3-2-1-134-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve

Kohtuasi

AS OLBTAR hagi Aivar Piiraku vastu 119 740 krooni

saamiseks ja Aivar Piiraku vastuhagi AS OLBTAR vastu

12 702 krooni 15 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

184/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS OLBTAR kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2005. a otsust

põhjenduste osas ja jätta hagi rahuldamata käesolevas otsuses

toodud põhjendustel.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS OLBTAR esitas oma töötaja Aivar Piiraku vastu töölepingu seaduse (TLS) § 48 lg 1 p 3,

töökoodeksi (TööK) § 125 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg-te 1 ning 4 ja § 128 lg 3

alusel hagi tekitatud kahju 124 113 krooni 61 sendi hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures autojuht-ekspediitor-lukksepana. 23. märtsil

2003. a viibis kostja hageja veokiga Mercedes Benz (registrinumbriga 317 TDT) töökohustuste

täitmise tõttu Poola Vabariigis Montanieci kütusetankla parkimisplatsil, kus toimus avarii, milles sai

kannatada hagejale kuuluv veoauto. Poola politsei tuvastas kostjal alkoholijoobe ning kvalifitseeris

kostja käitumise Poola õiguse järgi väärteona.

Kostja alkoholijoobe tõttu teisaldati veok koos haagisega ja teisaldamise kulude katteks esitas teeabi

"ADAM" s.c.A.T Gurak hagejale arve 1220 zloti, s.o 4373 krooni 61 sendi tasumiseks. Kuna kostja

juhtimisõigus Poolas peatati, kandis hageja täiendavaid kulusid veoauto Poolast Eestisse

toimetamisega, s.o 22 941 krooni. Samuti tekkis avarii tagajärjel hagejale kahju veoauto purustuste

näol, mis 15. aprillil 2003. a koostatud kahju hindamise akti järgi oli 82 033 krooni. Koos

käibemaksuga tuli hagejal purunenud ja kahjustatud osade eest koos remonditeenusega tasuda kokku

96 799 krooni.

Kohtumenetluse ajal palus hageja, jättes asjaolud muutmata, nõude rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045

lg 1 p 7 alusel. Kostja on toime pannud õigusvastase teo, rikkudes töölepingust tulenevat kohustust

hoiduda tegudest, mis kahjustavad hageja vara, ja mitte töötada alkoholijoobes. Kui kostja ei oleks

veokit juhtinud alkoholijoobes, ei oleks hagejale eespool nimetatud kulutusi tekkinud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja nõude aluseks tööleping ning tal ei ole

õiguslikku alust nõude rahuldamiseks VÕS § 1043 alusel. Hageja töölepingust tulenev nõue on aga

aegunud.

3. Kostja esitas vastuhagi, paludes hagejalt kostja kasuks välja mõista 2003. aasta märtsikuu palga

3000 krooni, aprillikuu nelja tööpäeva eest saamata palga 571 krooni 45 senti, töölähetuse päevaraha

4900 krooni, puhkuse hüvitise 1230 krooni 70 senti ja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise

palga, s.o 3000 krooni suuruse hüvitise.

4. Viljandi Maakohus jättis 21. veebruari 2005. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja

rahuldas osaliselt vastuhagi. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6571 krooni 45 senti ja jättis

aegumise tõttu rahuldamata vastuhagi töölähetuse päevarahade ja puhkusehüvitise osas.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel lepinguline suhe. Töölepingu kohaselt töötas kostja

hageja juures autojuht-ekspediitor-lukksepana. Autoga töölähetuses viibides avarii põhjustamine

joobeseisundis ja sellega hagejale materiaalse kahju tekitamine on käsitatav töölepingu rikkumisena.

Hageja lõpetas kostjaga 23. aprillil 2003. a töölepingu seaduse (TLS) § 86 p-de 6 ja 7 alusel

töölepingu 23. märtsil 2003. a õnnetuse alkoholijoobes põhjustamise ja varalise kahju tekitamise ning

tööle mitteilmumise tõttu alates 5. aprillist 2003. a. Hageja käsitas kostja tegevust töölepingu

rikkumisena.

Hageja esitas hagi 15. augustil 2003. a. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6

lg 1 järgi on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude

esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Kostja esitas enne asja

sisulise arutamise algust avalduse aegumise kohaldamiseks. Hageja töölepingu rikkumisest tulenev

nõue on aegunud.

VÕS § 1043 kohaldamise välistab VÕS § 1044 lg 2. Kostja on rikkunud töölepingust tulenevat

kohustust. Ka nõuete konkurentsi korral tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 152 järgi

kohaldada lepingust tulenevat aegumist.

Vastuhagi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 116 alusel rahuldada hageja poolt

õigeksvõetud osas, s.o 6571 krooni 45 sendi ulatuses. Töölähetuse päevaraha ja puhkusehüvitise

nõuded tuleb ITVS § 6 lg 1 alusel jätta aegumise tõttu rahuldamata.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise

osas ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 119 740 krooni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt ITVS § 6 lg 1 ja § 8 alusel aegumist.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et TsÜS § 152 lg 1 järgi tuleb kohaldada lepingust tulenevat aegumist

nõuete konkurentsi korral. Kostja ei tekitanud hagejale kahju töölepingu rikkumisega. Tegemist on

lepinguvälise kohustuse rikkumisega, sest kostja tekitas õigusvastaselt kahju töövälisel ajal. Kohus on

vääralt jätnud kohaldamata VÕS § 1044 lg 2.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. juuni 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus

muutis maakohtu otsuse põhjendusi ja resolutsiooni, jättes hagi rahuldama seetõttu, et puudub alus

hagi rahuldamiseks VÕS § 1043 järgi.

8. Maakohus kohaldas ebaõigesti aegumist ning viitas ebaõigesti ka TsÜS § 152 lg-le 1, kuid see ei

too kaasa maakohtu otsuse tühistamist.

Hageja esitas hagi töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu, kuid muutis nõude alust ja leidis,

et kostja on talle tekitanud kahju lepinguväliselt ning tekkinud kahju tuleks hüvitada kahju

õigusvastase tekitamise sätete alusel. Seega loobus hageja esialgsest nõudest, mistõttu tuli maakohtul

hinnata hagi põhjendatust üksnes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Maakohtul puudus alus

analüüsida esialgses hagiavalduses esitatud nõuet ja muudetud nõuet paralleelselt. Kuna maakohtule

ei olnud esitatud haginõuet samaaegselt nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, vaid hagialuse

muutmise avaldusest tulenevalt esitati hagi üksnes VÕS § 1043 järgi lepinguvälise kahju nõudena,

puudus maakohtul alus viidata ka TsÜS §-le 152, mis käsitleb aegumist nõuete konkurentsi korral.

Samuti puudus alus kohaldada ITVS § 6 lg-t 1. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse motiveerivast osast

välja jätta põhjendused töösuhtest tuleneva nõude aegumise ja TsÜS § 152 kohaldamise kohta.

9. Samas on maakohus õigesti ja põhjendatult käsitlenud hagiavalduse rahuldamise võimalust VÕS

§ 1043 järgi ning õigesti leidnud, et hagi ei tule rahuldada, kuna tegemist on lepingulise kohustuse

rikkumisest tulenenud kahjuga. VÕS § 1044 lg 2 välistab sellisel juhul kahjunõude esitamise VÕS

§ 1043 alusel. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna kahju tekitamise ajal olid pooled töölepingulises

suhtes ja kostja oli töökohustuste tõttu töölähetuses Poola Vabariigis, on kostja rikkunud lepingulist

(töölepingust tulenevat) kohustust. Töölepingu p 8.1 järgi tuli lepingus sätestamata küsimustes

juhinduda tööseadusandlusest ning TLS § 48 lg 1 p 3 järgi oli töölepingu poolte vastastikuseks

kohustuseks hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise poole vara. TLS § 48 lg 1 p 5 kohustas

töölepingu pooli lisaks töölepingule täitma ka seaduses ette nähtud muid vastastikuseid tööalaseid

kohustusi.

10. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kuna liiklusõnnetus toimus pühapäeval, s.o töövälisel ajal, siis

ei saanud kostja hagejale tekitada kahju lepingu rikkumisega. Kostja rikkus TLS § 48 lg 1 p-st 3

tulenevat kohustust, mida TLS § 53 järgi tuleb järgida nii tööajal, pärast tööaja lõppu kui ka töös

ettenähtud vaheaegadel. Asjakohane ei ole hageja seisukoht, et isegi juhul, kui kahju tekkis

lepingulise kohustuse rikkumise tagajärjel, tuleks ka see hüvitada VÕS § 1044 lg 2 kohaselt. Kuna

TLS § 48 lg 1 p-st 1 ja töölepingu p-st 8.1 tulenenud poolte kohustuse eesmärk oli selgelt sellise

kahju ärahoidmine, mille hüvitamist hageja nõuab, siis ei tule käesoleval juhul VÕS § 1044 lg-t 2

kohaldada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kassaator nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist ja

viidanud ebaõigesti TsÜS § 152 lg-le 1. Ta ei nõustu aga sellega, et hagi ei saa rahuldada seetõttu, et

kostja on tekitanud kahju lepingulise kohustuse rikkumisega ja VÕS § 1044 lg 2 välistab sellisel

juhul kahjunõude esitamise VÕS § 1043 alusel.

12. Kostja tekitas hagejale kahju lepinguvälise kohustuse rikkumisega. Asjaolu, et pooltel oli kehtiv

tööleping, ei tähenda, et kahju tekitati lepingulise kohustuse rikkumisega. Kostja rikkus

liikluseeskirja nõudeid ja põhjustas kahju töövälisel ajal väärteo toimepanemisega. Tegemist on

seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega, seega kahju õigusvastase tekitamisega. Asjaolu, et kahju

tekitaja on kahju kannatajaga töölepingulises suhtes, ei piira ega välista kahju tekitaja kohustust

hüvitada tekitatud kahju VÕS § 1043 alusel, kui kahju ei tekitatud mitte töölepingust, vaid seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega.

13. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb tekkinud kahju käsitada lepingulise, mitte

lepinguvälise kahjuna, rikkudes sellega TsMS § 227 lg-t 1. Samuti on ringkonnakohus rikkunud

TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele.

Ringkonnakohus ei ole TLS § 48 lg 1 p-le 5 viidates selgitanud, milliseid muid vastastikuseid

tööalaseid kohustusi kohus silmas on pidanud. Kuna kostja rikkus seadusest tulenevat kohustust, on

asjakohatu ringkonnakohtu viide TLS §-le 53. Muuhulgas on ka töölepingu seaduses sätestatud

kohustuse rikkumine, mitte lepingulise, vaid seaduses sätestatud kohustuse rikkumine.

Kuna TLS § 48 lg 1 p-s 1 ja töölepingu p-s 8.1 sätestatud kohustuste eesmärk oli selgelt sellise kahju

ärahoidmine, mille hüvitamist hageja nõuab, siis ei tule asjas kohaldada VÕS § 1044 lg-t 2. Poolte

sõlmitud töölepingus ei ole kohustusi, mille eesmärgiks oleks liiklusõnnetusega põhjustatud kahju

ärahoidmine.

14. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

16. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtul tuli hinnata hagi põhjendatust

üksnes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna hageja loobus oma esialgsest nõudest.

Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista kahju, mille kostja, olles alkoholijoobes, tekitas

23. märtsil 2003. a, viibides hageja veokiga töölähetuses Poola Vabariigis ja põhjustades kütusetankla

parkimisplatsil avarii. Nõude materiaalõigusliku alusena märkis hageja TLS § 48 lg 1 p 3, TööK

§ 125 ja VÕS § 115 lg-t 1, § 127 lg-d 1 ning 4 ja § 128 lg-t 3. Menetluse käigus muutis hageja hagi

õiguslikku põhjendust ja palus kostjal hüvitada kahju summas 119 740 krooni VÕS § 1043 ja § 1045

lg 1 p 7 alusel.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et hagi materiaalõigusliku aluse muutmine ei tähenda esialgsest

nõudest loobumist. Vastavalt TsMS §-le 228 hindab kohus, millist seadust või seaduse alusel antud

õigusakti tuleb asjas kohaldada. Hagiavalduse õigusliku põhjenduse muutmine ei ole kohtule siduv

ning kohus rajab otsuse hageja esitatud asjaoludele, andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku

hinnangu. Sama seisukohta on kolleegium väljendanud ka varasemates lahendites ega pea

põhjendatuks nimetatud seisukohta muuta. Riigikohtu 29. jaanuari 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-14-97 (RT III 1997, 7, 75) asus kolleegium seisukohale, et hagiavalduses viidatud materiaalõiguse

normid, millele hageja rajab oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult

taotleb, ei ole vaadeldavad hagi alusena. Hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid,

mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Samuti leidis

kolleegium 2. aprilli 1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-98 (RT III 1998, 12, 136), et kohus ei ole

seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt

tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Õigusliku kvalifikatsiooni andmisel on kohus seotud nende

hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Sama põhimõtet on Riigikohus korranud

ka nt 25. aprilli 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-02 (RT III 2002, 14, 163) ja 7. aprilli 2003. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03 (RT III 2003, 12, 122).

Eeltoodust tulenevalt pidi kohus andma esmalt õigusliku hinnangu poolte suhtele ja kvalifitseerima

hageja nõude vastavalt hagiavalduses esitatud ja kohtu tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu otsuse põhjendusega selles, et kahju tekitamise ajal, 23. märtsil 2003. a olid pooled

töölepingulises suhtes ja kostja oli töökohustuste täitmise tõttu töölähetuses Poola Vabariigis, kus

tekitas hagejale kahju, sest põhjustas avarii, olles alkoholijoobes. Ringkonnakohus hindas poolte

lepingut ja leidis, et töölepingu p 8.1 järgi tuli lepingus sätestamata küsimustes juhinduda

tööseadusandlusest. Seega on ringkonnakohus põhjendanud, miks tuleb kahju käsitada lepingulise,

mitte lepinguvälise kahjuna.

17. Vastavalt TLS § 48 lg 1 p-le 3 on töötaja ja tööandja kohustatud hoiduma tegudest, mis

kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute

vara. Sellest lähtuvalt on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisena käsitatav ka tööandja vara

kahjustamine alkoholijoobes, kuigi see on samas ka väärtegu liiklusseaduse mõttes. Kui tööandja

varale tekitab kahju kolmas isik, kellega tööandjal puudub lepinguline suhe, vastutab see isik VÕS

§ 1043 järgi. Kui aga tööandja varale tekitab kahju isik, kes on tööandjaga töölepingulises suhtes,

vastutab ta kahju tekitamise eest TLS § 48 lg 1 p-s 3 sätestatud töökohustuse rikkumise tõttu. Muu

hulgas on töötaja TLS § 48 lg 1 p 5 järgi kohustatud täitma ka seaduses ja haldusaktis ette nähtud

muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi.

18. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kuid see ei ole otsuse tühistamise aluseks, kuna vastuolu

on kõrvaldatav, muutes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Nõustudes maakohtuga selles, et kahju

tekitati töösuhtest, heitis ringkonnakohus maakohtule ette, et viimane kohaldas ebaõigesti TsÜS § 152

lg-t 1, ning leidis, et maakohtul ei olnud alust kohaldada ITVS § 6 lg-t 1. TsÜS § 152 lg 1 järgi

kohaldatakse tehingust tulenevale nõudele aegumist ka juhul, kui samasisulise nõude võib esitada nii

seadusest kui tehingust tuleneval alusel. Seega, isegi juhul, kui hageja saaks esitada nõude ka VÕS

§ 1043 alusel, tuleks hageja nõudele kohaldada ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud aegumist.

Vastavalt ITVS § 8 lg-le 4 saab töövaidlust lahendav organ jätta aegumise kohaldamata ainult siis, kui

nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik. Pooled ei

vaidle selle üle, et kostja tekitas kahju 23. märtsil 2003. a ja hageja esitas hagi kohtusse 15. augustil

2003. a ning kostja esitas ITVS § 8 lg-t 2 järgides enne asja sisulise arutamise algust avalduse

aegumise kohaldamiseks. ITVS § 8 lg 4 annab töövaidlusorganile võimaluse jätta aegumine

kohaldamata, kui nõude esitaja on tõendanud töövaidlusorganisse õigeaegse pöördumise võimatuse.

Hageja ei ole maakohtule ITVS § 8 lg 4 kohaldamiseks asjaolusid esitanud. Kuna vaidlustamata

asjaoludest lähtuvalt on hagi esitatud pärast ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega, siis ei saa hageja

kahju hüvitamise nõuet kostja vastu rahuldada.

19. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et ainuüksi asjaolu, et kahju tekitaja on kahju kannatajaga

töölepingulises suhtes, ei piira ega välista kahju tekitaja kohustust hüvitada tekitatud kahju VÕS

§ 1043 alusel, kui töötaja tekitas kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel.

Töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude

lepingulisel või lepinguvälisel alusel. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kui seadusest ei tulene

teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase

tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise

kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. (Vt ka Riigikohtu otsust 30. novembrist 2005. a

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05).

20. VÕS § 1044 lg 4 välistab reeglina lepingu rikkumise korral kahjunõude esitamise kahju

õigusvastase tekitamise sätete alusel ning näeb ette, et üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel võib

lepingu rikkumisest tuleneva kahjunõude esitada ka lepinguvälisel alusel. Töölepingu seadusest ega

ka teistest töösuhteid reguleerivatest seadustest ei tulene, et töölepingu rikkumise korral võiks

tööandja nõuda töötajalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Arvestada tuleb töösuhte olemust ja

töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni ning individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse sätteid, kus töötaja vastutus on teatud juhtudel piiratud ja tööandjal on töötaja

huve arvestades õigus esitada nõue töötaja vastu lühendatud tähtajal.

J. Luik, L. Laarmaa, V. Kõve