3-2-1-136-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-136-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Dimitri Kukðinovi hagi Riina Ojasoolt 6500 krooni

väljamõistmiseks ning Riina Ojasoolt ja Margus Rebaselt

solidaarselt 30 355 krooni väljamõistmiseks.

Riina Ojasoo vastuhagi Dimitri Kukðinovilt 18 648 krooni 20

sendi väljamõistmiseks.

Margus Rebase vastuhagi Dimitri Kukðinovilt 5000 krooni

väljamõistmiseks ja talu ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/972/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riina Ojasoo ja Margus Rebase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja Dimitri Kukðinov ja tema esindaja vandeadvokaat Eve

Jundas.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus

osas, millega mõisteti Margus Rebaselt Dimitri Kukðinovi

kasuks välja 30 355 krooni ning jäeti rahuldamata Riina

Ojasoo ja Margus Rebase vastuhagid, samuti kohtukulude

jaotuse osas.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus

muutmata Riina Ojasoolt Dimitri Kukðinovi kasuks 5000

krooni väljamõistmise osas.

3. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Gennadi Kullile kassatsioonkaebuselt

12. juulil 2005. a Riina Ojasoo ja Margus Rebase eest tasutud

kautsjon 740 (seitsesada nelikümmend) krooni 30 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dimitri Kukðinov esitas 14. juulil 2004. a Rapla Maakohtule hagi milles palus Riina Ojasoolt välja

mõista 36 855 krooni. Hagiavalduse täpsustuse järgi palus hageja R. Ojasoolt välja mõista 6500

krooni ning solidaarselt R. Ojasoolt ja Margus Rebaselt 30 355 krooni.

Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja R. Ojasoo 2003. a suvel viimasele kuuluva Xxxxxx Xxxxxxxxx

Xxxxxx vallas Xxxxxxxx külas asuva Xxxxx xxxx (edaspidi talu) müügilepingu. Leping vormistati

kirjalikult 1. novembril 2003. a ja pealkirjastati võlakirjana. Lepinguga nõustus R. Ojasoo

võõrandama hagejale talu 20 000 krooni eest järelmaksuga igakuiste maksetena. Pärast kõigi

osamaksete tasumist pidid pooled vormistama notariaalselt tõestatud müügilepingu. Poolte

kokkuleppel asus hageja juba 2003. a augustis tallu elama ja tegema remonttöid elamu

elamiskõlblikuks muutmiseks. Hageja tasus R. Ojasoole vastavalt maksegraafikule 1000 krooni kuus

kuni 2004. a märtsini. 1. juunil 2004. a teatas R. Ojasoo hagejale, et talu uus omanik on tema

elukaaslane M. Rebane. Sellest järeldas hageja, et temaga müügilepingut enam ei sõlmita. Seejärel

leppisid hageja ja R. Ojasoo kokku esialgse lepingu jätkamises selliselt, et igakuiste maksetena

tasumise asemel pidi hageja tasuma notariaalselt tõestatud müügilepingu sõlmimisel R. Ojasoole 10

000 krooni ja 2004. a oktoobris veel 4000 krooni. Kokkuleppe sõlmimisel andis hageja R. Ojasoole

500 krooni. R. Ojasoo on keeldunud talu hagejale võõrandamast ja hageja kantud kulutusi

hüvitamast.

Kuna müügileping ei olnud sõlmitud ettenähtud vormis, ei saa hageja nõuda lepingu täitmist, kuid

võib võlaõigusseaduse (VÕS) alusetu rikastumise sätete alusel nõuda remonttöödeks kantud kulutuste

30 355 krooni hüvitamist. Hageja tegi varem elamiskõlbmatus talus kapitaalremondi. Tema tehtud

parendusi ei ole võimalik ega mõistlik tagasi nõuda, mistõttu ta soovib nende hüvitamist kostjatelt

solidaarselt. Samuti peab R. Ojasoo tagastama hagejale müügilepingu järgi tasutud 6500 krooni.

2. Kostja R. Ojasoo hagi ei tunnistanud ning palus jätta see rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.

Vastuväidete järgi võimaldas kostja hagejal talus elada ning nõustus, et hageja teeb talu

elamiskõlblikuks muutmiseks remonti. Remondi kompenseeris kostja sellega, et ei küsinud talu

kasutamise eest hagejalt üüri. Remondi mahtudes ja maksumuses pooled kokku ei leppinud. Kostja

poolt maja kütteks varutud palgid kasutas hageja remondiks. Hageja makstud raha arvestab kostja

hageja üüri katteks. Talu müügis ei oldud kokku lepitud, kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele

ostuhinnas. Hageja esitatud akte ei saa lugeda tõendiks.

3. 8. novembril 2004. a esitas R. Ojasoo vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 18 648 krooni

20 senti.

Vastuhagi kohaselt on hageja talus viibimise ajal kadunud talu juurest ehitusmaterjali, küttepuid,

hobuniiduk jm asju koguväärtusega 15 790 krooni 20 senti. Kuna hageja on kümne kuu vältel

kasutanud talu, mida kostja saanuks välja üürida 1000 krooni eest kuus, on kostjal lisaks saamata

jäänud tulu 10 000 krooni. Kostja nõustus oma nõudest maha arvama hageja makstud 5000 krooni

ning 2142 krooni hageja poolt pliidi ehituseks muretsenud materjali hüvitamiseks.

4. 8. novembril 2004. a esitas M. Rebane vastuhagi, milles palus nõuda talu välja hageja

ebaseaduslikust valdusest ja tõsta hageja koos perekonnaliikmetega väljakolimisest keeldumise korral

talust välja. Samuti palus ta hagejalt välja mõista 5000 krooni talu võimalikust väljaüürimisest

saamata jäänud tuluna.

Vastuhagi kohaselt on M. Rebane alates 1. juunist 2004. a talu omanik, kuid talu on jätkuvalt hageja

ebaseaduslikus valduses. Hageja on tekitanud kostjale 5000 krooni suuruse kahju saamata jäänud tulu

näol. Kui hageja oleks talu vabastanud, oleks kostja saanud selle välja üürida 1000 krooni eest kuus.

5. Hageja vaidles vastuhagidele vastu.

Hageja arvates ei ole R. Ojasoo tõendanud, et vastuhagis nimetatud asjad üldse olid talu juures.

M. Rebane viis pärast hageja tallu asumist talle vajalikud asjad talu juurest ära. Hageja kasutas

mõningaid talu juurest leitud materjale, kuid ei arvestanud neid remonditööde hinna sisse. Talus

olnud asjad ei kuulunud R. Ojasoole, vaid talu eelmisele omanikule Uno Kirsile, mistõttu puudub

R. Ojasool nendele nõudeõigus. Põhjendamatud on kostjate saamata jäänud üüri nõuded, kuna ei ole

tõendatud, et hageja neile sellise kahju tekitas. R. Ojasooga oli hagejal leping talu ostmiseks ja

üürisuhet ei ole nende vahel kunagi olnud. Samuti puudub üürisuhe hageja ja M. Rebase vahel.

6. Rapla Maakohus rahuldas 7. aprilli 2005. a otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagid rahuldamata.

Maakohus mõistis hageja kasuks R. Ojasoolt välja 5000 krooni ja M. Rebaselt 30 355 krooni. Samuti

mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 2800 krooni kohtukulude katteks ja 1767

krooni 75 senti õigusabikulude katteks.

Maakohtu otsuse järgi sai R. Ojasoo U. Kirsile kuulunud talu hoonete omanikuks 11. juunil 2003. a

vallasvara sissenõude katteks üleandmise akti alusel. 2003. a hilissuvel sõlmisid hageja ja R. Ojasoo

suulise kokkuleppe, mille kohaselt pidi hageja omandama järelmaksuga talu, kuhu hageja asus elama

viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Kokkuleppe sõlmimine on tõendatud tunnistajate ütlustega ning

1. novembril 2003. a koostatud võlakirjaga. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 13 lg-le 6 peab ehitiste võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Pooled olid

nimetatud asjaolust teadlikud ja kokku leppinud, et pärast seda, kui hageja on tasunud kõik

maksegraafikus näidatud maksed, vormistatakse notariaalne müügileping. Pooled olid teadlikud ka

talu elamiskõlbmatusest. Hageja oli tehtavate töödega nõus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg l järgi on R. Ojasoo ja hageja sõlmitud talu

müügileping tühine. Lähtudes TsÜS § 84 lg-st l, tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt

alusetu rikastumise sätetele. Kostjad ei ole hageja tehtud kulutuste mahtu ja hinda sisuliselt

vaidlustanud. Hageja tehtud parenduste äravõtmine ei ole parendusi rikkumata võimalik, samuti on

see talu edasise kasutamise seisukohalt põhjendamatu. Seega tuleb hageja tehtud kulutused 30 355

krooni ulatuses VÕS § 1042 lg l alusel hüvitada. Hageja tegevuse kaudu soodustuse saajaks ehk

alusetult rikastunud isikuks on M. Rebane, kes sai talu omanikuks 1. juunil 2004. a R. Ojasooga

sõlmitud kinkelepingu alusel. R. Ojasoo ei ole aga käsitatav solidaarvõlgnikuna. Vastastikuse lepingu

tühisuse korral peavad pooled VÕS § 1034 lg 3 järgi saadu välja andma üheaegselt ja kohaldada tuleb

VÕS §-s 111 sätestatut. Kostjad on hagejale teatanud, et nad ei hüvita ega kavatsegi hüvitada viimase

tehtud kulutusi, mistõttu oli hagejal seaduslik õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, s.o talu

tagastamisest. Põhjendatud on hageja seisukoht, et talus viibimine on talle vajalik parenduste

säilimise huvides. Saajal puuduks VÕS § 1034 lg-st 2 tulenevalt kohustus hüvitada parenduste

hävimise või halvenemise korral nende väärtus. M. Rebase esitatud nõue saamata jäänud üüri

väljamõistmiseks on põhjendamata ja tõendamata.

Kohtutäituri koostatud õiendist nähtuvalt rahuldati osa sissenõudja R. Ojasoo nõudest U. Kirsi vastu

viimasele kuulunud ehitiste üleandmisega. Muid esemeid R. Ojasoole üle antud ei ole. Kohtutäitur

täidab jätkuvalt R. Ojasoo nõuet U. Kirsi vastu, mistõttu ei ole kostja õigustatud U. Kirsist

mahajäänud esemeid enda kasuks pöörama. Ka asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 320 sätestatud

kinnipidamisõiguse teostamise korral ei teki võlausaldajal kinnipeetud asjale omaniku õigusi.

Põhjendatud ei ole, millest tuleneb hageja kohustus hüvitada esemete kaotsiminekuga tekitatud kahju,

samuti ei ole tõendanud, et mingi kahju on üldse tekkinud. R. Ojasoo soovis 10 000 krooni suuruse

nõude tasaarvestada hageja nõudega summas 7142 krooni. Nimetatud avaldusega võtab R. Ojasoo

õigeks, et on saanud hagejalt 1. novembril 2003. a vormistatud müügilepingu alusel 5000 krooni ja

on kohustatud hagejale hüvitama pliidi ehitamisega seotud kulutused summas 2142 krooni.

Täiendava 1500 krooni üleandmine ei ole tõendatud.

7. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale ühise apellatsioonkaebuse, milles palusid otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagid.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Pooled pidasid läbirääkimisi R. Ojasoole

kuuluva maja ostmise üle. R. Ojasoo andis hagejale üle maja valduse. Hageja asumine majja

üürnikuna ei ole tõendatud. Poolte sõlmitud lepingu puhul ei olnud järgitud vorminõudeid, mistõttu

on leping tühine TsÜS § 83 lg 1 alusel vastuolu tõttu AÕSRS § 13 lg-ga 6. Pooled peavad tühise

tehingu järgi saadu välja andma alusetu rikastumise sätete alusel ning täitmine peab VÕS § 1034 lg 3

järgi olema vastastikune ja samaaegne. Hagi rahuldamine M. Rebase osas on põhjendatud, lähtudes

VÕS § 1036 mõttest. R. Ojasoo lubas hageja majja elama tulevase majaomanikuna ning lubas hagejal

maja elamiskõlbulikuks teha. Piiranguid R. Ojasoo selles osas hagejale ei seadnud. Kaebuse väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ka vastuhagide osas.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta rahuldamata hagi kulutuste väljanõudmiseks ning rahuldada vastuhagid ja mõista hagejalt välja

kostjate kohtukulud.

R. Ojasoo leiab, et ringkonnakohus on jätnud sisuliselt uurimata tema esitatud tõendid. Hageja on

tasuta kasutanud kostjale kuulunud ruume ning tarvitanud ära tema kütte- ja ehitusmaterjali.

M. Rebane leiab, et talle on tehtud võimatuks oma vara kasutada ja käsutada ning saada sellest tulu.

Samuti puudub alus temalt hageja kasuks 30 355 krooni väljamõistmiseks. Hageja ei ole teda

eelnevalt teavitanud parenduste tegemisest, samuti ei ole tehtud tööd temale tarvilikud ega ole tehtud

vajalike oskuste ja kvaliteediga.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

11. Riigikohtu istungil jäid hageja ja tema esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Nad

kinnitasid ka, et nõustuksid kohtuotsuse resolutsiooniga, mille alusel kohustataks hagejat elamu

vabastama, kui talle on eelnevalt tasutud kohtuotsusega tema kasuks välja mõistetud raha.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363

p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtukulude jaotuse otsustab kohus, lähtudes asja

läbivaatamise tulemustest.

13. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse ulatust ja tuvastatud asjaolusid (I). Seejärel hindab

kolleegium hageja ja R. Ojasoo vahelisi nõudeid (II) ning hageja ja M. Rebase vahelisi nõudeid (III).

I. 14. Hageja palus R. Ojasoolt välja mõista 6500 krooni, mille ta on tasunud kostjale tühise

müügilepingu järgi. Samuti palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt 30 355 krooni talu

elamiskõlblikuks muutmiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis R. Ojasoolt välja hageja kasuks tühise müügilepingu järgi

tasutud 5000 krooni ning M. Rebaselt hageja kulutuste hüvitamiseks 30 355 krooni. Ringkonnakohus

jättis maakohtu otsuse hagi osas muutmata. Kostjad ei vaidlusta R. Ojasoolt 5000 krooni

väljamõistmist, kuid paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse M. Rebaselt kulutuste hüvitise

väljamõistmise osas. Maakohtu ega ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud R. Ojasoolt 30 355

krooni välja mõistmata jätmise osas.

15. R. Ojasoo palus vastuhagis hagejalt välja mõista 18 648 krooni 20 senti. Kostja arvates on tal

hageja vastu nõue 25 790 krooni 20 senti, mis koosneb talus olnud asjade väärtuse hüvitamise

nõudest 15 790 krooni 20 senti ning saamata jäänud 10 000 krooni hüvitamise nõudest. Oma nõudest

arvestab kostja maha hagejalt saadud 5000 krooni ja hageja poolt pliidi ehituseks kulutatud 2142

krooni.

Kohtud leidsid, et kuna talus olnud asjad ei kuulunud kostjale, vaid U. Kirsile, puudub tal nende

suhtes nõudeõigus. Saamata jäänud tulu nõue jäeti rahuldamata tõendamatuse tõttu.

16. M. Rebane palus vastuhagis nõuda talu välja hageja ebaseaduslikust valdusest ja tõsta hageja

koos perekonnaliikmetega väljakolimisest keeldumise korral talust välja ning mõista hagejalt välja

saamata jäänud tulu 5000 krooni.

Kohtud jätsid talu väljaandmise nõude rahuldamata esmajoones põhjendusega, et hageja ei pea talu

VÕS § 1034 lg 3 ja § 111 lg 1 järgi välja andma, kuna kostjad on keeldunud hageja tehtud kulutuste

hüvitamisest. Saamata jäänud üüri nõue jäeti rahuldamata tõendamatuse tõttu.

17. Asja lahendamisel on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

R. Ojasoo omandas varem U. Kirsile kuulunud ehitised täitemenetluses sissenõudjana vallasvara

sissenõude katteks üleandmise akti alusel 11. juunil 2003. a;

hageja ja R. Ojasoo sõlmisid 2003. a notariaalselt tõestamata müügilepingu talu järelmaksuga

ostmiseks ning lepingu järgi on hageja R. Ojasoole maksnud 5000 krooni;

hageja asus R. Ojasoo nõusolekul elamiskõlbmatutesse ehitistesse elama ja tegi kulutusi nende

remontimiseks, kasutades selleks muu hulgas talus olnud materjale;

1. juunil 2004. a sõlmisid R. Ojasoo ja M. Rebane notariaalselt tõestatud kinkelepingu, millega

R. Ojasoo kinkis talu hooned M. Rebasele ning omaniku vahetusest teavitati 2004. a juuni alguses ka

hagejat.

18. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu asjaolule, et kohtud ei ole välja selgitanud M. Rebase talu

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude sisu. Kohtud ei ole ka muus osas fikseerinud, mida

mõeldakse "talu" all, mille väljaandmist ning millele tehtud kulutuste ja millega seotud kahju

hüvitamist nõutakse. Kehtivas õiguses ei ole "talu" legaaldefinitsiooni. Kohtuotsustest nähtuvalt on

pooled ja kohtud "taluna" käsitanud ehitisi ja nende teenindamiseks vajalikku maad, kostjad lisaks ka

ehitistes ja nende juures olevaid vallasasju. Asja materjalide juures olevast kinkelepingu ärakirjast (tl-

d 111-114) nähtub, et ehitiste koosseisu kuuluvad elamu ja ait-kuur, mis on kantud ka

ehitisregistrisse. Kohtud ei ole tuvastanud, et ehitiste alune maa oleks kinnistatud ega ka seda, et

taotletud oleks ehitiste aluse maa erastamist või tagastamist (vt ka tl 112). Seega on tegemist

vallasasjana tsiviilkäibes olevate ehitistega. Kuna nii kohtuotsustest kui kassatsioonkaebusest

nähtuvalt vaidlevad pooled selle üle, kellele kuulusid ehitistes ja nende juures olnud muud

vallasasjad, ei ole selge, kas M. Rebane on hagejalt "talu" välja nõudes nõudnud üksnes kahe ehitise

või ka mingite vallasasjade valduse üleandmist. Asja uuel lahendamisel tuleb M. Rebast kohustada

oma nõuet täpsustama. Ilma selleta ei pruugi olla tagatud kohtuotsusest ühene arusaadavus ja selle

täitmise võimalikkus.

II. 19. Kohtud on leidnud, et hageja ja R. Ojasoo sõlmisid ehitiste müügilepingu, kuid ei teinud seda

notariaalselt tõestatud vormis, nagu näeb ette AÕSRS § 13 lg 6. Seaduses sätestatud vorminõuet

järgimata tehtud tehing on TsÜS § 83 lg 1 järgi üldjuhul tühine, nagu on kohtud praegusel juhul ka

leidnud.

20. Tehingu tühisuse korral tuleb selle järgi saadu TsÜS § 84 lg 1 järgi tagastada vastavalt alusetu

rikastumise sätetele. Kohtute tuvastatud asjaoludel võimaldas R. Ojasoo hagejal tühise müügilepingu

alusel ehitisi vallata. Hageja on R. Ojasoole tehingu järgi tasunud aga 5000 krooni. Seega on hageja

ja R. Ojasoo vahel alusetu rikastumise võlasuhe, mille järgi on pooled kohustatud vastastikku saadu

tagastama VÕS § 1028 lg 1 ning §-de 1032 ja 1034 järgi.

21. Kohtud on otsustanud, et R. Ojasoo peab tühise müügilepingu alusel saadud 5000 krooni hagejale

tagastama. R. Ojasoo seda kassatsioonkaebuses ei vaidlusta.

22. Kohtud on tuvastatud, et hageja sai R. Ojasoolt müügilepingu alusel vallasasjaks olnud ehitiste

valduse. Seega peaks hageja ehitiste valduse müügilepingu tühisuse tõttu alusetu rikastumise sätete

järgi kostjale tagasi andma. Seega kuulus R. Ojasoole kui vallasasjade omanikule asjade valduse

väljanõudeõigus TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1, aga ka AÕS § 80 järgi.

Tuvastatud asjaolude järgi sai M. Rebane vaidlusaluste ehitiste omanikuks pärast seda, kui hageja oli

saanud ehitised oma valdusse. Ehitiste omandamise aluseks olnud Rapla notar Raul Joametsa

tõestatud 1. juuni 2004. a kinkelepingus on märgitud, et M. Rebane saab ehitiste omanikuks lepingu

jõustumise ajast (lepingu p 2.2) ning et ehitiste otsene valdus on M. Rebasele üle antud kinkelepingu

sõlmimise päeval. Samas on tuvastatud, et ehitiste valdajaks on tegelikult hageja, mida kinnitab ka

see, et M. Rebane nõuab ehitiste väljaandmist. Lähtudes AÕS §-st 93, sai M. Rebane, vaatamata

lepingus märgitule, seega ehitiste omanikuks seeläbi, et R. Ojasoo loovutas talle kinkelepingu järgi

ehitiste väljanõudeõiguse hageja vastu.

23. Lisaks tühise müügilepingu järgi üleantu tagastamisele on hageja nõudnud R. Ojasoolt ka

ehitistele tehtud kulutuste hüvitamist, R. Ojasoo hagejalt aga kaotsiläinud vallasasjade ning saamata

jäänud 10 000 krooni hüvitamist.

Nende nõuete lahendamisel ei kohaldu kolleegiumi arvates asjaõigusseaduse sätted asja väärtuse

hüvitamise ning valdaja kantud kulutuste hüvitamise kohta (AÕS §-d 84-88), vaid üksnes alusetu

rikastumise sätted. Kuna poolte vahel on võlasuhe tühise tehingu tagasitäitmiseks, tuleb sellele

suhtele kehtivaid tühise tehingu alusel üleantu tagastamise (nn soorituskondiktsiooni) sätteid (VÕS §-

d 1028-1036) kohaldada üleantud asjale tehtud kulutuste ja asja väärtuse hüvitamise erinormidena ka

juhul, kui üle anti asja omand või valdus, ning seda ka juhul, kui üleandmise käsutustehing on tühine.

24. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus jättis R. Ojasoolt välja mõistmata

hageja tehtud kulutuste katteks hüvitise 30 355 krooni. Seetõttu on otsus selle nõude osas jõustunud

ja Riigikohus ei saa R. Ojasoolt kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata jätmist hinnata.

Kolleegium märgib aga siiski, et tühise müügilepingu järgi asja valdajal on õigus keelduda asja

väljaandmisest kuni asjale tehtud kulutuste hüvitamiseni VÕS § 1033 lg-s 2 nimetatud ulatuses, kui

saaja uskus saadu omamise kestmisse ja tegi kulutusi sellest tulenevalt. Nõue ei lõpe sellega, kui isik,

kellele ta peaks asja tagastama, annab asja omandiõiguse üle teisele isikule. Ka ei lähe hüvitise

maksmise kohustus üle asja omandajale.

25. Kolleegiumi arvates on jäetud ebaõigesti rahuldamata R. Ojasoo nõue talus olnud asjade väärtuse

hüvitamiseks. See nõue tuleb uuesti läbi vaadata.

Kohtud jätsid nõude rahuldamata põhjendusega, et talus olnud asjad ei kuulunud kostjale, vaid

U. Kirsile. Seejuures on kohtud eeldanud, et R. Ojasoo nõudis asjade väärtuse hüvitamist omanikuna

VÕS § 1043 alusel. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud asjade väärtuse hüvitamise nõuet selgelt

kvalifitseerinud. Vaatamata sellele, et R. Ojasoo nimetas oma nõuet kahju hüvitamise nõudeks, võib

esitatud asjaolude järgi tegemist olla hoopis VÕS § 1032 lg 2 järgse nõudega tühise lepingu järgi

üleantud asjade väärtuse hüvitamiseks. Asjaolu, kas üleantud asjad kuulusid U. Kirsile, ei oma tühise

tehingu tagasitäitmisel VÕS § 1032 lg 2 järgi tähtsust. Tähtsust omab üksnes see, kas need anti tühise

tehingu järgi üle ning kas need saab tagastada või tuleb hüvitada, samuti kas asju või hüvitise

nõudmise õigust ei antud üle M. Rebasele. Kohtud ei ole tuvastanud, millised R. Ojasoo väidetud

asjadest ehitiste juures olid ja millised on neist veel alles või üle antud M. Rebasele. Asja tühise

tehingu järgi saaja ei vabane üleantu tagastamise kohustusest üksnes seetõttu, et üleandja ei suuda

tõendada oma omandiõigust asjale. Omandiõigus asjale omab tähtsust nõude kvalifitseerimisel

vindikatsiooninõudena AÕS § 80 alusel. Nõude uuel läbivaatamisel tuleb seega hinnata, millisel

õiguslikul alusel R. Ojasoo oma nõude esitas, ja sellest lähtuvalt nõue ka lahendada. Kolleegium

juhib tähelepanu ka VÕS § 1034 lg-le 1, mille järgi ei saa hüvitusnõudele esitada tühise vastastikuse

lepingu puhul üldjuhul rikastumise äralangemise vastuväidet. Samuti juhib kolleegium tähelepanu

ehitusmaterjali majaga ühendamisel kehtivatele AÕS §-le 107 ja VÕS §-le 1037. Kohtulahend ei saa

aga mõjutada menetlusosaliseks mitteoleva U. Kirsi õiguseid poolte suhtes.

Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui käsitada nõuet kahju hüvitamise nõudena, jääb arusaamatuks

kohtute seisukoht, kuidas järeldub toimikus olevast kohtutäituri õiendist (tl 56), et ehitistes ja nende

juures olevaid vallasasju R. Ojasoole üle ei antud. Vallasvara sissenõudjale üleandmise akti asja

materjalide juures ei ole. Tähelepanuta on jäetud ka AÕS § 90 lg 1, mille järgi eeldatakse, et iga asja

valdaja on selle omanik. Kui ehitistes või nende juures olnud asjad sai lugeda ehitiste päraldisteks, on

kohtud jätnud tähelepanuta ka TsÜS § 57 lg 3 selle kohta, et eelduslikult laienevad peaasjaga seotud

õigused ja kohustused ka päraldistele.

26. Kolleegiumi arvates on kohtud jätnud ebaõigesti rahuldamata ka R. Ojasoo nõude saamata jäänud

kasu 10 000 krooni hüvitamiseks ning see nõue tuleb uuesti läbi vaadata.

Tühise müügilepingu järgi asja üleandjal on VÕS § 1032 lg 2 järgi õigus nõuda asjast saadud kasu

hariliku väärtuse hüvitamist, kui selle väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Selliseks kasuks võivad

TsÜS § 62 lg 1 järgi olla ka asja kasutamisest saadavad eelised (nn kasutuseelised). Jättes hüvitise

saamise nõude rahuldamata, leidsid kohtud sisuliselt, et hageja ei saanud ehitiste kasutamisest mingit

kasu ega hoidnud ka midagi kokku. Kolleegium sellise põhjendusega ei nõustu. Võõrast asja

kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud

kulusid. Esmajoones on see ilmne elamute puhul. Kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade)

kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja

välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha. Kuigi tõendamiskoormis on

siin hagejal (praegusel juhul R. Ojasool), kes peab kasutuseeliste väärtuse tõendama, ei ole

ringkonnakohus kolleegiumi arvates TsMS § 330 lg 4 nõuetele vastavalt põhjendanud, miks ta luges

hageja saadud kasutuseelised olematuks. Asjaolu, et hageja tallu elama asudes oli see

elamiskõlbmatu, õigustab ehitiste elamiskõlblikuks muutmise kulude arvessevõtmist kasutuseeliste

kindlaksmääramisel, kuid ei peaks kasutuseeliste hüvitamist tingimata välistama. Kasutuseelistel ei

saaks väärtust olla üksnes neil juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse

anda või kasutusse andes ei oleks ta saanud mingil viisil kasu, st keegi ei olnuks nõus asja kasutamise

eest midagi maksma. Kolleegiumi arvates saab asja uuel läbivaatamisel tugineda vajadusel

1. jaanuarist 2006. a jõustuva TsMS § 233 lg-le 2 ja määrata kasutuseeliste väärtus kohtu õiglase

hinnangu järgi, kui selle täpne kindlakstegemine ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik.

27. Kolleegium märgib, et vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel tühise tehingu tagasitäitmisel

alusetu rikastumise sätete järgi või nt lepingust taganemisel saab nõuded lugeda vastastikku

tasaarvestatuks (n-ö saldeerida) ja nõuda otsuse resolutsiooniga välja üksnes nõuete vahe sellelt

poolelt, kelle kahjuks jääk (saldo) jääb. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust.

III. 28. Kohtud on eksinud hageja kui ehitiste valdaja ja M. Rebase kui ehitiste omaniku vahelise

õigussuhte määratlemisel. Lepingut pooled sõlminud ei ole, samuti puudub nende vahel alusetu

rikastumise või käsundita asjaajamise võlasuhe. Seega on hageja ja M. Rebase vaheline suhe

kvalifitseeritav omaniku - valdaja vahelise vindikatsioonisuhtena AÕS § 80 järgi ning poolte nõuded

tuleb lahendada sellest lähtuvalt.

Tuvastatud asjaolude järgi on M. Rebasel kui ehitiste omanikul õigus nõuda hagejalt ehitiste

väljaandmist AÕS § 80 järgi ja kohtud on seda ka sisuliselt tunnustatud, jättes nõude rahuldamata

üksnes seetõttu, et kostjal on õigus täitmisest keelduda.

29. Kolleegiumi arvates ei ole selge M. Rebase nõude ulatus võimalikele muudele vallasasjadele

lisaks ehitistele (vt otsuse p 18). Kolleegium märgib ka, et väljatõstmisnõude saab rahuldada üksnes

menetluses osalevate isikute suhtes, kelle vastu on nõue suunatud.

30. Tühistada tuleb ringkonnakohtu otsus M. Rebaselt 30 355 krooni väljamõistmise osas. Maakohus

leidis põhjendatult, et hageja ja M. Rebase vahel ei ole soorituskondiktsiooni suhet, kuid leidis

ebaõigesti, et hageja nõude rahuldamise aluseks on VÕS § 1042 lg 1. Ringkonnakohus on lisaks

vääralt kohaldanud VÕS § 1036. Viimatinimetatud sätet saaks kohaldada, kui saaja (praegusel juhul

hageja) oleks andnud ehitised tasuta üle kolmandale isikule ning saajalt ei oleks võimalik midagi

nõuda. Seda aga tuvastatud ei ole.

Hageja võib kolleegiumi arvates nõuda M. Rebaselt tehtud kulutuste hüvitamist üksnes AÕS § 88

lg 1 järgi. Ta võib selle sätte järgi nõuda omanikult asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Muude

kulutuste hüvitamist saab ta nõuda üksnes VÕS § 1042 alusel. M. Rebaselt saab hageja eelnimetatud

sätete alusel nõuda hüvitist üksnes nende kulutuste eest, mis on tehtud ajal, kui M. Rebane oli ehitiste

omanik, hageja aga valdaja. Kohtud ei ole aga tuvastanud, et M. Rebaselt välja mõistetud kulutused

oleks tehtud ajal, kui ehitiste omanikuks oli M. Rebane. M. Rebaselt ei saa nõuda kulutuste

hüvitamist osas, mida saanuks nõuda soorituskondiktsiooni alusel R. Ojasoolt. Omaniku vahetus ei

oma seejuures tähendust (vt ka otsuse p 24). Seega saab kohus asja uuel läbivaatamisel rahuldada

hageja nõude M. Rebase vastu üksnes nende kulutuste osas, mis on tehtud sel ajal, kui M. Rebane oli

ehitiste omanik.

31. Ebaõigesti on kohtud rahuldamata jätnud M. Rebase nõude 5000 krooni saamiseks. Nõue on

käsitatav AÕS § 85 lg 1 järgse hüvitise saamise nõudena, mida omanikul on õigus nõuda aja eest, mil

valdaja õigusliku aluseta tema asja kasutas, st alates ajast, mil M. Rebane omandas ehitised. Nõude

täpsemad alused ja ulatus määratakse nimetatud sätte alusel VÕS §-de 1037-1040 järgi. Kohtud ei ole

põhjendanud, miks ei pea hageja rikkumise teel saadu väärtust hüvitama.

32. Kohtud on M. Rebase ehitiste väljaandmise nõude rahuldamata jätmise alusena ebaõigesti

viidanud VÕS § 1034 lg-le 3 ja VÕS §-le 111. M. Rebase ja hageja vahel ei ole soorituskondiktsiooni

suhet ja ei toimu tühise lepingu tagasitäitmist. Hageja võib keelduda ehitisi välja andmast üksnes

juhul, kui tal on M. Rebase suhtes õigus ehitisi vallata (AÕS § 83 lg 1). Kuna hageja ja M. Rebase

vahel on üksnes omaniku - valdaja vaheline õigussuhe, võiks hageja ehitiste väljaandmisest

keeldumise õigus M. Rebase suhtes tulla kõne alla VÕS § 110 järgi, kuni on rahuldatud hageja seotud

nõue M. Rebase vastu. Lisaks võib hageja AÕS § 83 lg 3 kohaselt esitada väljanõudeõigusele samad

vastuväited, mis tal olid R. Ojasoo vastu. Nii võiks hageja keelduda ka M. Rebase suhtes asja välja

andmast, kuni R. Ojasoo on tasunud temalt tühise lepingu tagasitäitmiseks väljanõutud 5000 krooni.

Kuna jõustunud otsusega on rahuldama jäetud hageja kulutuste hüvitamise nõue R. Ojasoo vastu, ei

saa hageja selle summa maksmatajätmist enam vastuväitena esitada. Kolleegium märgib, et täitmisest

keeldumise õigus ei anna hagejale aga ühelgi juhul õigust ehitisi kasutada, mistõttu võib temalt ka

täitmisest keeldumise aja eest nõuda asja kasutamisega saadu väärtuse hüvitamist.

33. Kolleegiumi arvates ei ole menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes õige jätta rahuldamata asja

väljaandmise nõue üksnes seetõttu, et valdaja saab sellest keelduda vastunõude olemasolu või muu

täitmisest keeldumise õiguse (AÕS § 83 lg-d 1 ja 3, VÕS § 110) olemasolu tõttu. Seetõttu peab

kolleegium võimalikuks, et asja valduse väljaandmise nõue rahuldatakse vastastikku rahalise nõude

täitmisega. Samuti saab asja väljaandmisnõude rahuldada tingimuslikult, s.o teise isiku poolt kostja

suhtes kohustuse rahuldamise tingimusega. Nii on võimalik pooltevahelised nõuded kompleksselt

lahendada. Asja väljaandmist saaks M. Rebane täitemenetluses sellisel juhul nõuda üksnes siis, kui

tasutud on kohtuotsusega hageja kasuks välja mõistetud summad.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu