3-3-1-68-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-68-05

Otsuse kuupäev

20. detsember 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

XXXXXXXXX XXXXX kaebus Ida-Viru Politseiprefektuuri ja

Riigiprokuratuuri toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3-264/05

Menetluse alus Riigikohtus

XXXXXXXXX XXXXX kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

24. november 2005

Kohtuistungil osalenud isik

XXXXXXXXX XXXXX

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Jõhvi Halduskohtu 17. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 3-65/2005 ning Tartu

Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-264/05 osas, mis seondub

õigusliku hinnanguga XXXXXXXXX XXXXXi toimetamisele raviasutusse 1. juunil 1992 ja

tema järgneva kinnipidamisega haiglas kuni 28. septembrini 1992. Saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks halduskohtusse.

Tagastada kautsjon 200 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18. märtsil 2002 esitas XXXXXXXXX XXXXX Jõhvi Halduskohtusse kaebuse, mida täiendas

8. aprillil ning 19. aprillil samal aastal. Kaebus oli esitatud Ida-Viru Politseiprefektuuri,

Riigiprokuratuuri, Ahtme Psühhoneuroloogiahaigla peaarsti ning Tammiku Elamuvalitsuse direktori

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt toimetati X. XXXXX 1. juunil 1992. a, 5. oktoobril 1994. a ning 16. aprillil

1995. a politseiametnike poolt õigusvastaselt psühhiaatriahaiglasse. Alates 1. juunist 1992 kuni

28. septembrini 1992 peeti X. XXXXXi tema tahte vastaselt kinni raviasutuse kinnises osakonnas

tugevadatud järelevalve all. Samuti leiab kaebaja, et talle on tekitatud kahju delikaatsete

isikuandmete levitamisega ametiisikute poolt. Eelnimetatud tegevusega on kaebaja arvates talle

tekitatud varalist ja moraalset kahju. Kaebaja leidis samuti, et Riigiprokuratuur ei ole reageerinud

tema poolt esitatud politsei tegevuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise avaldustele, millega

seoses on süüdlased jäänud vastutusele võtmata ning kaebajale tekitatud kahju on hüvitamata.

2. Jõhvi Halduskohtu 24. aprilli 2002. a määrusega haldusasjas nr 3-81/2002 lõpetati menetlus

X. XXXXXi kaebuses Ahtme Psühhoneuroloogiahaigla peaarsti ning Tammiku Elamuvalitsuse

direktori tegevuse peale HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. Kohus tagastas kaebuse ka Ida-Viru

Politseiprefektuuri politseiametnike toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning kahju

väljamõistmiseks HKMS § 11 lg 3 alusel.

Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2002. a määrusega haldusasjas nr 2-3-149/2002 rahuldas

X. XXXXXi erikaebuse osaliselt ning tühistas Jõhvi Halduskohtu määruse osas, millega kohus

määras tagastada kaebus politseiametnike toimingute õigusevastasuse tuvastamiseks ning

õigusevastase tegevusega tekitatud kahju väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leidis, et haigla peaarsti

tegevuse peale on kaebus tagastatud õigesti põhjusel, et nimetatud ametiisikut ei saa käsitleda avalik-

õiguslikke ülesandeid täitva ametiisikuna.

3. Jõhvi Halduskohtu 17. mai 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-65/2005 rahuldati kaebus osaliselt

kahju hüvitamise nõudes. Ida Politseiprefektuurilt mõisteti X. XXXXXi kasuks mittevaralise kahju

hüvitamiseks välja viissada krooni ning kohtukulude katteks 7 krooni 17 senti. Kohus tuvastas, et

kaebaja toimetamiseks psühhiaatriahaiglasse 5. oktoobril 1994 ning 16. aprillil 1995 puudusid

õiguslikud alused. Kohus leidis, et hüvitis suuruses 250 krooni iga haiglas veedetud päeva eest on

mõistliku suurusega ning mõistis välja kahe haiglas kinnipeetud päeva eest 500 krooni.

Kohus leidis, et 1. juunil 1992 toimetati X. XXXXX haiglasse küll politseitöötajate saatel, kuid arst-

psühhiaatri poolt vormistatud saatekirja alusel ning hospitaliseerimisel oli ta ärritunud ja afektiivne,

mistõttu tuli jätta pikemale ravile. Kohus nentis, et kuni 16. märtsini 1997 kehtinud

Tervishoiuseaduse § 55 kehtestas, et tervishoiuorganid ja -asutused võisid isikule endale või teistele

inimestele ohtliku vaimuhaige vältimatu psühhiaatrilise abi korras paigutada psühhoneuroloogilisse

asutusse ka ilma tema nõusolekuta ja kohtu loata. Seadus kohustas siseasjade organeid osutama abi

haige hospitaliseerimisel. Kohus luges tõendatuks, et tahtevastase hospitaliseerimise alused esinesid.

Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse politseiprefektuuri ja Riigiprokuratuuri tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus leidis, et kaebaja pole nimetanud ega kohus pole samuti

tuvastanud ühtegi arvestatavat asjaolu, millest võiks lisaks kahju hüvitamise nõudele tuleneda

kaebaja huvi Ida-Viru Politseiprefektuuri või Riigiprokuratuuri toimingute õigusevastaseks

tunnistamisel.

4. XXXXXXXXX XXXXX esitas nimetatud kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtusse. Apellandi arvates kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme,

vääralt hinnanud tõendeid ja rikkunud kohtumenetluse norme.

Kaebaja väitis, et 1. juunil 1992 puudusid alused tema toimetamiseks raviasutusse ja

sundhospitaliseerimiseks. Sellel kuupäeval ta töötas, kinnipidamisel viibis üksinda kodus ja ei

kujutanud ohtu iseendale ega ka teistele. Kinnipidamisel ei esitanud politseitöötajad mingeid

dokumente. Ka raviasutuse valvearstile dokumente ei esitatud, suunamiskirja ravile paigutamiseks ei

olnud. Kaebaja nõustub, et raviasutusse tahtevastasel toimetamisel oli ta loomulikult erutusseisundis.

Kaebaja leiab, et neljaks kuuks vabaduse võtmiseks alused puudusid. Haiglas tuli viibida

ebainimlikes tingimustes, jalutuskäikudeta, saunata, koos märatsevate haigetega, vägisi anti

mittevajalikke tablette.

5. Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 2-3-264/05 jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata ning Jõhvi Halduskohtu otsus muutmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Tartu Ringkonnakohtu sellele otsusele esitas XXXXXXXXX XXXXX kassatsioonkaebuse.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohus rikkunud kohtumenetluse norme, jättes käsitlemata kaebaja

poolt toodud väited. Kassaator leiab, et 1. juunil 1992 haiglasse toimetamiseks alused puudusid.

Politsei ei omanud saatekirja. Konsultatsioonitalong koostati alles haiglas. Puudusid asjaolud, mida

oleks saanud tõlgendada vältimatu hospitaliseerimise alustena. Kohus on jätnud tähelepanuta ka

kaebaja õiguste rikkumised prokuratuuri poolt. Ekslikult on tõlgendatud politsei tegevust 3. märtsil

1995.

Kohtuistungil toetas XXXXXXXXX XXXXX oma kassatsioonkaebuses toodud seisukohti ning

palus ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada politsei ja prokuratuuri

tegevus õigusvastaseks ning välja mõista kahjuhüvitis.

7. Riigiprokuratuur ja Ida Politseiprefektuur kirjalikes vastustes leiavad, et ringkonnakohtu otsus on

õige ning paluvad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta Jõhvi

Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuseid osas, mis puudutab kaebaja toimetamist

politseiametnike poolt 5. oktoobril 1994 ning 16. aprillil 1995 psühhiaatriahaiglasse, samuti kohtute

poolt antud hinnangut prokuratuuri tegevusele.

9. Kaebaja on leidnud, et õigusvastane oli ka tema toimetamine politsei poolt

psühhoneuroloogiahaiglasse 1. juunil 1992 ning tema tahtevastane kinnipidamine haiglas kuni

28. septembrini 1992.

Kohtud on lugenud eelnimetatud toimingud õiguspäraseks, kuna haiglasse paigutamise aluseks oli

arst-psühhiaatri saatekiri ja isik oli haiglasse toimetamise järgselt ärritunud ja afektiivne. Siit on

tuletatud järeldus, et tegemist oli vältimatu psühhiaatrilise abiga, mille puhul ei ole vajalik isiku

nõusolek ega ka kohtu luba. Vältimatu psühhiaatrilise abi korral oli politseil kohustus abistada

raviasutust isiku hospitaliseerimisel.

10. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu nimetatud järeldustega. Eelkõige peab kolleegium

vajalikuks märkida, et selles olukorras oli tegemist kahe erineva toiminguga: isiku toimetamisega

politsei poolt raviasutusse ning isiku järgneva kinnipidamisega psühhiaatriahaigla kinnises

osakonnas. Viimane kujutab endast vabaduse võtmist PS § 20 tähenduses. Riigikohtu

halduskolleegium nendib, et X. XXXXXi kinnipidamise ajal jõustus Eesti Vabariigi põhiseadus.

Halduskolleegium rõhutab, et mõlemad toimingud on vaidlustatavad halduskohtus hoolimata sellest,

et isiku tahtevastast kinnipidamist raviasutuses ei teostanud politsei. Kaebuse kohaselt politsei üksnes

sisenes õigusliku aluseta kaebaja elukohta ning viis ta vastu isiku tahtmist raviasutusse. Politsei

pädevuses ei ole isiku paigutamine psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda ning tema kestev

kinnipidamine selles asutuses.

Politsei vastutab oma toimingute õiguspärasuse eest ka sel juhul, kui ta täidab seadusest tulenevat

abiandmise kohustust. Abi osutamisel peab politsei veenduma, et abinõue on õiguspärane. Seetõttu

on esmatähtis hinnata, kas esinesid alused isiku raviasutusse toimetamiseks eesmärgiga kohaldada

vältimatut psühhiaatrilist abi.

Kohus ei ole hinnanud kaebaja väiteid, et tema raviasutusse toimetamisel puudus saatekiri või muu

toimetamist õigustav dokument, et puudusid näidustused tema hospitaliseerimiseks kohtu loata.

Kohtuasja toimikus sisalduvad selle episoodi osas üksnes mitteloetava allkirjaga talong

konsultatsioonile ja abikabinettidesse suunamiseks (toimik II, lk 136) ning Ahtme Haigla 22. aprilli

2005. a teade Jõhvi Halduskohtule, millest nähtub, et XXXXXXXXX XXXXX hospitaliseeriti

1. juunil 1992. a kell 19.40 politseitöötajate saatel arst-psühhiaatri saatekirja alusel ning et

hospitaliseerimisel oli isik ärritunud, afektiivne. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, millistel

asjaoludel ja õiguslikel alustel ning kelle poolt esitati politseile taotlus abi osutamiseks või kas selline

taotlus üldse eksisteeris. Ebaselge on ka see, kelle poolt oli otsustatud sundhospitaliseerimine ning

selle kestvus.

Kohtud ei ole eristanud isiku toimetamist ning kinnipidamist raviasutuses. Jõhvi Halduskohtule

esitatud kaebuses vaidlustas XXXXXXXXX XXXXX ka Ahtme Psühhoneuroloogiahaigla peaarsti

tegevuse, mis seisnes kaebaja tahtevastases kinnipidamises raviasutuses. Kohtud on kaebuse peaarsti

tegevuse osas HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel tagastanud, leides, et nimetatud isik ei täida avalik-

õiguslikke ülesandeid. Vaatamata kinnipidamist teostava subjekti määratlemata jätmisele on

kohtuotsustes püütud anda õiguslikku hinnangut ka kinnipidamisele raviasutuses.

11. Asja materjalidest nähtub, et isiku tahtevastast kinnipidamist teostas riigi raviasutus.

Isiku tahtevastane hoidmine raviasutuse kinnises osakonnas on käsitatav avalik-õiguslikus suhtes

asetleidva vabadusevõtmisena, mis võib õigusvastasuse korral kaasa tuua riigi vastutuse. Kohtud ei

ole välja selgitanud, kes on antud õigussuhtes õige vastustaja ega ole teda ka kaasanud. Selliseks

subjektiks ei ole raviasutuses kinnipidamise osas politsei. Halduskolleegium peab vajalikuks

rõhutada, et kaebaja on kõikides kohtuinstantsides pidanud vajalikuks vaidlustada tema raviasutuses

kinnipidamist ning käsitanud seda tegevusena, millest tekkis kaebajale kahju.

12. Eeltoodud asjaoludel tuleb Jõhvi Halduskohtu 17. mai 2005. a otsus haldusasjas 3-65/2005 ning

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-264/05 tühistada osas, mis

seondub õigusliku hinnanguga isiku toimetamisele raviasutusse 1. juunil 1992 ning tema järgneva

kinnipidamisega haiglas kuni 28. septembrini 1992. Halduskolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse

osaliselt ning saadab tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks halduskohtusse. Kassaator on

tasunud kautsjoni 200 krooni. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld