3-2-1-106-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-106-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS-i Narva Vesi hagi Korteriühistu Daumani 18 vastu

23 782 krooni 74 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

99/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Korteriühistu Daumani 18 kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-99/05 ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada korteriühistule Daumani 18 kassatsioonkaebuselt

13. aprillil 2005. a tasutud kautsjon 237 (kakssada

kolmkümmend seitse) krooni 85 (kaheksakümmend viis)

senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Narva Vesi esitas 3. aprillil 2003. a hagi korteriühistu (KÜ) Daumani 18 vastu, nõudes kostjalt

9898 krooni 84 sendi suuruse võla väljamõistmist. 25. märtsi 2004. a täiendavas hagiavalduses

suurendas hageja nõuet, kuna 20. veebruariks 2004. a oli võlgnevus suurenenud 23 782 krooni 74

sendini.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17. novembril 1998. a lepingu nr 203, mille alusel

hageja kohustus osutama kostjale veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust aadressil Narva linn,

Daumani 18 ja kostja kohustus saadud teenuse eest hagejale maksma vastavalt esitatud arvetele.

Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud. Kostja ei ole kuni käesoleva ajani osutatavast

teenusest keeldunud, kuid ei maksa alates 1. septembrist 2002. a teenuse eest täies mahus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi, väites, et poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid alates 1. aprillist

2002. a, mil hageja teatas vastuseks kostja 22. veebruari 2002. a kirjale lepingu lõpetamisest. Kostja

ei ole hageja klient, kuna ta ei ole kinnisasja ega ehitise omanik. Kostja ei vastuta üksikute

korteriomanike võimalike võlgade eest.

3. Narva Linnakohus jättis 23. septembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas poolte sõlmitud leping

veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse kohta kehtib või on see 1. aprillist 2002. a lõppenud.

Kostja teatas 22. veebruari 2002. a kirjaga hagejale, et kostja üldkoosolek võttis vastu otsuse muuta

poolte vahel sõlmitud lepingut, viidates lepingu p-le 3.3, ja palus hagejal sõlmida alates 1. aprillist

2002. a lepingud vee kasutamiseks iga korteriomanikuga eraldi. Seega on tuvastatud kostja tahe

leping lõpetada alates 1. aprillist 2002. a. Tõendatud ei ole, et kostja ei taotlenud lepingu lõpetamist.

Kostja põhjendas veenvalt, et kartes vee väljalülitamist elamus, jätkas ta hageja arvete alusel

veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse eest tasumist kuni 1. augustini 2002. a. Asjaolu, et pärast

2002. aasta augustit jätkas hageja teenuste osutamist ja kostja maksis osutatud teenuste eest

korteriühistu liikmete individuaalsete veearvestite näitude alusel, ei tähenda, et poolte sõlmitud leping

kehtib. Pooled on vabad lepingut lõpetama kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul

alusel. Tõendatud ei ole, et pooled oleksid sõlminud uue lepingu.

Kuna hageja esitas nõude 17. novembril 1998. a sõlmitud lepingu alusel ja linnakohus tuvastas, et see

leping lõppes 1. aprillil 2002. a, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kuigi korteriühistu on korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 kohaselt korteriomandiseaduses sätestatud

korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks

olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide

esindamine, ei tähenda see seda, et keegi teine peale korteriühistu otsustab, missuguseid lepinguid

korteriühistu peab oma liikmete huvides sõlmima või missugustes tehingutes korteriühistu liikmeid

esindama.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja hagejaga lepingulisi suhteid lõpetanud, vaid jätkab vee

kasutamist tehnilise skeemi järgi, mis oli kehtestatud 17. novembri 1998. a lepinguga. Kostja hakkas

maksma veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse eest väiksemas ulatuses. Narva linna veevarustuse ja

kanalisatsiooni süsteemi kasutamise eeskirjade p 2.8 järgi on veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse

objektiks üksnes hooned või hoonete grupp, kuid mitte korter paljukorterilises elamus.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas 5. aprilli 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja rahuldas uue

otsusega hagi.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud, seaduslik ega asjas olevate tõenditega kooskõlas

linnakohtu järeldus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna poolte lepingulised suhted lõppesid

1. aprillil 2002. a.

Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) §-de 8 ja 13 ning § 15 lg 1 kohaselt müüakse

veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust kliendi (kinnistu omaniku või valdaja) ja vee-ettevõtja vahel

sõlmitud lepingu alusel ning müüdav vesi peab olema mõõdetud veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud

veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti.

Vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid 17. novembril 1998. a lepingu, hageja osutas kostjale selle

lepingu alusel veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust, kostja võttis teenuse vastu ja tasus selle eest

täies mahus kuni 2002. a augustini vastavalt hageja poolt üldveearvesti näitude alusel esitatud

arvetele.

Linnakohus jättis tähelepanuta, et hagiavalduses ja selle täienduses nõutakse 1. septembrist 2002. a

20. veebruarini 2004. a tekkinud võlgnevuse väljamõistmist. Esitatud tõenditest, sealhulgas

kontrollaktidest veemõõturite näitude kohta, ja poolte seletustest nähtub, et hageja ei ole veevarustuse

ja kanalisatsiooni teenuse osutamist kostjale ühekski päevaks katkestanud ning kostja on teenuse

vastu võtnud. Kostja ei ole tõendanud, et ütles lepingu alates 1. septembrist 2002. a üles. Hageja

paigaldatud veearvesti näitusid ja võlgnevuse arvestust kostja vaidlustanud ei ole.

Kostja 15. veebruari 2002. a üldkoosoleku protokolli tekstist ei nähtu, et korteriühistu liikmed oleksid

soovinud lõpetada korteriühistu lepingulised suhted hagejaga ja loobuda veevarustuse ja

kanalisatsiooniteenuse saamisest.

Kostja väited selle kohta, et ühisveevärgist müüdavat vett tuleb mõõta mitte ühtse veearvesti, vaid

korteritesse paigaldatud individuaalsete veearvestite abil, ei ole kooskõlas asja materjalidega ega

seadusega. Ühisveevärgist klientidele müüdav vesi peab ÜVVKS § 15 lg 1 kohaselt olema mõõdetud

kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku

leppinud teisiti. Asja materjalides olevast aktist nähtub, et hageja paigaldas 19. novembril 1998. a

kinnistu Daumani 18 veevärgile veearvesti nr 7700180. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta,

et hageja oleks sellele kinnistule paigaldanud veel teisi veearvesteid või et pooled oleksid kokku

leppinud, et müüdavat vett tuleb mõõta korteritesse paigaldatud veearvestite järgi või et Daumani 18

kinnistu veega varustamiseks oleksid sõlmitud uued lepingud korteriomanikega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta linnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis kostja arved maksmata alates 2002. aasta augustist.

Alates sellest ajast võtsid hageja pakutud teenust korteriühistu asemel vastu korterite omanikud ja

valdajad. Seega kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ÜVVKS § 15 lg-t 1.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 186 p 4 ja 6 ning § 195 lg-t 2 ja leidis ekslikult, et

poolte lepingulise suhte lõppemine ei ole tõendatud. Kostja lõpetas lepingu 22. veebruari 2002. a

kirjaga, viidates lepingu p-le 3.3, mis andis õiguse lepingu lõpetamiseks, ja hageja nõustus 8. märtsi

2002. a kirjas hageja ettepanekuga ning luges lepingu alates 1. aprillist 2002. a lõppenuks.

Faktiliselt lõppesid poolte suhted 2002. aasta augustis. 31. augustil 2002. a esitas hageja arve mitte

ühisveemõõturi näitude, vaid kahe eelmise kuu keskmise tarbimise järgi, mille kostja hagejale

tagastas. Augusti eest tasusid korteriomanikud tegelikult tarbitud vee eest korteritesse paigaldatud

veemõõturite näitude järgi. Seega on tõendatud, et poolte lepingulised suhted lõppesid poolte

kokkuleppel 2002. aasta augustis.

Ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud kostja üldkoosoleku protokolli, kui leidis, et korteriühistu

liikmed ei soovinud korteriühistu poolt lepingut üles öelda, ja jättis tähelepanuta, et korteriühistu seda

soovis.

Asjaolu, et hageja ei ole paigaldanud veemõõtjaid korteritesse ega sõlminud korteriomanikega eraldi

lepinguid, et tähenda, et korteriomanike ja hageja vahel ei oleks tekkinud lepingulisi suhteid

2002. aasta augustist. Muuhulgas võib 25. märtsil 2004. a vastuvõetud Narva linna veevarustuse

eeskirja p 1.2.12 järgi olla kliendiks ka korteriomanik.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui tegi asjas uue otsuse, sest apellant palus saata

asja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ringkonnakohus ei tuginenud otsuses

apellandi väidetele, vaid rajas otsuse uutele põhjendustele.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p-

de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Kuigi kostja taotleb kassatsioonkaebuses linnakohtu otsuse muutmata jätmist, ei pea

kolleegium seda seadusest tulenevalt võimalikuks ning saadab asja samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, kuna Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3 järgi hagi aluseks olevaid asjaolusid ise

tuvastada.

10. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja võlgneb hagejale osutatud veevarustuse ja

kanalisatsiooniteenuse eest lepingulisel alusel 23 782 krooni 74 senti või mitte. Seega tuleb vaidluse

lahendamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas poolte vahel oli väidetava võlgnevuse tekkimise ajal

veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse leping.

11. Käesolevas vaidluses on tuvastatud järgnevad asjaolud:

17. novembril 1998. a sõlmisid pooled lepingu nr 203, mille alusel hageja kohustus osutama kostjale

ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust aadressil Narva linn, Daumani 18 ja kostja kohustus saadud

teenuse eest hagejale maksma vastavalt esitatud arvetele (linnakohtu tl 4, I kd);

15. veebruaril 2002. a võttis kostja liikmete üldkoosolek vastu otsuse muuta lepingut alates 1. aprillist

2002. a (linnakohtu tl 27, I kd);

22. veebruaril 2002. a teatas kostja hagejale 17. novembri 1998. a lepingu muutmisest alates

1. aprillist 2002. a ja palus hagejal sõlmida alates 1. aprillist 2002. a lepingud iga korteriomanikuga

eraldi (linnakohtu tl 26, I kd);

8. märtsil 2002. a teatas hageja vastuseks kostja kirjale, et loeb lepingu alates 1. aprillist 2002. a üles

öelduks. Samuti teatas hageja, et iga korteriomanikuga eraldi lepingu sõlmimine ei ole võimalik,

kuna korteriomanikud ei ole kliendiks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse mõttes (linnakohtu tl

19, I kd);

19. aprilli 2002. a kirjas palus kostja arvestada hagejal korteriomanike tegelikult tarbitud vee kogust

ja nõustus esitama hagejale korterite veearvestite näidud ning tasuma sel alusel esitatud arvete eest

(linnakohtu tl 52, I kd);

kostja ei vaidlusta asjaolu, et Daumani 18 elamus on tarbitud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust

ka pärast 1. aprilli 2002. a;

kostja on vastavalt kõigi korterite veearvestite näitude kogusummale tasunud tarbitud teenuse eest ka

pärast 1. aprilli 2002. a, kuid keeldub vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest tasumast elamu

üldveearvesti näidu alusel.

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg 4 kohaselt märgib ringkonnakohus oma otsuse

põhjendavas osas tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud

ringkonnakohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Juhul, kui

ringkonnakohus teeb uue otsuse või muudab esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, peab ta

kolleegiumi arvates juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 2-4, mille

kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega, analüüsima

otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama.

Linnakohus leidis tõendeid hinnates, et nii kostjal kui ka hagejal oli tahe

lõpetada 17. novembri 1998. a leping, et leping lõppes alates 1. aprillist 2002. a ning et pooltel ei

olnud lepingulist suhet ka pärast 2002. a augustit. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu seisukoht

lepingu lõppemise kohta ei ole põhjendatud ega kooskõlas asjas kogutud tõenditega ega seadusega.

Ringkonnakohus ei ole aga oma seisukohta põhjendanud. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsusest

ebaselgeks, kas ringkonnakohtu arvates kehtib poolte vahel edasi 17. novembril 1998. a leping või on

see leping lõppenud, kuid poolte vahel tekkis uus lepinguline suhe (tulenevalt teenuse tarbimise

jätkamisest).

13. Kuna 17. novembri 1998. a leping lõpetati väidetavalt enne 1. juulit 2002. a, tuleb poolte

tahteavaldusi tõlgendada tollel ajal kehtinud seaduse järgi.

Enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse

tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti.

Seejuures tuleb poolte tahe välja selgitada kõigist kohtu ette toodud asjaoludest lähtudes ning poolte

tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast väidetavat lepingu

lõpetamist (vt ka Riigikohtu 15. detsembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-99 (RT III 2000, 1,

12) ja 29. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-04 (RT III, 2004, 24, 269)). Kui poolte

ühine tahe ei ole üheselt tuvastatav, siis tuleb lepingu lõpetamist tõlgendada nii, nagu lepingupooltega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04 (RT III 2004, 10, 122) ja 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

129-04 (RT III 2004, 36, 374)).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus 17. novembri 1998. a lepingu lõpetamise väitega

seoses muu hulgas hindama ka kostja üldkoosoleku protokolli, arvestades kostja väidet, et sellest

nähtub korteriomanike tahe öelda korteriühistu leping hagejaga üles.

14. Juhul, kui selgub, et pooled lõpetasid lepingulised suhted alates 1. aprillist 2002. a, peab

ringkonnakohus selgitama (ja põhjendema oma seisukohta), kas poolte vahel tekkis uus lepinguline

suhe pärast 1. aprilli 2002. a või pärast 1. juulit 2002. a, mil jõustus võlaõigusseadus ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse uus redaktsioon.

1. aprillil 2002. a kehtinud ÜVVKS § 5 lg-st 2, § 8 lg-st 3 ja §-st 13 ei tulenenud ühisveevärgiga ja

kanalisatsiooniga liitumise ega veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingute

kohustuslikku vormi, seega võisid pooled sõlmida lepingu mis tahes vormis.

Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 62 lg 1 kohaselt võis tahteavaldus olla väljendatud kas

otseselt või kaudselt. Sama paragrahvi 3. lõike järgi oli kaudne selline tahteavaldus, mis väljendus

teos, millest võis järeldada tehingu tegemise tahet. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 63

kohaselt loeti vaikimist tahteavalduseks, kui see oli ette nähtud seaduses või poolte kokkuleppega.

Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust

tahteavalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute

kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Võlaõigusseaduse § 20 lg-s 2 sätestatu järgi loetakse

vaikimist ja tegevusetust nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest,

lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest

tavadest.

15. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka küsimuses, kas kostja hallatava

elamu korteriomanikud on teinud hagejale ettepaneku sõlmida lepingud nendega ning kas hageja

järgneva käitumise alusel saab lugeda lepingulised suhted tekkinuks korteriomanike ja hageja vahel.

Selle küsimuse lahendamisel tuleb muuhulgas arvestada ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse,

korteriomandiseaduse ja korteriühistuseaduse sätetega, mis reguleerivad imperatiivselt ühisveevärgi

ja kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingute tingimusi (sh seda, kes saavad olla ühisveevärgi ja

kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu poolteks) ning seda, kellega on vee-ettevõtja kohustatud

ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse lepinguid sõlmima.

Vastavalt ÜVVKS § 1 lg-le 1 reguleerib ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadus kinnistute

ühisveevärgist veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise ja puhastamise

korraldamist ning sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse, vee-ettevõtja ja kliendi vastavad õigused ja

kohustused. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse § 15 lg 1 järgi peab ühisveevärgist klientidele

müüdav vesi olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veervesti abil, kui vee-

ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavalt ÜVVKS § 8 lg-le 1 on vee-ettevõtja klient

(sama seaduse tähenduses) kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või

ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooniga. Vastavalt ÜVVKS § 5 lg-le 2 toimub kinnistu liitumine ühisveevärgiga ja -

kanalisatsiooniga kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel ja tema ning

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni ning kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri määrab ÜVVKS § 3 lg 1 järgi

liitumispunkt ning sama paragrahvi teise lõike järgi on liitumispunkt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

ühenduskoht kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooniga. Liitumispunkt asub kuni kaks meetrit kinnistu

piirist väljaspool, kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja ja kinnistu omanik või

valdaja ei ole kokku leppinud teisiti.

Seega saab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitujaks ning sellest tulenevalt ka vee-ettevõtja

kliendiks olla kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik või valdaja.

Korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 järgi on korteriomand omand ehitise reaalosale, millega on

ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Sama paragrahvi teise lõike

järgi on kaasomandi esemeks maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi

korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Seega on kinnistut moodustava

maatüki osas korteriomanikud kaasomanikud.

Kolleegium leiab, et ÜVVKS § 3 lg 1 tähenduses mõeldakse korteriomandite korral kinnistu all

maatükki, mitte aga iga korteriomandit. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse § 8 lg-st 1 ei tulene,

et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik

eraldi. Korteriomandite (korterite) omanikud saavad ÜVVKS § 5 lg 2 mõtte kohaselt olla

ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitujateks ja seega ka vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest

üldteadaolevalt ei ole korteriomandite reaalosade hulgas tavaliselt eraldi veevärki ja kanalisatsiooni,

mille nad saaksid ühendada ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga kuni kaks meetrit kinnistu piirist

väljaspool nagu sätestab ÜVVKS § 3 lg 1.

Kostja pole tuginenud asjaolule, et Narvas Daumani 18 majal puudub korteriomandite mõtteliste

osade hulka kuuluv maja enda veevärk ja kanalisatsioon ning et igal korteriomanikul on oma veevärk

ja kanalisatsioon, mida ta saab soovi korral, kooskõlas ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse

käsitletud sätetega, ühendada ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga.

Kaasomandiga seotud õigussuhteid võivad korteriomanikud (korteriomanike ühisus) KOS § 8 lg 1

järgi korraldada kokkuleppe alusel või kui korteriomanikud on loonud korteriühistu, siis korteriühistu

tegevuse kaudu.

Kolleegium leidis 30. novembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 (RT III 2004, 36, 373), et

kui kortermaja majandamiseks on loodud korteriühistu, võib korteriühistu korteriühistuseaduse

(KÜS) § 2 lg-st 1 tulenevalt sõlmida lepingud korteriomanike huvide esindajana oma nimel ning

sellisel juhul vastutab lepingu täitmise eest korteriühistu. Jäädes selle seisukoha juurde, leiab

kolleegium, et KÜS § 2 lg 1 kohaselt võib korteriühistu korteriomanike huvides oma nimel sõlmida

ka ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu.

Seega saavad korteriomanikud olla ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitujateks ja seega ka vee-

ettevõtja kliendiks üldjuhul ühiselt, sh korteriühistu tegevuse kaudu. Vee-ettevõtjal ei ole kohustust ja

seadusest tulenevat võimalust sõlmida ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse osutamise lepinguid

iga korteriomanikuga eraldi, kui on täitmata ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduses sätestatud

ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga liitumise tingimused.

16. Kolleegium ei pea põhjendatuks kassatsioonkaebuse väidet, et 25. märtsil 2004. a vastuvõetud

Narva linna veevarustuse eeskirja (edaspidi eeskiri) p 1.2.12 järgi saab kliendiks olla ka

korteriomanik. Viidatud punkt sätestab kinnistu omaniku mõiste, kelleks võib muu hulgas olla ka

korteriomanik. Sama eeskirja p 1.2.9 järgi on kliendiks nimetatud eeskirja mõttes kinnistu omanik või

valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle

veevärk ja/või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja/või kanalisatsiooniga ning kes on

sõlminud vee-ettevõtjaga teenuselepingu. Kolleegium leiab, et ka nendest sätetest ei tulene vee-

ettevõtja kohustus sõlmida vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise leping igal juhul, s.o vaatamata

sellele, kas on täidetud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduses sätestatud liitumistingimused, iga

korteriomanikuga eraldi. Eeskirja näol on tegemist ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse

rakendamise aktiga liitumislepingut puudutavas osas (vt ÜVVKS § 5 lg 21). Sellel aktil ei ole

seadusega võrdset jõudu.

17. Eelnevat kokkuvõttes peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas pooled

lõpetasid 17. novembri 1998. a lepingu. Kui leping lõpetati, tuleb kohtul hinnata poolte edasist

käitumist ja teha kindlaks, kas poolte vahel tekkis uus lepinguline suhe või sõlmisid lepingu hageja ja

korteriomanike ühisus. Juhul, kui kohus tuvastab, et pooled sõlmisid uue lepingu, tuleb tal hinnata

poolte kõiki väiteid selle lepingu edasikestmise kohta 2002. a augustist. Kontrollida tuleb siiski ka

võimalust, et hagejal oli võimalus sõlmida lepinguid iga korteriomanikuga eraldi ning et sellised

lepingud sõlmiti.

Nende küsimuste lahendamisest sõltub omakorda vastus kassatsioonkaebuse küsimusele, kas hageja

oli õigustatud nõudma ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse eest tasu elamu üldveearvesti näitude

alusel.

18. Ringkonnakohus ei ole ületanud apellatsioonkaebuse piire, kui ta tegi asjas ise otsuse, saatmata

asja apellandi taotlusest hoolimata linnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu õigus teha pärast esimese astme kohtu otsust uus otsus ilma asja esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata on sätestatud TsMS § 334 lg 1 p-s 2. See säte ei keela

ringkonnakohtul protsessiökonoomia põhimõtet silmas pidades asja ise lõpuni lahendada, kuigi

apellant taotles asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

P. Jerofejev, J. Luik, aT. Tampuu