3-2-1-130-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-130-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Olga Kombe, Merje Kombe ja Aira Kalmre hagi Silvi

Rosenbergi ja Mati Rosenbergi vastu pärimisõiguse

tunnistuse ja vara üleandmise akti tühisuse tunnustamiseks,

kinkelepingu osalise tühisuse tunnustamiseks ja elamu

1/6 mõttelisele osale omandiõiguse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

3/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Merje Kombe kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu

Ringkonnakohtu 14. juuni 2005. a otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1. aprillil 2003. a esitasid Olga Kombe, Merje Kombe ja Aira Kalmre Tartu Maakohtule hagi Silvi

Rosenbergi ja Mati Rosenbergi vastu, milles palusid tühistada S. Rosenbergile 12. detsembril 1994. a

välja antud pärimisõiguse tunnistuse, 6. märtsi 1997. a õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise

akti ning 29. märtsi 1995. a kinkelepingu osas, millega võõrandati Amanda Kombele kuulunud 1/3

mõtteline osa. Samuti palusid hagejad tunnustada nende omandiõigust 1/6 mõttelisele osale Xxxxxx

Xxxxx-Xxxx xx asuvast elamust (edaspidi elamu).

Hagiavalduse kohaselt tagastati elamu võrdsete osadena Tartu Linnavalitsuse 25. augusti 1994. a

korraldusega nr 711 A. Kombele, Uno Kombele ja S. Rosenbergile. A. Kombe suri 17. oktoobril

1991. a, s.o enne vara tagastamise otsustamist. A. Kombe pärijateks olid tema lapsed U. Kombe ja

S. Rosenberg. U. Kombe elas elamus alates 1972. a kuni oma surmani 11. augustil 1994. a. Seega

tuleb ta lugeda pärandi vastu võtnuks vara valdama asumisega vastavalt ENSV tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 551 lg-le 2. U. Kombe pärijateks on tema abikaasa O. Kombe ning lapsed M. Kombe ja A. Kalmre.

U. Kombe pärandi võtsid hagejad vastu samuti vara valdama asumisega. Pärand koosnes U. Kombele

tagastatud 1/3 mõttelisest osast elamule ning tema päritud 1/6 mõttelisest osast. O. Kombe ja

M. Kombe elasid ja elavad samas elamus. Kokku on hagejatel õigus 3/6-suurusele mõttelisele osale

elamust. S. Rosenberg on võtnud 12. detsembril 1994. a Jõgeva notarilt Tiiu Kaselt pärimisõiguse

tunnistuse, millest nähtub, et ta päris A. Kombele kuulunud 1/3 mõttelise osa elamust. 26. märtsil

1997. a anti õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektidele aktiga üle. Selle tulemusena

omandas S. Rosenberg 2/3 elamust, hagejad aga 1/3 sellest. 29. märtsi 1995. a kinkelepinguga

võõrandas S. Rosenberg oma mõttelise osa elamust oma pojale M. Rosenbergile.

Pärimisõiguse tunnistus on hagejate arvates tühine, kuna S. Rosenbergil oli õigus pärida üksnes 1/2

osa nõudeõigusest A. Kombele tagastatavale varale. Õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise akt

on tühine, kuna S. Rosenbergil ei olnud õigust hagejate vastuvõetud pärandiosa vastu võtta.

Kinkelepingu sõlmimisel puudus S. Rosenbergil omandiõigus võõrandatavale varale ning

kinkelepinguga omandas M. Rosenberg ka hagejatele kuuluva osa. M. Rosenberg on pahauskne

omanik asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 2 mõttes. Kinkeleping on tühine osas, millega võõrandati

A. Kombe mõttelisest osast hagejate päritud osa.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostjate arvates ei saanud U. Kombe võtta A. Kombe pärandit vastu selle valdama asumisega, kuna

nõudeõiguse peab vastu võtma avalduse esitamisega notarile, mida aga tehtud ei ole. Kuna U. Kombe

ei võtnud A. Kombe pärandit vastu ja seda ei teinud ka hagejad, ei ole neil õigust hagiga kohtusse

pöörduda. Pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise fakti üle otsustamisel on eelkõige määrav isiku

tahe. U. Kombe ei soovinud A. Kombe pärandit vastu võtta. U. Kombe väitel oli maja lagunenud

ning ta ütles, et tal puudub selle kordategemiseks raha. S. Rosenberg esitas A. Kombe pärandi

vastuvõtmiseks ja pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks avalduse Jõgeva Maakohtule.

Avaldusest nähtub, et A. Kombe pärandit ei soovinud vastu võtta M. Kombe, kes oli avalduses

märgitud huvitatud isikuks. Hagist ei selgu, kuidas on pärandi vastu võtnud A. Kalmre. Pärandi

vastuvõtmise avaldust ta esitanud ei ole, samuti ei elanud ta elamus. A. Kombe elas alates

1981. aastast kuni surmani Jõgeva maakonnas, mistõttu oli Jõgeva notar pädev väljastama

pärimisõiguse tunnistuse.

3. Tartu Maakohtu 23. detsembri 2003. a otsusega jäeti hagiavaldus rahuldamata. Kohus mõistis

lisaks igalt hagejalt kummagi kostja kasuks kohtukulude katteks välja 629 krooni 30 senti.

Otsuse kohaselt ei kuulunud Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 järgi A. Kombe surma ajal tema vara hulka

mitte 1/3 elamust, vaid nõudeõigus 1/3 mõttelisele osale elamust. Kohus nõustus kostjatega, et

nõudeõiguse pärimine ei ole samastatav ehitise pärimisega ning nõudeõigust ei saa pärida valitsema

või valdama asudes. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et U. Kombe elas tagastatavas elamus alates

1972. aastast. Tagastamise nõudeõiguse pärimiseks tuleb pöörduda pärandi avanemise koha notari

poole. U. Kombe ei esitanud notarile avaldust A. Kombe pärandi vastuvõtmiseks. U. Kombele

kuuluva pärandiosa vastuvõtmise õigus läks TsK § 553 lg 1 kohaselt üle hagejatele kui tema

seadusjärgsetele pärijatele. Ka hagejad ei ole esitanud A. Kombe pärandi vastuvõtmiseks notarile

avaldust. Seetõttu ei ole hagejatel õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise akti ja

kinkelepingu tühisuse tuvastamist. Samuti ei ole hagejatel õigust nõuda S. Rosenbergile välja antud

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist, kuna see ei riku nende õigusi ega vabadusi.

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlesid maakohtu otsuse

tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning mõistis

igalt hagejalt kummagi kostja kasuks õigusabikuludena välja 472 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus õigesti tuvastanud, et A. Kombe vara hulka kuulus tema

surma ajal nõudeõigus elamu 1/3 mõttelise osa tagastamisele. Tulenevalt TsK § 551 lg-test 1 ja 2 ei

ole nõudeõiguse pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valitsema või valdama asumisega,

vaid saab nõudeõiguse mittemateriaalse iseloomu tõttu toimuda ainult pärandi vastuvõtmise avalduse

esitamisega notarile. Kuivõrd A. Kombe pärandi avanemise ajal ei olnud seadusega kehtestatud eraldi

reegleid nõudeõiguse pärandina vastuvõtuks, on ka käesolevas asjas kohaldatavad TsK § 551 sätted,

mis näevad ette pärandi vastuvõtu üksnes pärandvara valdama asumise või pärandi avanemise koha

notariaalkontorile vastava avalduse esitamise teel. Kuna U. Kombe ei teinud seaduses ettenähtud

kuuekuulise tähtaja jooksul ega ka hiljem seadusekohast toimingut A. Kombe pärandiosa

vastuvõtuks, ei saa teda lugeda A. Kombe pärandiosa vastuvõtnuks ning hagejaid nimetatud osas

U. Kombe pärijateks.

Põhjendatud ei ole hagejate viide sellele, et U. Kombe ei jõudnud A Kombe varaosa pärimiseks

nõutavaid toiminguid teha, kuna ta suri enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korralduse

vastuvõtmist, kuivõrd A. Kombe nõudeõiguse kui pärandi vastuvõtuks tuli nõutav toiming (notarile

avalduse esitamine) teha kuue kuu jooksul pärandi avanemise ajast, mitte arvates mingist hilisemast

ajast. A. Kombe pärandiosa vastuvõtuna ei saa käsitada ka seda, et notar on hagejatele väljastanud

pärimisõiguse tunnistuse U. Kombe vara pärimise kohta, kuna see tunnistus ei nimeta U. Kombe

pärandvarana A. Kombele kuulunud nõudeõigust õigusvastaselt võõrandatud elamule.

Põhjendatud ei ole hagejate väide, et maakohus ei ole viidanud kohaldatavale materiaalõiguse

normile, tehes järelduse, et ka hagejad oleksid pidanud A. Kombe pärandi vastuvõtmiseks esitama

notarile avalduse. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud TsK § 553 lg-st 3 tulenevaga, mis

reguleerib pärandi vastuvõtmise õiguse üleminekut pärija surma korral. Kuivõrd käesoleval juhul on

alust tuvastada, et juba U. Kombe lasi pärijana mööda seaduses sätestatud tähtaja A. Kombe pärandi

vastuvõtutoimingute tegemiseks, ei ole sellel, kas hagejad olid esitanud notarile avalduse A. Kombe

pärandi vastuvõtuks, sisulist tähtsust.

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg-st 1 on isiku kohtusse pöördumise aluseks

tema subjektiivsete õiguste rikkumine või nende vaidlustamine. Kuivõrd käesoleval juhul jääb hagi

rahuldamata juba üksnes seetõttu, et hagejad ei ole tõendanud endil õiguse olemasolu, mida kostjad

on väidetavalt rikkunud, ei pidanud maakohus tulenevalt protsessiökonoomiast käsitlema apellantide

neid väiteid, mis puudutavad kostjale S. Rosenbergile väljaantud pärimisõiguse tunnistuse

seaduslikkust, kostjal S. Rosenbergil omandiõiguse tekkimist A. Kombe pärandvarale, kostjate

vahelise kinkelepingu kehtivust ning M. Rosenbergi poolt elamu 1/3 osa omandamise õiguspärasust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse hageja M. Kombe, kes palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks menetlemiseks samale ringkonnakohtule.

Kaebuse kohaselt ei ole tsiviilkoodeksi sätetega kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et nõudeõiguse

mittemateriaalse iseloomu tõttu saab selle pärimine toimuda vaid pärandi vastuvõtmise avalduse

notarile esitamise teel. Nõudeõigus kui varaline õigus kuulub pärandi hulka. Nõudeõiguse pärimisele

kohaldatakse asjade pärimisega samu sätteid. Käesoleval juhul ei ole võimalik nõudeõigust pärida

enne, kui on välja antud korraldus vara tagastamise kohta. Vara tagastamise korraldus tõendab

nõudeõiguse olemasolu.

Ringkonnakohus on jätnud ebaõigesti arvestamata asjaolu, et U. Kombe suri enne vara tagastamise

otsustamist. U. Kombe ei saanud avaldust nõudeõiguse pärimiseks esitada, kuna nõudeõigus tekkis

alles pärast tema surma tagastamise korralduse alusel. Nõudeõiguse pärimisõiguse omandasid TsK

§ 553 järgi U. Kombe pärijad. Hagejatele ei saa välja anda pärimistunnistust osale, mille U. Kombe

päris A. Kombelt, kuni ei ole tühistatud kostjale välja antud pärimistunnistus.

Pärand on vastu võetud pärandavara valdama asumise teel. U. Kombe elas kuni surmani

vaidlusaluses elamus.

Riigikohus on leidnud ostueesõiguse kohta, et kuigi ostueesõigus ei ole päritav, asus pärija täitma

sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi ning seega tuleb ostueesõigusest tulenevad õigused ja

kohustused lugeda pärituks. Ka käesoleval juhul on A. Kombe pärijad teostanud nõudeõiguse

esemeks oleva asjaga seonduvaid õigusi ja kohustusi.

7. S. Rosenberg ja M. Rosenberg leiavad vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on

seaduslik ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

9. Kohtud on õigesti leidnud, et asja lahendamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid.

Pärimisseaduse (PärS) § 164 lg 1 kohaselt kohaldatakse pärimisseaduse sätteid pärandi suhtes, mis on

avanenud pärast 1996. a 31. detsembrit. Kohtud on tuvastanud, et A. Kombe pärand avanes

17. oktoobril 1991. a ja U. Kombe pärand avanes 11. augustil 1994. a.

10. Hagejad on rajanud oma haginõude põhiväite nõudeõiguse pärimise osas sellele, et kuna

U. Kombe elas tagastatavas majas kuni oma surmani, saab ta lugeda pärandi vastuvõtnuks vara

valdama asumisega. Sama kehtib hagejate väitel O. Kombe ja M. Kombe kohta, kes omakorda võtsid

vastu U. Kombe pärandi vara valdamise teel, sest elasid U. Kombega koos.

Kohtud on seda väidet analüüsides leidnud, et TsK § 551 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei ole nõudeõiguse

pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asumisega, vaid see saab nõude

mittemateriaalse iseloomu tõttu toimuda üksnes pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile.

Kohtud on tuvastanud, et U. Kombe ei teinud seaduses ettenähtud kuuekuulise tähtaja jooksul ega ka

hiljem seadusekohast toimingut A. Kombe pärandiosa vastuvõtmiseks.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lõppjäreldusega, kuid peab vajalikuks märkida, et

põhimõtteliselt on võimalik nõudeõigust pärida ka notarile avaldust esitamata.

Tsiviilkoodeksi § 551 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta

faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või kui ta andis pärandi avanemise koha

notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse

pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik

kus see ka ei asu.

Kolleegium arvates sai nõudeõiguse pärandvarana vastu võtta lisaks notarile avalduse tegemisega ka

TsK § 551 lg 2 teises lauses sätestatud viisil. Selleks on vaja tuvastada, et pärija on asunud valitsema

või valdama mõnd pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Lisaks on vaja tuvastada, et pärijal on

olemas ka tahe pärandvara vastu võtta (vt ka otsuse p 12). Kui kohus eelnevad asjaolud tuvastab, saab

ta pärija lugeda kogu pärandvara, sh ka pärandvara hulka kuuluva nõudeõiguse vastuvõtnuks.

Riigikohus on oma 8. detsembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-03 (RT III 2004, 1, 7)

leidnud, et ei ole oluline, kui suur osa pärandist on valduse teostamisega vastu võetud. Nimetatud

otsus on küll tehtud PärS § 121 lg 2 kohta, kuid samale järeldusele saab kolleegiumi arvates jõuda ka

TsK § 551 lg 2 järgi.

Hagejad ei ole aga väitnud ega kohtud ei ole ka tuvastanud, et U. Kombe oleks asunud valdama või

valitsema mõnda A. Kombe pärandvarasse kuulunud asja.

12. Nõudeõiguse pärandvarana vastuvõtmist ei saa kolleegiumi arvates välistada ka elamu valdamise

kaudu, mille suhtes on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus. Nõudeõigus on

sellistel juhtudel suunatud just selle elamu tagasisaamisele, mida pärija valdab, s.t nõudeõiguse

asemele astub vara tagastamise korral sama elamu. Lisaks veel tagastamata elamu valdamisele on

vaja aga tuvastada ka pärija tahe pärandvara vastu võtta. Põhiseaduse § 32 kohaselt on pärimisõigus

tagatud, mis tähendab muu hulgas ka seda, et kedagi ei tohi sundida tema tahte vastaselt pärandit

vastu võtma. Tahte olulisust ja selle väljendamise vajalikkust on rõhutatud ka Riigikohtu viidatud

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-03.

Kohtud ei ole tuvastanud, et U. Kombe oleks elamus elamisega väljendanud tahet võtta vastu

A. Kombe pärandvara hulka kuulunud nõudeõigus selle elamu mõttelise osa tagastamisele.

13. Kassatsioonkaebuses viidatud TsK § 536 lg-t 4 ei saa asja lahendamisel kohaldada, kuna selle

normi eeldused ei ole täidetud. Normi kohaldamiseks oleks pidanud U. Kombe olema A. Kombe

pärandi avanemise ajaks surnud, kuid U. Kombe suri hiljem kui A. Kombe.

Samuti ei saa kohaldada TsK 553 lg-t 2. Seda sätet saab kohaldada ainult koostoimes sama paragrahvi

esimese lõikega, mille kohaselt kui pärija suri pärast pärandi avanemist, jõudmata seda vastu võtta,

läheb temale kuuluva pärandiosa vastuvõtmise õigus üle tema pärijatele (nn transmissioon).

Tsiviilkoodeksi § 553 mõte oli suunatud nende juhtude reguleerimisele, mil pärimisele kutsutud isik

sureb vahetult pärast pärandi avanemist (kuue kuu jooksul, arvestades TsK § 551 lg-s 3 sätestatud

kuuekuulist tähtaega pärandi vastuvõtmiseks) ning seetõttu ei jõua pärandit vastu võtta. Kohtute

tuvastatud asjaoludest nähtub, et U. Kombe suri peaaegu kolm aastat pärast A. Kombe surma. Asjast

ei nähtu, et U. Kombe oleks TsK § 552 järgi taotlenud pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamist.

Eeltoodust erinevale järeldusele ei võimalda jõuda ka kassaatori viidatud Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra

p 17. Lisaks kehtib p 17 kassaatori viidatud redaktsioonis alles 30. jaanuarist 1998. a ning seda ei saa

juba seetõttu kohaldada.

14. Ebaõige on kassaatori väide, et U. Kombe ei saanud avaldust nõudeõiguse pärimiseks esitada,

kuna nõudeõigus tekkis alles pärast U. Kombe surma vara tagastamise korralduse alusel. Nõudeõigus

omandireformi õigustatud subjektidele tekkis omandireformi aluste seaduse jõustumisega 20. juunil

1991. a ning oli sellisena (nõudeõigusena) ka pärandatav.

15. Kolleegium märgib, et hagejatel ei olnud õigust kostjate vahelist kinkelepingut vaidlustada ka sel

põhjusel, et hagejad ei olnud lepingu pooleks.

16. Kassatsioonkaebuse on esitanud kolmest hagejast vaid üks. Kuna hagi on esitatud ühiselt ja

suunatud kokkuvõttes hagejate ühise omandiõiguse tunnustamisele (kuigi jääb selgusetuks taotletava

osa hagejate vaheline jaotus), puudutab kohtulahend paratamatult ka teiste hagejate õigusi. Kuna

kassatsioonkaebus ja hagi jäävad rahuldamata, ei mõjuta teiste hagejate seisukoha puudutamine siiski

asja lahendamist.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik