3-3-1-60-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-60-05

Otsuse kuupäev

21. november 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

XXXXX XXXXXXXX kaebus Tartu Pensioniameti juures

asuva Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 22. septembri 2004. a

otsuse nr 143357 ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni

14. septembri 2004. a otsuse nr 347 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-

178/2005 ja Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2005. a otsus

haldusasjas nr 3-476/04

Menetluse alus Riigikohtus

XXXXX XXXXXXXX kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada XXXXX XXXXXXXX kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-178/2005 ja Tartu

Halduskohtu 22. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-476/04.

Teha uus otsus, millega tühistada Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni

22. septembri 2004. a otsus nr 143357 ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni

14. septembri 2004. a otsus nr 347.

Mõista Tartu Pensioniametilt ja Sotsiaalkindlustusametilt XXXXX XXXXXXXX kasuks välja

kantud õigusabikulud kummaltki vastustajalt 3001 krooni.

Mõista Tartu Pensioniametilt ja Sotsiaalkindlustusametilt Feliks Luiksaare kasuks välja

riigilõiv ja selle tasumisel makstud teenustasu kummaltki vastustajalt 22 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXXXX XXXXXXXXga leidis 10. juunil 2003 aset tööõnnetus, mille tagajärjel tekkis tal vasema

jala esimese varba põhiliigese killuline murd ja pöialuu proksimaalse osa murd. Juhindudes

sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kehtestatud "Töövõime kaotuse protsendi

määramise juhendi" (Juhend) § 2 lg-st 7 ja § 15 lg 4 p-st 3, määrati Tartu Pensioniameti VEK-i

3. veebruari 2004. a arstliku ekspertiisi otsusega nr 086947 X. XXXXXXXX töövõime kaotuse

protsendiks 90 ja korduvekspertiisi tähtajaks ajavahemik 1.-15. juuni 2004. Korduvekspertiis

vormistati Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 14. juuni 2004. a otsusega nr 124319

ning määrati Juhendi § 15 lg 2 p 1 alusel X. XXXXXXXX töövõime kaotuse protsendiks 40

põhjusega "töövigastus".

X. XXXXXXXX vaidlustas selle otsuse Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjonis, kes jättis

14. septembri 2004. a otsusega nr 347 töövõime kaotuse protsendi muutmata, kuid leidis, et Tartu

Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 14. juuni 2004. a otsuse nr 124319 alus on vale ning

tegi komisjonile korralduse teha otsusesse vastavasisulised parandused. Tartu Pensioniameti Arstliku

Ekspertiisi Komisjon tegi vaidluskomisjoni otsuse alusel 22. septembril 2004 otsuse nr 143357,

milles õigusliku alusena on märgitud Juhendi § 15 lg 4 p 2, töövõime kaotuse protsendiks jäi 40.

2. X. XXXXXXXX esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Sotsiaalkindlustusameti

Vaidluskomisjoni 14. septembri 2004. a otsuse nr 347 ja Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi

Komisjoni 22. septembri 2004. a otsuse nr 143357 tühistamist.

3. Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-476/04 jäeti X. XXXXXXXX

kaebus rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) otsuse kohaselt on ekspertarstid ja vaidluskomisjon asunud põhjendatult seisukohale, et kaebajal

esineb vasema jala keskmine funktsioonihäire kõige kergemas variandis ehk püsiv töövõimetus

vastab 40%-le püsiva töövõime kaotusele (Juhendi § 15 lg 4 p 2). Vaidluskomisjoni otsuse

motivatsioonis on piisavalt kajastatud faktilised asjaolud, millele tuginedes ekspertarstid määrasid

püsiva töövõime kaotuse protsendi. Samuti sisaldab otsus asjakohaseid viiteid selle õiguslikule

alusele. Piisavalt on motiveeritud ka Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 22. septembri

2004. a otsus. Asjaolu, et pensioniameti komisjon lähtus uue otsuse tegemisel vaidluskomisjoni

otsusega tuvastatud asjaoludest, on loogiline ja põhjendatud. Otsuse motiveeriv osa peab eelkõige

sisaldama põhilisi vaevusi ja funktsioonihäireid, mis on aluseks püsiva töövõime kaotuse protsendi

määramisel. Otsuse motiveerivas osas pole võimalik ja vajalik detailselt kajastada patsiendi kogu

tervislikku seisundit kirjeldavat informatsiooni. Üksikasjalik ülevaade isiku tervislikust seisundist on

arstliku ekspertiisi toimikus, mis on asjaomastele isikutele kättesaadav. Kaevatud otsused on tehtud

kooskõlas kehtivate õigusaktidega, piisavalt motiveeritud ja seega õiguspärased;

2) põhjendamatu on kaebaja väide, et otsuste tegemisel rikuti Juhendi § 2 lg 6 nõudeid. Antud juhul

ei saa labajala lömastumist, labajala pöialuu murdu ja labajala suure varba põhilüli nihestust käsitleda

erineva protsendimäära alusel. Juhendi § 15 lg 4 p-d 1-4 käsitlevad alajäseme (antud juhul labajala)

erineva raskusega funktsioonihäiret. Kaebajal on tema vigastuste raskusest ja tervislikust seisundist

lähtuvalt kvalifitseeritud keskmise raskusega funktsioonihäire, mis põhjustab püsiva osalise

töövõimetuse ning töövõime kaotuseks on hinnatud 40%;

3) püsiva töövõime kaotuse protsendi määramisel ei ole võimalik lähtuda isiku võimekusest teha

sama tööd, mida ta tegi enne vigastust. Seda ei nõua ka seadus. Vastavalt Riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 16 lg-le 3 on osaliselt töövõimetu isik, kes on võimeline tööga elatist

teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema

talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus.

4. X. XXXXXXXX palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega tühistada kaevatud haldusaktid.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Kuna vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis ei pidanud ringkonnakohus

vajalikuks korrata esimese astme kohtu kõiki põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis

ringkonnakohus järgmist:

1) apellandi väited ei anna põhjust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellant

on apellatsioonkaebuses esitanud komisjonide otsuste õigsust vaidlustades samu väiteid nagu

kaebuses halduskohtulegi ja halduskohus on nende osas võtnud põhjendatud seisukohad;

2) halduskohus ei rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet, lubades arstlikul ekspertiisil eksperdina

osalenud R. Koha vastustaja esindajana protsessi. Tulenevalt TsMS § 88 lg-st 3 ei või eksperdina

arvamuse andnud isik olla poole esindajaks üksnes juhul, kui ta on osalenud eksperdina

kohtumenetluses, mitte eelnenud haldusmenetluses. Kuna R. Koha ei osalenud eelnevalt eksperdina

kohtumenetluses, siis ei olnud ka halduskohtul alust tema esindajana protsessist kõrvaldamiseks.

R. Koha vastustaja esindajana protsessi lubamisega ei kaasnenud ka HKMS § 16 lg 3 rikkumist, kuna

halduskohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, mitte

lähtunud üksnes vastustaja esitatud ekspertarvamusest ja tema esindaja seletustest;

3) halduskohus ei rikkunud ka HKMS § 12 lg 2 p 4, jättes kaasamata järelevalvet teostava asutuse või

ametniku. Viidatud sättest tuleneb kohtu õigus, mitte kohustus kaasata järelevalvet teostav asutus või

ametnik. Apellant on asja läbivaatamisel esimese astme kohtus kasutanud kvalifitseeritud õigusabi,

mistõttu ta ei saa väita, et tema olulised huvid on kohtumenetluses jäänud kaitseta;

4) halduskohus on vajalikul määral ja õigesti põhjendanud, miks on õige ekspertiisikomisjoni otsus

kaebajal püsiva töövõimetuse protsendi kindlaksmääramise osas. Ekspertiisikomisjoni 22. septembri

2004. a otsust tuleb käsitada HMS § 56 sätete tähenduses põhjendatuna, kuna selles on vajalikul

määral kajastatud kaebaja põhilisi vaevusi ja funktsioonihäireid, mis olid aluseks, et määrata kaebaja

töövõime kaotuse astmeks just 40%. Kaebajal puudub alus väita, et komisjon ei arvestanud tema

väiteid tervisliku seisundi halvenemisest, liigese jäigastatusest ja sellest tulenevast liikumise

raskendatusest ning võimetusest teha talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas

mahus jms, kuna komisjon on teinud otsuse, tuginedes kõigile ekspertiisitoimikus leiduvatele

materjalidele, sh X. XXXXXXXX poolt esitatule. Samas ei ole apellant ümber lükanud vastustajate

ekspertarvamusel põhinevaid seisukohti, et ta ei kasuta liikumisel abivahendeid, et tema liikumine on

raskendatud, kuid seda valude tõttu, et tema alajäsemel esinenud luumurrud on paranenud ja

luumurdude tüsistused puuduvad, et tema praegune olukord ei põhjusta teiste liigeste deformeerumist

ning et haavade paranemise järgselt ei esinenud vasemal labajalal haiguslikult muutunud

nahaarmkudet, millised asjaolud annavad lõppastmes aluse määrata kaebaja töövõimetuse astmeks

just Juhendi § 15 lg 4 p-s 2 sätestatud keskmise raskusega funktsioonihäirele vastav kergeim

protsendimäär;

5) õige ja põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et ekspertiisikomisjon ja vaidekomisjon ei ole

otsuste tegemisel rikkunud Juhendi § 2 lg 6.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. X. XXXXXXXX palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus,

millega tühistada Sotsiaalkindlustusameti juures oleva vaidekomisjoni 14. septembri 2004. a otsus

nr 347 ja Tartu Pensioniameti juures oleva Arstliku Ekspertiisi komisjoni 22. septembri 2004. a otsus

nr 143357, samuti mõista vastustajatelt välja kohtukulud. Kassaator väidab järgmist:

1) halduskohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet, jättes kaasamata järelevalvet teostava asutuse või

ametniku ning määramata meditsiinilisi eriteadmisi nõudvas valdkonnas ekspertiisi;

2) halduskohus ei hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.

Kohtute kõik põhjendused ja järeldused tulenevad just vastustajat esindanud R. Koha seisukohtadest.

Ümber pole lükatud X. XXXXXXXX väiteid tema vigastustega seonduvatest faktilistest asjaoludest.

Ebaõiged on komisjonide seisukohad, et X. XXXXXXXXl puuduvad traumajärgsed tüsistused;

3) kohtud on ebaõigesti kohaldanud Juhendi § 6 lg 2, mis näeb ette vajaduse hinnata, mil määral

mõjutab funktsioonihäire isiku ametialast töövõimet, kui sama funktsioonihäire puhul on juhendis

sätestatud rohkem kui üks protsendimäär. Juhendi § 15 lg 4 p 2 sätestab rohkem kui ühe

protsendimäära - 40-60%.

7. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet ja Sotsiaalkindlustusameti vaidekomisjon paluvad jätta

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtus on vaidluse all X. XXXXXXXXle Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega

nr 3 kinnitatud juhendi § 15 lg 4 p 2 alusel määratud töövõime kaotuse ulatus. Juhendi nimetatud säte

võimaldab töövõime kaotust määrata vahemikus 40 kuni 60%.

Sama juhendi § 2 reguleerib töövõime kaotuse ulatuse kindlaks määramist. Selle paragrahvi lõige 6

sätestab: "Kui käesoleva määruse peatükkides 2 või 3 on sätestatud sama funktsioonihäire puhul

rohkem kui üks protsendimäär, hinnatakse, mil määral mõjutab funktsioonihäire isiku ametialast

töövõimet, ning määratakse sellest lähtuvalt konkreetne protsent."

Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 14. juuni 2004. a otsuse sisulisest põhjendusest ja

vaidluskomisjoni 14. septembri 2004. a otsusest nähtuvalt ei ole komisjonid hinnanud seda, mil

määral mõjutab X. XXXXXXXX funktsioonihäire tema ametialast töövõimet. Ei selgu ka see, millist

ametiala on X. XXXXXXXXle töövõime kaotuse protsendi kindlaksmääramisel silmas peetud.

Arstliku ekspertiisikomisjoni 14. juuni 2004. a otsuse sisulises põhjenduses viidatakse Riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 16 lg-le 3, Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 13

kinnitatud korrale ja Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kinnitatud juhendi § 15

lg 2 p-le 1. Lakooniliselt märgitakse, et ekspertiisikomisjoni otsus tehti arstliku ekspertiisi taotluse ja

tööõnnetuse raporti alusel. Veel märgitakse, et "otsus põhineb järgmistel ekspertiisi tegemisel

kindlaks tehtud asjaoludel: suure varba ja põhiliigese paranemisjärgus (taastusravi perioodis) murd."

Vaidluskomisjon on oma otsuses üksnes kirjeldanud X. XXXXXXXX tervislikku seisundit ja on selle

põhjal järeldanud, et Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kinnitatud juhendi § 15

lg 4 p 2 järgi on X. XXXXXXXX püsiva töövõime kaotanud 40% ulatuses.

9. Eeltoodu põhjal on kolleegium seisukohal, et arstliku ekspertiisi komisjon ja vaidluskomisjon on

rikkunud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kinnitatud juhendi § 2 lg-t 6 ja § 15

lg 4 p 2. X. XXXXXXXX kassatsioonkaebus rahuldatakse. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu ja

halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi

Komisjoni otsuse ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni otsuse. Tartu Pensioniameti Arstliku

Ekspertiisi Komisjon peab X. XXXXXXXX suhtes tegema uue otsuse.

10. X. XXXXXXXX kantud õigusabikulud halduskohtus ja ringkonnakohtus olid kokku 6002 krooni.

Kuna X. XXXXXXXX vaidlustas Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsuse ja

Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni otsuse, millega muudeti arstliku ekspertiisikomisjoni

otsust, ja Riigikohus rahuldab kaebuse, siis tuleb Tartu Pensioniametilt ja Sotsiaalkindlustusametilt

HKMS § 93 lg 1 alusel X. XXXXXXXX kasuks välja mõista tema kantud õigusabikulud kummaltki

vastustajalt 3001 krooni.

Kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasus X. XXXXXXXX esindanud Feliks Luiksaar

riigilõivu kokku 20 krooni. Riigilõivu tasumisel on mõlemal juhul pangale teenustasuna makstud 12

krooni. Kolleegium on seisukohal, et kantud kohtukulud, mis mõistetakse välja HKMS § 93 lg 1

alusel, hõlmavad ka riigilõivu tasumisel pangale makstud teenustasu. Tartu Pensioniametilt ja

Sotsiaalkindlustusametilt mõistetakse F. Luiksaare kasuks välja riigilõiv ja selle tasumisel makstud

teenustasu kummaltki vastustajalt 22 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld