3-1-1-116-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-116-05

Otsuse kuupäev

6. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Toivo Muuga süüdistuses KrK § 100; § 144 lg 1;

§ 207 lg 3 p 1 ja § 195 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsus nr 2-1-400-05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toivo Muuga kaitsja vandeadvokaat Toomas Alpi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2005. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsus Toivo Muuga KrK § 195 lg 2

järgi süüdistunnistamises 21. detsembri 2001. a episoodi osas.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva Maakohtu 26. aprilli 2005. a otsusega tunnistati Toivo Muuga süüdi KrK § 100 järgi ja

karistati vangistusega üheksaks aastaks; § 144 lg 1 järgi ja karistati vangistusega üheks aastaks ja

kuueks kuuks; § 207 lg 3 p 1 järgi ja karistati vangistusega kaheks aastaks ning § 195 lg 2 järgi ja

karistati vangistusega üheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti T. Muugale liitkaristuseks

vangistus üheteistkümneks aastaks. Karistuse hulka arvestati kaks päeva eelvangistuses viibitud aega.

T. Muuga tunnistati KrK § 100 järgi süüdi selles, et ta 25. aprillil 2002. a tappis revolvrilasuga

Andres Mardo. KrK § 207 lg 3 p 1 järgi tunnistati ta süüdi A. Mardo tapmiseks kasutatud revolvri

omandamises, hoidmises, kandmises ja kasutamises ning erinevate padrunite omandamises,

hoidmises, kandmises ja kasutamises. KrK § 144 lg 1 järgi tunnistati T. Muuga süüdi kolmes vara

tahtliku hävitamise ja rikkumise episoodis, millised kõik olid toime pandud tulekahju põhjustamise

teel. KrK § 195 lg 2 järgi tunnistati T. Muuga süüdi selles, et ta 21. detsembril 2001. a öisel ajal

viskas puruks Annika Kauli eramu elutoa aknal ees oleva papi ning magamistoa aknaklaasid,

käitudes seega huligaansel ajendil eriti jõhkralt, mis väljendus isiku rahu rikkumisega öisel ajal ja

tahtlikus vara hävitamises, millega põhjustati varaline kahju 1650 krooni. Samuti tunnistati T. Muuga

KrK § 195 lg 2 järgi süüdi selles, et ta 23. aprillil 2002. a viskas R. Rudi elukoha hoovi huligaansel

ajendil isevalmistatud lõhkepaketi.

Sama kohtuotsusega süüdi tunnistatud teiste isikute osas pole kassatsiooni esitatud.

2. T. Muuga kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles

taotles T. Muuga õigeksmõistmist A. Kauli elamu aknaklaaside lõhkumises ja talle mõistetud

liitkaristuse kergendamist.

Kaitsja leidis, et karistuse mõistmisel ei arvestanud kohus, et T. Muuga tunnistas ise üles A. Eensoo

auto süütamise ja andis vabatahtlikult välja relva. Seega jättis maakohus tähelepanuta KarS § 57

lg 1 p-s 3 sätestatud vastutust kergendava asjaolu. Kaitsja leidis, et maakohus ei kõrvaldanud kahtlusi

T. Muuga vaimse seisundi suhtes. T. Muugal on püsiv ajukahjustus, mistõttu teda ei saa pidada täiesti

terveks inimeseks ja seda asjaolu oleks pidanud karistuse mõistmisel arvesse võtma. Samuti oleks

karistuse mõistmisel pidanud arvesse võtma, et kui H. Jaagumann poleks T. Muugale tapmiseks

vajalikke tingimusi loonud, siis oleks see tegu jäänud sooritamata, sest T. Muuga ise poleks suutnud

oma vaimse seisundi tõttu neid tingimusi luua.

T. Muuga ühes kuritahtliku huligaansuse episoodis õigeksmõistmise taotlust põhjendas apellant

sellega, et Karistusseadustiku kehtima hakkamisega dekriminaliseeriti rahu või avaliku korra

rikkumine, kui sellega ei kaasne vägivalda, vastuhakku avaliku korra kaitsjale; relva või relvana

kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkematerjaliga ähvardamist või grupilist rikkumist.

T. Muuga poolt toimepandud teos need tunnused puuduvad. Maakohus ei motiveerinud, kuidas akna

katkiviskamisel saab viskaja ette näha, et ta sellega reaalselt ohustab majasviibijate elu või tervist.

T. Muuga tahtlus oli suunatud akna katkiviskamisele. Ähvardus majas viibivate isikute elule või

tervisele ei ole tõendatud. Kaitsja hinnangul väljus maakohus süüdistuse piiridest.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Maakohtu

otsusest jättis ringkonnakohus välja T. Muuga KrK § 195 lg 2 järgi süüdimõistmise osas motiivid,

millega põhjendati tema süüditunnistamist 21. detsembri 2001. a episoodis.

Ringkonnakohus märkis, et KrK § 195 lg 2 nägi ette kriminaalvastutuse kuritahtliku huligaansuse,

s.o. tahtliku tegevuse eest, mis jämedalt rikub avalikku korda ja väljendab ilmset lugupidamatust

ühiskonna vastu ning mis oma sisult on eriti küüniline või eriti jõhker või on seotud

vastuhakkamisega võimuesindajale või avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule,

kes tõkestab huligaanset tegevust, samuti huligaansuse eest, mille pani toime isik, kellel on karistatus

huligaansuse eest. KarS § 263 ettenähtud avaliku korra raske rikkumine sätestab vastutuse rahu või

avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda

kaitsvale isikule, relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkematerjaliga

ähvardades või grupi poolt. T. Muugale esitati süüdistus KrK § 195 lg 2 järgi, sest tema huligaanne

tegevus oli oma sisult eriti jõhker, mis väljendus süüdistuse kohaselt tahtlikus vara hävitamises.

Lähtudes T. Muugale esitatud konkreetse süüdistuse sisust, s.t. temale inkrimineeritud tegevusest, ei

nõustunud ringkonnakohus maakohtu otsuse motiividega selle süüdistuse osas. Maakohus põhistas

T. Muuga süüdimõistmist A. Kauli elukohas toimepandud huligaansuses sellega, et ajal, mil majas

olid inimesed, polnud telliskividega akendesse visates välistatud majasviibijate elu või tervise reaalne

ohustamine. Seepärast käsitas maakohus telliskivi muu esemena KarS § 263 p 3 mõttes. Võrreldes

T. Muugale esitatud süüdistusega, kus huligaansuse kvalifitseerivaks tunnuseks oli huligaanse

tegevuse eriline jõhkrus, mis seisnes tahtlikus võõra vara hävitamises, on maakohus sisustanud

T. Muuga huligaanse tegevuse uue kvalifitseeriva asjaoluga - muu relvana kasutatava esemega

huligaansuse toimepanemine. See eeldanuks ringkonnakohtu hinnangul aga prokuröri poolt uue

süüdistuse esitamist kohtus. Ringkonnakohus märkis veel, et ajal, mil T. Muuga pani toime

vaidlusaluse kuriteo, oli kohtu poolt tuvastatud kvalifitseeriv asjaolu aluseks huligaansuse

kvalifitseerimiseks KrK § 195 lg 3 järgi, s.o. raskema kuriteona, kui oli T. Muugale inkrimineeritud.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu põhjendused ei saa olla T. Muuga süüditunnistamise aluseks

A. Kauli elukohas toimepandud huligaansuse episoodis, kuid jättis tema süüditunnistamise selles teos

muutmata järgmistel kaalutlustel.

Esmalt nõustus ringkonnakohus süüdistusega selles, et kividega elumaja akendesse loopimine oli

T. Muuga tahtlik tegevus, millega ta rikkus jämedalt avalikku korda ja väljendas ilmset

lugupidamatust ühiskonna vastu. Ringkonnakohus märkis, et avaliku korra rikkumine ja ühiskonna

vastu ilmse lugupidamatuse väljendamine ei pea olema süüdlasele eesmärgiks omaette. Tähtis on, et

avalikku korda objektiivselt rikutakse ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade

kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Seetõttu ongi

võimalik, et isiklikel motiividel ja ajenditel alanud tegevus, mille eesmärgiks algselt ei ole

huligaansuse toimepanemine, kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu üle huligaansuseks.

Kriminaalkoodeksi kehtivusajal moodustas vara tahtlik hävitamine või rikkumine, kui olid täidetud

teised huligaansuse obligatoorsed tunnused, kuritahtliku huligaansuse kvalifitseeriva tunnuse - erilise

jõhkruse.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et T. Muuga tuleks A. Kauli elukohas

toimepandud huligaansuse episoodis õigeks mõista seetõttu, et Karistusseadustikus on huligaansuse

toimepanemine erilise jõhkruse tunnusel dekriminaliseeritud. Ringkonnakohus märkis, et T. Muuga

tegevus toimus Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal. Seetõttu on tema tegevus kvalifitseeritud KrK

§ 195 lg 2 järgi. Huligaansus oli lihtkoosseisuna KrK § 195 lg 1 järgi karistatav ka olenemata

toimepanemise viisist. Karistusseadustikus on avaliku korra rikkumine - ilma KarS § 263 ettenähtud

kvalifitseerivate asjaoludeta ettenähtud KarS §-s 262 ja karistatav väärteona. Kui T. Muuga oleks

lõhkunud aknaklaasid jalgade või kätega, oleks olnud tema tegevus samuti kvalifitseeritav KrK § 195

lg 2 järgi, Karistusseadustiku järgi aga väärteona KarS § 262 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on

T. Muugale süüksarvatud tegu - kividega akendesse loopimine ja sel viisil akende lõhkumine -

käsitatav Karistusseadustiku järgi avaliku korra raske rikkumisena, sest see pandi toime relvana

kasutatava muu esemega. Antud juhul oli kivi kasutatud objekti kahjustamiseks. KarS § 263 p 3 näeb

ette avaliku korra raske rikkumise relvana kasutatava muu esemega ähvardades. Ähvarduse sisuks

võib olla ka vara rikkumine või hävitamine. Seega, olukorras, kus vara on ka reaalselt rikutud või

hävitatud, on täidetud ka KarS § 263 p 3 ettenähtud teokoosseis.

Riigikohus on ka oma otsuses nr 3-1-1-121-02 märkinud, et KarSRS § 3 lg 2 kohaselt

kvalifitseeritakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav

ka Karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava

paragrahvi järgi. Selline regulatsioon on formaalne tagatis Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, et kedagi ei

tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise

ajal. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab

omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult

täpselt isiku faktilisele teole. Seetõttu tuleb enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu,

mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal

kehtinud Kriminaalkoodeksi kohaselt isegi siis, kui mõnda Kriminaalkoodeksis sätestatud

kuriteokoosseisu tunnustest ei ole Karistusseadustiku vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et T. Muuga karistuse kergendamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et T. Muugale tapmise eest karistuse mõistmisel

pidanuks maakohus arvestama, et kui H. Jaagumann poleks tapmise toimepanemiseks

soodustingimusi loonud, siis ei oleks T. Muuga tapmist toime pannud. Kuna T. Muuga oli tapmise

üksiktäideviija, siis valitses ta seda tegu üksinda ja üksnes temast sõltus teo lõpuleviimine.

Ringkonnakohus leidis, et T. Muugale mõistetud liitkaristuse kergendamiseks puudub alus, sest lisaks

tapmisele on ta süüdi tunnistatud veel kolmes erinevas kuriteos, mille kõigi eest karistati teda

vangistusega. T. Muugale tapmise eest mõistetud karistust suurendati liitkaristuse moodustamiseks

kahe aasta võrra, kuigi arvestades iga paragrahvi järgi mõistetud üksikkaristust oleks võinud

suurendada 4 aasta ja 6 kuu võrra.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. T. Muuga kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb kaitsealuse

õigeksmõistmist A. Kauli maja akende sisseviskamise episoodis, KrK § 100 järgi mõistetud karistuse

kergendamist sanktsiooni alammäärani ning KarS § 64 lg 1 kohaselt liitkaristuse moodustamist

absorbtsiooniprintsiibist lähtuvalt. Kaitsja märgib, et ringkonnakohus on T. Muuga 21. detsembri

2001. a huligaansuse episoodis süüditunnistamist põhistades ebaseaduslikult raskendanud tema

olukorda ja süüdistust laiendanud. T. Muugale esitatud süüdistuses ei ole talle inkrimineeritud relvana

kasutatava eseme kasutamist. T. Muuga ei tarvitanud selles episoodis kellegi suhtes vägivalda ega

ähvardanud sellega. KarS § 263 koosseisutunnuste hulgas aga ei sisaldu erilist küünilisust ega

jõhkrust. Seega ei näe Karistusseadustik kaitsja hinnangul üldse ette KrK § 195 lg-le 2 vastavat

kuriteokoosseisu. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta apellatsiooni väited selle

kohta, et T. Muugale mõistetud karistus oli tema vaimse seisundi iseärasust arvestades

(ajukahjustusest tingitud töövõime kaotus 80 % ulatuses) liiga range, samuti pole ringkonnakohus

arvestanud kergendava asjaoluga - süü ülestunnistamisega.

Lääne ringkonnaprokurör Merike Lugna kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks puudub alus. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus asunud õigesti seisukohale, et

Kriminaalkoodeksi kehtivusajal tuli huligaansel ajendil vara hävitamine kvalifitseerida KrK § 195

lg 2 järgi erilise jõhkruse tunnuse alusel. KarS § 263 p 3 näeb aga ette avaliku korra raske rikkumise

relvana kasutatava muu esemega ähvardades. Kuna ähvarduse sisuks võib olla ka vara rikkumine või

hävitamine, on vara reaalse rikkumise või hävitamisega KarS § 263 p 3 koosseis ka täidetud.

Prokuröri hinnangul on T. Muuga poolt A. Kauli eramu akende sisseviskamiseks kasutatud telliskivid

vaadeldavad relvana kasutatavate muude esemetena KarS § 263 p 3 tähenduses, sest kiviga saab selle

omaduste tõttu kahjustada elu, tervist ja vara.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsus tuleb

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada.

Seoses T. Muuga KrK § 195 lg 2 järgi süüditunnistamisega A. Kauli eramu akende sisseviskamise

eest märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Karistusseadustiku jõustumisega muutus

võrreldes Kriminaalkoodeksiga oluliselt avaliku korra vastu suunatud süütegude süstemaatika.

Kriminaalkoodeksi §-s 195 oli avaliku korra jäme rikkumine kriminaliseeritud huligaansusena.

Karistusseadustik huligaansust iseseisva kuriteoliigina ei tunne. Sellele lähedaseim kuriteokoosseis

on sätestatud avaliku korra raske rikkumisena (KarS § 263). Tähele tuleb aga panna seda, et

nimetatud koosseisud kattuvad üksnes osaliselt.

6. Maakohus on leidnud kokkulangevuse KrK § 195 lg 2 (kuritahtliku huligaansuse, s.o. tahtliku

tegevuse eest, mis jämedalt rikub avalikku korda ja väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu,

mis oma sisult on eriti küüniline või eriti jõhker või on seotud vastuhakkamisega võimuesindajale või

avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust,

samuti huligaansuse eest, mille pani toime isik, kellel on karistatus huligaansuse eest) ja KarS § 263

p 3 (rahu või avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu

eseme, lõhkeseadeldise või lõhkematerjaliga ähvardades) vahel. Nimetatud sätete tekstide võrdluse

põhjal aga ei ole nende vahel kokkulangevust. Mõlemad sätted on küll suunatud avaliku korra

kaitsmisele, kuid selle korra rikkumise tunnused on sätestatud erinevalt. Tunnuste sisuline

kokkulangemine (relvana kasutatava muu eseme kasutamine) esineb küll KarS § 263 lg 3 ja KrK

§ 195 lg 3 vahel, kuid KrK § 195 lg-s 3 ettenähtud kuritegu pole T. Muugale kunagi süüks arvatud.

7. Eeltoodust tulenevalt on maakohus T. Muuga süüdistust alusetult laiendanud. Ringkonnakohus on

sellele minetusele oma otsuses tähelepanu juhtinud ning rõhutanud, et süüdistuse sisustamine uue

kvalifitseeriva tunnusega eeldanuks prokuröri poolt uue süüdistuse esitamist kohtus. Samal ajal on

ringkonnakohus, arutades asja süüdimõistetu ja tema kaitsja apellatsioonide alusel, asunud ise

võrdlema KrK § 195 lg-s 2 kirjeldatud kuriteokoosseisu Karistusseadustiku vastavate sätetega ning

leides, et T. Muugale inkrimineeritud tegevus on käsitatav avaliku korra raske rikkumisena, mis on

toime pandud relvana kasutatava muu esemega, jätnud maakohtu otsuse sisuliselt muutmata. Seega

on ka ringkonnakohus ise materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja T. Muuga süüdistust laiendanud.

8. KrK § 195 lg-le 2 Karistusseadustikus kõige lähemalseisvaks normiks on § 262, millele vastava teo

on T. Muuga tõepoolest toime pannud. Nimelt sätestab KarS § 262 vastutuse avalikus kohas teiste

isikute rahu või muu avaliku korra rikkumise eest. Korteri, milles viibivad inimesed, akende

väljastpoolt telliskiviga purustamine on ilma vähimagi kahtluseta vähemalt avalikus kohas teiste

isikute rahu rikkumine - kui puuduvad ähvarduse või telliskivi relvana kasutamise tunnused. Kuid

siinkohal tuleb arvestada, et KarS § 262 sätestatud tegu on väärtegu. Seetõttu ja lähtudes KarSRS § 1

lg-st 3 ja § 3 lg-st 1 puudub alus T. Muuga selles episoodis süüdimõistmiseks kuriteo toimepanemise

eest.

9. Eelnevast tulenevalt asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et A. Kauli eramu akende

sisseviskamise episoodis tuleb T. Muuga õigeks mõista. See ei too aga kaasa talle mõistetud karistuse

ega liitkaristuse vähendamise vajadust, sest T. Muuga on süüdi tunnistatud veel teiseski avaliku korra

rikkumises (23. aprillil 2002. a R. Rudi elukoha hoovi isevalmistatud lõhkepaketi viskamine). Talle

KrK § 195 lg 2 alusel mõistetud karistus jääb ka peale ühe episoodi äralangemist seaduses ettenähtud

sanktsiooni piiridesse ning seetõttu kriminaalkolleegium leiab, et karistuse vähendamiseks puudub

alus.

10. T. Muugale KrK § 100 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse

kergendamise taotlus tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuses on seda küsimust põhjalikult käsitletud ning jõutud põhjendatud järeldusele,

et T. Muuga poolt toimepandut ja tema isikut arvestades oli maakohtu poolt talle nii tapmise eest

eraldi võttes kui ka liitkaristusena mõistetud õige karistus.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsuse osaliselt, T. Muuga KrK

§ 195 lg 2 järgi süüditunnistamises 21. detsembri 2001. a episoodis.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi