3-3-1-61-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-61-05

Otsuse kuupäev

24. november 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jaak Luik

Kohtuasi

XXXXX XXXXX kaebus Tartu Politseiprefektuuri ja Tartu

Linnavalitsuse töötaja toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-

100/2005

Menetluse alus Riigikohtus

XXXXX XXXXX kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

27. oktoober 2005

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-100/2005 ja Tartu

Halduskohtu 21. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-331/04 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXXXX XXXXX tunnistati Tartu Maakohtu 1. märtsi 2001. a otsusega tsiviilasjas nr 2-148/00

teovõimetuks ja tema eestkostjaks määrati Tartu linn. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2003. a otsuse

alusel (tsiviilasi nr 2-1952/02) paigutati XXXXX XXXXX tema tahte vastaselt 4. veebruaril 2003

Jõgeva Sotsiaalkeskusesse Elukaar, tähtaega näitamata.

2. 4. veebruaril 2004 lahkus XXXXX XXXXX koos oma poja XXXXXX XXXXXga

sotsiaalkeskusest oma endisesse elukohta Tartus. Eestkostja nõusolekut selleks ei olnud. Eestkostja

pöördus Tartu Politseiprefektuuri poole abi saamiseks, et viia XXXXX XXXXX tagasi

sotsiaalkeskusesse.

XXXXX XXXXX vastuseisule vaatamata toimetasid politseiametnikud ta 5. veebruaril 2004 Tartu

Politseiprefektuuri. Tartu Linnavalitsuse töötaja toimetas seejärel XXXXX XXXXX tagasi Jõgeva

sotsiaalkeskusesse.

3. XXXXX XXXXX esitas kaebuse Tartu Halduskohtusse. Kaebuse kohaselt pidasid Tartu

Politseiprefektuuri politseinikud XXXXX XXXXX 5. veebruaril 2004 kell 7.30 oma elukohas kinni

ja viisid ilma seadusliku aluseta Tartu Politseiprefektuuri. Pärast 4. veebruari 2004 puudus õiguslik

alus XXXXX XXXXX toimetamiseks ja paigutamiseks Tartu Linnavalitsuse ametniku poolt

sotsiaalkeskusesse. Kaebaja leidis, et toiminguga rikuti tema põhiseaduslikku ja inimõigust

vabadusele ning isikupuutumatusele. Kaebaja taotles tunnistada Tartu Politseiprefektuuri ja Tartu

Linnavalitsuse ametniku M. Mägi toiming kaebajalt vabaduse võtmisel õigusevastaseks ning

kohustada politseid ning linnavalitsust kaebaja koheselt vabastama ja toimetama tagasi alalisse

elukohta.

4. Tartu Halduskohtu 15. aprilli 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-179/2004 tagastati XXXXX

XXXXX kaebus läbivaatamatult. Kohus leidis, et kuna kaebuse esitaja ei ole teovõimeline, siis

puudub tal ka tsiviilprotsessiõigusvõime. XXXXX XXXXX erikaebuse alusel tühistas Tartu

Ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 15. aprilli 2004. a määruse ning saatis kaebuse Tartu

Halduskohtule kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamiseks.

5. 7. juulil 2004 esitas XXXXX XXXXX esindaja täiendatud kaebuse. Kaebuse kohaselt on rikutud

Sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg-t 1, mille kohaselt isiku tahtevastane paigutamine

hoolekandeasutusse saab toimuda üksnes kohtuotsuse alusel ja kuni üheks aastaks, mida kohus võib

omakorda pikendada. Tartu linn kui eeskostja ei ole esitanud kohtule taotlust eelnimetatud tähtaja

pikendamiseks. Seega on XXXXX XXXXXlt vabadus võetud alusetult ning temalt alusetu vabaduse

võtmine kestab. Kaebaja taotleb Tartu Linnavalitsuse ja Lõuna Politseiprefektuuri toimingu, millega

XXXXX XXXXX paigutati hooldekodusse, samuti XXXXX XXXXX tahte vastase jätkuva

hooldekodus hoidmise tunnistamist õigusvastaseks. Kaebaja taotleb alusetult hooldekodusse

paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 40 000 krooni ulatuses. Samuti esitati

kaebusega esialgse õiguskaitse taotlus XXXXX XXXXX koheseks vabastamiseks hooldekodust.

6. Tartu Halduskohtu 8. juuli 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-331/2004 jäeti kaebaja esindaja

esitatud esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

7. Lõuna Politseiprefektuur leidis, et kaebust ei tule rahuldada. Politseiprefektuur oli lähtudes

Politseiseaduse § 12 lg 1 p-dest 1, 2, 6; § 12 lg 2 p-st 2 ning Sotsiaalhoolekandeseaduse §-st 39

kohustatud abistama eeskostjat XXXXX XXXXX toimetamisel elule ohtlikust kohast eestkostja

näidatud kohta. Politsei ei toimetanud XXXXX XXXXXt hooldekodusse. Politseisse toimetamise

aluseks oli eelkõige eestkostja suuline avaldus eestkostetava isiku elu- ja terviseohtlike tingimuste

kohta. Vastustaja arvates ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud.

8. Tartu Linnavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. XXXXX XXXXX viibib üldhooldekodus.

Erinevalt erihooldekodust üldhooldekodusse eestkostetava paigutamiseks ei ole vaja kohtuotsust.

Seega ei ole vaja taotleda kohtult nõusolekut ka hooldekodus viibimise tähtaja pikendamiseks.

XXXXX XXXXXle parim lahendus elukvaliteedi tagamiseks on hooldekodu teenus. XXXXX

XXXXX elama asumine koos pojaga on mõeldav juhul, kui XXXXXX XXXXX tagab emale

nõuetekohase elamispinna koos igapäevase hooldusega. Eestkostja kogutud andmed näitavad, et need

tingimused ei ole täidetud. Ka ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid lõpetada isiku nõusolekuta

hooldamise Sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg 4 alusel. Tartu Linnavalitsus leiab, et sotsiaaltöötaja

ei ole käitunud süüliselt, mis on mittevaralise kahju hüvitamise tingimuseks. Vastustaja leiab, et PS

§ 34 alusel võib isiku õigust vabalt liikuda ja elukohta valida piirata vaimuhaige järelevalvetuse

ärahoidmiseks. XXXXX XXXXXle on hoolekandeasutuses Tartu Linnavalitsuse loa olemasolul

tagatud ka hooldekodust mõneajaline lahkumine juhul, kui ta avaldab selleks soovi ning sellel ajal on

tagatud tema hooldus. XXXXX XXXXXle on enne hoolekandeasutusse paigutamist pakutud mitmeid

sotsiaalhoolekandelisi abimeetmeid, kuid isik on neist keeldunud.

9. 28. septembril 2004 esitas XXXXX XXXXX menetluses olevas asjas Tartu Halduskohtule taotluse

moraalse kahju hüvitamiseks 60 000 krooni ulatuses ning varalise kahju hüvitamiseks 21 500 krooni

ulatuses. Taotluse kohaselt seisneb varaline kahju saamata jäänud pensionis ning sotsiaaltoetuses.

Alates 4. veebruarist 2004 ei ole XXXXX XXXXXle pensioni või sotsiaaltoetusi välja makstud.

Moraalse kahjuna käsitleb kaebaja temalt õigusliku aluseta vabaduse võtmist ning sellele järgnevat

toimetamist hooldekodusse. Need toimingud tehti kaebajat varahommikul ehmatades ning šokeerides

ja solvaval ning alandaval viisil. Moraalse kahju on põhjustanud ka jätkuv hoidmine hooldekodus

kaebajale vastuvõetamatutes tingimustes ning isikuttõendava dokumendi (EV passi) kinnipidamises.

10. 27. oktoobril 2004 esitas XXXXX XXXXX Tartu Halduskohtule taotluse jätta asjas osaliselt

kohaldamata Sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg 1, s.o osas, mis puudutab isiku tahtevastaselt

hoolekandeasutusse paigutamist üksnes seadusliku esindaja nõusoleku alusel ilma kohtu sellekohase

loata. Taotluse põhjenduste kohaselt on eelnimetatud säte vastuolus Põhiseadusega.

Samal kuupäeval esitas XXXXX XXXXX Tartu Halduskohtule taotluse jätta asjas kohaldamata

sotsiaalministri määrus 3. jaanuarist 2002 nr 4 Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele

esitatavad kohustuslikud nõuded kui põhiseadusega vastuolus olev akt. Taotluse põhjenduste kohaselt

saab määruses käsitletud küsimusi reguleerida üksnes seadusega.

9. novembril 2004 esitas XXXXX XXXXX Tartu Halduskohtule taotluse, milles palus kindlustada

kaebaja toimetamine kohtuistungile kohtukutses märgitud asjaks. Kaebaja märkis, et juba varem on

hoolekandeasutuse töötajad ning eestkostja keelanud tal osaleda kohtuistungil. Pealegi on talt võetud

isikut tõendavad dokumendid ja hoolekandeasutus ei tagasta neid.

Samal kuupäeval esitatud teises taotluses palub kaebaja kindlaks teha asjaolu, kas Tartu linn

eestkostja ülesandeid täites on vastu võtnud otsuse tema jätkuvaks kinnipidamiseks hooldekodus.

Samal kuupäeval esitatud täiendavas taotluses palub XXXXX XXXXX määrata talle täiendav

rahaline kompensatsioon saamata jäänud (kahe kuu) pensioni ning sotsiaaltoetuse eest 5350 krooni

ning jätkuva vabaduse võtmisega seoses täiendav moraalse kahju hüvitis 15 000 krooni.

23. novembril 2004 esitas XXXXX XXXXX Tartu Halduskohtule kirjaliku seletuse, milles

muuhulgas märkis, et elutingimused hooldekodus teda ei rahulda. Seletusest tulenevalt ei ole tema

hooldekodus viibimise jooksul XXXXX XXXXXt külastanud mitte ükski Tartu Linnavalitsuse

ametnik. XXXXX XXXXX kohtupsühhiaatriline ekspertiis määrati ja ekspertiisiakt vormistati

2000. a sügisel. Pärast seda ei ole uuringuid tehtud. Kaebaja leiab, et Tartu Linnavalitsusel on

pansionaadid Tartus ning Tartu Linnavalitsus on teadlik kaebaja nõusolekust asuda elama pansionaati,

kuid sellist võimalust talle loodud ei ole.

11. Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2004. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

isiku hoolekandeasutusse paigutamiseks ega ka seal oleku pikendamiseks ei ole vaja kohtuotsust ehk

SHS § 19 lg-t 1 ei kohaldata juhul, kui isiku hoolekandeasutusse paigutamisega on nõus tema

seaduslik esindaja ehk eestkostja. XXXXX XXXXXle on määratud eestkostja ning XXXXX

XXXXX paigutati hooldekodusse tema seadusliku esindaja nõusolekul. Tartu linn XXXXX XXXXX

seadusliku esindajana on jätkuvalt nõus XXXXX XXXXX viibimisega hooldekodus ja peab

hooldekodus viibimist ainuvõimalikuks vahendiks talle normaalsete elamistingimuste kindlustamisel.

Täites eestkostja kohustusi, oli Tartu Linnavalitsuse töötaja õigustatud eestkostetava isiku huvide

kaitseks toimetama ta tagasi hooldekodusse. Sotsiaaltöötaja oli õigustatud ka pöörduma abi

saamiseks politsei poole. Sotsiaalhoolekande seaduse § 39 kohaselt on politsei kohustatud osutama

vajaduse korral sotsiaalhoolekandetöötajale abi isiku eluruumi või muusse asupaika sisenemiseks

enda või teiste inimeste tervise kaitseks. Oluline on seejuures, et XXXXX XXXXX toimetati tagasi

hooldekodusse, mitte ei toimunud tema esmakordset ootamatut paigutamist hooldekodusse. Kaebuse

esitaja ei ole kohtule millegagi tõendanud, et 5. veebruaril 2004 oli XXXXX XXXXXle olemas peale

hooldekodu teine elamiskõlbulik koht.

Kuna kohus asus seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud, ei analüüsinud kohus SHS § 19 lg 1 ning

sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määruse nr 4 kui asjasse mittepuutuvate aktide Põhiseadusele

vastavust.

12. Tartu Halduskohus eraldas 6. detsembri 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-331/2004 XXXXX

XXXXX taotluse kahju hüvitamiseks eraldi menetlusse haldusasjana nr 3-624/04.

13. Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2004. a otsusele esitas XXXXX XXXXX apellatsioonkaebuse.

Apellant taotles halduskohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks esimese astme

kohtule või võimalusel uue sisulise lahendi tegemist ringkonnakohtu poolt. Apellatsioonkaebuse

kohaselt on kohtuotsus ebaseaduslik järgmistel asjaoludel:

1) kohtumenetluses ei olnud tagatud kaebaja õigus isiklikult osaleda asja arutamisel. Kohtus kaebajat

määratud korras esindanud advokaat ei olnud kursis faktiliste asjaoludega. Kohus ei ole arvestanud

ka kaebaja poolt kohtule esitatud kirjalike seletustega;

2) Tartu Halduskohus on alusetult venitanud asja läbivaatamisega;

3) kohtuotsus on vastuolus EIÕK art 5 p-s 1 e sätestatuga. Vabadust võib võtta vaid seaduses

sätestatud alustel ja korras. See tähendab, et iga vabaduse võtmine, millel puudub õiguslik alus

seaduse tasemel, on Põhiseaduse vastane. Põhiseaduse § 21 kohaselt saab isikult vabaduse kauemaks

kui neljakümne kaheksaks tunniks võtta vaid kohtu loal. PS § 11 järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata

üksnes kooskõlas Põhiseadusega;

4) SHS § 19 lg 1 ning sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrus nr 4 on asjassepuutuvad. Kohus on

jätnud talle PS §-dega 146 ja 152 pandud kohustuse täitmata;

5) kohus ei ole andnud hinnangut kaebaja ebainimlikule kohtlemisele hoolekandeasutuses;

6) kohus ei ole asjas menetlenud erapooletult ja õiglaselt. Kohus on tuginenud üksnes politsei ja

linnavalitsuse suulistele väidetele ja eelmenetluses esitatud seletustele. Kaebaja taotlused on loetud

asjassepuutumatuteks või hoopiski maha vaikitud.

14. Lõuna Politseiprefektuur leidis kirjalikus vastuses, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu

rahuldamisele. Muuhulgas leidis vastustaja, et kaebuse motiivid ei ole asjakohased, kuivõrd kaebaja

ei vaidlusta kohtuotsust siseriiklike õigusnormide kohaldamise osas, vaid inimõiguste konventsiooni

sätete rikkumises.

Vastustaja leidis, et XXXXX XXXXX mitteosalemine kohtuistungil ei kahjustanud tema õigusi ja

huve, kuivõrd kaebajat esindas advokaat. Politseiprefektuur ei pea kaebaja väiteid tema vabaduse

piiramises ebaseaduslikus korras põhjendatuteks. Vastustaja peab kohatuteks ja asjasse

mittepuutuvateks XXXXX XXXXX väiteid tema ebainimliku kohtlemise kohta.

15. Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses leiti, et kõik XXXXX XXXXX poolt halduskohtule ja

ringkonnakohtule esitatud õiguslikud väited ei haaku tegeliku olukorraga, on otsitud ning

asjassepuutumatud. Muuhulgas leitakse vastuses, et kaebaja väited halvast kohtlemisest on alusetud.

Hooldekodus on tagatud Euroopa standarditele vastav olme, tervise kontroll, toitumine. Vastustaja

leiab, et apellatsioonkaebus on fabritseeritud ega kajasta tegelikult XXXXX XXXXX tahet.

Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

16. Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2005. a otsusega haldusasjas nr 2-3-100/2005 jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muutis asjas Tartu Halduskohtu tehtud otsuse

põhjendusi ning täiendas kohtuotsuse resolutsiooni, lugedes XXXXX XXXXX paigutamise

hoolekande asutusse seadusega kooskõlas olevaks kuni eestkosteasutuse taotluse läbivaatamiseni

kohtu poolt. Kohus kohustas Tartu Linnavalitsust esitama kooskõlas SHS § 19 lg-ga 3 taotluse ühe

kuu jooksul arvates otsuse jõustumisest.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on halduskohtu otsus lõppjäreldustes õige. Ringkonnakohus leidis, et

vaidlustatud toiming oli tehtud eesmärgiga tagada kaebaja huvide kaitse ning tema ebainimlik

kohtlemine ei ole asjas tõendamist leidnud. Kaebajal puudub koht, kus ta saaks elada ja ta vajab abi

oma igapäevase elu korraldamiseks. Ringkonnakohus leidis, et SHS § 19 lg-st 3 tulenevalt on

eeskostjal kohustus kord aastas taotleda isiku hoolekandeasutuses viibimise pikendamist, mis tagab,

et kohus annab hinnangu isiku õiguste piiramise põhjendatusele ja seaduslikkusele. Eestkostja

seisukoht ei saa siinkohal olla ainumäärav. Kuna käesoleval ajal ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal

puudub väljaspool hoolekandeasutust elamisväärne koht, kus ta saaks elada, siis tuleb vaidlustatud

toimingut käsitada kui vältimatu sotsiaalabi osutamist SHS § 281 mõttes. Samas ei saa sellel alusel

isikut alaliselt hoolekandeasutuses hoida, mistõttu ringkonnakohus kohustab eestkosteasutust

pöörduma vastava taotlusega SHS § 19 lg 3 korras kohtu poole.

17. Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusele esitas XXXXX XXXXX kassatsioonkaebuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

18. Kassatsioonkaebuses taotleb kassaator Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning asja

saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kuigi XXXXX XXXXX osales ringkonnakohtu istungil, ei võimaldatud tal osaleda asja arutamisel

halduskohtus. Halduskohtus on sündmuste faktilist tausta moonutatud. Seetõttu oleks tulnud esimese

astme kohtu otsus tühistada;

2) kohtud on rikkunud erapooletu kohtumenetluse ja võrdõiguslikkuse põhimõtet kaevatava toimingu

faktide ja asjaolude väljaselgitamisel;

3) ringkonnakohus ei ole järginud Põhiseadust, sest vabaduse võtmiseks puudub kohtu luba. Tegemist

on kaheldamatu inimõiguste rikkumisega, sealhulgas pole teostatud SHS §-st 19 tulenevat iga-aastast

ekspertiisi;

4) ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. SHS § 281 kohaldamiseks

alused puuduvad. Kassaator ei ole elatusvahenditeta ega vasta sotsiaalse abituse olukorrale.

Siinjuures eelnimetatud sätte kohaldamisel on vajalik isiku tahtega arvestamine;

5) põhjenduste muutmine ringkonnakohtu poolt on loonud õigusselgusetu olukorra, kus kohtu luba on

vajalik mitte koheselt, vaid kunagi tulevikus;

6) menetlus kohtutes ei ole olnud õiglane.

19. Lõuna Politseiprefektuur leiab kirjalikus vastuses, et kaebus ei ole põhjendatud. Tartu

Linnavalitsuse kirjalikes seisukohtades nenditakse, et linnavalitsus kui XXXXX XXXXX seaduslik

esindaja korraldas 5. veebruaril 2004 XXXXX XXXXXle vältimatut sotsiaalabi SHS §-s 281

sätestatud korras. Linnavalitsus loeb XXXXX XXXXX toimetamise hoolekandeasutusse

seaduslikuks ning kaebaja väiteid vägivaldse vabaduse võtmise kohta alusetuks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Käesolevas asjas on XXXXX XXXXX vaidlustanud sisuliselt kaks erinevat toimingut: Lõuna

Politseiprefektuuri toimingu 5. veebruaril 2004, mis seisnes XXXXX XXXXX tema tahtevastases

toimetamises politseiprefektuuri ruumidesse, ning Tartu Linnavalitsuse toimingu samal päeval, mis

seisnes XXXXX XXXXX tahtevastases toimetamises hooldekodusse ja tema jätkuvas kinnipidamises

nimetatud hooldekodus. Kohtud on menetlenud nimetatud toimingutele esitatud kaebust ühe

haldusasja raames.

21. Seoses XXXXX XXXXXle Tartu Maakohtu 1. märtsi 2001. a otsusega tsiviilasjas nr 2-148/00

Tartu linna eestkostjaks määramisega peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Perekonnaseaduse § 95 lg-st 5 tulenevalt võib kohus eestkosteasutusele panna kuni eestkostja

määramiseni eestkostja ülesannete täitmise, kuid ei tohi teda määrata eestkostjaks. Olukorras, kus

eestkosteasutus täidab eestkostja ülesandeid, on eestkostetaval õigus oma põhiõiguste ja vabaduste

alusetu piiramise korral pöörduda kaebusega vahetult halduskohtusse, varaliste õiguste ja huvide

kaitseks aga tsiviilkohtusse.

I

22. Asja materjalidest võib järeldada, et Tartu Politseiprefektuuri (käesoleval ajal Lõuna

Politseiprefektuuri) politseiametnikud toimetasid Tartu Linnavalitsuse ametniku suulise taotluse

alusel XXXXX XXXXX 5. veebruari 2004. a varahommikul tema poja ja XXXXX XXXXX

varasemast ühisest elukohast tema tahte vastaselt politseiprefektuuri ruumidesse, pidasid teda seal

kinni ja andsid üle Tartu Linnavalitsuse töötajale edasiseks toimetamiseks hoolekandeasutusse.

XXXXX XXXXX toimetamisel prefektuuri ei osalenud eestkostja esindaja. Viimane oli edastanud

politseiprefektuurile Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2003. a otsuse tsiviilasjas nr 2-1952/02, mille alusel

oli XXXXX XXXXX 2003. a paigutatud tema tahte vastaselt hoolekandeasutusse.

Kohtud ei ole sisuliselt analüüsinud politseiametnike tegevust ega andnud sellele õiguslikku

hinnangut. Kohtud ei ole selgitanud, kas politsei sisenes XXXXX XXXXX eluruumidesse, kas

XXXXX XXXXX suhtes kasutati jõudu, millisel alusel ja kui kestvalt peeti XXXXX XXXXXt kinni

prefektuuri ruumides. Asja materjalidest ei selgu, kas isiku politseiprefektuuri toimetamise ja tema

seal kinnihoidmise kohta on vormistatud menetlusdokumente või mitte.

23. Politseiametnikud juhindusid oma tegevuses väidetavalt Sotsiaalhoolekandeseaduse §-s 39

sätestatust, mille kohaselt politsei on kohustatud osutama vajaduse korral hoolekandetöötajale abi

isiku eluruumi või muusse asupaika sisenemiseks isiku enda või teiste inimeste tervise kaitseks.

Politseiprefektuur põhistab oma tegevust ka Politseiseadusega politseile pandud kohustuste

täitmisega, sh § 12 lg-st 1 tuleneva kohustusega abistada oma pädevuse piires kodanikke (p 1),

kohustusega kaitsta kodanike elu, tervist, au ja väärikust, vara ning omandit õigusevastaste rünnete

eest ja muu ohu korral (p 2), kohustusega oma pädevuse piires täita kohtuotsuseid ja kohtumäärusi (p

6). Politsei tugineb oma väidetes ka § 12 lg 2 p-s 2 sätestatule, mille kohaselt politsei abistab oma

pädevuse piires raviasutusi, rakendades õigusaktidega ettenähtud korras nende isikute

kohaletoimetamist, kes oma tervisliku seisundi tõttu kujutavad ohtu iseendale või teistele isikutele.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab politseiprefektuur, et politsei tegevus oli avalike huvidega seotud

ning väidetav põhiseaduslike õiguste riive igati vajalik, mõistlik ja seega proportsionaalne.

24. Riigikohtu halduskolleegium rõhutab, et politsei saab talle seadusega pandud kohustusi, sh

abistamisfunktsiooni, täita seadusega sätestatud viisil, s.t kasutades õigusi, mida seadus politseile on

andnud. Konkreetse isiku põhiõiguste piiramist ei saa põhjendada ainuüksi avaliku huvi olemasoluga,

vaid selleks peavad esinema ka konkreetsed õiguslikud ja faktilised alused.

Sotsiaalhoolekandeseaduse osundatud sättest ei tulene iseendast politsei õigus toimetada isik

politseiprefektuuri. Politseiseaduses pole vajalikku sätet, mis annaks politseile kirjeldatud olukorras

ja asjaoludel õiguse isiku toimetamiseks prefektuuri ja tema kinnipidamiseks. Lähtuda tuleb

põhimõttest, et sunnivahendi kohaldamiseks haldust õigustavaid norme ei tõlgendata laiendavalt.

Politsei ega ka kohtud ei ole näidanud, kas esinesid sellised asjaolud, mis võimaldasid rakendada

Politseiseaduse § 13 p 8, mis annab politseile õiguse kohaldada sundtoomist seaduste ja muude

õigusaktidega ettenähtud juhtudel. Selle seaduse § 13 p 7 lubab toimetada ravi- või politseiasutusse

isikuid, kes alkoholi- või narkootikumijoobe tõttu võivad ohustada iseennast või teisi kodanikke.

Vaadeldaval juhul ei olnud tegemist ka vältimatu ning tahtest olenematu psühhiaatrilise abi

osutamisega Psühhiaatrilise abi seaduse mõttes. Sellisena ei ole toiminguid käsitlenud ei

menetlusosalised ega ka kohus.

25. Lõuna Politseiprefektuur on kohtumenetluse käigus rõhutanud, et XXXXX XXXXX toimetamise

ja järgneva kinnipidamisega osutasid politseinikud abi väidetavalt eestkostja esindaja rollis olevale

kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale eesmärgil, et viimane saaks viia XXXXX XXXXX tagasi

hooldekodusse. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ka nendel juhtudel, kui abi osutamise kohustus

tuleneb seadusest, peab abi osutaja tegutsema piirides, mis on määratud politsei kohustuste ja

õigustega, ning sealjuures jõudma veendumusele, et abi osutamiseks esinevad vajalikud faktilised ja

õiguslikud eeldused. Eksitav on Lõuna Politseiprefektuuri seisukoht, et politsei ei saanudki hinnangut

anda asjas olevatele kohtulahenditele ja sellele, kas isik viibib hoolekandeasutuses seaduslikult või

mitte ja kas eestkostja toimetab XXXXX XXXXX sinna seaduslikult (toimiku lk-d 49, 143).

Abiosutaja peab veenduma abitaotluse sisulises põhjendatuses ja õiguspärasuses. Siinjuures peab

abiosutaja ka nõutavate aluste ja volituste olemasolul valima proportsionaalse vahendi.

26. Faktiliste asjaolude ebapiisava tuvastatuse tõttu ei saa Riigikohtu halduskolleegium XXXXX

XXXXX kaebust sisuliselt lahendada osas, mis puudutab politseiametnike tegevust.

II

27. XXXXX XXXXX on vaidlustanud tema toimetamise hoolekandeasutusse ja seal tema tahte

vastase kinnipidamise, väites, et Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2003. a otsuse asjas nr 2-1952/02 alusel

sai teda hoolekandeasutuses kinni pidada üksnes aasta, s.o kuni 4. veebruarini 2004, ning tema

tagasitoimetamine hoolekandeasutusse ilma kohtuotsuseta on õigusvastane. Kaebaja tugineb

seejuures SHS § 19 lg-le 3, mille kohaselt võib isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse

kohtuotsuse alusel paigutada kuni üheks aastaks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtuotsust

XXXXX XXXXX hoolekandeasutuses hooldamise tähtaja pikendamise kohta.

28. Tartu Linnavalitsus on esmalt leidnud, et piiratud teovõimega isiku eestkostja taotlusel

hooldekodusse paigutamisel pole kohaldatav SHS § 19 lg 1, s.t ei nõuta eestkostetava nõusolekut või

kohtuotsust. Linnavalitsuse arvates välistab SHS § 19 lg 1 kohaldamise ka see, et XXXXX XXXXX

on paigutatud üldhooldekodusse, mitte aga erihooldekodusse. Halduskolleegium ei nõustu nimetatud

väidetega. Õige on ringkonnakohtu poolt SHS §-le 19 antud tõlgendus, mille kohaselt isiku võib ilma

tema teadva nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse üksnes kohtuotsuse alusel ka siis, kui isikule

on määratud eestkostja. Riigikohtu halduskolleegium ei pea eelnevaga seoses oluliseks ka

hoolekandeasutuse liiki. Õiguslikku tähendust võib õiguste riive hindamisel omada

hoolekandeasutuses isiku suhtes kohaldatav režiim.

XXXXX XXXXX on kohtuasja menetluses pidevalt väitnud, et hooldekodusse paigutamiseks ja seal

jätkuvaks kinnipidamiseks ei ole ta nõusolekut andnud. Vastuses kassatsioonkaebusele väidab Tartu

Linnavalitsus, et XXXXX XXXXX viibis hoolekandeasutuses enda tahtel ja oma seadusliku esindaja,

eestkostja nõusolekul.

29. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et XXXXX XXXXX paigutamine hooldekodusse on käsitatav

vältimatu sotsiaalabi osutamisena SHS § 281 tähenduses. Vastuses kassatsioonkaebusele on samale

positsioonile asunud ka Tartu Linnavalitsus. SHS § 281 lg 1 kohaselt osutatakse vältimatut sotsiaalabi

isikule, kes on sattunud abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu. XXXXX

XXXXX leiab, et ta ei ole osundatud sätte mõttes abitus olukorras elatusvahendite puudumise tõttu,

kuivõrd talle on määratud pension.

Halduskolleegium nõustub kassaatoriga, et SHS § 281 kohaldamine eeldab, et isik on kaotanud

elatusvahendid ja on abitus olukorras. Vältimatu sotsiaalabi sätetele tuginedes ei saa isikut tema tahte

vastaselt paigutada hoolekandeasutusse. Vastavalt SHS § 32 lg-le 1 on vältimatu sotsiaalabi andmisel

vajalik arvestada isiku tahet.

30. Tartu Linnavalitsus on leidnud, et XXXXX XXXXX hoidmine hoolekandeasutuses on

põhjendatud, kuivõrd XXXXX XXXXX vajab endiselt hooldekodu teenust ja selle teenuse tagamise

parim viis on XXXXX XXXXX jätkuv viibimine Jõgeva Sotsiaalkeskuses Elukaar (toimiku lk 53).

Samas leiab eestkostja, et kassaatori poja elukohas ei ole tagatud isiku elukvaliteedi nõutav tase.

Linnavalitsus põhjendab oma tegevust sellega, et XXXXX XXXXX jätkuv hoolekandeasutuses

viibimine on kooskõlas isiku igakülgse hooldamisega ja heaoluga (toimiku lk 145), et eestkostja

tegevus on suunatud eestkostetava elukvaliteedi tagamisele (toimiku lk 146). Kokkuvõtlikult leiab ka

ringkonnakohus, et vaidlustatud toimingu eesmärk oli tagada kaebaja huvide kaitse.

31. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et puudub alus kahelda linnavalitsuse soovis tagada

eestkostetava parem elukvaliteet ja tema huvide kaitse. Samas on ilmne, et sellise eesmärgi

saavutamisel piirati X XXXXX õigusi, sealhulgas põhiõigusi. Põhiõiguste riive peab aga tuginema

kehtivale õigusele ning olema proportsionaalne.

III

32. Kohtud ei ole hinnanud kaebaja väiteid tema põhiõiguste alusetu piiramise kohta. Tartu

Halduskohus üksnes nendib ebamääraselt, et nii eestkostja kui ka politsei tegevuse puhul oli tegemist

isiku vabaduste teatud piiramisega.

Kassaator leiab, et tema paigutamine hoolekandeasutusse kujutab endast vabaduse võtmist, mis

toimus vastuolus Põhiseaduse §-ga 20. XXXXX XXXXX osundab asjaolule, et vastavalt Põhiseaduse

nimetatud paragrahvile võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, muuhulgas

ka nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või

teistele ohtlik. Kassaator rõhutab, et andmeid tema ohtlikkuse kohta pole, liiatigi pole pärast 2000. a

tehtud ekspertiise. SHS §-s 281 nimetatud vältimatu sotsiaalabi korras ei saa isikult võtta vabadust.

Puudub kohtuotsus või luba temalt vabaduse võtmiseks.

Tartu Linnavalitsus möönab, et käesoleval juhul võib olla piiratud PS §-s 34 sätestatud põhiõigust

vabalt liikuda ja elukohta vahetada. Põhiseaduse §-st 34 tulenevalt võib õigust vabalt liikuda seaduses

sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides,

loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguste tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks,

alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks.

33. Riigikohtu halduskolleegium nendib, et asjas kogutud ja hinnatud tõendite alusel ei saa järeldada,

millise põhiõiguse riivet kujutab endast XXXXX XXXXX kinnipidamine hooldekodus. Selle üle

otsustamisel tuleb arvestada kinnipidamise asjaolusid ja tingimusi kogumis. Euroopa Inimõiguste

Kohus on korduvalt analoogilistes asjades leidnud, et selle üle otsustamisel, kas on tegemist vabaduse

võtmisega Konventsiooni art 5 tähenduses või vabaduse piiramisega, tuleb arvesse võtta konkreetse

asja kõiki asjaolusid, sh kohaldatava vahendi tüüpi, kestvust, tagajärgi ja kohaldamise viisi. Vabaduse

võtmine ja vabaduse piiramine erinevad üksnes riive intensiivsuse määras (vt Euroopa Inimõiguste

Kohtu 5. oktoobri 2004. a otsus asjas H.L. vs Suurbritannia).

Kassaator on antud asjas väitnud muuhulgas, et hoolekandeasutuses on temalt ära võetud pass,

piiratud on tema liikumisvabadust, ära on võetud võimalus kasutada oma raha. Tartu Linnavalitsus on

kinnitanud, et hooldekodust võib XXXXX XXXXX lühiajaliselt lahkuda üksnes Tartu Linnavalitsuse

loal, mille saamiseks peab olema täidetud rida tingimusi (toimiku lk 54). Oluline on seegi, et

hooldekodust lahkumisel toimetati XXXXX XXXXX sinna tagasi politsei sunnivahendeid kasutades.

IV

34. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohus tühistab

Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2005. a otsuse haldusasjas nr 2-3-100/2005 ja Tartu Halduskohtu

21. detsembri 2004. a otsuse haldusasjas nr 3-331/04 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale

halduskohtule. XXXXX XXXXX oli vabastatud kautsjoni tasumisest.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik