3-2-1-111-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

ERGO Kindlustuse AS-i hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu

671 391 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/297/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus ja vastustaja

esindaja vandeadvokaat Paul Varul

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a otsus

osaliselt viivise väljamõistmise ja kohtukulude jagamise osas

ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Jätta ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OY Asianajotoimisto Hedman Osborne Clarke

Advokatbyra AB Eesti filiaalile 21. aprillil 2005. a Salva

Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 6712

(kuus tuhat seitsesada kaksteist) krooni ja 60 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. jaanuaril 2001. a toimus Prantsusmaal kiirteelt maha sõitmisel tehtud parempöörde ajal

liiklusõnnetus Eestis registreeritud väikebussiga. Liiklusõnnetuse käigus kukkus bussis kaasa sõitnud

Jaanus Metsmägi (edaspidi kannatanu) bussist välja ja sai sellega seoses üliraskeid kehavigastusi.

ERGO Kindlustuse AS-i õiguseelneja oli kannatanu suhtes sõlminud reisikindlustuslepingu. Selle

lepingu alusel hüvitas ERGO Kindlustuse AS kannatanu ravikulud Prantsusmaal ning erilennukiga

Eestisse toimetamise kulud kokku 195 652 Prantsuse frangi ehk 477 391 Eesti krooni ulatuses.

2. ERGO Kindlustuse AS esitas 12. septembril 2002. a Tallinna Linnakohtusse hagi Salva

Kindlustuse AS-i vastu 671 391 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli liiklusõnnetuse

vahetuks põhjuseks asjaolu, et liikumise tõttu kaotas väikebussi parempoolse lükandukse juures

istunud kannatanu tasakaalu, haaras kinni ukselingist, misjärel uks avanes ja kannatanu kukkus

bussist välja. Tegemist on liikluskahjuga. Kindlustusseaduse (KS) § 18 alusel on hagejal õigus

väljamakstud kindlustushüvitis tagasi nõuda kostjalt, kes oli sõlminud väikebussi juhiga

rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingu. Liiklusõnnetuste suhtes kohaldatava õiguse järgi

(1971. aasta Haagi konventsiooni art-d 4 ja 11 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 126

lg 1) kohaldatakse asjas Eesti õigust.

Hageja palus 30. juunini 2002. a kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 4 lg-te 1 ja 2, § 33 lg 5

ning KS § 18 alusel kostjalt välja mõista rahvusvahelise liikluskahju hüvitise 471 391 krooni

ning 200 000 krooni viivist isikukahju hüvitamisega viivitamise eest. Hageja nõudis alternatiivselt

133 816 krooni viivist alates 1. juulist 2002. a kehtiva võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 ja § 113

lg-s 1 sätestatud üldistel alustel.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kannatanu enda

tegevusega. Mootorsõidukit juhtinud isik, kelle kontrolli all oli suurema ohu allikas, ei saanud

kannatanu käitumist mõjutada. Kannatanu rikkus liikluseeskirja (LE) p 32 lg-t 2, mis keelab sõiduki

ust avada enne sõiduki peatumist. Kannatanu käitumine on sõidukijuhi suhtes käsitatav vääramatu

jõuna. Liikluses kaasneb vastutus üksnes sõiduki keelatud liikumise või paiknemisega. Seega ei ole

praegusel juhtumil tegemist liikluskahjuga liikluskindlustuse seaduse mõttes ning hagejal kui

reisikindlustuse kindlustusandjal puudub tagasinõudeõigus. Eeltoodud põhjustel ei ole kostja

kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitanud. LKS § 33 lg 5 alusel saab viivist nõuda üksnes

varakahju, mitte isikukahju hüvitamisega viivitamise eest. Kostja nõustus hageja väitega, et vaidluse

lahendamisel tuleb kohaldada Eesti õigust.

4. Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel protsessi kaasatud kannatanu toetas hagi

rahuldamist ja teatas, et temal hageja vastu nõudeid ei ole ning et õnnetusest ei mäleta ta midagi.

5. Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel protsessi kaasatud Eesti Liikluskindlustuse Fond

vaidles hagile vastu. Kannatanule ei põhjustanud kahju sõiduki liikumine ega paiknemine. Sõiduk ei

väljunud selle valdaja kontrolli alt ning sõiduki juht ei rikkunud ühtegi õigusnormi. Ilma kannatanu

tegevuseta (ukselingist kinnihaaramine) ei oleks saanud kahju tekkida. Kannatanule ei tekkinud

liikluskahju LKS § 4 lg 2 tähenduses ning sellest tulenevalt ei saanud liikluskindlustuse

kindlustusandjal tekkida kahju hüvitamise kohustust.

6. Tallinna Linnakohus jättis 8. novembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohtu otsuse

põhjenduste kohaselt oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 4 lg 2 p 4 kohaselt

liikluskahju tekkimise eelduseks sõiduki omaniku või seda juhtinud isiku tsiviilvastutuse olemasolu.

Suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse sätestas tsiviilkoodeksi (TsK) § 458, millest tulenevalt

pidi hageja tõendama põhjusliku seose kostja kindlustusvõtja õigusvastase käitumise ja kahju vahel.

Selgitades conditio sine qua non reegli abil kannatanu kahju põhjusi järeldub, et väikebussi liikumine

parempöörde sooritamisel ning kannatanu kinnihaaramine bussi ukselingist pärast püstitõusmist

tasakaalu säilitamiseks, mille tulemusel uks avanes, olid võrdselt kahjuliku tagajärje saabumise

põhjuseks. Need mõlemad sündmused olid teineteisest põhjustatud. Kuid sellest ei teki kahju

hüvitamise kohustust. Vastavalt conditio sine qua non reeglile on põhjuslikkus üksnes

loodusteaduslik ning üksnes selle arvestamine viiks lõputusse kausaalketti. Tuleb nn

adekvaatsusteooriat kasutades uurida, kas väidetava kahjutekitanu käitumine on tavaliselt põhjuslikus

seoses tekkinud kahjuga vastavalt sellele, kuidas mõistlik kolmas isik oleks oma käitumist taolistel

asjaoludel prognoosinud. Tavaliselt ei põhjusta bussi parempööre reisija sõidukist väljakukkumist.

Ebatõenäolise sündmuste ahela põhjustas kannatanu käitumine, kes tõusis kurvis püsti ja haaras

ukselingist. Seega ei vastuta bussi valdaja kannatanu ees ei TsK § 458 ega TsK § 448 alusel

põhjusliku seose puudumise tõttu tema käitumise ja kahju vahel. Kannatanu käitumist sõiduki

manööverdamise ajal võib nimetada vääramatuks jõuks TsK § 458 mõttes, mis vabastab suurema ohu

allika valdaja tsiviilvastutusest.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Hageja leidis, et linnakohus jättis analüüsimata, kas kannatanule tekkinud kahju on liikluskahju LKS

§ 4 lg 2 p-de 1 kuni 4 tähenduses. Viidatud asjaolul on määrav tähendus, kuna selle eelduse

tõendatuse tingimusel võttis kostja hagi õigeks. Kuivõrd linnakohus ei uurinud, milles kahju seisnes

ja kas see võis tekkida väikebussi liikumise või paiknemise tagajärjel, ei oma sõiduki valdaja

tsiviilvastutuse käsitlemine põhjusliku seose tuvastamisel tähtsust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. märtsi 2005. a otsusega linnakohtu otsuse materiaalõiguse

normi ebaõige kohaldamise tõttu ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi.

9. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kannatanu sai liiklusõnnetuses

vigastada ning et hageja hüvitas reisikindlustuse lepingu alusel kannatanu ravikulud Prantsusmaal ja

tema transpordikulud Eestisse kokku summas 477 391 krooni. Samuti puudub vaidlus selles, et asja

lahendamisel tuleb kohaldada Eesti õigust.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist oli liikluskahjuga. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 4

lg 1 ja 2 kohaselt on liikluskahjuks isiku- ja varakahju, mis on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel

järgmiste tingimuste samaaegsel esinemisel: 1) teeliikluses on kahju tekitatud sõidukiga, mille suhtes

vastavalt liikluskindlustuse seadusele on sõlmitud või tuleks sõlmida liikluskindlustusleping; 2) kahju

on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise

või paiknemise ja tekkinud kahju vahel; 4) sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud

tsiviilvastutus.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et kannatanule tekkis kahju teeliikluses mootorsõidukiga, mille suhtes

oli sõlmitud kostjaga rahvusvaheline liikluskindlustusleping. Kahju tekkis sõiduki liikumise tõttu,

kuna kannatanu kukkus välja liikuvast sõidukist. Just liikuvast mootorsõidukist väljakukkumine

põhjustas kannatanule ülirasked kehavigastused. Asjaolule, et kannatanu kehavigastuste tõsidus

tulenes bussi liikumisest, ei ole kostja vastu vaielnud.

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja

kannatanule tekitatud kahju vahel. Linnakohus jõudis ebaõigele lõppjäreldusele, et tekkinud kahju ja

sõiduki liikumise vahel puudus põhjuslik seos.

Kannatanu kehavigastuste esmane põhjus oli see, et ta kukkus bussist välja. Vigastuste raskusele

mõjus asjaolu, et buss liikus. Järgnevalt tuleb tuvastada põhjus, mis põhjustas kannatanu bussist

väljakukkumise. Tunnistaja J. Vaino ütlusest ja seletuskirjast ning bussijuht P. Kahemi ütlustest

tuleneb, et kannatanu oli bussi parempöörde ajal püsti ja tõenäoliselt kaotas parempöörde tõttu

tasakaalu ning haaras kinni ukselingist, mistõttu uks avanes ja kannatanu kukkus bussist välja. Seega

tuleneb tunnistajate ütlustest, et kannatanu tõusis püsti ja kaotas tasakaalu bussi kiiruse ja sõidusuuna

muutumise tõttu. Kannatanu poolt bussi lükandukse lingist haaramist ei ole õige vaadelda kannatanu

bussist väljakukkumise eraldiseisva põhjusena. Kui buss poleks paremale pööranud ja kiirust

vähendanud, ei oleks kannatanu tõenäoliselt püsti tõusnud ja tasakaalu säilitamiseks ukselingist

haaranud.

Saabuda võiv tagajärg pidi olema sõiduki valdajale ettenähtav, kuna sõiduki sõidusuuna ja kiiruse

muutumisel võib reisija kaotada tasakaalu ja tahtmatult ukse avada ning sõidukist välja kukkuda.

Seega oli mootorsõiduki liikumise ja kannatanule kahju tekkimise vahel põhjuslik seos.

13. Mootorsõidukit juhtinud isikul tsiviilvastutuse tekkimise hindamisel tuleb lähtuda TsK §-st 458,

mille kohaselt on isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, kohustatud hüvitama

suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või

kannatanu tahtluse tagajärjel. Liikuv mootorsõiduk on suurema ohu allikas ja mootorsõiduki valdajal

tekkis vastutus kannatanule tekkinud kahju eest sõltumata mootorsõiduki valdaja süüst. Vääramatule

jõule on iseloomulik, et tegemist on suurema ohu allika valdaja suhtes välise teguriga, mis ei allu

suurema ohu allika valdaja kontrollile ja on objektiivselt kõrvaldamatu ning mõjutab suurema ohu

allika valdajat selliselt, et tekib kahjulik tagajärg. Vääramatuks jõuks on ennekõike loodusjõud.

Bussijuhil oli võimalus mõjutada sündmuste käiku, sõites kurvis aeglasemalt või lukustades bussi

reisijate salongi ukse. Seega polnud tegemist vääramatu jõuga, mis välistaks suurema ohu allika

valdaja tsiviilvastutuse.

14. Tähtsust ei oma, kas kannatanu rikkus LE p 32 lg-t 2, mis keelab sõiduki ust avada enne, kui

sõiduk on peatanud, sest TsK § 458 järgi välistab suurema ohu allika valdaja vastutuse üksnes

kannatanu tahtlus. Sellele, et kannatanu oleks tahtlikult tegutsenud, ei ole kostja asja menetlemisel

esimese astme kohtus tuginenud ja vastuses apellatsioonkaebusele ei ole tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 319 lg 2 kohaselt enam võimalik esitada uusi vastuväiteid hagile.

15. Ebaõige on ka kostja väide, et liikluses kaasneb vastutus üksnes sõiduki keelatud liikumise või

paiknemisega. Kuna liiklusvahend on suurema ohu allikas, siis kahju hüvitamise kohustuse

tekkimiseks ei ole oluline, et sõiduki liikumine oleks vastuolus kehtivate õigusaktidega. Suurema ohu

allikaga kahju tekitamine on õigusvastane juba selle tõttu, et suurema ohu allika mõjul on

kannatanule tekkinud kehavigastus.

16. Täidetud on ka LKS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, mille esinemisel loeti liiklusõnnetuse

tagajärjel tekkinud kahju liikluskahjuks ja mille kostja pidi LKS § 27 lg 1 kohaselt hüvitama.

Kostja esitas hageja nõudele vastuväite ka LKS § 28 lg 3 alusel, kuna kannatanu ei olnud esitanud

kolme kuu jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist teadet liikluskahju kohta. Õnnetusjuhtumi ajal

kehtinud LKS § 28 lg 3 kohaselt pidi kannatanu esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui kahe

tööpäeva jooksul teatama liiklusõnnetusest mis tahes liikluskindlustusega tegelevale

kindlustusandjale või Eesti Liikluskindlustuse Fondile. Mõjuvatel põhjustel võis teate esitada 3 kuu

jooksul arvates liiklusõnnetuse toimumisest.

Kostja vastuväide ei ole aluseks nõude rahuldamata jätmisele. Hageja on kannatanu kahjud hüvitanud

ja sellest järeldub, et hagejale, kes on samuti liikluskindlustusega tegelev kindlustusandja, teatati

liikluskahjust. Tagasinõude esitamiseks ei näe liikluskindlustuse seadus ette tähtaegu. LKS § 28 lg-

s 3 sätestatud tähtaeg ei ole nõude aegumistähtaeg ja teatamise kohustuse tähtaegselt täitmata jätmine

ei tähenda seda, et kannatanu ei saa oma nõuet esitada. LKS § 34 lg-st 1 tulenevatele muudele

asjaoludele, mis oleks aluseks liikluskahju hüvitamisest keeldumisele, ei ole kostja tuginenud.

17. Kannatanu ravi- ja transpordikulude suuruse üle pooled ei vaidle. Hagejal on õigus KS § 18 alusel

nõuda kahju tekitanud isiku kindlustusandjalt (kostjalt) kahju hüvitamist. Koos põhinõude

üleminekuga hagejale on hagejal õigus nõuda kostjalt ka kõrvalnõuete täitmist, seega ka viivist.

Viivise nõudmisel esitas hageja kaks alternatiivset alust: esiteks LKS § 33 lg 5, mille kohaselt on

liikluskahju hüvitamisega viivitamisel üle sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja viivise

määraks 0,2% vara taastamiseelsest väärtusest iga päeva kohta, kuid mitte enam kui 100% hüvitise

summast, ja teiseks VÕS § 113 lg 1, mille alusel palus hageja viivise välja mõista juhul, kui

viivisenõuet ei rahuldata liikluskindlustuse seadusest tulenevalt.

Hagejal on õigus nõuda viivist kahju hüvitamise kohustuse tekkimise ajal kehtinud LKS § 33 lg 5

alusel. LKS § 33 lg 5 sõnastuse kohaselt tuleb viivist maksta liikluskahju hüvitamisega viivitamisel.

Liikluskahjuks on LKS § 19 lg 1 kohaselt isikukahju ja varakahju. Seega ei piira seadus viivise

maksmise kohustust üksnes varakahju tähtajaks hüvitamata jätmisega.

Varakahju puhul on viivise määr seotud vara taastamiseelse väärtusega, kuid isikukahju puhul tuleb

lähtuda hüvitise summast. Liikluskindlustuse eesmärkidega ja kahju täies ulatuses kohese hüvitamise

põhimõttega kooskõlas ei ole see, et isikukahjult ei ole kindlustusandja kohustatud viivist maksma.

Õige on kostja väide, et isikukahju selgub pikema aja vältel, kuid see ei ole põhjuseks, et isikukahju

hüvitamisega viivitamisel ei oleks kindlustusandjal kohustust tasuda viivist. Kahju hüvitamise

kohustus ei teki kindlustusandjal mitte kahju selgumise hetkest, vaid hiljemalt kolme kuu jooksul

taotluse esitamisest. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas kostjale pretensiooni kahju hüvitamiseks

1. novembril 2001. a ning kostja oli kohustatud hagejale kahju hüvitama hiljemalt 1. veebruariks

2002. a. Hageja nõudis viivist 200 000 krooni. Apellatsioonkaebuses on hageja oma nõuet

vähendanud ja palub välja mõista viivist 199 869 krooni. Tulenevalt TsMS § 319 lg 2 mõttest on

apellandil õigus viivise nõuet vähendada. Arvestades viivituse kestust ja seda, et viivis ei ületa

tasutavat hüvitist, on hageja õigustatud saama viivist nõutavas summas.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

18. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Ta palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti käsitanud

õnnetusjuhtumit liikluskahjuna, ebaõigelt sisustanud vääramatu jõu mõiste ning kohaldanud ebaõigelt

viivist õigussuhtele, millele viivise kohaldamist seadus ei võimalda. Samuti on ringkonnakohus

põhjendamatult jätnud hindamata seisukoha, mille kohaselt on kostjal õigus kahju hüvitamisest

keelduda, kuna kannatanu vastutab ise kahju tekkimise eest.

19. Toimunud õnnetusjuhtumi tagajärg ei ole liikluskahju selle põhjusliku seose puudumise tõttu.

Ringkonnakohus ei esitanud alust, miks ta leiab, et bussi sõidusuuna ja kiiruse muutmine põhjustab

nendel tingimustel paratamatult sõitja väljakukkumise. Üheks kannatanu bussist väljakukkumise

lisapõhjuseks oli kannatanu tegevus - otsus avada uks ja bussist väljuda. Kahju tekkimise kõige

lähedasem sündmus on ukse avamine ja sõidukist väljaastumine. Asjas tuvastati, et püstitõusmine ja

ukse avamine oli kannatanu tahteline tegevus. Bussi sõidusuuna muutmine reisija püstitõusmist ja

ukse avamist ei põhjusta.

20. Bussi valdaja tsiviilvastutus (ja järelikult ka kostja tsiviilvastutus) on välistatud vääramatu jõu

tõttu. Vastutuse tekkimiseks peab olema täidetud kaks tingimust: 1) kahjus realiseerunud oht peab

olema lähtunud suurema ohu allikast, olema sellele iseloomulik ning 2) ei esine vääramatut jõudu kui

objektiivselt kõrvaldamatut, suurema ohu allika valdaja tegevuse suhtes välist sündmust, mis mõjutab

suurema ohu allika toimet.

Kahju saabus mitte selle riski realiseerumise tulemusena, miks liikuvad sõidukid on käsitatavad

suurema ohu allikana, vaid objektiivselt kõrvaldamatu vääramatu jõu tõttu. Ringkonnakohtu otsus

paneb bussi valdajale selliste sündmuste ärahoidmise kohustuse, mida mõistlikult kogemusele

tuginedes keegi ette näha ei saa.

21. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata LKS § 34 lg 1. Isegi kui tegemist on

liikluskahjuga, vastutab kannatanu kahju tekkimise eest ise täies ulatuses.

22. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud LKS § 33 lg-t 5. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu,

millisele õigusnormile tuginedes kohus leidis, et viivise arvestamine on võimalik isikukahju puhul ja

miks sellisel juhul tuleb lähtuda hüvitise summast. LKS § 33 lg 5 ei jäta sellisele tõlgendusele ruumi.

See säte on mõeldud varakahjudega viivitamise puhuks.

23. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et esineb põhjuslik seos väikebussi

sõidusuuna ja -kiiruse muutumise ning kannatanule kahju tekkimise vahel conditio sine quo non

reegli tähenduses. Kuna conditio sine quo non reeglist tulenevalt on käesoleval juhul ainult üks

põhjus, mis tõi kaasa kannatanule kahju tekkimise (väikebussi sõidusuuna ja -kiiruse muutumine)

ning tavakogemusele tuginevalt võib sõiduki sõidusuuna ja -kiiruse muutmine tuua kaasa reisija

tasakaalu kaotamise ja põhjustada reisijale kehavigastusi, siis esineb ka põhjuslik seos

adekvaatsusteooria tähenduses.

Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud LKS § 4 lg 2 p 3. Sõitev buss on suurema ohu allikas.

Suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse tekkimiseks ei ole tarvilik mingisuguste nõuete või

normide rikkumine suurema ohu allika valdaja poolt. Praegusel juhul ei esinenud vääramatut jõudu,

mis vabastaks väikebussi juhi tsiviilvastutusest TsK § 458 alusel.

LKS § 33 lg 5 alusel saab nõuda viivist ka isikukahju hüvitamisega viivitamise eest.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata LKS § 34 lg 1, kuna seda ei kohaldanud ka linnakohus ja selle

kohaldamist ei ole kostja nõudnud.

24. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja esindaja

taotles hagejalt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude 27 980 krooni ja 85 senti

väljamõistmist.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi

väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu osaliselt tühistada viivise väljamõistmise ja kohtukulude

jagamise osas. Selles osas saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

26. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kannatanule tekitati kostja kindlustusvõtja poolt

liikluskahju LKS § 4 lg-te 1 ja 2 tähenduses, et bussi valdaja vastutab kannatanule kahju tekitamise

eest TsK § 458 alusel ja et hageja on õigustatud KS §-st 18 (kehtis kuni 30. juuni 2002. a) ja

liikluskindlustuse seadusest tulenevalt nõudma kahjuhüvitist kostjalt kui kahju tekitamise eest

vastutava isiku vastutuskindlustusandjalt.

27. Ringkonnakohus kohaldas õigesti TsK § 458. Liikuvat mootorsõidukit peetakse TsK § 458

kohaldamise kohtupraktikas suurema ohu allikaks, kuivõrd liikuv mootorsõiduk võib põhjustada

tõsise kahju, mille tekkimist ei ole mootorsõiduki juht sageli võimeline ära hoidma ka kõige

hoolikama käitumisega.

TsK §-st 458 tuleneva vastutuse kohaldamiseks peab kannatanu tõendama põhjusliku seose suurema

ohu allika toime (käesoleval juhul mootorsõiduki liikumise) ja kahju vahel. Seega pole vaja tõendada

suurema ohu allikat valitsenud isiku tegu, teo õigusvastasust ega süüd.

28. Pooled vaidlevad selle üle, kas esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud

kahju vahel. Selle selgitamine on asjas oluline, kuna LKS § 4 lg 2 p 3 kohaselt on liikluskahju üheks

määravaks tingimuseks põhjuslik seos sõiduki liikumise ja paiknemise ja tekkinud kahju vahel.

Ringkonnakohus on oma otsuses hinnanud tõendeid ja piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kostja

kindlustusvõtja mootorsõiduki liikumise ja kannatanule kahju tekkimise vahel oli põhjuslik seos ning

et liikuva bussi kui suurema ohu allika toimesse ei sekkunud vääramatu jõud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid

asjaolusid. Sellest sättest tulenevalt ei saa Riigikohus ka käesolevas asjas ümber hinnata alama astme

kohtute tuvastatud asjaolusid. Kassatsioonkaebuses pole väidetud, et kohtud oleksid tõendite

hindamisel rikkunud protsessiõigusnorme.

Kohtupraktikas loetakse vääramatuks jõuks erakordset ja nende asjaolude juures objektiivselt

vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda, s.t isik (võlgnik) ei saa seda asjaolu

mõjutada. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei olene sellest, kas kahju põhjustaja teadmatus

sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte (vt selle kohta näiteks Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-2-1-111-03, RT III, 33, 340).

Suurema ohu allika valitseja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib seega olla erakorraline

looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega

pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama. Sellise loodusliku faktori olemasolule

ei ole kostja viidanud.

Vastavalt TsK §-le 458 võib suurema ohu allika valitseja vastutuse lisaks vääramatule jõule välistada

ka kannatanu tahtlus. Kannatanu tahtluse all mõeldakse TsK §-s 458 kannatanu tahtlust ennast

kahjustada. Üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika

ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel.

Ringkonnakohus jättis õigesti tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väite, et kannatanu tegutses

bussi ust avades tahtlikult, tähelepanuta, sest kostja ei tuginenud sellele väitele asja menetlemisel

linnakohtus. Kolleegium märgib, et isegi kui kõnealune asjaolu oleks olnud tuvastatud, ei välistaks

see ikkagi kostja vastutust, sest bussiukse tahtlik avamine ei tähenda iseenesest kannatanu tahtlust

ennast kahjustada TsK § 458 tähenduses.

29. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 34 lg 1 kohaselt oli liikluskindlustusandjal õigus keelduda

kahju hüvitamisest, kui kannatanu on ise vastutav kahju tekkimise eest või kui pole tegemist

liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Kannatanu

on ise vastutav kahju tekitamise eest tulenevalt TsK §-st 458 üksnes juhul, kui kahju põhjuseks oli

kannatanu tahtlus. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud sellist tahtlust (vt käesoleva otsuse p 28), siis

ei olnud ringkonnakohtul alust kohaldada LKS § 34 lg 1.

30. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti LKS § 33 lg 5,

mõistes selle sätte alusel isikukahju hüvitamisega viivitamise eest kostjalt hagejale välja viivise.

Nimetatud säte oli 1. jaanuarist 1997. a sõnastatud järgmiselt: "Liikluskahju hüvitamisega

viivitamisel üle käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja, maksab hüvitamiseks kohustatud

kindlustusandja viivist 0,2% vara taastamiseelsest väärtusest iga päeva kohta, kuid mitte enam kui

100% hüvitise summast." Ringkonnakohus leidis, et kuna LKS § 19 lg 1 kohaselt on liikluskahjuks

nii isikukahju kui varakahju, ei piira seadus viivise maksmise kohustust ainult varakahju tähtajaks

hüvitamata jätmisega. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes ta leidis, et

isikukahju puhul on võimalik viivise arvestamine LKS § 33 lg 5 alusel ega seda, miks ta lähtus

hageja nõutud hüvitise summast.

Kolleegium leiab, et LKS § 33 lg 5 sõnastusest tulenevalt on selles sättes ette nähtud viivis üksnes

varakahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Hageja nõutud viivist ei saa kogu

ulatuses pidada arvutatuks vara taastamiseelsest väärtusest, nagu sätestab LKS § 33 lg 5. Isikukahju

hüvitamisega viivitamisel tuleb kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni (s.o 1. juulini 2002. a) kohaldada

TsK § 231 lg-s 1 sätestatud viivist.

31. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistab ringkonnakohtu

otsuse viivise väljamõistmise ja kohtukulude jagamise osas ning saadab asja tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

32. Riigikohtu istungil esitas kostja lepinguline esindaja taotluse mõista kassatsioonkaebuse

rahuldamise korral hagejalt välja kostja kantud õigusabikulu 27 980 krooni ja 85 senti. Kohtukulude

väljamõistmise otsustab asja lõpulikult lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise

tulemustele.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu