3-2-1-156-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-156-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Kersti Skovgaardi hagi AS-i SEB Ühispanga Elukindlustus

vastu 76 759 krooni 2 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/818/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Ühispanga Elukindlustus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2005. a otsus

ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks

töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud tööpäevade eest

hüvitise väljamõistmise osas. Lõpparve väljamaksmise ja

tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise nõudes

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile SEB Ühispanga Elukindlustus

kassatsioonkaebuselt 22. juunil 2005. a tasutud kautsjon 767

(seitsesada kuuskümmend seitse) krooni 70 (seitsekümmend)

senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kersti Skovgaard esitas hagi AS-i SEB Ühispanga Elukindlustus vastu, paludes kostjalt välja

mõista kahe päeva keskmine palk tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest kokku 3936 krooni 36

senti, kahe päeva keskmine palk lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest kokku 3936 krooni 36

senti, ja hüvitis koondamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest 35 tööpäeva ulatuses kokku

68 886 krooni 30 senti.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 26. novembrist 2001. a AS-i Ühispanga Elukindlustus

(uue nimega AS SEB Ühispanga Elukindlustus) müügijuhina. Tööleping oli sõlmitud määramata

ajaks. Leping lõpetati koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel. Töölepingu lõpetamise päevaks loeti

12. aprill 2003. a. Tegelikult lõpetati tööleping 14. aprillil 2003. a, mil maksti välja lõpparve ja anti

kätte tööraamat. Hageja sai töölepingu lõpetamisest teada 14. aprillil 2003. a, s.o esimesel päeval

pärast tervenemist tööle tulles. Seega väljastati tööraamat ja maksti lõpparve kaks päeva hiljem.

Viivitatud päevade eest peab kostja maksma hagejale kokku nelja päeva eest keskmist palka, s.o 7872

krooni 72 senti.

Samuti ei ole kostja hagejale koondamisest TLS § 87 lg 1 p 3 kohaselt ette teatanud. Kostja otsustas

koondamise 21. veebruari 2003. a komisjoni otsusega. Tööleping hagejaga oli peatatud töövõimetuse

ajaks 20. veebruarist 2003. a 11. aprillini 2003. a. TLS § 87 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud

etteteatamise tähtaja järgimata jätmisel maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses iga

tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Tööandja maksis hagejale

töölepingu lõpetamisel hüvitist vaid 7 keskmise päevapalga ulatuses.

Tallinna ja Harju Töövaidluskomisjoni 18. juuni 2003. a otsusega jäeti hageja avaldus hüvitise

nõudes rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige ja põhjendamata. Hageja oli haige ega

saanud kätte tööandja kirjalikku teadet koondamise kohta. Töövaidluskomisjoni istungil teatas ka

tööandja esindaja, et kiri on neile tagastatud. Kuni 14. aprillini 2003. a ei olnud hagejale töölepingu

lõpetamine teada ja seega puudus vajadus 12. aprillil 2003. a midagi ette võtta tööraamatu ja lõpparve

kättesaamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja juhatuse 18. veebruari 2003. a otsusega nr 9 kinnitati alates

20. veebruarist 2003. a uus müügi- ja turunduse valdkonna struktuur. Struktuuris moodustati uus

agentuuri müügijuhi ametikoht. Mõlemale likvideeritavat ametikohta täitvale töötajale (hagejale ja

M. Kollomile) pakkus kostja võimalust asuda tööle uuele ametikohale.

Hagejale 18. veebruaril 2003. a esitatud pakkumises teavitati teda Põhja-Eesti agendimüügi osakonna

müügijuhi ametikoha likvideerimisest alates 20. veebruarist 2003. a, seega oli ta teadlik eelseisvast

koondamisest. Mõlemad töötajad avaldasid soovi uuele ametikohale asuda ja tööandja tegi oma

valiku ning hagejaga lõpetati tööleping. 20. veebruari 2003. a õhtul teatas hageja kostjale oma

haigestumisest. 21. veebruaril 2003. a kohtus kostja juhatuse esimees hagejaga ja esitas talle kirjaliku

teate töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu alates 21. veebruarist 2003. a. Hageja ei võtnud teadet

vastu. Samal päeval saatis kostja teate tähitud kirjaga hagejale koju.

Töölepingu lõpetamise teate kohaselt oli hageja töölepingu lõpetamise päev 21. veebruar 2003. a.

Lepingu lõpetamisel tulnuks töötajale TLS § 87 lg 2 järgi välja maksta hüvitis kahe kuu keskmise

palga ulatuses vähem etteteatatud aja eest ja TLS § 90 lg 1 kohaselt hüvitis kahe kuu keskmise palga

ulatuses koondamise tõttu töölepingu lõpetamise eest. Kuna hageja oli töölepingu lõpetamise päeval

töövõimetuslehel, siis ei saanud kostja temaga töölepingut lõpetada 21. veebruaril 2003. a.

Töövõimetuslehe kohaselt pidi hageja asuma tööle 12. aprillil 2003. a ja sellel kuupäeval lõpetas

kostja temaga töölepingu.

TLS § 72 kohaselt võib töölepingu lõpetamisest teatada igal ajal, sealhulgas ajal, mil tööleping oli

peatunud töötaja töövõimetuse tõttu. Hagejale oli kirjalikult teatatud töölepingu lõpetamisest. Kostja

luges perioodi, mil hageja oli töövõimetuslehel, kuid teadis töölepingu lõpetamisest, töölepingu

lõpetamisest etteteatamise tähtaja hulka. TLS § 87 lg 1 p 3 kohaselt pidi tööandja töötajale töölepingu

lõpetamisest ette teatama 2 kuud. Kostja teatas hagejale lepingu lõpetamisest 21. veebruaril 2003. a ja

lõpetas lepingu 12. aprillil 2003. a. Seega oli hagejale vähem ette teatatud 7 tööpäeva ja nende

päevade eest maksis kostja hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist. Kuna 12. aprill 2003. a oli

laupäev, vormistati dokumendid ja maksti lõpparve välja esmaspäeval, 14. aprillil 2003. a. Hageja

keeldus 14. aprillil 2003. a töölepingu lõpetamise kokkuleppele alla kirjutamast ja tööraamatut vastu

võtmast.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 10. märtsi 2005. a otsusega hagi osaliselt.

Linnakohus leidis, et TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval

andma töötajale kätte tööraamatu ja maksma lõpparve. Kostja 21. veebruari 2003. a kirjalikust teatest

nähtub, et tööandja lõpetab hagejaga töölepingu alates 21. veebruarist 2003. a. Tööraamatu

väljavõttest ning töölepingu lõpetamise kohta tehtud kandest nähtub, et töölepingu lõpetamise

päevaks on 12. aprill 2003. a. Töösuhe hagejaga lõpetati 12. aprillil 2003. a, mitte 14. aprillil 2003. a.

Asjaolu, et 12. aprill 2003. a oli laupäev, ei tee olematuks seda, et tööleping lõppes poolte vahel

12. aprillil 2003. a. Seega pidi tööandja hagejale tööraamatu kätte andma ja lõpparve välja maksma

hiljemalt 12. aprillil 2003. a. Hageja keeldus tööraamatut vastu võtmast ning alla kirjutamast

töölepingu lõpetamisele, mis on tõendatud tööandja kahe tunnistaja allkirjaga. See kinnitab tööandja

soovi anda tööraamat hagejale kätte 14. aprillil 2003. a. Tööandja viivitas tööraamatu kätteandmisega

2 päeva, mille eest on hagejal õigus saada keskmist palka vastavalt TLS § 119 lg-le 1, s.o 3936

krooni 36 senti. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest 3936 krooni 36 senti, sest kostja ei tõendanud, et ta oleks lõpparve

hagejale välja maksnud 12. või 13. aprillil 2003. a.

Hageja hüvitise saamise nõude töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja rikkumise eest jättis

linnakohus rahuldamata, leides, et kohtule esitatud 21. veebruari 2003. a kirja nr 1-9/22 kohaselt

koostas kostja kirjalikus vormis teate hageja koondamise kohta. Tähitud kirja kviitungist nähtub, et

kiri saadeti hagejale. Hageja väidete kohaselt viibis ta haiguse tõttu mujal ega saanud seetõttu tähitud

kirja kätte. Samas ei ole hageja tõendanud väiteid, mis kinnitaksid tema eemalolekut tavapärasest

elukohast 20. veebruarist kuni 14. aprillini 2003. a ja millest kohus võiks järeldada, et ta ei ole

lepingu lõpetamisest teada saanud. Esindaja seletused ei ole TsMS § 90 järgi tõendiks. Kostja on

tõendanud, et ta on töölepingu lõpetamisest hagejale ette teatanud kirjalikult vastavalt TLS § 87 lg-

le 1.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada osas, millega

hagi jäeti rahuldamata. Hageja selgitas kohtu eelistungil, et sai postitatud teatest teada alles kostja

vastusest töövaidluskomisjonile. Hagejale ei ole kirja väljastatud. Hageja ei taotlenud kohtult

järelepärimise tegemist, sest kostja esindaja on nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtus võtnud omaks

asjaolu, et tähitud kiri tagastati kostjale adressaadi puudumise tõttu. Kostja ei ole kunagi esitanud

teadet kirja üleandmise kohta hagejale. Riigikohtu 8. juuni 1999. a otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-

1-68-99 peab tööandja tõendama, et töötaja on postiga saadetud teate ka kätte saanud. Selles

seisnebki kirjaliku teatamiskohustuse mõte. Tööandja oleks pidanud seda asjaolu tõendama.

Töötajale ei saa panna kohustust tõendada oma eemalviibimist alalisest elukohast oma haiguse

perioodil.

5. Samuti esitas kostja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada

osas, milles hagi rahuldati, ja jätta hagi ka selles osas rahuldamata, leides, et otsus kostjalt 4 päeva

keskmise palga väljamõistmiseks hageja kasuks ei ole põhjendatud. Töölepingu lõpetamise teate

kohaselt oli hageja töölepingu lõpetamise päev 21. veebruar 2003. a. Hageja oli sel päeval

töövõimetuslehel, mis lõpetati 11. aprillil 2003. a. Töövõimetuslehe kohaselt pidi hageja asuma tööle

12. aprillil 2003. a. Sellest kuupäevast lõpetas kostja hagejaga töölepingu. Kostja juhindus TLS § 73

lg-st 2, mille kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev, ning

praktikast, mille kohaselt juhul, kui koondamise tõttu töölepingu lõpetamise päev satub päevale, mil

töötaja on töövõimetu, lõpetatakse tööleping töövõimetuslehe lõppemisele järgneval päeval. Kui

kostja ei oleks töölepingut sel päeval lõpetanud, võinuks seda tõlgendada töösuhte jätkamisena, sest

töölepingut ei lõpetatud etteteatatud päeval. Väär on kohtu seisukoht, et juhul, kui tööleping

lõpetatakse päevast, mis langeb puhkepäevale, peab tööandja töötajale tööraamatu kätte andma ja

lõpparve välja maksma samuti puhkepäeval. Kohus tugines TLS § 74 lg-le 2, kuid jättis arvestamata

VÕS §-dest 6 ja 7 tulenevad hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted, samuti TsÜS § 136 lg 8, mille

kohaselt juhul, kui tähtpäev satub puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval

esimesel tööpäeval. Apellant juhindus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Töölepingu lõpetamisele

järgneval esimesel tööpäeval, s.o 14. aprillil 2003. a maksis kostja hagejale välja lõpparve ja avaldas

soovi anda hagejale kätte tööraamat, mille vastuvõtmisest hageja keeldus. Kostja ei keeldunud

hagejale tööraamatu kätteandmisest ega lõpparve väljamaksmisest, mis annaks hagejale aluse nõuda

kinnipidamiste eest TLS § 119 järgi keskmist palka.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. mai 2005. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas

linnakohtu otsuse osas, millega linnakohus jättis hagi rahuldamata, ja tegi selles osas uue otsuse,

mõistes kostjalt hageja kasuks välja 68 886 krooni 30 senti hüvitist töölepingu lõpetamisest vähem

ette teatatud tööpäevade eest. Kostja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Kohus

muutis ka kohtukulude jaotust.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et vastavalt TLS § 87 lg 1 p-le 3 pidi

kostja hagejale koondamisest ette teatama mitte vähem kui kaks kuud ja TLS § 87 lg-le 2 maksma

hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem

ette teatati. Vaidlust ei ole ka keskmise päevapalga suuruse, 1968 krooni 18 sendi üle. Pooled

vaidlevad selle üle, kas kostja teatas hagejale töölepingu lõpetamisest ette 21. veebruaril 2003. a ehk

ainult 7 päeva seaduses ettenähtust vähem või ei olnud kostja hagejale enne haiguslehelt tööle

naasmist töölepingu lõpetamisest teatanud ja hagejal on õigus lisaks 7 tööpäeva eest juba makstud

hüvitisele saada hüvitist veel 35 tööpäeva eest.

Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et kuna kostja teatas TLS § 87 lg 1 järgi

töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette, siis hageja nõue hüvitise saamiseks etteteatamise tähtaja

rikkumise eest ei ole tõendatud ja põhjendatud. Linnakohus leidis, et kostja saatis 21. veebruaril

2003. a tähitud kirjaga hagejale teate koondamise kohta ja et hageja ei ole tõendanud väiteid selle

kohta, et ta oli tavapärasest elukohast ära 20. veebruarist 2003. a 14. aprillini 2003. a ning ei saanud

lepingu lõpetamisest teada. Hageja haigestus 20. veebruaril 2003. a ja teatas sama päeva õhtul sellest

ka tööandjale. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et kostja juhatuse esimees kohtus

hagejaga 21. veebruaril 2003. a, s.o viimase töövõimetuslehel oleku ajal ja esitas talle kirjaliku teate

töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu, kuid töötaja sellele alla ei kirjutanud. Hageja eitab temale

21. veebruaril 2003. a saadetud kirja kättesaamist. Seda, et hageja saadetud kirja kätte ei saanud,

möönab ka kostja, kuid leiab, et kui töölepingu lõpetamist pole võimalik teatavaks teha töökohas,

tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest lugeda täidetuks, kui vastav teade

saadetakse tähitud kirjaga tööandjale teadaolevasse töötaja viibimiskohta.

Ringkonnakohus leidis, et poolte vaidluse lahendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 1 lg-ga 1, mille

kohaselt võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse ka töölepingutele, ja TsÜS §-s 69

sätestatut. Töölepingu lõpetamisest etteteatamise kohta kirja saatmine on tahteavalduse tegemine.

Asja materjalidest nähtub, et hageja oli töövõimetuslehel 20. veebruarist 2003. a kuni 11. aprillini

2003. a. Seejuures oli hageja 20. märtsist 7. aprillini 2003. a haiglareþiimil. Arvestades asjaolu, et

hageja oli pikaajaliselt haige ja et ta oli osa töövõimetuslehel olemise ajast ka haiglas, peab

tsiviilkolleegium usutavaks tema väiteid, et ta ei saanud haiguse ajal halva tervise tõttu oma elukohas

elada. Tulenevalt haigusest ja elukohast eemalolekust puudus tal ka mõistlik võimalus tutvuda tema

elukohta saabunud ja hiljem tagastatud kirjaga. Lähtudes VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse

põhimõttest, ei saa eeldada, et haiguse tõttu oma elukohast ära olnud hageja pidi kontrollima, kas

tema tööandja, kellele ta haigestumise päeval haigestumisest ja töövõimetuslehest teatas, on talle

koondamise kohta teate saatnud. Seda arvestades ei saa lugeda, et hageja sai kostja tahteavalduse

kätte, ja hagejale tuleb välja mõista hüvitis 68 886 krooni 30 senti töölepingu lõpetamisest vähem ette

teatatud 35 päeva eest.

Kostjalt hageja kasuks TLS § 119 lg-te 1 ja 2 alusel lõpparve väljamaksmisega ja tööraamatu

kätteandmisega viivitamise eest kahe päeva keskmise palga väljamõistmise, s.o kokku 7872 krooni

72 sendi väljamõistmise osas on linnakohtu otsus õige ja põhjendatud. Kostja oli 21. veebruaril

2003. a kirja saates teadlik, et hagejal on juba eelmisest päevast töövõimetusleht ja teda ei saa

21. veebruaril 2003. a koondada. Kostja väide, et ta lähtus töölepingu lõpetamisel TLS § 73 lg-st 2,

töövõimetuslehe lõppemisele järgneval päeval töölepingu lõpetamise praktikast ja püüdis ära hoida

töösuhte jätkamist, ei anna alust jätta kohaldamata vastutust tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise

eest. TsÜS § 136 lg-s 8 sätestatud tähtpäeva kindlaksmääramise kord ei muuda TLS §-s 74

tööraamatu kätteandmise ja lõpparve maksmise kohta sätestatut. Tööandja otsustab seaduses

sätestatud korras ise, millisest päevast koosseisu koondamise tõttu töötaja vabastada, arvestades

sealjuures oma võimalusi täita ka TLS §-s 74 sätestatut. Lõpetades töölepingu töötajaga, peab

tööandja ise otsustama, kuidas korraldada lõpparve maksmine ja tööraamatu töötajale andmine TLS

§ 74 lg-s 2 sätestatud tähtajal.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

kohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus kostja hagejalt välja mõista kostja õigusabikulude

katteks 13 039 krooni.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus leidnud ebaõigesti ja vastuolus Riigikohtu 8. juuni

1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-99 (RT III 1999, 20, 194) väljendatud seisukohtadega, et

töölepingu lõpetamisest etteteatamise teadet ei saa lugeda hageja poolt kättesaaduks, mistõttu tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 35 päeva eest

summas 68 886 krooni 30 senti. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole viidatud Riigikohtu

otsus käesoleval juhul asjakohane, rikkudes sellega TsMS § 227 lg-t 1. Juhul, kui viidatud Riigikohtu

seisukoht ei oleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse jõustumise järel pärast

1. juulit 2002. a enam asjakohane, tuleks teade siiski TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi kättesaaduks

lugeda. Ringkonnakohus on nõustunud, et teade jõudis hageja elukohta. Samas on ringkonnakohus

rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 330 lg-t 4, leides ühelegi tõendile viitamata, et vastustaja ei saanud

oma elukohas elada. Isegi juhul, kui oleks tõendatud, et vastustaja ei elanud oma elukohas

ambulatoorse ravireþiimi ajal, lasub tööandjal tahteavalduse saatmise ja töötajal tahteavalduse

saamise riisiko. Kui töötaja, kellele ei ole määratud haiglaravi, ei viibi kodus ja ei ole oma uuest

ajutisest elukohast tööandjat teavitanud, võib tööandja saata oma tahteavaldused talle teadaoleval

töötaja aadressil ning nimetatud tahteavalduste kättesaamise riisiko lasub töötajal.

Ringkonnakohus on, vastuolus Riigikohtu 17. märtsi 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-99 (RT

III 1999, 17, 169) väljendatud seisukohaga vääralt kohaldanud TLS § 119 lg-t 1. Tööraamatu

kinnipidamisega on TLS § 119 lg 1 tähenduses tegemist vaid siis, kui töötaja avaldab soovi

tööraamatu kättesaamiseks ning vaatamata töötaja sooviavaldusele ei anna tööandja tööraamatut

kätte. Kuna hageja ei avaldanud kostjale soovi tööraamatu kättesaamiseks, vaid keeldus töölepingu

lõpetamisel, s.o 14. aprillil 2003. a tööraamatu vastuvõtmisest (tl 11), ei ole kostja tööraamatut kinni

pidanud ega ole kohustatud maksma hagejale selle eest hüvitist.

Ringkonnakohus on jätnud TLS § 119 lg 2 kohaldamisel põhjendamatult arvestamata TsÜS § 136

lg 8, mille kohaselt loetakse tähtpäeva sattumisel puhkepäevale tähtpäev saabunuks puhkepäevale

järgneval esimesel tööpäeval. Sellest tulenevalt oli kostja õigustatud maksma lõpparve välja

14. aprillil 2003. a, s.o esmaspäeval ega ole kohustatud maksma töötajale keskmist palka viivitatud

päevade eest.

8. Hageja kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud ei ole.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi

väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TsÜS § 69 lg-t 2, mistõttu on ebaõigesti

lahendatud töötajale töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud tööpäevade eest hüvitise saamise

nõue.

Käesoleval juhul pidi kostja TLS § 87 lg 1 p 3 järgi teatama hagejale töölepingu lõpetamisest

vähemalt 2 kuud ette. Ringkonnakohus leidis õigesti, et töölepingu lõpetamisest etteteatamine on

tahteavalduse tegemine TsÜS § 69 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule suunatud

tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS

§ 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks

tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse

saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Järelikult ei pea TsÜS § 69 lg 2

järgi tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte

saanud ega selle sisust teadlik.

Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks tuvastada, millal jõudis kostja teade hageja elukohta ja

millal oli hagejal mõistlik võimalus sellega tutvuda. Linnakohus tuvastas, et kostja saatis

21. veebruaril 2003. a hagejale tähitud kirjaga teate töölepingu lõpetamisest, kuid ei selgitanud, millal

jõudis kiri hageja elukohta. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et tähitud kiri saabus hageja elukohta,

kuid see tagastati. Samas leidis ringkonnakohus, et hageja seletustega on tõendatud, et ta ei saanud

haiguse tõttu elada oma elukohas ja seetõttu puudus tal mõistlik võimalus tutvuda tema elukohta

saabunud ja hiljem tagastatud kirjaga.

Kolleegium leiab, et TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei

tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama.

Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on

tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja

tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei oma käesoleval juhul tahteavalduse

jõustumishetke määramisel tähendust. Sellest tulenevalt ei tule ka töölepingu lõpetamisest teatamise

puhul selgitada mitte seda, kas töötaja sai vastava teate saatmisest teada või selle tegelikult kätte, vaid

seda, millal tekkis töötajal mõistlik võimalus teatega tutvuda.

Mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda sõltub sellest, millal tahteavalduse tegija võib tavapärastel

asjaoludel arvestada sellega, et saaja on selle kätte saanud. Kui saaja ei ole tahteavaldust kätte saanud

või ei ole saanud seda kätte õigeaegselt, s.t tahteavalduse jõudmine saajani on takistatud, tuleb poolte

õigustatud huve kaaludes selgitada, kas tahteavalduse saajani mittejõudmise riski kannab

tahteavalduse tegija või saaja.

Kolleegium leiab, et elukoha ajutisest muutusest tööandjale teatamata jätmisega olukorras, kus oli

teada, et eksisteerib koondamise võimalus, on hageja jätnud täitmata oma kohustuse informeerida

tööandjat ja võtnud sellega enda kanda teate kättesaamise riski.

Eeltoodu on kooskõlas ka Riigikohtu 8. juuni 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-99 (RT III 1999,

20, 194) väljendatud seisukohaga, et kui töölepingu lõpetamist pole võimalik töötajale teatavaks teha

töökohas, tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest lugeda täidetuks, kui

vastav teade on tähitud kirjaga saadetud töötaja poolt tööandjale teatatud viibimiskohta. Sellega on

tööandja täitnud oma teatamiskohustuse ja teinud nõutava, et realiseeruks töötaja õigus saada teada

töölepingu lõpetamisest. Kolleegium ei pea vajalikuks oma varasemat seisukohta ka kehtiva õiguse

järgi muuta.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega ka kostjalt hageja kasuks TLS § 119 lg-te 1 ja 2

alusel lõpparve väljamaksmisega ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest kahe päeva keskmise

palga väljamõistmise osas, sest kohus on jätnud kohaldamata TLS § 73 lg 2.

TLS § 73 lg 2 järgi on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev, kui töölepingu

seadus ei näe ette teisiti.

Käesolevas vaidluses märkis kostja hageja töölepingule selle lõpetamise päevaks 12. aprilli 2003. a,

s.o esimese kalendripäeva pärast töötaja haiguslehe lõppemist, milleks osutus laupäev. Töölepingu

lõpetamine vormistati 14. aprillil 2003. a, s.o esimesel tööpäeval pärast töötaja naasmist haiguslehelt,

mis ühtlasi osutus ka töötaja viimaseks tööloleku päevaks. Ringkonnakohus leidis, et tööandja

otsustab seaduses sätestatud korras ise, millisest päevast tuleb töötaja koondamise tõttu vabastada,

arvestades sealjuures oma võimalusi täita ka TLS §-s 74 sätestatut, s.o võimalusi anda töötajale kätte

tööraamat ja maksta välja lõpparve. Sellest tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et tööleping

on lõpetatud 12. aprillil 2003. a ja kostja on viivitanud seetõttu nii tööraamatu kätteandmisega kui ka

lõpparve väljamaksmisega 2 päeva.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb töölepingu lõpetamise päevaks lugeda 12. aprill

2003. a ja miks ei tule töölepingu lõpetamise päeva kindlaksmääramisel arvestada TLS § 73 lg-s 2

sätestatut. Asjas tuvastatud asjaolude alusel pidi kohus töölepingu lõpetamise sätteid arvestades

tuvastama töölepingu lõpetamise päeva. Kolleegium leiab, et hoolimata sellest, et kostja märkis

töölepingu lõpetamise päevaks 12. aprilli 2003. a, tuleb lugeda tööleping TLS § 73 lg 2 järgi

lõpetatuks 14. aprillil 2003. a, s.o päeval, mil töötaja tuli pärast haigust tööle ja vormistati töölepingu

lõpetamine. Tööandja ei või lõpetada töölepingut TLS § 73 lg-t 2 eirates tagasiulatuvalt, sest sellisel

juhul ei ole reaalselt võimalik korraldada lõpparve maksmist ja tööraamatu töötajale andmist TLS

§ 74 lg-s 2 sätestatud tähtajal.

Kuna tööleping lõpetati TLS § 73 lg 2 kohaselt 14. aprillil 2003. a, puudub alus TLS § 119 lg-te 1 ja

2 alusel kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmiseks.

Eeltoodust tulenevalt teeb kolleegium lõpparve väljamaksmise ja tööraamatu kätteandmisega

viivitamise eest hüvitise saamise nõuete osas TsMS § 362 p 5 alusel uue otsuse ja jätab hagi

nimetatud nõuete osas rahuldamata.

12. Kassaatori taotlus hagejalt kostja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude 13 039 krooni

väljamõistmiseks tuleb lahendada asja sisulisel lahendamisel ringkonnakohtus, arvestades asjaoluga,

et kolleegium jättis käesoleva otsusega hagi osaliselt rahuldamata.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik