3-2-1-133-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-133-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu

Kohtuasi

Valdeko Vaheri hagi Laine Tuliki vastu alusetult omandatud

vara eest 369 401 krooni 57 sendi väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/467/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valdeko Vaheri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2005. a otsus ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. jaanuaril 2004. a esitas Valdeko Vaher Pärnu Maakohtule hagi Laine Tuliki vastu alusetult

omandatud vara eest 265 602 krooni väljamõistmiseks. 27. augustil 2004. a suurendas hageja oma

nõuet 369 401 krooni 57 sendini.

2. Hagiavalduse kohaselt elas hageja N. Bekkeriga vabaabielus alates 1972. aastast kuni 21. maini

2002. a, mil N. Bekker suri. 4. septembril 1997. a. oli N. Bekker teinud testamendi, millega pärandas

kogu oma vara kostjale. Pärandvara hulka kuulus muu hulgas Pärnus asuv hoonestatud kinnistu.

24. detsembril 2003. a esitas kostja avalduse Pärnu Maakohtu kinnistusametile enda sissekandmiseks

N. Bekkerile kuulunud Pärnus asuva kinnistu omanikuna ja 23. jaanuaril 2004. a kanti kostja selle

kinnistu omanikuna sisse kinnistusraamatusse. 3. septembril 2002. a esitas hageja Pärnu Maakohtule

hagi kostja vastu omandiõiguse tunnustamiseks 1/2 suurusele mõttelisele osale kõnealusest kinnistust

ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Pärnu Maakohtu 17. veebruari 2003. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-793/2002 jäeti hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. septembri 2003. a

otsusega (tsiviilasi nr 2-2-779/03) apellatsioonkaebuse osaliselt ja täiendas maakohtu otsuse

põhjendusi.

Hageja kogu elutöö ja rahalised vahendid on paigutatud N. Bekkeri pärandavarasse kuulunud Pärnus

asuvasse kinnistusse, mille omanik on nüüd kostja. Kostja ei tunnista, et on ilma seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandanud vara hageja vara arvel. Hageja esitas kohtule

ehituseksperdi M. Laasi arvamuse, mille kohaselt on N. Bekkeri Pärnus asuval kinnistul paiknevast

hoonest uuendatud 81,1%, mis lähtuvalt AS-i Kinnisvaraekspert hindeaktist, milles hoonestatud

kinnistu turuväärtuseks on hinnatud 655 000 krooni, moodustab rahaliselt väljendatuna 531 205

krooni (655 000 korda 0,811). Algne haginõue moodustas nimetatud summast 1/2 (hageja osa, kuna

hoonet parendati võrdses osas N. Bekkeriga) ehk 265 602 krooni 50 senti. Nõuet suurendades viitas

hageja asjaolule, et kinnisvara hinnad on pärast hagi esitamist tõusnud ja AS-i Kinnisvarabüroo LVM

koostatud hindamisaktist tulenevalt on Pärnus asuva hoonestatud kinnistu turuväärtuseks 910 000

krooni, millest 81,1% ehk elamu renoveeritud osa moodustab rahalises vääringus 738 803 krooni 15

senti ning sellest omakorda pool on 369 401 krooni 57 senti.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud alusetust

rikastumisest tuleneva kohustuse tekkimise aluseid. M. Laasi arvamus ei tõenda vaidlusaluse elamu

rekonstrueerimise mahtu ega ka selleks kasutatud hageja vahendite suurust. Kõik tunnistajad, kes

hageja arvates saaksid tõendada finantseeritud tööde mahtu, on juba üle kuulatud omandiõiguse

tunnustamise hagis toimunud tsiviilprotsessis. Nad kinnitasid, et ei tea elamu rekonstrueerimise

mahtu ega seda, millises ulatuses finantseeris nimetatud rekonstrueerimist hageja.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 94 lõikele 2 ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled.

Hageja ja kostja ema N. Bekker elasid pikka aega koos ja neil oli ühine majapidamine, kuid nende

suhted olid väga muutlikud ning üheksakümnendate aastate keskel juba halvad. Kostja ja N. Bekkeri

suhted olid head. Kostja eeldas, et pärib Pärnus asuva hoonestatud kinnistu.

Hagi on aegunud. Hagi aegumistähtaeg algas maja renoveerimisest, mille lõpetamine on tõendatud

hoone inventariseerimise aktiga 17. detsembrist 1986. a.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 30. novembri 2004. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 78 492 krooni 13 senti.

Varasemas tsiviilasjas nr 2-793/2002 vaidlesid pooled sama objekti üle. Selles asjas on jõustunud

kohtuotsus. TsMS § 94 lõike 2 alusel ei saa asjaolusid, mis on ühes tsiviilasjas jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud, vaidlustada teises tsiviilasjas.

Tõendatud on, et hageja parendas vara koos vara omanik N. Bekkeriga nende kooselu ajal. Hagejal

on võimalik esitada kostja vastu varaline nõue, samuti on kostja õige isik, kelle vastu see nõue

esitada.

Hagi ei ole aegunud. Tsiviilasjas nr 2-793/2002 tehtud ja jõustunud kohtuotsuses viitas kohus hageja

võimalusele esitada mõni muu nõue kostja vastu. Selles tsiviilasjas ei tuginenud kostja oma vastuses

hagile ja kohtukõne kirjalikes seisukohtades hagi aegumisele, kuigi tulenevalt käesolevas asjas

esitatud kostja väidetest, olnuks ka varasem hagi aegunud samadel alustel. Hagi aegumistähtaja

kulgemine algas hetkest, mil hageja sai oma varaliste õiguste rikkumisest teada, s.o siis, kui selgus, et

renoveeritud vara (hoonestatud kinnistu) päris kostja.

Hageja ja kostja elasid ühise perena ja nad ei vaielnud kooselu ajal soetatud vara või vara

parendamisel tehtud kulutuste üle. N. Bekker ja hageja kasutasid ühiselt vara kuni N. Bekkeri

surmani. Sellest tulenevalt puudus hagejal nõudeõigus, kuna hageja pidas parendatud vara enese

omaks ja selle kasutamist ei takistanud keegi.

Pooled ei vaidle selle üle, et maja renoveerimise käigus ehitati juurdeehitus, mis koosnes garaaþist,

saunast, köögist ja kasvuhoonest. See on tõendatud tunnistajate Anne Palmi ja Richard Schuleri

ütlustega. Sama asjaolu on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-793/2002 tehtud kohtuotsusega, kus hinnati

tunnistajate Valve Anbuse, Vaike Suviste, Tiiu Vare, Vaike Kooritsa, Leo Liiva, Arnold Kilteri, Boris

Puusepa, Johannes Marguse, Aleksander Marguse ja Madlen Valdre ütlusi. Seejuures tunnistaja Leo

Liiva kinnitas kohtule, et maja ehitamisel tehtud töö eest maksis temale N. Bekker. Hinnates tõendeid

kogumis, saab järeldada, et kindlaks on tehtud, et hageja ja N. Bekker renoveerisid ja ehitasid

juurdeehituse ühiselt, otsustasid tööde mahu ja teostuse üle ning kandsid kulud ühiselt.

Juurdeehituse (hoone renoveerimise) maht on tõendatud lisaks kirjalike tõenditega. Ehitusspetsialisti

(eksperdi) M. Laasi arvamuse ja tööde kirjelduse kohaselt on renoveerimise käigus uuendatud ja

juurde ehitatud 81,1% hoonest. Selle arvamuse kohaselt on esialgsest elamust osaliselt säilinud elamu

all olev vundament, osaliselt välisseinad ning katuse kandekonstruktsioon; hoone tervikuna on

rekonstrueeritud ja uuendatud on ka tehnosüsteemid. Arvamus on aga vastuolus teiste kogutud

tõenditega. Tunnistajad osundavad üksnes juurdeehituse ehitamisele.

Ehitustööd teinud tunnistaja R. Schuleri ütlustest tuleneb, et renoveerimine seisnes juurdeehituse

ehitamises, elamu juures midagi ei tehtud. Nimetatud tõend on saadud kostja arvamuseta. Lähtudes

poolte võrdsuse põhimõttest, tuleb tõend kõrvale jätta kui ebaobjektiivne, kuna kajastab üksnes ühe

huvitatud poole - hageja - arvamust.

Lisaks on hageja tellitud AS-i Kinnisvara Pärnu eksperdihinnangus hageja soovinud, et välja toodaks

hoone väärtusest 1/3 suuruse mõttelise osa väärtus. Sellest saab järeldada, et hageja ise loeb elamu

renoveerimise mahuks 1/3 elamu osa väärtust. Seega hageja ise loeb elamu renoveerimise mahuks

1/3 elamu mõttelisest osast.

Kirjaliku tõendiga - elamu juurdeehituse elektriarvestuse projektiga - on tõendatud juurdeehitusele

ettenähtud korras elektrisüsteemide ehitus. Projekti tellijaks ja ehitajaks on dokumendil näidatud

N. Bekker. Veevärgi ja kanalisatsiooni ehitamiseks on N. Bekker tellinud ehitatava veevarustuse

haruühenduse projektjoonise. Juurdeehitust tõendab veel individuaalelamu ümberehitusprojekt.

Nimetatud projektidel on tellijaks märgitud kostja N. Bekker. Tellimuse pidigi esitama N. Bekker,

sest ta oli elamu omanikuks. Hageja oli projektide tellimise ajal N. Bekkeri elukaaslane. Kas hageja

otseselt osales projektide tellimises ja tasus nende eest, pole tõendatud.

Hageja loeb poole N. Bekkeri vara parendamiseks tehtud kulutustest oma varaks. AS-i

Kinnisvarabüroo LVM 9. juuli 2004. a. eksperdihinnanguga on määratud Pärnus asuva hoonestatud

kinnistu maksumuseks 910 978 krooni. Hageja esitatud AS-i Kinnisvaraekspert Pärnu 12. augusti

2002. a eksperdihinnangus on määratud vara maksumuseks 655 000 krooni. Pooled pole vara

väärtuse määrasid vaidlustanud. Vastavalt Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr III-2/1-9/94, kui alusetult

omandatud vara pole võimalik natuuras tagastada, tuleb see hüvitada rahas omandamise momendil.

Kostja esitas avalduse vara vastuvõtmiseks 14. juunil 2002. a. Vastavalt kinnistusraamatu väljatrükile

kanti kostja kinnistusraamatusse maa omanikuna 23. jaanuaril 2004. a.

Kostja omandas elamu koos hageja ja N. Bekkeri tehtud parendustega. Elamu renoveerimise mahuks

on elamu 1/3 mõttelist osa. Arvestada tuleb, et kuigi juurdeehituse näol pole tegemist eluruumiga

(tegemist on abiruumidega, mida tõendab 17. detsembri 1986. a. tehnilise inventeerimise akt),

tõstavad need oluliselt kinnistu väärtust.

Arvestades kostja tahet, tuleb lugeda vara tema omandusse ülemineku ajaks tema poolt notarile vara

vastuvõtmiseks avalduse esitamist 14. juunil 2002. a. Kostja oli N. Bekkeri testamendi järgi vara

ainupärija. Tuginedes kohtupraktikale, on vara väärtuseks määratud AS-i Kinnisvaraekspert Pärnu

eksperdihinnangus 655 000 krooni, millest 1/3 suurune osa on 218 333 krooni 33 senti. Sellest 1/2

osa (kuna hageja ja vara tollane omanik N. Bekker parendasid vara ühiselt) moodustab 109 166

krooni 67 senti. Eesti Ühispanga 8. juuli 2002. a. maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tehtud

parendustest on hüvitatud 30 674 krooni 54 senti. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt, 78 492 krooni

13 sendi ulatuses.

5. Apellatsioonkaebuse esitasid nii hageja kui ka kostja. Hageja palus apellatsioonkaebuses muuta

maakohtu otsust ja mõista kostjalt tema kasuks välja 369 401 krooni 57 senti. Kostja palus maakohtu

otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. mai 2005. a otsusega Pärnu Maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja esitanud hagi alusetult omandatud vara eest hüvitise

saamiseks. Hageja põhjendab hagi sellega, et elas N. Bekkeriga vabaabielulises suhtes ning parendas

temaga ühiselt, andes selleks ka oma vahendeid, N. Bekkerile kuuluvat elamut.

Kuna hageja väidetel paigutas ta oma rahalisi vahendeid ja tegi tööd kuni N. Bekkeri surmani

21. mail 2002. a, siis tuleb vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kohaldada vaidluse lahendamiseks

enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust. Sel ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 1

kohaselt isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on

kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb juhul,

kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, hüvitada selle omandamise

momendil määratav väärtus rahas. TsK § 477 lg-te 1 ja 3 kohaldamine eeldab, et vara, mille eest

hüvitist taotletakse, oleks omandatud hageja arvel seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta.

Ainuüksi asjaolust, et üks isik tegi kulutusi teise isiku vara parendamiseks viimasega registreerimata

abielulise kooselu ajal, ei saa teha järeldust, nagu oleksid kulutused tehtud seaduse või tehinguga

kindlaksmääratud aluseta. Hageja ei ole hagi põhjendanud asjaoludega, millest nähtuks kulutuste

tegemine seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta.

Ringkonnakohtu istungil ütles hageja lepinguline esindaja, et hageja andis oma töise ja rahalise

panuse N. Bekkeri vara parendamisse kokkuleppel N. Bekkeriga. Nad olid küll kokku leppinud

kooselu ajal vahendite ühises paigutamises elamu parendamisesse, kuid ei olnud kokku leppinud,

missugused rahalised suhted nende vahel sellest tulenevalt tekivad. Sealhulgas polnud kokku lepitud

selles, et hagejal oleks õigus saada oma kulutuste arvel mingit rahalist hüvitist.

Juba ainuüksi kokkuleppe olemasolu vahendite paigutamiseks teise isiku varasse välistab TsK § 477

kohaldamise, kuna niisugusel juhul on üks pool kulutused teinud ja teine nende arvel vara

omandanud tehingu alusel. Hageja esiletoodud asjaolude kogum ei anna alust hagi rahuldamiseks ka

mingi muu sätte alusel.

Kuna asjaolud, millega hageja hagi põhjendab, ei anna alust hagi rahuldamiseks, ei ole vaidluse

lahendamiseks tähtsust aegumisel ega sellel, millises mahus hageja ja N. Bekker oma kooselu ajal

elamut faktiliselt parendasid ning kelle vahendite arvel seda tehti. Sellest tulenevalt ei ole tähtsust ka

nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei öelnud ringkonnakohus, missuguse tehinguga oli tegemist hageja

ja N. Bekkeri vahel. Seega jättis ringkonnakohus õigussuhte kvalifitseerimata. Kuna eelmises

tsiviilasjas tuvastati, et tegemist ei olnud ühise tegutsemise lepinguga ja pole tuvastatud, et tegemist

oleks olnud mõne muu tehinguga, oleks hageja saanud N. Bekkeri eluajal esitada tema vastu alusetust

rikastumisest tuleneva nõude. N. Bekkeri surma korral vastutab võlgade eest kostja kui tema pärija.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab L. Tulik, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

11. Tsiviilkoodeksi § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud

alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK

§ 477 lg 3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada

selle omandamise momendil määratav väärtus rahas.

Ringkonnakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et kuna pooltel oli kokkulepe hageja vahendite

paigutamiseks N. Bekkeri varasse ning nad polnud kokku leppinud, missugused rahalised suhted

nende vahel on (sh polnud kokkulepet, et hagejal oleks õigus saada rahalist hüvitist oma kulutuste

eest), ei saa TsK § 477 kohaldada. Kolleegium leiab, et üksnes vahendite N. Bekkeri varasse

paigutamise kokkuleppe olemasolu hageja ja N. Bekkeri vahel ei anna kostjale alust keelduda

hagejale hüvitamast kulutusi, mida viimane tegi N. Bekkeri varale.

12. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik

teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud.

Üheks alusetu rikastumise juhtumite liigiks TsK § 477 mõttes oli olukord, kus üks isik teeb parendusi

teise isiku varale viimase nõusolekul, st poolte kokkuleppel. Alusetu rikastumise nõude tekkimise

seisukohalt omas tähtsust, kas pooltel oli kokkuleppe ka hüvitise saamise kohta. Juhul kui kulutuste

tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta, siis olnuks tema

ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga.

Seega saab soodustatu rikastumise - kulutuste kokkuhoiu - jätta endale kulutuste tegijale hüvitist

maksmata üksnes juhul, kui kulutusi tehti kokkuleppe kohaselt tasuta. Sellise kokkuleppe puudumise

korral võib alusetult rikastunud isik hüvitise maksmisest keeldumisel tugineda tsiviilõiguses

tunnustatud hea usu põhimõttele juhul, kui vaatamata kokkuleppe puudumisele tasu osas, võis ta

asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitust ei hakata kunagi nõudma.

Ringkonnakohus tuvastas küll hageja ja N. Bekkeri vahel kokkuleppe puudumise tasu saamise osas,

kuid sellega ei ole iseenesest tuvastatud, et hageja ja N. Bekker leppisid kokku, et viimane saab

hageja kantud kulutused tasuta (s.t et hageja ei hakka kulutuste hüvitamist edaspidi nõudma) või et

hüvitise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Üksnes ringkonnakohtu otsuses tuvastatud

asjaolude alusel ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud.

13. Viidates hageja ja N. Bekkeri vahelisele kokkuleppele N. Bekkeri majavaldusele parenduste

tegemiseks, oleks ringkonnakohus pidanud andma sellele kokkuleppele selge õigusliku hinnangu

ning põhjendama, miks hageja ei saa hüvitist nõuda sellest kokkuleppest tuleneva lepingulise suhte

alusel. Hageja on tuginenud sellele kokkuleppele.

Vastavalt TsMS § 228 esimesele lausele otsustab kohus, missugust seadust kohaldada. Seega polnud

kohtud kohustatud järgima hageja antud õiguslikku hinnangut ja kvalifitseerima hageja nõuet

alusetust rikastumisest tuleneva nõudena.

14. Varasemas kohtuasjas samade poolte vahel tugines hageja tagajärjetult (kuna puudus notariaalne

leping) sellele, et tema ja N. Bekker sõlmisid ühise tegutsemise lepingu N. Bekkeri majavalduse

omandamiseks hageja ja N. Bekkeri kaasomandisse. Ühise tegutsemise lepingut (TsK § 438) võidi

aga sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel

selgub, et hageja ja N. Bekker sõlmisid ühise tegutsemise lepingu N. Bekkeri majavalduse ühiseks

parendamiseks ja ühiseks kasutamiseks vabaabielu jooksul, siis puudub alus TsK § 477

kohaldamiseks.

Ühise tegutsemise lepingu osaliste loodud vara on vastavalt TsK § 440 lg-le 2 nende kaasomandis.

Järelikult tuleb ühise tegutsemise lepingu lõppemisel ühise tegutsemise käigus tekkinud vara jagada

asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel. Kaasomandi jagamise põhimõtetega

sarnaselt tuleb kolleegiumi arvates jagada ka ühise tegutsemise lepingu lõppemise korral ühele

poolele kuuluva asja väärtuse juurdekasv (kasu), mis tekkis poolte kokkuleppe kohaselt ühise

tegutsemise tulemusel.

15. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus on hagi TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel

rahuldades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust hageja nõude suuruse arvutamisel ning hagi

aegumise tähtaja alguse määramisel.

Kuna maakohus kohaldas TsK § 477 lg-t 1 ja lg-t 3, siis oleks ta saanud hagejale välja mõista üksnes

kantud kulutuste väärtuse selle aja seisuga, millal need omandas N. Bekker. Maakohus on aga

hagejale TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel välja mõistnud 1/3 N. Bekkeri vara väärtuse tõusust, mis oli

põhjustatud N. Bekkeri majavalduse uuendamisest 81,1% ulatuses. Hageja ja N. Bekkeri ühiselt

kantud kulutustest tekkinud N. Bekkeri vara väärtuse tõus võib olla varaks, mida tuleb ühise

tegutsemise lepingu lõppemisel jagada (vt käesoleva otsuse p 14).

Maakohus on ebaõigesti lugenud alusetu rikastumise hetkeks TsK § 477 lg 3 tähenduses kinnistu

omandamist kostja poolt. Kostja on N. Bekkeri õigusjärglane (pärija) ning saab vastutada üksnes

selles ulatuses, milles oleks vastutanud N. Bekker.

Hagi aegumine algas TsK § 86 järgi (see säte kehtis kuni 1. septembrini 1994. a) päevast, mil isik sai

teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue

muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või

tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka

koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Kulutuste

hüvitamise nõue TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel sai hagejal olla N. Bekkeri vastu. Kostja kui N. Bekkeri

õigusjärglane saab vastutada hageja ees üksnes samadel alustel, nagu oleks pidanud vastutama

N. Bekker ise. Muuhulgas saab kostja esitada hageja nõudele samu vastuväiteid, mida oleks saanud

esitada N. Bekker. Ta saab muuhulgas tugineda ka TsK §-le 86. Seega ei oma TsK § 477 lg-test 1 ja 3

tuleneva hagi aegumise seisukohalt tähtsust ajahetk, millal kostja sai N. Bekkeri vara omanikuks.

16. Kassaator vabastati kassatsioonkautsjoni tasumisest Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2005. a

määrusega.

J. Luik, P. Jerofejev, T. Tampuu