3-3-1-39-05 · Riigikohus

Riigikohtunike Tõnu Antoni, Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi, Indrek Koolmeistri, Villu Kõve,

Julia Laffranque'i, Jaak Luige, Harri Salmanni ja Tambet Tampuu eriarvamus

Me ei jaga üldkogu seisukohta, et alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus (PankrS)

reguleerib erinevalt varem kehtinud pankrotiseadusest kohtute pädevust nõuete tunnustamise

vaidluste lahendamisel ja kehtestab, et vaidlusi maksunõuete tunnustamise üle on pädevad lahendama

maa- ja linnakohtud hagimenetluse reeglite järgi. Leiame, et U. Koidu erikaebus tuleks rahuldada ja

Tartu Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3-168/05 tühistada.

Oma seisukohta põhistame järgmiselt:

1. PankrS § 106 lg 4 mõtteks on reguleerida nõuete tunnustamise hagide kohtualluvust, mitte aga

kohtute pädevust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 138 lg 1 kohaselt tuleb hagi esitada kostja

elukoha- (füüsiline isik) või asukohajärgsesse (juriidiline isik) kohtusse. PankrS § 106 lg 4 sätestab

põhimõtte, et sama kohus, kes vaatab läbi pankrotiavalduse ja teeb võlgniku kohta pankrotiotsuse,

lahendab ka kõik tsiviilasjadest tulenevad nõuete tunnustamise vaidlused.

PankrS § 106 lg 4 ei reguleeri kohtute pädevust, s.t ei korralda ümber mingi vaidlusasja

lahendamiseks pädevaid kohtuid. PankrS § 106 lg-tes 1 ja 4 kasutatud sõna "nõue" tähendab üksnes

tsiviilõigussuhtest tekkinud nõuet, mitte aga näiteks maksunõuet või riigi nõuet väärteomenetluses

kohtuvälise menetleja poolt mõistetud rahatrahvi tunnustamiseks.

PankrS § 106 esimese lõike kontekstis on oluline rõhutada, et võla tunnustamise nõudeid saab

menetleda hagimenetluses, s.t tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagimenetluse korras,

kuid mitte hagita menetluses.

2. Ka alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva pankrotiseaduse teised sätted, millele üldkogu viitab, ei

kehtesta erisust maksunõude lahendamiseks pädeva kohtu kohta ega muuda varem kehtinud

pankrotiseaduse alusel kujunenud kohtute pädevust.

Oleme seisukohal, et selle vaidlusega seonduvalt oli PankrS §-le 2 sarnane säte kuni 1. jaanuarini

2004. a kehtinud PankrS § 2 lg 1. Kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud

PankrS § 86 lg 1 p 3 ei reguleerinud meie arvates küsimusi, mis oleksid asjakohased vaidluses pädeva

kohtu üle. Uudne pole ka PankrS § 103 lg 8. Selle sätte regulatsiooniga sarnasele seisukohale asus

kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseadust tõlgendades Riigikohtu tsiviilkolleegium

kohtuasjas nr 3-2-1-107-01 (RT III 2001, 28, 310).

3. Üldkogu otsus tekitab tõsiseid probleeme haldusakti ja kohtuvälise väärteomenetleja karistusotsuse

kehtivuse osas.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik

igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis lähtuski

kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 (RT III 2003, 2, 22) tehtud määruse p-des 12 ja 13 seisukohast, et

haldusakti resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik ka võlausaldajatele pankrotimenetluses, samuti

pankrotiasja menetlevale kohtule. Üldkogu ei ole käesolevas asjas seda seisukohta muutnud. HMS

§ 61 lg 2 alusel kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni,

haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta

teisiti. Pankrotiseadus ei sätesta haldusakti kehtivuse põhimõtteid teisiti. Järelikult kehtib maksuotsus

(ettekirjutus) kui haldusakt ka pankrotimenetluse ajal ja pärast seda, hoolimata maksunõude

tunnustamisest või tunnustamata jätmisest pankrotimenetluses.

Üldkogu arusaam, et hoolimata maksuotsusest tagatakse maksunõude tunnustamiseks hagi

esitamisega kõigi võlausaldajate võrdne kohtlemine, ei arvesta meie arvates haldusakti kehtivust.

Lähtudes üldkohtu volitustest ja kehtiva haldusakti - maksuotsuse - resolutiivosast, peaks

maksunõude tunnustamist menetlev üldkohus leidma, et kehtiva maksuotsuse resolutiivosas märgitud

ulatuses pole maksunõudele vastuvaidlemine võimalik ja selles osas tuleb nõuet tunnustada. Selline

tulemus ei taga kuidagi võlausaldajate võrdset kohtlemist. Haldusakti tühistamiseks puudub aga

üldkohtul pädevus.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu kooseisu poolt kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 tehtud määruses

avaldatud seisukoha muutmine tekitab olukorra, kus eelkirjeldatud vastuolu jääb lahendamata.

Üldkogu pole selgitanud, kuidas peaksid üldkohtud maksuotsuses sisalduva maksunõude

tunnustamise asja lahendama, arvestades HMS § 60 lg-s 2 sätestatut.

4. Haldusakti kehtivusega samalaadne probleem tekib väärteomenetluse korral kohtuvälise menetleja

karistusotsusega, millega on mõistetud karistuseks rahatrahv. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku

§-le 200 on kohtuvälise menetleja jõustunud otsust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi

territooriumil.

5. Kokkuvõttes leiame, et 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus reguleerib avalik- õiguslikest

suhetest tekkinud nõuete tunnustamise vaidluste lahendamist ebapiisavalt. Seda seaduselünka sobib

täitma tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu varasem seisukoht, mis avaldati kohtuasjas nr 3-2-1-103-02

tehtud määruses.

Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Julia Laffranque, Jaak

Luik, Harri Salmann, Tambet Tampuu