpetati 20. juunil 2003. a.

Tekkinud kahju eest on vastutav veoauto valdaja OÜ Noval Transport. 7. juulil 2003. a edastas OÜ

Noval Transport hagejale kriminaalasja lõpetamise määruse. 8. juulil 2003. a tunnistas hageja

liiklusõnnetuse liikluskindlustusjuhtumiks. 30. novembril 2003. a esitas AS Ühinenud Depood

kostjale taastusremondi tööde kohta arve summas 1 741 200 krooni. Pärast seda maksis hageja

kostjale hüvitise 1 600 000 krooni. Kostja pöördus kaebusega kindlustuse vahekohtusse ja nõudis

hagejalt liikluskahju hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest viivist 1 600 000 krooni. Kindlustuse

vahekohus rahuldas kaebuse ja mõistis kindlustusandjalt välja 1 600 000 krooni viivist.

Hageja ei nõustunud kindlustuse vahekohtu otsusega ja esitas kahju tekkimise ajal kehtinud

liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 58 lg 4 alusel hagi, milles palus tunnustada tema õigust mitte

maksta kostjale viivist 1 600 000 krooni. Kindlustusandjana on hageja täitnud kõik liikluskindlustuse

lepingust tulenevad kohustused. LKS § 35 lg 1 sisust tulenevalt on vara rikkumise kahjuga tegemist

siis, kui vara valdajal on kahju tekkinud ning ta on selle ka kandnud, st tasumise või maksmise

kohustuse täitnud. LKS § 45 lg 2 järgi pikeneb LKS § 45 lg-s 1 sätestatud 30-päevaline tähtaeg, kui

hüvitamise otsustamine või hüvitamine viibib taotlejast sõltuva asjaolu tõttu. Selliseks asjaoluks tuleb

asjas lugeda tähtaeg, milles kostja enda valitud tööde tegijaga kokku leppis. Kui kostja oleks kokku

leppinud lühemas tähtajas, oleks hageja talle hüvitise ka varem välja maksnud. Liikluskindlustuse

varakahju korral vara taastamise kuluks ei ole kalkulatsioon vara taastamise kulude kohta.

LKS § 26 lg 2 p 4 kohaselt on liikluskahjuga tegemist vaid siis, kui sõiduki valdajal on tsiviilvastutus

seoses kahjuga. Kuna Rapla Politseiprefektuur algatas liiklusõnnetuse kohta kriminaalasja, oli

politseil kahtlus vedurijuhi vastutuses. Enne liiklusõnnetuse eest vastutava isiku väljaselgitamiseks

algatatud kriminaalmenetluse lõpetamist ei oleks olnud mõistlik hüvitist välja maksta. Isegi juhul, kui

eeldada kostja seisukohtade paikapidavust, tuleks hagi rahuldada vähemalt osaliselt, sest hageja tegi

juhtumi liikluskindlustusjuhtumiks tunnistamise otsuse 8. juulil 2003. a ja hageja viivitus saaks

hakata kulgema 9. juulist 2003. a.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Hagejal on kohustus maksta kostjale

viivist. Hageja ei hüvitanud kostjale liiklusõnnetusega tekitatud kahju kooskõlas LKS §-ga 45. Kostja

teatas hagejale õigeaegselt liiklusõnnetusest, esitas nõuetekohase liikluskahju hüvitamise nõude ning

mootorvaguni remonttööde kalkulatsiooni. Kalkulatsioonist nähtus ühemõtteliselt, et remonttööde

maksumus on vähemalt 1 716 200 krooni ning varjatud vigastuste ilmnemisel võib maksumus üksnes

suureneda. LKS § 45 lg 1 alusel lasus hagejal kohustus teha hiljemalt 25. aprillil 2003. a otsus

liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta. LKS § 35 lg-st 1 tulenevalt sai rahalise hüvitise

väljamaksmise kohustus tekkida alles pärast seda, kui kostja on diiselrongi taastusremondi kulud

kandnud. LKS § 35 lg-t 1 tuleks vaadelda koos LKS §-dega 41 ja 45, s.t et liikluskahju hüvitamise

või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30

päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Kahju

hüvitamise nõude esitamisel kindlustusandjale ei pea kannatanu LKS § 41 kohaselt esitama kahju

kõrvaldamise tööde kohta arvet ega selle tasumist tõendavaid dokumente. Samuti ei nähtu LKS §-st

45, et eelnimetatud arve esitamata jätmine või arve tasumata jätmine oleks õiguslikuks aluseks

liikluskindlustuse hüvitise hilisemaks väljamaksmiseks. Hüvitamise otsustamise tähtaeg ei pikenenud

liiklusõnnetuse uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse aja võrra ega samuti seetõttu, et hagejale ei

olnud teada hüvitatava liikluskahju suurus ja/või et esinesid kostjast sõltuvad asjaolud, mis tingisid

hüvitamise otsustamise viibimise.

3. Järva Maakohus rahuldas 15. detsembri 2004. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja õigust

mitte maksta kostjale viivist 307 200 krooni. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

1 292 800 krooni viivist.

Pooled ei vaidle liiklusõnnetuse toimumise asjaolude üle. Nad vaidlevad selle üle, millal tekkis

hagejal liikluskahju hüvitise maksmise kohustus.

LKS § 45 lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui

selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud

kindlustusandjale nõude esitamisest. Kostja esitas 26. märtsil 2003. a hagejale nõude liikluskahju

hüvitamiseks koos remonttööde kalkulatsiooniga (remondieelarvega). Vaidlustatud ei ole asjaolu, et

kostja esitatud kahju hüvitamise nõue vastas LKS § 41 nõuetele. Hageja ei teinud 30 päeva jooksul,

arvates kahju hüvitamise nõude esitamisest, otsust liikluskahju hüvitamiseks või sellest

keeldumiseks. Hageja ei ole veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et enne 30. novembril 2003. a

esitatud arvet polnud tal vajalikku teavet kahju suuruse kohta. Liikluskindlustuse seadusest ei tulene,

nagu oleks ainsaks vara taastusremondi kulu (kahju suuruse) hindamise kriteeriumiks (tõendiks) vara

taastusremondi arve. Liikluskindlustuse seadus ei välista võimalust teha asja kahjustamisest tekkinud

kahju suurust kindlaks ka muude asjas esitatud materjalide ja seaduses ettenähtud võimaluste alusel ja

abil.

Hagejal oli juba 26. märtsil 2003. a teada, milliseks võib kujuneda kostja mootorvaguni

taastamisremondi kulu juhul, kui kahjustused piirduvad kalkulatsioonis märgitud remonditöödega,

ning et ainuüksi tuvastatud vigastuste taastamisremondi kulu on suurem, kui rahandusministri

26. septembri 2002. a määruse nr 11 liikluskindlustuse varakahju ja isikukahju hüvitamise

piirmäärade § 2 p-s 2 kehtestatud liikluskindlustuse kindlustussumma ühe kannatanu kohta ühes

kindlustusjuhtumis varakahju korral (suurem kui 1 600 000 krooni). LKS § 35 lg 6 kohaselt võib

kindlustusandja kanda taastusremondi hüvitise pärast liiklusõnnetusega asjale tekitatud vigastuste ja

tehtud remonditööde mahu või remondieelarve võrdlevat kontrollimist remondi tegijale või maksta

kannatanule hüvitise, olenemata sellest, kas remont on tehtud või mitte. Seega ei keelanud seadus

hagejal kahju hüvitamise otsustamist ja hüvitamist enne remonditööde lõppemist ning enne seda kui

kostja tasus remonditööde eest.

Hageja ei vaidlustanud esitatud kalkulatsiooni (remondieelarvet) ega seda, et mootorvaguni

taastamisremondi tööde tegemise kohaks valiti AS Ühinenud Depood. Tal oli õigus ja võimalus

küsida igasuguste kahju suurust puudutavate kahtluste ja ebaselguste korral kostjalt või remonditööde

tegijalt koheselt täiendavat informatsiooni. Hageja väited kahju hüvitamise otsustamiseks vajaliku

teabe puudumise kohta on vastuolus asjas uuritud tõendite ja hageja enda käitumisega, mistõttu ei saa

hageja nendega õigustada LKS §-s 45 sätestatud tähtaegade eiramist.

Põhjendatud oli liikluskahju hüvitamise otsuse tegemise tähtaja pikenemine kriminaalasja menetluse

aja võrra. LKS § 45 lg 2 mõtte kohaselt pikeneb sätestatud tähtaeg kriminaalmenetluse aja võrra.

Rapla Politseiprefektuur algatas kriminaalmenetluse liiklusõnnetuse toimumise päeval, 6. märtsil

2003. a. Kriminaalasja menetlus lõpetati 20. juunil 2003. a kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samal

päeval lõppes aeg, mille võrra hüvitise otsuse tegemise tähtaeg pikenes. Seega pidi hageja tegema

otsuse liikluskahju hüvitamiseks 25. juunil 2003. a ning kandma rahalise hüvitise kostja pangakontole

hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval, s.o 26. juunil 2003. a. Kuna hageja seda ei teinud,

sattus ta 27. juunist 2003. a viivitusse. Seega hageja viivitas kostjale liikluskahju hüvitamisega

27. juunist 2003. a 30. detsembrini 2003. a.

LKS § 45 lg 4 kohaselt maksab hüvitamisega viivitamise korral hüvitamiseks kohustatud

kindlustusandja hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel päeval 1% iga viivitatud päeva eest ja

0,4% iga järgneva viivitatud päeva eest. Viivise arvestamise aluseks on tasumata hüvitis või

teostamata hüvitamise väärtus, praegusel juhul 1 600 000 krooni. Hageja viivitas kostjale kahju

hüvitamisega 187 päeva. Ta peab maksma kostjale viivist esimese kümne päeva eest 160 000 krooni

ja ülejäänud 177 päeva eest 1 132 800 krooni, kokku 1 292 800 krooni.

Selleks, et ühemõtteliselt oleks arusaadav, mis sai kostja poolt kindlustuse vahekohtus algatatud

vaidlusest 1 600 000 krooni viivise nõudes, tuleb, lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest

kohtuasjas nr 3-2-1-132-04, viivis kohtu poolt põhjendatuks loetud ulatuses hagejalt kostja kasuks

välja mõista ja seda olenemata asjaolust, kas kostja vastavasisulist vastuhagi kohtusse esitas või

mitte.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega tunnustada hageja õigust mitte maksta kostjale viivist summas 1 600 000 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. mai 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teatas hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjust

26. märtsi 2003. a kirjaga, millele oli lisatud ka kalkulatsioon liikluskahju kohta. Hageja ei hüvitanud

kannatanule kahju, samuti ei teatanud asjaoludest, mis takistavad kindlustushüvitise väljamaksmist

LKS § 45 lg-s 1 sätestatud tähtaegade jooksul. Hageja ei ole kordagi kostjale teatanud, et ta kahtleb

selles, et tegemist on kindlustusjuhtumiga või et kostja esitatud nõue ei vasta LKS §-s 41 sätestatule.

Liiklusõnnetuse kohta algatatud kriminaalmenetlus lõpetati 20. juunil 2003. a ja sellest ajast oli teada

isik, kes oli vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Kindlustushüvitis otsustati välja maksta alles

31. detsembril 2003. a. Liikluskahju jäi ka pärast remonttööde tegemist samasse suurusjärku

võrreldes esialgse kalkulatsiooniga. Hageja ei toonud esile asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks

usutavalt, et tal oli puudulik teave kindlustusjuhtumi kohta. Maakohus tõlgendas ja kohaldas õigesti

LKS § 45 lg-t 1 ja § 35 lg-t 6. Hageja esindaja seletus, et kindlusandjal oli kahtlus, et kostja võib teha

liiklusavariiga tekitatud tehniliste vigastuste remondi käigus ka remonttöid, mis ei ole seotud

avariiga, ei ole asjas kinnitamist leidnud. Maakohus on õigesti hinnanud asjas kõiki esitatud tõendeid

kogumis ja põhjendatult hagi rahuldanud. Kahju hüvitamise nõude esitas kostja

hagejale 26. märtsil 2003. a. Nõudele lisatud kalkulatsiooni kohaselt on kostjale tekitatud liikluskahju

algusest peale ületanud väljamakstavat piirmäära 1 600 000 krooni.

Maakohus leidis õigesti, et kindlustusandja poolt liikluskahju hüvitamine ei sõltu sellest, kas

kindlustusjuhtumi tõttu kahjustatud vara on remonditud või mitte. Maakohus mõistis põhjendatult

hagejalt kostja kasuks välja viivise 1 292 800 krooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-

2-1-132-04 tehtud otsuses samuti asunud seisukohale, et kui kohus peaks jätma rahuldamata hageja

nõude vahekohtu otsusega tunnustatud kohustuse puudumiseks, tähendaks see olukorda, mil kostja

materiaalõiguslik nõue on küll rahuldatud, kuid tal ei ole täitedokumenti, mida esitada kohtutäiturile

täitmiseks. Vahekohtu otsus ei ole maa- või linnakohtusse pöördumise tõttu jõustunud ning maa- või

linnakohtu otsusega ei oleks kostja kasuks midagi välja mõistetud. Seega peaks kostja esitama hagi

või lootma teise poole vabatahtlikult täitmisele või esitama vastuhagi. Eelneva tõttu rahuldas

maakohus õigesti hagi hagejalt viivise väljamõistmise osas, kuigi kostja vastuhagi asjas ei esitanud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Ta palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti LKS § 35 lõikeid 1, 4

ja 6, § 45 lg-t 1, § 47 lõikeid 2, 3 ja 4.

Nõude esitamise hetkeks ei olnud kostja vara remonditud. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt saab

kahju suurust hinnata reaalsete kulude pinnalt, kusjuures üheks tõendiks on arve, kuid ka näiteks vara

remonttööde vastuvõtu akt. Seega leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et liikluskahju hüvitamine hageja

poolt ei sõltu sellest, kas kindlustusjuhtumi tõttu kahjustatud vara on remonditud või mitte.

Vastavalt LKS § 45 lg-le 1 tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui

selleks on vajalik teave. Teave peab põhinema reaalsetel, mitte orienteeruvatel kuludel - LKS § 35

lg 1 järgi on vara rikkumise kahju selle taastamisremondi ja muud otsesed kulud, mida vara valdaja

kandis liikluskahju tõttu; LKS § 47 lg 2 kohaselt hinnatakse varakahju suurust kahjustatud vara

maksumuse või taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel. Lisaks on kindlustusandjal

kohustus tagada, et rikutud vara taastataks kvaliteetselt. Seega on kindlustusandja kohustatud jälgima,

et hüvitis põhineks reaalsetel kulutustel.

Kohtute hinnatud kalkulatsioon ei ole oma olemuselt, liikluskindlustuse seaduse ja kindlustuspraktika

kohaselt kahju suurust tõendavaks dokumendiks. Kalkulatsioon on oma olemuselt hinnang kahju

suurusele. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kuna kalkulatsioonijärgne summa ületas hüvitatava

maksimummäära, siis polnud oluline, palju remont tegelikult maksis. Liikluskindlustuse seaduse

kohaselt ei rajane kahju hüvitamine ettemaksul.

Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti LKS § 35 lg-t 6. See säte annab kindlustusandjale võimaluse

tasuda hüvitis ka enne vara remontimist, kuid ei kohusta kindlustusandjat maksma hüvitist

remontijale või kannatanule enne remondi tegemist.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et hageja sattus viivitusse 27. juunil 2003. a, s.t 7 päeva

pärast kriminaalasja menetluse lõpetamist. Kui lugeda kahjukäsitluse aja edasilükkavaks teguriks

vaid kriminaalmenetluse aega, siis oleks kindlustusandja langenud viivitusse alates 8. augustist

2003. a, olles viivituses 146 päeva ja viivise summa oleks sel juhul 1 030 400 krooni. Hageja arvates

oli tal õigus LKS § 45 lg 1 alusel menetleda juhtumit 30 päeva.

Kohtud rahuldasid ekslikult esitamata nõude. Nad ei märkinud, millist seadust nad kohaldasid

hagejalt kostja kasuks 1 292 800 krooni väljamõistmisel. Seadus ei anna kohtule õigust kohaldada

pretsedendiõigust või seda luua.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et reeglina peab kindlustusandja tegema

otsuse liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul hüvitamiseks

kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest alates (LKS § 45 lg 1). Kui juhtumi kohta toimub

kriminaalmenetlus, millel on oluline tähtsus kindlustusandja otsuse tegemisele, peab kindlustusandja

otsuse liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta tegema pärast kriminaalmenetluse

lõppemist (LKS § 45 lg 2).

Hageja väide, nagu saaks kindlustusandja otsustada liikluskahju hüvitamise ning liikluskahju hüvitise

välja maksta alles pärast kulude kandmist, võiks olla asjakohane siis, kui seadusandja kohustaks

kannatanut esitama andmeid ka kantud kulude kohta. LKS §-st 41 ei nähtu, nagu peaks kannatanu

enne liikluskahju hüvitamise nõude esitamist kandma mingisuguseid kulusid või nagu peaks

kannatanu esitama oma nõudes andmeid kulude kohta. LKS § 35 lg-t 1 tuleb vaadelda koos LKS §-

dega 41 ja 45. LKS § 45 lõigete 2 ja 3 kohaselt ei sõltu liikluskahju hüvitamise otsuse tegemine

taastusremonti tegeva isiku poolt arve väljastamisest või kannatanu poolt selle arve alusel tasumisest.

Seega on põhjendamatu hageja väide, nagu saaks vara rikkumise kahjuga tegemist olla ainult siis, kui

kannatanu on vastava kahju kandnud. Seadusandja ei ole seadnud piiranguid andmetele ja tõenditele,

millest lähtudes saab kindlustusandja hinnata varakahju suurust, ning järelikult saavad

vastavasisulisteks andmeteks ja tõenditeks olla ka remonttööde kalkulatsioonid, eelarved jms

dokumendid.

LKS § 45 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et asjas tähtsust omava kriminaalmenetluse toimumise korral

ei pea kindlustusandja tegema otsust liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta 30 päeva

jooksul alates nõude esitamisest. Kriminaalmenetluse toimumise korral lasub kindlustusandjal

kohustus teha liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus kriminaalmenetluse lõppemisele

järgneval tööpäeval. Kui kindlustusandja ei ole piisavalt hoolas ega jälgi, millal kriminaalmenetlus

lõpeb, satub kindlustusandja liikluskahju hüvitamisega viivitusse.

8. Riigikohtu istungil jäid poolte lepingulised esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

Hageja esindaja taotles kostjalt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude 28 602 krooni ja 45

sendi väljamõistmist. Kostja esindaja taotles õigusabikuludena 7658 krooni ja 20 sendi

väljamõistmist hagejalt.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi ebaõige kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kohtud tuvastasid, et 6. märtsil 2003. a toimus liiklusõnnetus, milles sai kahjustusi kostjale

kuuluv diiselrong. Liiklusõnnetuse põhjustas veoauto juht, kelle vastutuse oli kindlustanud hageja.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teatas hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjust

26. märtsi 2003. a kirjaga, millele oli lisatud kalkulatsioon liikluskahju kohta, ning et hageja hüvitas

kostjale kahju 31. detsembril 2003. a. Pooled vaidlevad selle üle, millal tekkis hagejal kahjuhüvitise

maksmise kohustus.

11. LKS § 45 lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui

selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud

kindlustusandjale nõude esitamisest. Vastavalt LKS §-le 46 on kindlustusandja kohustatud

kindlustushüvitist taotlevale isikule ja kindlustusvõtjale kirjalikult edastama kahju hüvitamise või

sellest keeldumise otsuse. Hageja ei ole väitnud, et kostja esitatud kahju hüvitamise nõue ei vastanud

LKS §-s 41 sätestatud vorminõuetele. Ta ei ole teinud LKS § 45 lg-s 1 ettenähtud otsust kostjale

liikluskahju hüvitamiseks või sellest keeldumiseks. Kahjuhüvitise maksmisega viivitamist põhjendab

hageja sellega, et tal puudus kahju suuruse kohta vajalik teave ning et ta ei pidanudki kostjale hüvitist

maksma enne, kui kostja oli kulutusi kandnud. Hageja sai kostja kantud kulutustest

teada 30. novembril 2003. a AS-i Ühinenud Depood poolt kostjale esitatud arve kaudu.

12. Kohtud tõlgendasid õigesti liikluskindlustuse seadust ja leidsid, et hageja oli kohustatud kostjale

hüvitist maksma, sõltumata sellest, kas kostja oli kulutusi kandnud või mitte.

Kahju hüvitamise ulatust reguleerivad võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted (VÕS §-d 127-135). Need

sätted on üldsätetena kohaldavad ka liikluskindlustuse seaduse suhtes. Kahju hüvitamise eesmärgiks

on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1).

Asja kahjustamise eest vastutav isik peab asja parandamise mõistlikud kulud (vt VÕS § 132 lg 3)

hüvitama viivituseta, et kannatanul ei tekiks täiendav kahju, näiteks VÕS § 132 lg 4 esimese lause

alusel hüvitava kahjustatud asja asendamise kulude näol. Asja kahjustamise korral on asja

parandamise kuludes väljenduv kahju kui otsene varaline kahju arvestatav ja hüvitatav asja

kahjustamise hetkest (vt VÕS § 128 lg 3 ja § 132 lg 3).

Vastavalt LKS § 7 lg-le 1 on kindlustusandja kohustatud hüvitama kindlustatu tekitatud liikluskahju.

LKS § 47 lg 3 sätestab, et varakahju hüvitamisel seatakse eesmärgiks kindlustusjuhtumi eelse

olukorra taastamine ning et hüvitada tuleb kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamise mõistlikud

kulud. Varakahju suurust hinnatakse LKS § 47 lg-st 2 tulenevalt kahjustatud vara maksumuse või

taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel. Nendes sätetes ei ole öeldud, et kannatanu

peaks olema hävinenud asja asemel muretsenud uue asja või siis kahjustatud asja taastanud. LKS

§ 45 lg 3 sätestab, et kui liikluskahju suurust ei ole sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud aja

jooksul võimalik selgitada, tehakse hüvitamise otsus osa kohta, mille suurus on teada. Kuigi LKS

§ 35 lg 1 sõnastuse kohaselt võiks järelda, et vara rikkumise kahjuks on üksnes kantud vara

taastamisremondi kulud, ei välista see säte kolleegiumi arvates liikluskindlustuse seaduse puhul VÕS

§ 128 lg 3 ja § 132 lg 3 kohaldamist. Seega oleks pidanud hageja tegema LKS § 45 lg-s 1 sätestatud

tähtaja jooksul (arvestades ka LKS § 45 lg-s 2 sätestatut) otsuse selle kohta, kas ja missuguses

ulatuses ta peab kahju suurust tõendatuks.

13. Kohtud tõlgendasid ebaõigesti kõnealuse liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 45 lg 2 esimest

lauset. Selles öeldi, et LKS § 45 lg-s 1 nimetatud tähtaeg pikeneb kindlustusjuhtumi kohta toimuva

tsiviilkohtu-, kriminaal- või haldusmenetluse või kindlustuse vahekohtu menetluse aja võrra, kui

sellisel menetlusel on otsuse tegemisel oluline tähtsus. Kolleegium leiab, et tegemist on tähtaja

kulgemise peatumisega. Kuna kostja esitas kahju hüvitamise avalduse ajal, millal menetleti

kindlustusjuhtumi kohta algatatud kriminaalasja, siis ei olnud avalduse esitamise ajaks veel LKS § 45

lg-s 1 nimetatud tähtaeg kulgema hakanud ja hagejal võis LKS § 45 lg-s 1 ettenähtud otsuse

tegemiseks aega olla 30 päeva pärast kriminaalmenetluse lõppemist. Seda aga vaid juhul, kui

kriminaalmenetlusel oli otsuse tegemisel oluline tähtsus. Kohtud ei ole viimati nimetatud küsimuses

seisukohta võtnud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus otsustama, mis ajast alates oli

hageja hüvitise maksmisega viivituses.

14. Riigikohtu tsiviilkolleegium on analüüsinud kohtuasjas nr 3-2-1-132-04 18. novembril 2004. a

tehtud otsuses kindlustuse vahekohtu otsuse täidetavust juhul, kui pool on pöördunud maa- või

linnakohtusse nõudega paluda mitte tunnustada kohustust, mis on hagejale pandud vahekohtu

otsusega (vt RT III 2004, 33, 350). Selles otsuses leidis kolleegium, et LKS § 58 lg-st 4 tulenevalt ei

jõustu vahekohtu otsus, kui pool esitab pärast vahekohtu otsuse tegemist samas vaidluses

hagiavalduse teise poole vastu, ning et hagi rahuldamata jätmise korral mõistetakse hagejalt kostja

kasuks välja vahekohtu otsusega väljamõistetu. Kolleegium jääb nimetatud seisukoha juurde.

15. Riigikohtu istungil esitas hageja lepinguline esindaja taotluse mõista kostjalt välja hageja kantud

õigusabikulu 28 602 krooni 45 senti. Kostja lepinguline esindaja esitas taotluse mõista hagejalt välja

kostja kantud õigusabikulu 7658 krooni 20 senti. Kohtukulude väljamõistmise otsustab asja lõpulikult

lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu