3-1-1-120-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-120-05

Otsuse kuupäev

17. november 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher

Kohtuasi

I. M. väärteoasi KarS § 276 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2005. a otsus asjas nr 2-

4/150/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. M. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2005

Istungil osalenud isikud

I. M. kaitsja Margo Normann ja kohtuvälise menetleja esindaja

Ainvar Rahe

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2005. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri kesklinna politseiosakonna konstaabel koostas 3. mail 2004. a I. M. suhtes kaks

väärteoprotokolli.

Väärteoprotokoll AB 628944 koostati Alkoholiseaduse (AlkS) § 70 tunnustel selle kohta, et 3. mail 2004. a

kell 16.10 magas I. M. joobeseisundis Tallinnas X kiriku juures, s.o avalikus kohas, solvates sel viisil

inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.

Väärteoprotokoll AB 628945 koostati KarS § 276 tunnustel selle kohta, et 3. mail 2004. a kell 17.15 keeldus

I. M. täitmast politseiametniku seaduslikke korraldusi seoses alkoholijoobe mõõtmisega, keeldudes esmalt

puhumast alkomeetrisse ning seejärel minemast koos politseiametnikuga alkoholijoobe tuvastamiseks

ekspertiisi. Samuti keeldus I. M. täitmast politseiametniku korraldust väljuda politseiautost.

2. Tallinna Linnakohtu 12. aprilli 2005. a otsusega karistati I. M.-t AlkS § 70 järgi rahatrahviga 50

trahviühikut summas 3000 krooni ja KarS § 276 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut summas 6000 krooni. I.

M.-lt mõisteti välja ekspertiisitasu 100 krooni.

Tuginedes asjas olevatele tõenditele, sh menetlusaluse isiku enda ütlustele, tuvastas kohus, et I. M. oli

Tallinnas Niguliste kiriku juures magades alkoholijoobes. Kohus asus seisukohale, et avalikus kohas

joobeseisundis magamine on iseenesest inimväärikust ning ühiskondlikku moraalitunnet solvav tegevus.

Seoses I. M. karistamisega KarS § 276 järgi märkis linnakohus, et väärteoprotokollis märgitud

politseiametnike korraldused olid seaduslikud, kuid I. M. eiras neid, soovides muuta võimatuks joobe

tuvastamist.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. M., kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja

väärteomenetluse lõpetada.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus I. M. karistamises AlkS

§ 70 järgi ja temalt ekspertiisitasu väljamõistmise osas. Alkoholiseaduse § 70 järgi kvalifitseeritud episoodis

lõpetas ringkonnakohus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel I. M. suhtes väärteomenetluse. Muus osas jättis

ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

Kohtukolleegium leidis, et väärteoasjas on vaieldamatult tõendatud, et I. M. oli 3. mail 2004. a alkoholi

pruukinud ja lamas kella 16.10 paiku uinununa Tallinnas X kiriku juures muruplatsil. Samas ei täida AlkS §-

s 70 sätestatud väärteokoosseisu ainuüksi joobeseisundis avalikus kohas viibimine, kui sellega ei solvata

inimväärikust ega ühiskondlikku moraalitunnet. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et I. M. oleks mingil

viisil solvanud inimväärikust või ühiskondlikku moraalitunnet.

Samas asus kolleegium seisukohale, et I. M. karistamine KarS § 276 järgi on põhjendatud. Kõik

väärteoprotokollis nimetatud politseiametniku korraldused olid antud Politseiseadusega sätestatud ülesannete

täitmiseks avaliku korra tagamisel ja süütegude kohtueelsel menetlemisel. Väärteomenetluse seadustik

(VTMS) ega Kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) ei tee kohtuvälisele menetlejale ettekirjutusi

menetlustoimingu otstarbekuse või kasutatava mõõtevahendi osas. Liiklusseaduse (LS) § 20 lg-st 6 ei tulene

keeldu kohaldada nimetatud sätte alusel kehtestatavat joobeseisundi tuvastamise korda analoogia korras ka

väljaspool liiklusalaste väärtegude menetlemist. Kuna AlkS §-s 70 sätestatud süütekoosseisu tuvastamine

eeldab isiku joobeseisundi kindlakstegemist, oli politseitöötajate tegevus joobeseisundi tuvastamise

eesmärgil I. M. toimetamisel Kesklinna politseijaoskonda ning Wismari haiglasse kooskõlas VTMS §-ga 31

ning Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 §-ga 3 ning § 4 lg-ga 1.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. M. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann,

kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada I. M. süüditunnistamises KarS § 276 järgi ja lõpetada

väärteomenetlus seoses väärteo tunnuste puudumisega.

Kassaator märgib, et ringkonnakohus ei ole täpsustanud, millise konkreetse seadusesätte alusel saab

politseiametnike poolt I. M.-le antud korraldusi lugeda seaduslikeks. Karistusseadustiku § 2 lg-s 4 ette

nähtud analoogiakeeld välistab tuginemise LS § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a

määrusega nr 120 kehtestatud korrale. Liiklusseaduse alusel kehtestatud määruse kohaldamine väljaspool

Liiklusseaduse reguleerimisala on riiklik omavoli. Samuti leiab kaitsja, et menetleja karistusähvardusega

tagatud korraldus joobeekspertiisi teostamiseks rikub otseselt isiku õigust keelduda oma süütuse

tõendamisest.

6. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et kassatsioon on alusetu.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas I. M. kaitsja esitatud kassatsiooni ja palus selle rahuldada.

Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kassatsioonile vastu, leides, et ringkonnakohtu otsuse muutmiseks

alust ei ole.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. I. M.-le on KarS § 276 järgi süüks arvatud see, et ta keeldus täitmast politseiametniku seaduslikke

korraldusi seoses alkoholijoobe mõõtmisega, keeldudes esmalt puhumast alkomeetrisse ning seejärel

minemast koos politseiametnikuga alkoholijoobe tuvastamiseks ekspertiisi. Samuti ei soostunud I. M. täitma

korraldust väljuda politseiautost.

9. Esmalt täpsustab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et I. M. eelkirjeldatud käitumist tuleb lähtudes

teoühtsuse põhimõttest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04 -

RT III 2004, 10, 117, p 8.3) käsitada ühe teona, mitte aga kolme erineva korralduse täitmata jätmisena.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et politseiametniku

poolt I. M.-le seoses joobeseisundi tuvastamisega antud korraldused olid KarS § 276 mõttes seaduslikud.

Kõnealused korraldused anti I. M.-le tema suhtes AlkS § 70 tunnustel toimetatud väärteomenetluse raames.

Tulenevalt VTMS § 19 lg 4 p-st 2 on menetlusalune isik kohustatud täitma menetleja seaduslikke korraldusi.

Politseiseaduse § 13 p 4 kohaselt on politseil õigus kutsuda politseisse kodanikke ja ametiisikuid

politseimenetluses olevates haldusõigusrikkumiste ja kriminaalasjades ning toimetada politseisse

õiguserikkumises osalenud isikuid asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks. Ehkki viidatud sättes

räägitakse "haldusõiguserikkumiste asjadest", on kõnealune norm alates 1. septembrist 2002 kohaldatav

väärteoasjades. Alkoholiseaduse §-s 70 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ka politseiprefektuur

(AlkS § 73 lg 2 p 4). "Asjaolude väljaselgitamine" PolS § 13 p 4 mõttes hõlmab eeskätt tõendite kogumist.

Seega on politseil PolS § 13 p 4 alusel õigus toimetada menetlusalune isik tõendite kogumise eesmärgil

politseisse. Kriminaalkolleegium leiab, et "politseisse toimetamine" PolS § 13 p 4 mõttes hõlmab lisaks

politseiasutusele ka muud asutust (nt meditsiiniasutus), kuhu on menetlusalune isik vaja tõendusteabe

kogumiseks toimetada.

11. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 näeb ette, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse

väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid Väärteomenetluse seadustiku viiendas peatükis sätestatud

erisusi arvestades. Vaadeldava väärteosündmuse ajal kehtinud Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 48

lg 2 nimetas ühe tõendi liigina eksperdiarvamust. Sama koodeksi § 58 lg 1 sätestas, et ekspertiis määratakse

juhul, kui kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja mitteõiguslikke eriteadmisi.

Tulenevalt VTMS § 31 lg-st 1 kehtis (ja kehtib) selline kord ka väärteomenetluses.

12. Isiku joobeseisund on AlkS §-s 70 ette nähtud väärteo koosseisuline tunnus, kuuludes seega ka I. M.

suhtes toimetatud väärteomenetluse tõendamisesemesse. Erinevalt liiklusalastest süütegudest, mille puhul on

joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord (Liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi

Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrus nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning

joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord"), on teiste süütegude korral joobeseisund kui

koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võis menetleja I. M. joobeseisundi

tuvastamiseks määrata VTMS § 31 lg 1 ja KrMK § 58 lg 1 alusel ka ekspertiisi, koostades selleks KrMK §-

s 156 ette nähtud ekspertiisimääruse. Kuna isiku suhtes joobeekspertiisi korraldamiseks on reeglina vajalik

isiku kohalolu, tulenes VTMS § 19 lg 4 p-st 2, PolS § 13 p-st 4, VTMS § 31 lg-st 1 ja KrMK § 58 lg-st 1 I.

M. väärteoasja menetlenud politseiametniku õigus nõuda I. M.lt, et viimane tuleks ekspertiisi. Kuna joove on

kiirestimööduv seisund, siis ei pruugi ekspertiisimääruse koostamine sündmuskohal olla alati otstarbekas.

Seetõttu oli menetlejal õigus nõuda I. M.-lt ekspertiisi tulekut enne vastava määruse koostamist.

13. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et korraldus tulla ekspertiisi, mille eiramist I. M.-le ette

heidetakse, ei hõlma iseenesest veel korraldust ekspertiisimaterjali andmiseks. Seejuures tuleb arvestada, et

põhimõtteliselt pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste

kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres

või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. novembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 34, 359, p 10).

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3

tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et enese

mittesüüstamise privileeg ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta

süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult - näiteks läbiotsimisel

äravõetud dokumendid; hingeõhu-, vere- ja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks (vt nt Saunders

vs Ühendkuningriik, otsus 17. detsembrist 1996, p 69).

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 21. juuni 2005. a otsuse muutmata ja I. M. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest,

Eerik Kergandberg,

Peeter Vaher