3-3-1-64-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-64-05

Määruse kuupäev

19. detsember 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Veera Murumetsa kaebus Tartu Pensioniameti 26. novembri

2004. a otsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. augusti 2005. a määrus haldusasjas

nr 2-3-276/05

Menetluse alus Riigikohtus

Veera Murumetsa erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Halduskohtu 9. juuni 2005. a määrus haldusasjas nr 3-161/05 ja Tartu

Ringkonnakohtu 12. augusti 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3-276/05 ning lõpetada asjas

menetlus.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Pensioniameti 26. novembri 2004. a otsusega arvestati ümber Veera Murumetsa

tervisekahjustusest (kutsehaigus) tingitud hüvitis. V. Murumets esitas Tartu Halduskohtule kaebuse

Tartu Pensioniameti 26. novembri 2004. a otsuse tühistamiseks. Koos hilisema kaebuse täiendusega

esitas V. Murumets ka taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

2. Tartu Halduskohtu 9. juuni 2005. a määrusega haldusasjas nr 3-161/05 jäeti V. Murumetsa taotlus

kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetati haldusasjas menetlus.

Halduskohus leidis, et asjas puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks.

3. V. Murumets esitas erikaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määrus ja ennistada

halduskohtusse pöördumise tähtaeg.

4. Tartu Ringkonnakohtu 12. augusti 2005. a määrusega haldusasjas nr 2-3-276/05 jäeti

V. Murumetsa erikaebus rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. V. Murumets esitas erikaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. augusti 2005. a

määrus.

6. Kirjalikus vastuses erikaebusele palub Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet jätta erikaebus

rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Halduskohus ja ringkonnakohus on käsitlenud käesolevat asja haldusasjana ning lahendanud

küsimust, kas V. Murumetsa kaebuse esitamise tähtaeg ennistada või mitte. Riigikohtu

halduskolleegiumi arvates ei ole aga käesoleva asja näol tegemist haldusasjaga ning selle vaidluse

lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Alljärgnevalt põhjendab kolleegium seda, miks ei ole

kolleegiumi arvates tegemist haldusasjaga.

8. V. Murumets on vaidlustanud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 26. novembri 2004. a

otsuse nr 104 (halduskohtu toimiku l 6?6p). Selles otsuses märgitakse, et V. Murumetsale määrati ja

maksti kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitist alates 17. märtsist 1999 Põlvamaa

Pensioniameti direktori otsuse alusel, kusjuures eksiti hüvitise aluseks oleva keskmise kuusissetuleku

arvutamisel. Vaidlustatud otsusega tunnistati varasem otsus V. Murumetsale tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitise maksmise kohta kehtetuks ning otsustati maksta alates 1. detsembrist 2004

hüvitist õiges ulatuses.

9. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise vaidlused on üldreeglina tsiviilasjad ning kuuluvad

lahendamisele üldkohtutes. Vaid juhtumil, kus isikule tekitatakse kahju avaliku võimu kandja poolt

avalik-õiguslikus suhtes, kuulub kahju hüvitamise vaidlus HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt

lahendamisele halduskohtus.

Antud juhul on tegemist töötamise käigus kujunenud kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusest

tekkinud kahjuga. Sellise kahju hüvitamisel juhindutakse Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määrusega nr 172 kinnitatud Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete

täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast

(edaspidi Kord). Korra p 1 kohaselt kannavad ettevõtted, asutused ja organisatsioonid materiaalset

vastutust töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema

territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

eest. Korras sätestatakse ka hüvitise määramise alused, hüvitise maksmise kord ning muu sellega

seonduv. Olemuselt on seega tegemist puhtalt tsiviilõiguslike kahju hüvitamise normidega.

Tööandjaks oleva juriidilise isiku vastu esitatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

hagisid on samuti seni lahendanud vaid üldkohtud.

10. Korra p 17 teine lause sätestab, et juriidilise isiku ühinemisel, jagunemisel ja ümberkujundamisel

maksab hüvise kannatanule välja juriidilise isiku õigusjärglane, juriidilise isiku likvideerimise korral

ja õigusjärglase puudumisel aga kannatanu elukohajärgne sotsiaalkindlustusorgan. Ka ENSV

Tsiviilkoodeksi seni kehtiv § 473 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase

puudumisel esitatakse tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile.

Asjaolu, et tööandjaks olnud juriidilise isiku likvideerimise korral läheb hüvitise maksmise kohustus

üle riigile ning et selle maksmise küsimuse otsustab sotsiaalkindlustusorgan, ei muuda hüvitise saaja

ja riigi vahelist õigussuhet veel avalik-õiguslikuks ning nende vahel tekkinud vaidlust ei saa käsitada

avalik-õigusliku vaidlusena. Õigussuhe on endiselt tekkinud eraõiguse normide pinnalt ning ka

hüvitise määramisel kohaldab sotsiaalkindlustusorgan neidsamu Korra norme, mida rakendatakse ka

hüvitise maksmisel teiste juriidilise isikute poolt. Seega tuleb hüvitise maksmisega seotud vaidlusi

käsitada tsiviilõiguslikena ka siis, kui hüvitise maksjaks on sotsiaalkindlustusorgan. Sellist vaidlust ei

muuda avalik-õiguslikuks ka see, kui haldusorgan on vormistanud oma otsustuse hüvitise maksmise

kohta ekslikult haldusaktina ning märkinud selles eksliku vaidlustamisviite nagu on teinud Tartu

Pensioniamet käesolevas asjas.

Lisaks sisulisele põhjendamatusele oleks Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ka ebamõistlik

olukord, kus sõltuvalt sellest, kas juriidiline isik on likvideeritud ja ilma õigusjärglaseta või mitte,

peaks üks isik hüvitisega seotud vaidluses pöörduma halduskohtusse ning teine üldkohtusse, ehkki

kohaldatav materiaalõigus on sama. Samuti tekitaks see ebavõrdse kohtlemise probleemi, sest

meelevaldsest kriteeriumist - kas tööandjaks olnud juriidiline isik on likvideeritud ja ilma

õigusjärglaseta või mitte - sõltuks see, kas isikule kohaldataks lisaks Korrale üksnes eraõiguse või

üksnes avaliku õiguse norme ja põhimõtteid. Sõltuvalt olukorrast võib erinevate õigusharude

normistiku ja põhimõtete kohaldamine viia samasuguses olukorras olevate isikute puhul erinevate

lahendusteni.

11. Eelneva põhjal on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et käesolev asi ei ole haldusasi ja ei

kuulu lahendamisele halduskohtus. Seetõttu kolleegium V. Murumetsa erikaebust ka sisuliselt läbi ei

vaata. V. Murumetsal on võimalik vaielda tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise suuruse üle

maa- või linnakohtus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi.

Menetlus käesolevas asjas tuleb HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel lõpetada. Menetluse

jätkamist ei tingi ka Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu 10. aprilli 2002. a

määruse asjas nr 3-3-4-2-02 p-s 10 võetud seisukoht, sest seal nähti ette menetluse jätkamine

halduskohtus üksnes juhul, kui halduskohus oli asjas teinud otsuse. Käesolevas asjas ei ole kohtud

asja sisuliselt otsusega lahendanud, vaidlus on käinud vaid tähtaja ennistamise üle.

12. Kuna Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse ilma erikaebust sisuliselt läbi

vaatamata, tuleb kolleegiumi varasema praktika kohaselt erikaebuse esitamisel tasutud kautsjon

tagastada (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-02 ja

13. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-05).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld