3-1-1-124-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-124-05

Otsuse kuupäev

12. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

M. J. süüdistusasi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2005. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. J. kaitsja vandeadvokaat Margo Normanni kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

16. november 2005. a, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Vandeadvokaat M. Normann ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Merike Lugna

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2005. a kohtuotsus M. J.-e süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja kannatanu kasuks 5600 krooni väljamõistmises.

2. Kriminaalasi saata tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. J. anti kohtu alla süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi selles, et olles varem toime pannud

väljapressimise, tungis ta 10. novembril 2002. a koos T. O.-ga Paides X tänaval kallale Soome Vabariigi

kodanikule H. J. R.-ile. M. J. lõi H. J. R.-ile rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. H. J. R.

pakkus peksmise lõpetamise eest 600 krooni, mille süüdistatavad vastu võtsid. Kannatanule tekitati varaline

kahju kokku 5600 krooni.

M. J. anti kohtu alla ka süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Lääne Politseiprefektuuri uurija 2. aprilli 2004. a määrusega lõpetati T. O. osas kriminaalasi tema surma

tõttu.

2. Järva Maakohtu 14. aprilli 2005. a kohtuotsusega tunnistati M. J. süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

M. J. tunnistati süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi õigeks süütõendite puudumise tõttu.

Maakohtu hinnangul ei esitanud riiklik süüdistaja piisavalt tõendeid, mis võimaldaks kohtul tuvastada

kannatanule kallaletungimise objektiivseid asjaolusid. T. O. ütlused kohtueelses menetluses on ebaselged.

Tema küsitlemine kohtus ei ole võimalik, sest ta on surnud. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused

jättis maakohus avaldamata, kuna puudus teave kannatanu mitteilmumise kohta. Süüdistatav M. J. ütles lahti

kohtueelses menetluse antud ütlustest ja asus maakohtus oma süüd eitama.

3. M. J.-e kaitsja M. Normann esitas apellatsiooni, milles palus M. J. süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4

järgi õigeks mõista, sest kohus on kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust, kohtuotsuses sisalduvad kohtu

järeldused on vastuolus faktiliste asjaoludega ja oluliselt on rikutud kriminaalmenetlusõigust.

Prokuröri apellatsioonis paluti maakohtu otsus osaliselt tühistada ja M. J. KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi

süüdi tunnistada.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2005. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. M. J.

tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Süüdistuses KarS

§ 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõisteti M. J. õigeks. Tema süüdistusest jäeti välja KarS § 200 lg 2 p 4.

Ringkonnakohus sedastas, et T. Oti kohtueelses menetluses antud ütlused langevad kokku M. J.-e

kahtlustatavana antud ütlustega kannatanu tõukamise, kukkumise ja raha pakkumise kohta. Süüdistatavana

ülekuulamisel kinnitas M. J., et lükkas/lõi kannatanut, kes seejärel kukkus. M. J. kinnitas, et ka T. O. lõi

kannatanut rusikaga näkku. Ringkonnakohus leidis, et eeltooduga haakub ka kannatanu pöördumine politsei

poole.

Ringkonnakohtu hinnangul uuris maakohus M. J.e süüdistust KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ühekülgselt, jättes

tähelepanuta eespool märgitud tõendid. Kuigi maakohtus M. J. eitas kokkupuudet kannatanuga, pidas

ringkonnakohus käsitletud tõendeid küllaldaseks, et ta röövimises süüdi tunnistada ja teda karistada.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. M. J.-e kaitsja M. Normann esitas kassatsiooni, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja M. J.

süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi õigeks mõista.

Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus järeldas, et M. J. hõivas

vägivalla abil kannatanu vara. Kohus pidi põhjendama, milline osa süüdistatava objektiivsest käitumisest

vastab röövimise objektiivsetele tunnustele ja millised tõendid kinnitavad M. J.el kuriteokoosseisu

subjektiivse tunnuse, otsese tahtluse olemasolu.

Ringkonnakohus ei selgitanud, miks vastupidiselt maakohtus tuvastatule saab T. O. ütlusi uskuda ja M. J.-e

süüküsimuse otsustamisel neile tugineda.

Kaitsja arvates on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 15 lg 2 p 2 sätteid ja võtnud kohtuotsuse tegemisel

aluseks maakohtus uurimata ja avaldamata tõendid. M. J.-e ja T. Oti kohtueelses menetluses antud ütlusi

maakohtus ja ringkonnakohtus ei käsitletud ega avaldatud. Kaitsja ei pea õigeks M. J.-e süüditunnistamist

üksnes T. Oti vastuoluliste ütluste põhjal.

6. Ringkonnaprokurör Merike Lugna leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu otsus on õige ja selle

tühistamiseks ei ole alust.

7. Riigikohtu istungil jäi kaitsja M. Normann oma kassatsiooni juurde. Prokurör vaidles sellele vastu ja palus

jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalmenetluse oluline põhimõte on kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus, mis tähendab seda, et

kohtuotsus peab üldjuhul põhinema kohtus vahetult uuritud ja kohtuistungil kohtusse kutsutud isikute suulise

küsitlemise teel formeerunud tõenditel. Kohtuotsuse tegemisel on kohtul õigus tugineda ka kohtueelses

menetluses kogutud kirjalikele tõenditele, kuid siis tuleb arvestada kriminaalmenetluse seadustiku 10.

peatüki 4. jaos sätestatud piiravate tingimustega.

9. Ringkonnakohus ei nõustunud M. J.-e õigeksmõistmisega KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning märkis, et

kohtulik arutamine maakohtus oli ühekülgne.

Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad M. J.-e süüd T. O. ja M. J.-e kohtueelses menetluses antud ütlused (II

kd, lk-d 231-233, 243-244, 245-246; III kd, lk 434-435), kahtlustatava M. J. ega läbi viidud ütluste

olustikuga seostamise protokoll (II kd, lk-d 247-251) ja kannatanu politseisse pöördumise fakt, mille alusel

alustati kriminaalmenetlust kõnesolevas asjas (II kd, lk 211). Ringkonnakohtu arvates kinnitavad

kahtlustatavate T. O. ja M. J.-e ütlused seda, et viimane omastas vägivallaga kannatanu raha.

Ringkonnakohus luges M. J.-e ütlused ebausaldusväärseteks.

Järva Maakohtu 4. aprilli 2005. a kohtuistungi protokollist (IV kd, lk-d 679-680) nähtub, et kohus avaldas

prokuröri taotluse alusel kannatanu prillide vaatluse protokolli (II kd, lk-d 223-224), tunnistajana käsitatava

T. O. ütlused ja tunnistaja L. G.-li ütlused, kes ei tulnud kohtusse tervislikel põhjustel. Rohkem M. J.-e

röövimise süüdistusega seotud kirjalikke tõendeid maakohus ei avaldanud. Kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütlusi ei avaldatud, sest kohtul puudus tagasiside kohtukutse kättesaamise kohta.

Tallinna Ringkonnakohtu istungil küsitles M. J.-t tema kaitsja, prokurör ja kohus esitatud apellatsioonide

piires. Ringkonnakohtus muid tõendeid suuliselt ja vahetult ei uuritud. Kohtuistungi protokollis on üksnes

märge, et kohtuliku arutamise lõppedes avaldab ringkonnakohus I astme kohtuistungi protokollid ja

kannatanu allkirjalehe kohtukutse kättesaamise kohta (IV kd, lk 745).

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtulik arutamine ringkonnakohtus oli vastuolus kohtuliku

arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et

kohtuotsuse tegemisel on ringkonnakohus tuginenud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus avaldamata ja

vahetult uurimata tõenditele ning rikkunud sellega KrMS § 15 lg 2 p 2 sätteid.

KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on ringkonnakohtus suuliselt

esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (p 1), ja tõenditele, mida on maa- või linnakohtus

vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (p 2).

Maakohus on avaldanud üksnes T. O. ning tunnistaja L. G.-i kohtueelses menetluses antud ütlused.

Süüdistatava M. J.-e kohtueelses menetluses antud ütlusi maakohus ei avaldanud.

Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel avaldada siis,

kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast (KrMS § 294 p 1) või kui kohtulik arutamine

toimub süüdistatava osavõtuta (KrMS § 294 p 2). M. J. võttis maakohtu istungist osa ja vastas talle esitatud

küsimustele. KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel võib kohus poole taotlusel avaldada süüdistatava ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on vastuolus

ristküsitlusel antud ütlustega. Arutatavas asjas ei ole pooled sellist taotlust kohtule esitanud. Seega jättis

maakohus kõnesolevad ütlused õigustatult avaldamata. Ringkonnakohus on neile ütlustele kohtuotsuse

rajamisel läinud vastuollu KrMS § 15 lg 2 p 2 sätetega.

11. Kohtuistungite protokollidest ei nähtu, et ringkonnakohtu otsuses käsitletud uurija teade kannatanu

politseisse pöördumise kohta (II kd, lk 211) ja kahtlustatava M. J.-e ütluste olustikuga seostamise protokoll

(IV kd, lk-d 434-435) oleks kohtuistungitel avaldatud ja vahetult uuritud. Seetõttu on ringkonnakohtu otsuses

ka neile tõenditele viitamine vastuolus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega.

Kriminaalkolleegium märgib, et kõnesoleva põhimõtte tegelik realiseerumine kohtulikus arutelus peab olema

kohtuistungi protokollis võimalikult täpselt kajastatud ja jälgitav selle lugejale. See tähendab, et kohus peab

toimiku materjalide avaldamisel täpselt määratlema, millised tõendid, millises ulatuses ta avaldab ja millist

lehekülje numbrit see tõend kannab. Eelkõige võimaldab see kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on

kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb.

Ringkonnakohtu istungi protokollis tehtud üldsõnalist viidet (IV kd, lk 745) maakohtu istungi protokollidele,

kus pole ühtki märget konkreetsete uurimistoimingute protokollide ja muude kirjalike tõendite avaldamise

kohta, ei saa lugeda apellatsiooniastmes maakohtu poolt uuritud tõendite nõuetekohase käsitlemisena KrMS

§ 15 lg 2 p 2 mõttes.

12. Kriminaalkolleegium tunnistab eelviidatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumised olulisteks KrMS § 339

lg 2 mõttes, sest ringkonnakohtu süüdimõistva kohtuotsuse rajamine maakohtus ja ringkonnakohtus uurimata

ja avaldamata tõenditele on vastuolus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega, rikkudes

eelkõige süüdistatava kaitseõigust.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega T. O. ütluste vastuolulisuse kohta ja märgib,

et lisaks T. O. ütlustele tuleb kohtul hinnata ka tunnistaja L. G.-i ütlusi, kellele kannatanu tegi teatavaks

kallaletungi asjaolud ja kes pöördus politsei poole. Nimetatud tõendite alusel tuleb ringkonnakohtul

tuvastada, kas esinevad M. J.-e käitumises süüdistuses märgitud asjaolud ja kas need vastavad KarS § 200

lg 2 p 7 tunnustele.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2005. a kohtuotsuse M. J.-e süüditunnistamises,

karistamises ja kannatanule 5600 krooni väljamõistmises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja saadab kriminaalasja

selles osas samale kohtule uueks arutamiseks.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher