3-1-1-138-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-138-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartus, 19. detsembril 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a määrus Rene Valgele

mõistetud karistuste liitmise osas

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rene Valge kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2005. a

Resolutsioon

1. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 9. juuni 2000. a otsusega tunnistati R. Valge süüdi KrK § 185 lg 2 ja § 2012 lg 2

p-de 2, 4 järgi ning kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuseks kolm aastat vangistust. Karistus

pöörati täitmisele.

Maakohtu otsus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2000. a otsusega, mõistetud karistuse

suhtes kohaldati kaheaastast katseaega. Kuna kohtualune viibis ringkonnakohtu otsuseni vahi all, jäi

kandmata karistuse suuruseks kaks aastat üheksa kuud ja kaks päeva vangistust.

2. Rootsi Kuningriigi Södertälje Linnakohtu 6. septembri 2001. a otsusega tunnistati R. Valge süüdi

suure koguse narkootilise aine käitlemises ja talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust.

Seejuures paluti vastavalt rahvusvahelisele õigusele R. Valge üleviimist Eesti Vabariiki karistuse

kandmiseks.

3. Tallinna Linnakohtu 29. novembri 2004. a otsusega tunnustati Rootsi Kuningriigi kohtu otsust ja

tunnistati nimetatud otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. Karistusest loeti kantuks kolm aastat

neli kuud vangistust. Eestis täideviidava karistuse kestuseks määrati kaks aastat kaheksa kuud

vangistust algusega 29. november 2004. a.

4. Jõgeva Maakohtu 8. detsembri 2004. a määrusega pöörati täitmisele R. Valgele Harju Maakohtu

9. juuni 2000. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o kaks aastat üheksa kuud ja kaks

päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määrati määruse tegemise kuupäev.

5. 10. augustil 2005.a esitas Murru Vangla direktori asetäitja Jõgeva Maakohtule taotluse KarS § 65

alusel R. Valgele mõistetud karistuste liitmiseks.

6. Jõgeva Maakohtu 29. septembri 2005. a määrusega jäeti taotlus karistuste liitmiseks rahuldamata

põhjusel, et kuna üks tegudest pandi toime väljapool Eesti Vabariigi piire, pole

territoriaalsusprintsiibi tõttu võimalik karistusi liita.

7. Maakohtu määruse peale esitas prokurör Liane Peets määruskaebuse, milles taotles määruse

tühistamist ja liitkaristuse mõistmist.

8. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a määrusega Jõgeva Maakohtu 29. septembri 2005. a

määrus tühistati. R. Valgele Eestis kandmisele määratud karistusele - s.o kaks aastat kaheksa kuud

vangistust - liideti Harju Maakohtu 9. juuni 2000. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa,

s.o kaks aastat üheksa kuud ja kaks päeva vangistust täies ulatuses ja liitkaristuseks mõisteti

R. Valgele viis aastat viis kuud ja kaks päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus

29. novembri 2004. a.

Kohus märkis, et pärast Tallinna Linnakohtu 29. novembri 2004. a otsust ei oma tähtsust asjaolu, et

ühe karistuse on mõistnud välisriigi kohus. Nimetatud otsust on KrMS § 483 korras tunnustatud ja

KrMS § 486 alusel täidetakse selline karistus Eesti seaduses sätestatud korras.

Kuna R. Valge pani kuriteod toime enne 1. septembrit 2002. a, s.o enne Karistusseadustiku

kehtimahakkamist, juhindus kohus karistuste liitmisel KrK § 41 sätetest, mis võimaldas ka karistuste

osalist liitmist. Vaatamata sellele leidis kohus, et karistused tuleb liita täies ulatuses.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

9. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas R. Valge kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Kütt

määruskaebuse, milles ta palub alternatiivselt kas ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Jõgeva

Maakohtu määruse jõustamist või siis R. Valge suhtes karistuste osalist liitmist.

Kaitsja leiab esmalt, et liitmine on tervikuna toimunud ebaseaduslikult - seda on kohtult taotlenud

Murru Vangla, millist pädevust talle aga antud ei ole. Samuti on karistuste liitmist arutatud kaks

korda - Jõgeva Maakohtu 8. detsembri 2004. a määruse tegemise ajal oli teada Tallinna Linnakohtu

29. novembri 2004. a otsus, kuid sellele vaatamata karistusi ei liidetud. Seega oli R. Valgel

õiguspärane ootus, et temale mõistetud karistus on lõplik.

Kaebuses leitakse sedagi, et KrMS ei reguleeri välisriigi ja siseriikliku kohtuotsuse liitmist. Samuti

on väljapool Eesti territooriumi toimepandud teo liitmisel Karistusseadustiku sätete alusel

raskendatud E. Valge olukorda.

Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kui pidada võimalikuks karistuste liitmist, siis tulnuks seda kohtualuse

isikut arvestades teha osaliselt.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on R. Valgele mõistetud karistuste liitmine toimunud

kõiki menetlusõiguse norme järgides ning määruskaebuses toodud argumendid ei anna alust Tartu

Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

11. Esmalt vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimust, millist tähendust omistada välisriigi poolt

mõistetud kriminaalkaristusele, mida on siseriiklikult tunnustatud.

Välisriigi kohtuotsuse tunnustamist reguleerivad Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa

konventsioon (edaspidi Konventsioon) ja KrMS 19. peatüki 5. jagu (§ 476 jj). Konventsiooni art 9

lg 1 kohaselt peavad elukohariigi pädevad asutused kas (a) jätkama karistuse täideviimist

viivitamatult või ettenähtud menetluskorras tehtava otsuse alusel või (b) muutma karistuse pädeva

menetluskorra kaudu enda riigi otsuseks, asendades määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo

puhul ettenähtud karistusega. Mõlemale regulatsioonile on ühine, et välisriigi poolt mõistetud karistus

saab võrdväärseks otsusega, nagu oleks selle mõistnud elukohariigi kohus. Seda kinnitavad ka

Konventsiooni art-d 10 ja 11, mille kohaselt saab elukohariik välisriigi poolt mõistetud karistust

kohandada ja muuta.

Kriminaalmenetluse seadustik sisuliselt kordab Konventsioonis öeldut, määrates § 478 lg-s 3, et

välisriigis karistatud isiku suhtes jätkatakse kohtuotsuse täitmist seda muutmata, kui temale mõistetud

karistuse pikkus vastab karistusele, mille Eesti karistusseadustik näeb ette sama kuriteo eest. Kui

kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks (KrMS § 483 lg 1 p 1), määrab ta kindlaks

Eestis täidetava karistuse, mida võrreldakse Karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega

(KrMS § 484 lg 1). Kriminaalmenetluse seadustik on selles osas Konventsiooni konkretiseeriv ja

määrab, et välisriigi kohtuotsuse lubatavaks tunnistamisel tuleb alati ette võtta mõistetud karistuse

täpsustamine.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on R. Valge karistuse puhul käesoleva otsuse eelmises

punktis kirjeldatud menetluskäiku täiel määral järgitud ning Rootsi Kuningriigi kohtu poolt mõistetud

karistus on muudetud võrdväärseks siseriikliku otsusega.

Tallinna Linnakohtu 29. novembri 2004. a otsusega on tehtud kindlaks, et R. Valge poolt Rootsi

Kuningriigis toimepandu on kriminaalkorras karistatav nii Kriminaalkoodeksi kui ka

Karistusseadustiku järgi ning mõistetud karistus jääb Eesti seadustes ettenähtud raamidesse.

Karistusest arvestati maha Rootsis juba kantud vanglakaristus (Konventsiooni art 11 lg 1 c ja KrMS

§ 484 lg 7).

13. Tulenevalt eelnevast oli seega täiesti legitiimne ka hilisem karistuste liitmine. Seejuures jääb

kriminaalkolleegiumile arusaamatuks R. Valge kaitsja etteheide, et väljaspool Eesti Vabariigi

territooriumi toimepandud teo eest mõistetud karistuse liitmisel Karistusseadustiku põhimõtete alusel

on raskendatud R. Valge olukorda. Konventsiooni art 9 lg 3 ja KrMS § 486 lg 1 määravad üheselt, et

välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel täidetakse karistus Eesti seadustes sätestatud korras. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi hinnangul hõlmab see ka karistuste hilisemat siseriiklikku liitmist - seejuures

tuleb veelkord toonitada, et pärast välisriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamist muutub viimane

võrdväärseks siseriikliku kohtuotsusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et R. Valgel oli pärast Jõgeva Maakohtu

8. detsembri 2004. a määruse tegemist õiguspärane ootus eeldada, et see on temale mõistetud

lõplikuks karistuseks ja talle mõistetud karistuste liitmist ei toimu. Karistuste liitmine ei ole

põhimõtteliselt välistatud kogu kohtulahendi täitmisperioodi ajal. Seda kinnitab kaudselt ka KrMS

§ 431, mille kohaselt lahendab kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused kohus või

täitmiskohtunik enda määrusega, s.o juba peale kohtulahendi täitmise algust.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates puudub alus rahuldada kaitsja taotlust R. Valgele

mõistetud karistuste vaid osaliseks liitmiseks. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a määruses

on põhjalikult selgitatud, miks peab kohus õigeks mõistetud karistuste täielikku liitmist. Riigikohtu

kriminaalkolleegium soostub esitatud argumentidega ega pea täiendavate argumentide esitamist

vajalikuks.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 ja § 388 lg-st 4, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Hannes Kiris