3-2-1-122-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-122-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Juhan Kersoni hagi AS-i SEB Eesti Ühispank ja Andres Uuli

vastu pandilepingust tuleneva kohustuse puudumise

tunnustamiseks või 1 050 000 krooni suuruse kahjuhüvitise

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

122/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Eesti Ühispank ja Andres Uuli kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 2-285/04 ja Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli

2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-122/05 ning lõpetada menetlus

Juhan Kersoni hagis AS-i SEB Eesti Ühispank ja Andres Uuli

vastu pandilepingust tuleneva kohustuse puudumise

tunnustamiseks.

2. Saata Juhan Kersoni hagi AS-i SEB Eesti Ühispank ja Andres

Uuli vastu 1 050 000 krooni suuruse kahjuhüvitise

väjamõistmiseks Tartu Maakohtule menetlemiseks.

3. AS-i SEB Eesti Ühispank ja Andres Uuli kassatsioonkaebused

rahuldada osaliselt.

4. Tagastada OÜ-le Aare Raigi Advokaadibüroo AS-i SEB Eesti

Ühispank kassatsioonkaebuselt 30. mail 2005. a tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni.

5. Tagastada Andres Uulile kassatsioonkaebuselt 30. mail

2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juhan Kerson esitas 24. novembril 2000. a Tartu Maakohtusse hagi AS-i Eesti Ühispank (praeguse

ärinimega AS SEB Eesti Ühispank) ja AS-i Valk pankrotihalduri Andres Uuli vastu 1 050 000 krooni

väljamõistmiseks. 16. augustil 2004. a ja 16. detsembril 2004. a täiendas hageja hagi ning palus

tunnustada hagejal kohustuste puudumist AS-i SEB Eesti Ühispank (edaspidi Ühispank) ees

tulenevalt 4. novembril 1994. a sõlmitud pandilepingust, sh tunnustada hagejal kohustuse puudumist

alluda Ühispanga nõudele täitmaks hageja vara arvel AS-i Valk (pankrotis) võlakohustused. Kui

kohus leiab, et nimetatud kohustuse puudumise tunnustamise nõuet ei saa rahuldada, palus hageja

kostjatelt välja mõista tekitatud kahju eest hüvitise 1 050 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati 21. novembril 1995. a välja AS-i Valk pankrot. AS-i Valk (pankrotis)

pankrotimenetluses jäi alles üks võlausaldaja - Ühispank. Tema nõue 1 050 000 krooni oli tagatud

6. oktoobril 1994. a sõlmitud pandilepingu alusel panditud AS-i Valk (pankrotis) hoonete ja

rajatistega. 4. novembril 1994. a sõlmisid hageja ja Ühispank pandilepingu, millega panditi

Ühispanga kasuks hagejale kuuluv Tartus asuv maja. 2. mail 1996. a sõlmis AS-i Valk (pankrotis)

pankrotihaldur A. Uuli AS-iga Elva Metsamajand lepingu, millega müüdi AS-i Valk (pankrotis)

pankrotivarasse kuulunud ja Ühispangale panditud rajatised 1 050 000 krooni eest AS-ile Elva

Metsamajand. Müügilepingu kohaselt läks AS-i Valk (pankrotis) hoonete ja rajatiste omandiõigus üle

AS-ile Elva Metsamajand, kuid ostuhinna pidi ostja tasuma alles mõne aja möödudes. AS-i Elva

Metsamajand pankroti tõttu ei laekunud AS-i Valk (pankrotis) pankrotivarasse müügilepingu alusel

ühtegi krooni. Seega tekkis kostjate tegevuse tulemusena olukord, kus AS-i Valk (pankrotis) vara

müüdi ilma, et selle eest raha oleks saadud. Seetõttu soovis Ühispank sama nõuet rahuldada

teistkordselt hageja vara arvel.

Hageja leidis, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui hageja peab täitma

kohustuse, mille täitmise vajadus tuleneb otseselt kostjate käitumisest, millega kostjad rikkusid

käibes nõutavat hoolsuskohustust. Ühispangale oli kättesaadav informatsioon AS-i Elva

Metsamajand majandusraskuste kohta. Vaatamata sellele kooskõlastas Ühispank A. Uuliga AS-i Valk

(pankrotis) vara müügilepingu, mille kohaselt läks AS-i Valk (pankrotis) vara omandiõigus üle AS-ile

Elva Metsamajand müügilepingu sõlmimisel kohustusega tasuda müügihind hiljem. Seega tekkis

kostjate tegevuse tulemusena olukord, kus AS-i Valk (pankrotis) varad müüdi ilma, et selle eest raha

oleks saadud.

Pankrotimenetluse alguses oli AS-il Valk (pankrotis) piisavalt vara, et rahuldada Ühispanga nõuet.

Sellest tulenevalt oli hagejal ka õiguspärane ootus, et Ühispanga nõuded rahuldatakse AS-i Valk

(pankrotis) pankrotivara arvel ja tema ei pea oma varaga Ühispanga kohustuste eest vastutama.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostja A. Uuli vastuväidete kohaselt puudub põhjuslik seos tema tegevuse ja hagejale tekkinud

kahjuliku tagajärje vahel, samuti ei ole A. Uuli enda arvates käitunud õigusvastaselt ja süüliselt.

Asjaolu, et A. Uuli pikendas müügilepingust tulenevat AS-i Elva Metsamajand maksetähtaega, ei

muuda probleemi olemust, sest hiljem selgus, et AS-il Elva Metsamajand puudus, olenemata

maksetähtaja pikendamisest, võimalus AS-ile Valk (pankrotis) vara omandamise eest tasuda. Sellest

asjaolust ei olnud A. Uuli müügilepingu sõlmimisel teadlik. AS-i Valk (pankrotis) varade müümisel

kooskõlastas ta kõik asjaolud Ühispangaga, kuna ostja oli otsitud viimase poolt ja AS Elva

Metsamajand oli ka Ühispanga klient. Ühispank kinnitas A. Uulile, et AS-ilt Elva Metsamajand

laekub raha pankrotivarasse. Ühispangal kui võlausaldajal oli õigus otsustada müügi korralduse üle.

Tal oli ka õigus valida erinevate pandiesemete vahel, mille arvel hakata kõigepealt oma nõudeid

rahuldama. Hageja ei ole esitanud avaldust vara välistamiseks pankrotivarast või ühisvara jagamiseks

vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) §-dele 52 ja 53. Hageja pidi arvestama majandusliku riski

tingimustes ka isikliku vara realiseerimise vajadusega.

Kostja Ühispanga vastuväidete kohaselt oli laenude tagamiseks sõlmitud 6. oktoobril 1994. a

pandileping, millega panditi AS-i Valk (pankrotis) hooned ja rajatised Tartumaal Puhja vallas Vihavu

külas, ning 4. novembril 1994. a pandileping hageja ja Ühispanga vahel, millega panditi hagejale

kuuluv Tartus asuv majavaldus. Pandiga olid tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sealhulgas

intress ja leppetrahv. Hageja seisukoht, et tema vara müügi on tinginud pankrotihalduri ja Ühispanga

tegevus pärast AS-i Valk (pankrotis) pankroti väljakuulutamist, ei ole põhjendatud. Ühispanga õigust

rahuldada oma nõue AS-i Valk (pankrotis) vastu hagejale kuuluva vara arvel 4. novembril 1994. a

sõlmitud pandilepingu alusel on tunnustanud Tartu Ringkonnakohus 24. novembri 1998. a otsusega

tsiviilasjas nr II-2-295/98 (edaspidi otsus II-2-295/98). Seega ei saa hageja enam nimetatud asjas

tuvastatud asjaolusid vaidlustada. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kuna Ühispank nõustus Elva

Metsamajandi maksetähtaja pikendamisega ning oli huvitatud sissenõudemenetluse algatamata

jätmises AS-i Elva Metsamajand suhtes, siis peab pank vastutama ka raha mittelaekumise eest AS-i

Valk (pankrotis) pankrotivarasse.

3. Tartu Maakohus tunnustas 7. jaanuari 2005. a otsusega hageja kohustuste puudumist Ühispanga ees

tulenevalt hageja ja Ühispanga vahel 4. novembril 1994. a sõlmitud pandilepingust ning jättis hagi

Ühispanga ja A. Uuli vastu 1 050 000 krooni suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg 1, et asja võib

pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude

rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pandieseme müügi korral

eeldatakse kohest tasumist, sest kui hinda kohe ei tasuta, loetakse pandipidaja võlgniku ja pandieseme

omaniku suhtes rahuldatuks ning pandipidajale jääb nõue ostja vastu.

Vastavalt akreditiivi avamise lepingule kohustus AS Elva Metsamajand Ühispangale müügisumma

tagastama. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 40 lg 2 kohaselt oli krediidiasutus kohustatud laenude

andmisel järgima krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid, sealhulgas kontrollima

laenusaajate maksevõimelisust ja tagatiste olemasolu. 7. mail 1996. a Ühispanga ja AS-i Elva

Metsamajand sõlmitud akreditiivilepinguga, kus üheks akreditiivi avamise tingimuseks oli ka AS-i

Valk (pankrotis) pankrotimenetluse käigus ostetud hoonete pantimine akreditiivist tulenevate panga

nõuete tagamiseks, võttis Ühispank ise endale riski, et raha ei pruugi laekuda. Seega on tõendatud

asjaolu, et Ühispank tekitas oma käitumisega olukorra, kus tema nõuet AS-i Valk (pankrotis)

pankrotimenetluses ei saanud rahuldada pankrotivara arvel.

Ühispank ei ole käitunud AÕS § 276 lg 1 mõtte kohaselt. Tal oleks olnud nõudeõigus võlgniku muu

vara osas juhul, kui pandieseme müügist ei oleks saanud nõuet täies ulatuses rahuldada. Käesoleval

juhul olid Ühispangal kõik võimalused, et AS-i Valk (pankrotis) vara müügist saadud raha AS-ilt

Elva Metsamajand kätte saada. 4. oktoobril 1996. a on laekunud AS-i Elva Metsamajand arvele 4 923

251 krooni, 1. novembril 1996. a 4 247 250 krooni ja 23. detsembril 1996. a 2 672 450 krooni.

Ühispank ei debiteerinud võlgade katteks summasid, mis laekusid AS-i Elva Metsamajand

pangaarvele Ühispangas ajavahemikul 4. oktoobrist 1996. a kuni 23. detsembrini 1996. a ega esitanud

hagi võlgnetavate summade sissenõudmiseks. Seega rikkus Ühispank pangale kohast

hoolsuskohustust. Kuna AS Elva Metsamajand ei tasunud ostu-müügilepingu järgselt AS-i Valk

(pankrotis) vara eest, siis on AÕS § 276 lg 1 ja § 294 mõtte kohaselt AS-i Valk (pankrotis) ja

Ühispanga vaheline pandileping lõppenud ning pangal on nõue üksnes ostja, s.o AS-i Elva

Metsamajand vastu.

Tõendatud on, et pankrotihaldur A. Uuli ei aktsepteerinud sellist ettepanekut, millega AS Elva

Metsamajand tegi pakkumise tasuda AS-i Valk (pankrotis) vara ostmiseks ostuhind koheselt pärast

ostu-müügilepingu sõlmist. Sellega rikkus A. Uuli pankrotihalduri hoolsuskohustust, mis oleks

taganud AS-i Valk (pankrotis) võla rahuldamise pandi arvel. Samuti on tõendatud, et AS-i Valk

(pankrotis) pankrotihaldur A. Uuli müüs AS-ile Elva Metsamajand AS-i Valk (pankrotis) vara 2. mail

1996. a ilma tagatise seadmiseta ja nõustus põhjendamatult ostja esitatud taotlusega ajatada ostu-

müügilepingu järgse summa tasumine. Seega jättis A. Uuli pankrotihaldurina täitmata oma kohustuse

PankrS § 31 mõtte kohaselt (võlausaldaja nõude rahuldamise), samuti jättis kaitsmata võlgniku huvid.

Ühispank kui AS-i Valk (pankrotis) peamine võlausaldaja rikkus pankrotivara müümisega teisele

isikule ilma tagatiseta KAS § 40 lg-t 2.

Otsusest II-2-295/98 nähtub, et erinevalt selles otsuses käsitletud hagist on käesolevas hagis ilmnenud

uue olulise asjaoluna akreditiivilepingu sõlmimine ning rahaliste vahendite olemasolu AS-il Elva

Metsamajand. Nendest uutest asjaoludest ei olnud hageja aastatel 1997 ja 1998 teadlik. Seega ei

kohaldu käesoleva tsiviilasja lahendamisel TsMS § 94 lg 2, mille kohaselt ühes tsiviilasjas jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad

pooled.

4. Ühispank esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse osas, millega tunnustati hageja kohustuste puudumist Ühispanga ees tulenevalt hageja ja

Ühispanga vahel 4. novembril 1994. a sõlmitud pandilepingust, ning teha uue otsuse, millega jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata.

A. Uuli esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati

hagi, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 28. aprilli 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei anna ükski apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustest alust

maakohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Põhjendamatu on Ühispanga väide, et viidates otsuse tegemise alusena ka AÕS § 276 lg-le 1 ja §-le

294, rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-st 2 tulenevat põhimõtet,

rajades otsuse asjaolule, mida pool ei ole ise asja läbivaatamisel esitanud. Maakohus tuvastas, et

Ühispank rikkus oma tegevusega (tegevusetusega) pankrotivara müügi organiseerimisel ja vara

müümisel ilma tagatiseta KAS § 40 lg-t 2 ning ei tegutsenud ka heas usus, võimaldades tekkida

olukorral, et tema nõuet AS-i Valk (pankrotis) pankrotimenetluses ei saadud rahuldada võlgniku vara

arvel. Sisuliselt on maakohus tuvastanud, et Ühispank riskis selliselt tegutsedes teadlikult ise oma

nõude mitterahuldamise võimalusega AS-i Valk (pankrotis) pankrotivara arvel ning käitus

ebamõistlikult, mistõttu kannab ka oma käitumisest tulenevat riski, mis tõi kaasa nõudeõiguse

kaotamise teise pandi vastu pärast enda süül ebaõnnestunud vara müüki.

Hageja on asja arutamise käigus korduvalt viidanud asjaolule, et AS Elva Metsamajand ei ole

tänaseni AS-i Valk (pankrotis) varade eest tasunud ning selline olukord on saanud võimalikuks

kostjate hea usu põhimõttega vastuolus oleva tegevuse ning nõutava hoolsuskohustuse rikkumise

tagajärjel. Seega on maakohus eelnevaga seoses põhjendatult viidanud ka AÕS §-le 294 ja selle

tõlgendusele, mille kohaselt pandieseme müügi korral eeldatakse kohest tasumist, sest kui hinda kohe

ei tasuta, loetakse pandipidaja võlgniku ja pandieseme omaniku suhtes rahuldatuks ning

pandipidajale jääb nõue ostja vastu. Kuna AS-i Valk (pankrotis) pankrotivarasse kuulunud hooned ja

rajatised, mis 2. mail 1996. a müüdi AS-ile Elva Metsamajand, olid panditud Ühispangale, siis viitas

maakohus põhjendatult ka asjaõigusseaduse vastavatele sätetele, kuna pankrotiseadus ei reguleeri

panditud vara müüki ja ei sätesta sellise vara müümisel pankrotimenetluses ka mingeid erisusi

võrreldes asjaõigusseadusega.

Põhjendamatu on Ühispanga väide, et maakohus eksis otsuse tegemisel TsMS § 94 lg-st 2 ja § 242 lg-

st 2 tulenevate põhimõtete vastu. See, et on jõustunud otsus II-2-295/98, mille põhjendavas osas on

asutud seisukohale, et Ühispangal on õigus nõuda sissenõude pööramist hüpoteegiga koormatud

hagejale kuuluvale kinnistu mõttelisele osale tagatava nõude ulatuses (aluseks 4. novembri 1994. a

pandileping), ei tähenda seda, et maakohus ei oleks saanud menetleda ega otsust teha uues nõudes.

Selleks oli hageja kohustuste puudumise tunnustamine Ühispanga ees tulenevalt hageja ja Ühispanga

vahel 4. novembril 1994. a sõlmitud pandilepingust, s.o hageja kohustuse, alluda Ühispanga nõudele

täitmaks hageja vara arvel AS Valk (pankrotis) võlakohustusi, puudumise tunnustamine.

Maakohus on oma otsuses (otsuse lk 8) ka põhjendanud, miks ta leiab, et TsMS § 94 lg 2 ei ole

takistuseks esitatud nõude menetlemisele ja otsuse tegemisele, ning millised on olnud need uued

asjaolud, mida otsuses II-2-295/98 käsitletud ei ole ning mis on andnud hagejale aluse esitada

pandilepingu osas uusi vastuväiteid.

Kuna asja materjalidega on tõendatud, et AS-i Valk (pankrotis) vara müügi AS-ile Elva Metsamajand

organiseeris Ühispank, kes oli sel ajal ka AS-i Valk (pankrotis) ainus võlausaldaja, omades seega ka

igakülgset kontrolli pankrotivara müügi üle, siis on maakohus põhjendatult analüüsinud ka panga

tegevust (tegevusetust) seoses AS-i Valk (pankrotis) varade müügiga AS-ile Elva Metsamajand, kuigi

ostu-müügilepingu sõlmisid AS-i Valk (pankrotis) nimel pankrotihaldur A. Uuli ja AS Elva

Metsamajand. Hinnates Ühispanga käitumist hea usu põhimõtte ja nõutava hoolsuse järgimise

seisukohalt, on maakohus põhjendatult analüüsinud ka Ühispanga ja AS-i Elva Metsamajand vahel

7. mail 1996. a sõlmitud akreditiivilepingust tulenevat ning arvestanud Ühispangal olnud

võimalusega saada AS-ilt Elva Metsamajand kätte 2. mail 1996. a sõlmitud ostu-müügilepingus

märgitud raha AS-i Valk (pankrotis) vara hulgast. Selle võimaluse kasutamine oleks välistanud

Ühispanga nõude hageja vastu.

Iseenesest on õige, et maakohus on oma otsuses ebaõigesti viidanud Riigikohtu otsusele kohtuasjas

nr 3-2-1-116-04 ning Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2003. a otsusele, kuna nimetatud otsused ei saa

TsMS § 94 lg 2 mõttes olla tõendiks ja sisaldada käesoleva vaidluse mõttes jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud asjaolusid. Viidatud lahendite kohaselt olid selles vaidluses protsessiosalisteks Ühispank,

T. Katuðin ning Toomase Puidutööstuse OÜ. Seega ei ole tegemist tsiviilasjaga, millest oleksid osa

võtnud samad pooled. Kuna aga ebaõigesti viidatud lõigus käsitletakse üksnes seda probleemi, kas

akreditiivi asuti täitma, kas liimpuidutehase seadmeid tegelikult tarniti jne, siis ei anna eelnimetatud

põhjendamatu viide iseenesest veel alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks, kuna

ebaõige viitega ei ole kaasnenud sisuliselt ebaõige otsuse tegemist.

Vastupidiselt A. Uuli seisukohale ei ole käesolevas asjas hagi ese ja alus olnud samad, mis olid

1998. a Ühispanga esitatud hagis ning J. Kersoni ja K. Andersoni poolt esitatud vastuhagides. Seega

ei ole põhjendatud A. Uuli väide, et käesolevas asjas on maakohus ümber hinnanud otsust II-2-

295/98, mis on tehtud sama hagi eseme, aluse ja asjaolude põhjal. Põhjendatud ei ole ka A. Uuli

väide, et juba 1998. aastal menetluses olnud asjas käsitleti akreditiivilepingut ja sellega seonduvaid

asjaolusid. See ei nähtu ei Tartu Linnakohtu 20. aprilli 1998. a otsusest ega ka otsusest II-2-295/98.

Põhjendatud ei ole A. Uuli väide, et kuna maakohus on sisuliselt teinud otsuse, milles tunnustatakse

hageja kohustuste puudumist Ühispanga ees 4. novembri 1994. a pandilepingust tulenevalt, siis

puudus maakohtul alus analüüsida oma otsuses pankrotihalduri tegevust. Arvestades maakohtu

otsusest tulenevaid põhjendusi, on maakohus hinnanud seda, kas seoses AS-i Valk (pankrotis) vara

müügiga, mis oli panditud panga kasuks, oli müüja ja võlausaldaja tegevus ostu-müügilepingu

organiseerimisel ja läbiviimisel kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning ka seda, kas

lepingu sõlmimisel järgiti nii pankrotihalduri kui ka panga poolt nõutavat hoolsuskohustust. Nagu

juba eelnevalt on selgitatud, organiseeris AS-i Valk (pankrotis) vara müügi AS-ile Elva Metsamajand

Ühispank, kes oli sel ajal ka AS-i Valk (pankrotis) ainus võlausaldaja, ning ostu-müügilepingu sõlmis

AS-i Valk (pankrotis) nimel pankrotihaldur, kellel oli pankrotivaraga tehingute tegemisel samuti

olemas kohustus käituda hea usu põhimõtte kohaselt ning järgida hoolsuskohustust. Seega analüüsis

maakohus põhjendatult pankrotihalduri tegevust seisukohast, kas ka pankrotihalduri tegevus

(tegevusetus) aitas kaasa olukorra tekkimisele, kus varade ostjalt ei püütudki raha kätte saada ning

selle asemel pöördus pank hageja poole, et realiseerida oma nõue AS-i Valk (pankrotis) vastu hageja

vara arvel.

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka apellandi väide, et AS-ile Elva Metsamajand müüdud

hoonete ja rajatiste eest müügihinna kättesaamine, s.o AS-i Valk (pankrotis) pankrotivaraga tehtud

tehingud ei ole seotud küsimusega, kas hageja peab täitma tema ja Ühispanga vahel sõlmitud

pandilepingust tulenevat kohustust või on alust tunnustada hagejal kohustuste puudumist

4. novembril 1994. a sõlmitud pandilepingust tulenevalt.

Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu otsusest tulenevate põhjendustega ja hinnanguga, mis

puudutavad pankrotihalduri käitumist seoses AS-i Valk (pankrotis) varade müügiga AS-ile Elva

Metsamajand, ning ei pidanud vajalikuks neid korrata, vastamaks apellandi põhjendustele, mille

kohaselt ei ole tema tegevus seotud hageja ja Ühispanga vahelisest pandilepingust tuleneva nõudega

ega ka käsitatav pankrotihalduri hoolsuskohustuse rikkumisena. Eeltoodust tulenevalt ei ole

põhjendatud A. Uuli väide, et maakohus ei saanud analüüsida pankrotihalduri tegevust menetluses,

milles lahendati hageja kui üksikisiku nõuet, kuna 2. mai 1996. a ostu-müügileping on sõlmitud AS-i

Valk (pankrotis) pankrotimenetluse käigus ja selle lepingu üheks pooleks on olnud AS Valk

(pankrotis) pankrotihalduri kaudu ning teiseks pooleks AS Elva Metsamajand.

Apellandi viidatud Tartu Politseiprefektuuri 27. aprilli 2000. a määrus ja Tartu Prokuratuuri 20. juuni

2000. a määrus ning väited, et pankrotihalduri suhtes ei ole kriminaalasja lõpetamisel tuvastatud seda,

et ta oleks käitunud seadusvastaselt, pahatahtlikult ja tegemist oleks süülise käitumisega, ei tähenda

seda, et maakohus ei oleks pankrotihalduri käitumist saanud hinnata hagi menetlemisel sellest

seisukohast, mis puudutab käitumist kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning

hoolsuskohustuse täitmist seoses 2. mail 1996. a sõlmitud AS-i Valk (pankrotis) vara ostu-

müügilepinguga. See, et AS Elva Metsamajand võis viia pankrotihalduri eksimusse seoses 2. mai

1996. a ostu-müügilepingu sõlmimisega ning võimaluste pakkumisega tasuda müügihind võimalikult

kohe, ei ole iseenesest asjakohane väide käesolevas menetluses ja seetõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks analüüsida seda apellandi väidet ning ka väidet, et eksimuses võis olla ka ostu-

müügilepingu tõestanud notar.

Apellandi väited selle kohta, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist seoses pankrotihalduri

tegevusega, ei ole samuti asjakohased, kuna maakohtu vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus

jätnud hagi rahuldamata Ühispanga ja A. Uuli vastu kahju hüvitamiseks (1 050 000 krooni

väljamõistmiseks) ning hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale.

Apellandi väide, et hageja panditud vara tuleks igal juhul realiseerida AS-i Valk (pankrotis) võlgade

katteks, kuna sõlmides Ühispangaga vastava pandilepingu, pidi hageja sellise võimalusega arvestama,

ei ole põhjendatud. Hagejal oli õigus, olenemata sõlmitud pandilepingust, esitada kohtule hagi ja

nõuda pandilepingust tuleneva kohustuse puudumise tunnustamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub Ühispank tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

7. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud lahendanud Riigikohtu pädevusse kuuluva

teistmisavalduse, rikkudes sellega TsMS § 94 lg-t 2 ja TsMS § 242 lg-t 2. Põhjendamata on

ringkonnakohtu järeldus, et kuna tegemist on väidetavalt uute asjaoludega (akreditiivilepingu

sõlmimine ja rahaliste vahendite olemasolu AS-il Elva Metsamajand), mida ei olnud teada Tartu

Ringkonnakohtu otsuse II-2-295/98 tegemise ajal, siis ei ole tegemist sama asja uuesti

läbivaatamisega.

Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et maakohtu otsusega

tuvastatud asjaolud ja järeldused on vastuolulised. Maakohus on küll põhjalikult analüüsinud

akreditiividega seonduvaid asjaolusid, kuid pole sellest üldse mingeid järeldusi teinud. Samuti on

vastamata apellatsioonkaebuse väide, et Ühispank ei olnud 2. mai 1996. a pankrotivara müügilepingu

pool ega saanudki toime panna väidetavaid hoolsuskohustuste rikkumisi. Vastamata on ka väitele, et

Ühispank ei ole seoses AS-i Valk (pankrotis) pankrotivara müügiga omandanud mingit nõuet AS-i

Elva Metsamajand vastu.

Kohtud ei ole põhjendanud, millistele materiaalõiguse normidele tuginedes on kohtud tuvastanud

4. novembri 1994. a pandilepingust tuleneva nõude puudumise. Jääb arusaamatuks, kas kohtud on

pidanud silmas seda, et pandilepingust tulenevate nõuete puudumine ja pandilepingu tühisus on oma

juriidiliste tagajärgede poolest üks ja sama või mitte. Ka ei ole ringkonnakohus selgitanud, kuidas on

omavahel seotud AÕS § 276 lg 1 ja maakohtu otsuse järeldus, et pandieseme müügi korral eeldatakse

kohest tasumist, sest kui hinda kohe ei tasuta, loetakse pandipidaja nõue võlgniku ja pandieseme

omaniku suhtes rahuldatuks ning pandipidajale jääb nõue üksnes ostja vastu.

Seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemine eeldab seda, et menetlusosaline saaks aru, milles

seisnes käesoleval juhul hea usu vastane käitumine ja hoolsuskohustuse rikkumine.

8. Vastuses Ühispanga kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

9. Kassatsioonkaebuses palub kostja A. Uuli tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi tagasi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud lahendanud Riigikohtu pädevusse kuuluva teistmisavalduse.

Sellise lähenemise korral saaks varasemas vaidluses hageja poolt tarbetuks peetavat tõendit

võimendada selliselt, et seda saaks kohtule esitada uue asjaoluna. Kui kohtud oleksid piisavalt

tutvunud varasema tsiviilasja materjalidega, siis oleksid nad näinud, et varasemas asjas on korduvalt

käsitletud akreditiivilepingut.

Protsessuaalselt ei ole õige kohtute põhimõtteline seisukoht, et pankrotihaldurina on kassaator

rikkunud hoolsuskohustust. 2003. aastal sama asja läbi vaadates jõudis ringkonnakohus

põhimõtteliselt järeldusele, et kaaluda tuleb hageja kui võlgniku suhtes kohustuse täitmisest

vabastamist. Seega ei pidanud ringkonnakohus enam vajalikuks analüüsida pankrotihalduri tegevust.

A. Uuli kui pankrotihalduri tegevuse ja väidetava kahjuliku tagajärje vahel puudub põhjuslik seos.

Samuti ei nähtu asja juurde lisatud dokumentidest A. Uuli tegude õigusvastasus ega süü. Hageja ei

ole vaidlustanud maakohtu otsust, nõustudes seega asjaoluga, et A. Uulilt ei saa kahju hüvitamist

nõuda. Samas on hageja väitnud, et Ühispanga toimingud olid tingitud A. Uuli ebaõigest tegevusest

AS-i Valk (pankrotis) vara müümisel. Kohtud pole vahet teinud hoolsuskohustuse rikkumisel ja

äririskil. Kohtud on eiranud pädevate ametiisikute (Tartu Politseiprefektuuri ja Tartu Prokuratuuri)

seisukohti, kes on korduvalt andnud hinnangu pankrotihalduri tegevuses kuritegeliku käitumise

tunnuste puudumise kohta.

Ühispangal oli valikuvabadus, kas rahuldada nõue AS-i Valk (pankrotis) vara või hageja vara arvel.

Kummaski pandilepingus ei ole lisatingimusi pantide realiseerimise järjekorra osas. Kuna hageja on

hagiavalduse esitanud füüsilise isikuna, ei saa ta vaidlustada menetlustoiminguid seoses juriidilise

isiku AS-i Valk toimingutega või pankrotimenetlusega.

10. Vastuses A. Uuli kassatsioonkaebusele leiab J. Kerson, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb tühistada ning TsMS § 217 p 3 ja

§ 362 p 3 alusel tuleb asja menetlus J. Kersoni hagis Ühispanga ja A. Uuli vastu 4. novembril 1994. a

sõlmitud pandilepingust tuleneva kohustuse puudumise tunnustamiseks lõpetada. J. Kersoni hagi

Ühispanga ja A. Uuli vastu kahju hüvitamiseks tuleb saata menetlemiseks Tartu Maakohtule.

12. Kassatsioonkaebustes on mõlemad kassaatorid tuginenud asjaolule, et samade poolte vahel on

samas küsimuses olemas juba jõustunud kohtulahend - otsus II-2-295/98 (maakohtu toimik, I köide,

lk 103 jj).

TsMS § 242 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja

kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei või

pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased pärast otsuse jõustumist

esitada kohtusse sama nõuet samal alusel. TsMS § 149 lg 2 p 3 näeb sellisel juhul kohtule ette

hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohustuse. Kui hagi on juba menetluses, tuleb TsMS

§ 217 p 3 alusel asja menetlus lõpetada.

13. Maakohus ja ringkonnakohus on põhjendanud hagi esitamise õigust ja TsMS § 94 lg 2

kohaldamata jätmist hageja jaoks uute oluliste asjaolude - akreditiivilepingu sõlmimisega ning

rahaliste vahendite olemasoluga AS-il Elva Metsamajand - ilmnemisega pärast otsust II-2-295/98,

mistõttu käesolevas asjas ei ole hagi ese ja alus samad, mis varasemas tsiviilasjas.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg 2 esimese lause kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled.

TsMS § 94 lg-le 2 viitamine ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest hageja ei soovi vaidlustada

varasemas tsiviilasjas tuvastatud asjaolusid, vaid on esitanud uusi asjaolusid oma nõude

põhjendamiseks.

14. Riigikohtu hinnangul on hageja esitanud hagi, mille ese ja alus on samad, mis olid arutluse all

varasemas tsiviilasjas ja mille kohta Tartu Linnakohtu poolt 20. aprillil 1998. a tehtud otsus jõustus

otsusega II-2-295/98.

Maakohtu toimiku materjalide kohaselt (vt maakohtu toimik, I köide, lk 288- 291) oli Ühispanga

poolt J. Kersoni ja Kersti Andersoni vastu varasemas tsiviilasjas esitatud hagi esemeks (nõudeks)

tunnistada Ühispanga õigust rahuldada Ühispanga ja AS-i Valk vahel sõlmitud laenulepingutest

tulenev nõue (900 000 krooni) AS-i Valk vastu Ühispangale panditud kostjatele kuuluva kinnistu

arvel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras sundenampakkumise teel. Hagi aluseks oli laenu

tagastamata jätmine AS-i Valk poolt. Samas tsiviilasjas esitasid kostjad vastuhagi, mille esemeks oli

sama pandilepingu tühistamine 1/2 vara osa (osa, mis kuulus K. Andersonile) pantimises ning hagi

alusena märgiti J. Kersonil volituste puudumine K. Andersoni nimel pandilepingu sõlmimiseks.

Lisaks viitasid kostjad vastuhagis ka sellele, et AS-i Valk (pankrotis) poolt Ühispangale panditud vara

on pankrotihaldur 2. mai 1996. a lepingu alusel realiseerinud ning Ühispank saab nõude tasumata

ostuhinna saamiseks esitada pankrotihalduri kaudu AS-i Valk vastu.

Tartu Ringkonnakohus tühistas otsusega II-2-295/98 Tartu Linnakohtu 20. aprilli 1998. a otsuse osas,

millega linnakohus oli rahuldanud hagi K. Andersoni vastu. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus

linnakohtu otsus muutmata. Kuna J. Kerson ega hageja ei vaidlustanud linnakohtu otsust, siis jõustus

see vastavalt TsMS § 241 lg-le 7 otsuse II-2-295/98 avalikult teatavakstegemisest osas, millega oli

tunnustatud Ühispanga õigust rahuldada laenulepingutest tulenev nõue 900 000 krooni AS-i Valk

vastu J. Kersonile kuuluva panditud vara arvel sundenampakkumise teel.

Käesolevas asjas on J. Kerson pärast mitmeid täpsustusi jäänud järgmise kahelauselise hagieseme

juurde (vt maakohtu toimik, II köide, lk 276): 1. Esmase nõudena palus ta tunnustada temal

kohustuste puudumist Ühispanga ees tulenevalt 4. novembril 1994. a sõlmitud pandilepingust, sh

tunnustada hagejal kohustuse puudumist alluda Ühispanga nõudele täitmaks J. Kersoni vara arvel

AS-i Valk (pankrotis) võlakohustused. 2. Kui kohus leiab, et nimetatud kohustuse puudumise

tunnustamise nõuet ei saa rahuldada, palus J. Kerson kostjatelt solidaarselt välja mõista tekitatud

kahju eest hüvitis 1 050 000 krooni.

Küsimus, kas J. Kersonile kuuluvat pandieset võib täitemenetluses müüa AS-i Valk (pankrotis)

tasumata võlgade katteks, lahendati juba varasemas tsiviilasjas otsusega II-2-295/98. Seetõttu oleks

ringkonnakohus pidanud käesoleva hagi menetluse lõpetama TsMS § 217 p 3 alusel.

15. Kohtud on ekslikult leidnud, et lubatud on sama haginõude esitamine ja hagi põhjendamine uute

asjaoludega, millest hageja ei olnud sama nõuet varasemas kohtumenetluses esitades teadlik.

Kolleegium selgitas 29. jaanuari 1997. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-97 (RT III 1997, 7, 75), et

hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob oma

materiaalõiguse normile rajatud nõude. Samas otsuses märkis kolleegium samuti, et hagi alusena ei

ole vaadeldavad hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid, millele hageja rajab oma nõude ja

mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult taotleb.

Kolleegium nõustub varasemas, 16. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-05 antud

selgitusega, et hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid

asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal.

Hagi aluse määratlemine nõuab teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. Erinevate

asjaolude paljusust arvestades viiks nende käsitamine üksikute hagi alustena olukorrani, kus

igasugune hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluda võiv täiendav faktiväide looks

võimaluse uue hagi esitamiseks, mille raames lahendaks kohus tegelikult ühte ja sama hagiasja.

Seega mõeldakse kolleegiumi arvates TsMS § 149 lg 2 p-s 3, § 217 p-s 3 ja § 242 lg-s 3 mõiste "sama

nõue samal alusel" all kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga

(faktikogumiga). Selline tõlgendus on loogiliselt tuletatav hageja kohustusest oma hagi põhjendada.

Nimelt peab hageja vastavalt TsMS § 147 lg 1 p-le 5 hagis esitama kõik hagi aluseks olevad asjolud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 165 lg 1 kohustab protsessiosalisi eelmenetluses hiljemalt

eelistungil teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel, samuti

nimetama neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Uutele asjaoludele tuginemine võib vastavalt TsMS §-le

366 olla üksnes jõustunud kohtuotsuse teistmise aluseks.

16. Kuna hageja esitas oma hagi astmeliselt, seades esimesele kohale tuvastusnõude ja teisele kohale

(tingimuslikult) kahju hüvitamise nõude (juhuks, kui tuvastusnõuet ei rahuldata), siis kuna maakohus

rahuldas tuvastusnõude ja jättis selle tõttu rahuldamata kahju hüvitamise nõude, ei olnud hagejal

põhjust maakohtu otsust vaidlustada. Samas, kuna menetlus tuvastusnõudes oleks tulnud lõpetada (vt

käesoleva otsuse p 15), siis oleks maakohus pidanud kahju hüvitamise nõude lahendama sisuliselt,

mitte aga jätma kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

Kohtute poolt protsessiseaduse oluline rikkumine tekitas olukorra, kus ei ole tehtud otsust hageja

tingimuslikult esitatud nõude kohta. Tekkinud olukord on sarnane hagi läbi vaatamata jätmisega.

Hagi läbivaatamata jätmine võimaldab hagiga uuesti kohtusse pöörduda (vt TsMS § 222 lg 2).

Potsessiökonoomia ning kohtukulude kandmise seisukohalt oleks ebamõistlik, kui hageja peaks

esitama kahju hüvitamise hagi uuesti. Sellest tulenevalt saadab kolleegium hagi kahju hüvitamise

nõude menetlemiseks Tartu Maakohtule.

17. Kohtud andsid hinnangu kostjate käitumisele üksnes hageja tuvastusnõude lahendamise

seisukohalt ning ei ole tuvastusnõude rahuldamise tõttu sisuliselt hinnanud hageja kahju hüvitamise

nõuet. Kuna kolleegium lõpetab menetluse tuvastusnõude osas, siis ei ole alust ega vajadust anda

hinnangut kassatsioonkaebuste väidetele, et kohtud andisid ebaõige hinnangu kostjate tegevusele

(vastavalt võlausaldajana ja pankrotihaldurina).

18. Kui hageja jääb kahju hüvitamise nõude juurde, peab maakohus selgitama, kas kostjad rikkusid

hageja suhtes mingit lepingulist (nt hea usu põhimõttest tulenevat lojaalsus- või lepingu kaitse

eesmärgist tulenevat hoolsuskohustust) või lepinguvälist kohustust ning kas esinevad muud kostjate

vastutuseks vajalikud eeldused.

Kui hageja tugineb kahju hüvitamise nõude põhjendamisel mõne kostjate seaduses sätestatud

kohustuse rikkumisele, peab kohus vastavat sätet tõlgendama ja tegema kahju hüvitamise nõude

õigeks lahendmiseks kindlaks, kas väidetavalt rikutud sätte eesmärgiks on kaitsta hagejat ning kas

sätte eesmärgiks oli ära hoida seda liiki kahju, mille hüvitamist hageja nõuab.

19. Kohtukulude jagamine tuleb otsustada vastavalt asja sisulise läbivaatamise tulemusele.

V. Kõve, J. Luik, T. Tampuu