3-1-1-122-05 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-1-1-122-05 Otsuse kuupäev

2. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi Rudolf Mehise süüdistuses KarS § 114 p 5 ja § 418 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2005. a kohtuotsus asjas nr 2-1/316/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Rudolf Mehise kaitsja vandeadvokaat Marina Leis, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev

2. november 2005, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2005. a kohtuotsus Rudolf Mehise süüteoasjas muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 2005. a otsusega tunnistati Rudolf Mehine süüdi KarS § 114 p 5 ja § 418 lg 2 järgi. Teda karistati vastavalt kuueja kaheaastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti R. Mehisele liitkaristuseks kuus aastat vangistust.

Kohtus tuvastas, et rahalistesse raskustesse sattunud B-l tekkis 2002. a plaan lahkuda vabatahtlikult elust ja parandada seeläbi oma perekonna varalist olukorda. Selleks sõlmis ta kindlustuslepingu, mille kohaselt pidid tema abikaasa ja tütar saama tema surma korral 2 000 000 krooni. Kuna surmajuhtumi hüvitis ei kuulu väljamaksmisele enesetapu korral, otsis B isikut, kes paneks toime tema tapmise või abistaks teda selles. 24. novembril 2002. a kella 23.00 paiku andis B enda tapmiseks Harjumaal Jõelähtme küla lähedal asuval metsateel R. Mehisele püstoli TT koos vähemalt kolme padruniga ja 100 000 krooni sularaha tapmise toimepanemise eest. Kuna samal ajal ilmus metsateele meesterahvas, jäi R. Mehisel tema tahtest olenemata põhjustel B tapmine lõpule viimata. Seejärel sõitsid B ja R. Mehine Rapla maakonnas Hagudi – Kodila tee 5. km-le, kus R. Mehine tulistas tee ääres põlvitavale B-le pähe, põhjustades B surma.

Samuti tuvastas kohus, et 24. novembril 2002. a omandas R. Mehine B-lt ebaseaduslikult sõjaväerelva – püstoli TT ja kolm selle relva padrunit ning toimetas need Rapla maakonnas Hagudi

– Kodila tee 5. km-le, kus tappis B, misjärel jätkas püstoli hoidmist.

2. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Mehine ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis.

3-1-1-122-05

2(4)

Kaitsja apellatsioonis taotleti otsuse tühistamist ja R. Mehise õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul rikkus linnakohus oluliselt kriminaalmenetluse seadust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja leidis, et linnakohus ei kõrvaldanud kriminaalasjas olemasolevaid kahtlusi ega motiveerinud oma järeldusi. Kohus ei võtnud arvesse, et R. Mehise puhtsüdamlik ülestunnistus oli saadud kohtualuse suhtes vägivalla tarvitamisega. Põhjendades lasujälgede puudumist surnu kätel, ei pööranud linnakohus tähelepanu ekspert M. Toometi arvamusele, et need võisid minna kaotsi. Kohus ei andnud hinnangut ka sündmuskoha vaatluse käigus leitud võtmerõngaste olemasolule ning tegi motiveerimata järelduse, et enesetapuseadeldise kasutamine tulistamisel on välistatud. Tähelepanuta jäeti tunnistaja D ütlused nii selle seadeldise kui ka püstoli suhtes. Samuti ei andnud kohus hinnangut sündmuskoha vaatlusel pildistatud kuusele, millel erinevalt teistest puudest puudus lumekiht. Linnakohus ei motiveerinud millegagi oma järeldust, et R. Mehine sai B-lt

100 000 krooni. Kaitsja arvates pani R. Mehine toime B enesetapule kaasaaitamise, mis ei ole kriminaalkorras karistatav.

Samuti leidis kaitsja, et kuna R. Mehisel polnud varemalt tulirelvadega kokkupuudet ja ta ei olnud teadlik, et tegemist on sõjaväerelvaga ja selle laskemoonaga, siis ei saanud teda süüdi tunnistada KarS § 418 lg 2 järgi.

R. Mehine leidis apellatsioonis, et linnakohus hindas asjaolusid valikuliselt ja kohtuotsuses esinevad loogikavead. Apellant väitis, et vastuseta jäid asjas tähtsust omavad küsimused: kas ta sai

100 000 krooni, kas tal oli motiiv kuritegu toime panna ja kas ta allub teiste inimeste mõjutamisele.

R. Mehine märkis, et tema puhtsüdamlik ülestunnistus sisaldab valet ja tunnistaja A andis kohtus valeütlusi.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus tunnistas R. Mehise seaduslikult ja motiveeritult B tapmises süüdi. Kohus juhtis tähelepanu, et R. Mehine on toimunu kohta andnud erinevaid ja vastukäivaid ütlusi. Seetõttu luges kohus tõeseiks vaid need ütlused, mis langesid kokku teiste asjas kogutud tõenditega. R. Mehise ennastõigustavad ütlused luges kohus paljasõnalisteks. Samuti märkis ringkonnakohus, et apellatsioonides ei esitatud argumente, mida linnakohtu otsuses ei oleks analüüsitud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. R. Mehise kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja R. Mehise õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsuses ei analüüsitud apellatsioonide väiteid ning rikkudes süütuse presumptsiooni, tõlgendati kahtlused süüdimõistetu kahjuks. Ringkonnakohus väitis motiveerimatult, et ekspertiiside jaoks oli algmaterjal võetud nõuetekohaselt. Seoses enesetapuseadeldise võimaliku kasutamisega märkis kaitsja, et kohus jättis oma hinnangutes ebaõigesti tähelepanuta sündmuskohalt leitud metallrõngad ja traadikesed, mis R. Mehise seletuste kohaselt moodustasid osa nimetatud seadeldise konstruktsioonist. Kaitsja hinnangul andsid eksperdid enesetapuseadeldise kasutamise võimalikkuse osas vastukäivaid ütlusi ning nende tõlgendamine kohtualuse kahjuks rikub kriminaalmenetluse seadust. Kassaatori hinnangul oli ebaõige tugineda A ütlustele, sest viimane on korduvalt karistatud isik. Kaitsja märkis, et R. Mehise süüditunnistamine KarS § 418 lg 2 alusel relva ebaseadusliku käitlemise kvalifitseeritud koosseisu järgi on ebaseaduslik, sest R. Mehine, kel polnud kokkupuudet relvadega,

3-1-1-122-05

3(4) ei teadnud, et tema kasutuses olnud relv oli sõjaväerelv. Veel märgib kassaator, et Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2005. a kohtuistungi protokoll on dateeritud 30. mai 2005. a kuupäevaga ja kohtukoosseisuks on märgitud E. Randmäe, P. Pikamäe ja I. Kesküla, kuigi tegelikult olid kohtukoosseisus E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et taotledes R. Mehise õigeksmõistmist KarS § 114 p 5 järgi, soovib kassaator, et Riigikohtu kriminaalkolleegium annaks kriminaalmenetluses kogutud tõenditele teistsuguse hinnangu, kui seda on teinud maakohus ja ringkonnakohus. See tähendaks paratamatult uute faktiliste asjaolude tuvastamist juba olemasoleva tõendite kogumi pinnalt. Kuid tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Samas saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetluse norme.

Kõnealuses asjas on kohtud hinnanud tõendeid nende kogumis ning ka põhjendanud, miks on osa tõendeid loetud usaldusväärseiks, osa aga mitte. Ringkonnakohus on kontrollinud ja põhjendanud, miks ta leiab, et esimese astme kohus on tõendeid hinnanud menetlusseaduse nõuete kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetluse norme, ringkonnakohtu otsus on põhjalikult motiveeritud ja kohtu põhjendused veenvad.

6. Seoses kaitsja väitega, et R. Mehise süüditunnistamine KarS § 418 lg 2 järgi on alusetu, sest

R. Mehine ei teadnud, et tema kasutuses olnud relv oli sõjaväerelv ning seega puudus tal tahtlus sõjaväerelva käitlemiseks, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 418 lg-s 2 kirjeldatud kuriteokoosseis tahtlust, mistõttu see koosseis on täidetud, kui tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Analüüsides KarS § 418 lg-s 2 märgitud teo toimepanemist, jõudis linnakohus lõppastmes järeldusele, et R. Mehine pani talle süüksarvatud teod toime vähemalt kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus nõustus selle järeldusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selle järeldusega märkides samas täiendavalt, et senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

25. septembri 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-02, RT III 2002, 24, 273). Seega on R. Mehise süüditunnistamine KarS § 418 lg 2 alusel kooskõlas ka Riigikohtu varasema praktikaga ning selle praktika muutmiseks puudub kriminaalkolleegiumi hinnangul alus.

7. Kassaatori väide selle kohta, et ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt olid kohtukoosseisus ühed, otsuse tegid aga teised ringkonnakohtunikud, väärib kriminaalkolleegiumi hinnangul tähelepanu, sest KrMS § 339 lg 1 p 1 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtulahendi tegemise ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt.

Kriminaalasja materjalides sisaldub Tallinna Ringkonnakohtu kohtuistungi protokoll (kd 3, lk 153), mille kohaselt olid 30. mail 2005. a toimunud kohtuistungil ringkonnakohtu koosseisus eesistuja

E. Randmäe ja liikmed I. Kesküla ning P. Pikamäe. Kohtuistung lükati edasi seoses süüdistatava kaitsja haigestumisega. Uus kohtuistung kavandati pidada 28. juunil 2005. a (kd 3, lk 154, 155). Kriminaalasja materjalides sisalduv järgmine kohtuistungi protokoll (kd 3, lk 157-160) märgib aga

3-1-1-122-05

4(4) taas istungi toimumise ajaks 30. mai 2005. a ja kohtukoosseisuks ringkonnakohtunikud E. Randmäe,

I. Kesküla ja P. Pikamäe. Sellest protokollist nähtuvalt arutas ringkonnakohus asja lõpuni ja teatas, et kohtuotsus tehakse kohtumenetluse pooltele teatavaks 7. juulil. 2005. a. Ringkonnakohus tegi asjas kohtuotsuse 7. juulil 2005. a, kusjuures otsuse tegid ringkonnakohtunikud E. Randmäe,

J. Katškovskaja ja J. Paap.

Seega esinevad kohtuistungi protokollide ja kohtuotsuse vahel vastuolud, mis annavad ilmselgelt tunnistust kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest. Lahendades küsimust sellest, kas need rikkumised toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et kõnealuses olukorras oleks KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Kõnealusel juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole. Vastupidi – kassaator on ka ise kassatsioonis selgitanud, et tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap, s.o kohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist KrMS § 339 lg 1 p 1 nõude rikkumisega, vaid vigadega kohtuistungite protokollides, mis on vaadeldavad KrMS § 155 lg-s 2 kohtuistungi protokollile esitatud nõuete rikkumisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub kriminaalkolleegiumil alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus kohtumenetluse pool avastab vead kohtuistungi protokollis, on tal KrMS § 158 lg-st 1 tulenev õigus kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada protokolli parandamiseks kirjalik taotlus, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Selle õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale kassatsiooni või apellatsiooni esitamisele. Samas juhib kriminaalkolleegium kohtute tähelepanu asjaolule, et KrMS § 155 lg-s 3 ja § 158 lg-s 2 sätestatud kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue – protokollile kirjutavad alla eesistuja ja kohtuistungi sekretär, ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar