3-2-1-120-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-120-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

OÜ Balti Intermed hagi Aili Laanemetsa vastu 7203 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/445/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aili Laanemetsa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2005. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta OÜ Balti Intermed hagi Aili

Laanemetsa vastu 7203 krooni saamiseks rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Mõista OÜ-lt Balti Intermed Aili Laanemetsa kasuks välja

360 (kolmsada kuuskümmend) krooni õigusabikulude

katteks.

5. Tagastada A. Laanemetsale kassatsioonkaebuselt 12. mail

2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Balti Intermed esitas Tallinna Linnakohtule hagiavalduse, milles palus Aili Laanemetsalt

töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 2 alusel välja mõista hüvitise töötaja poolt enne etteteatamistähtaja

möödumist töölepingu lõpetamise eest 7203 krooni.

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja OÜ-s Balti Intermed raamatupidajana. Kostja esitas 3. mail

2004. a hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel tööandjapoolse lepingu rikkumise

tõttu. Hageja teatas kostjale 4. mail 2004. a, et pooltevahelise lepingu lõpetamine eeltoodud alusel ei

ole põhjendatud. Kostja esitas 5. mail 2004. a avalduse täpsustuse, märkides töölepingu TLS § 82

alusel lõpetamise põhjendused. Hageja teatas 7. mail 2004. a kostjale veelkord, et ta ei nõustu lepingu

lõpetamisega sellel alusel. Pärast 7. maid 2004. a kostja tööle ei ilmunud, lahkudes töölt

omavoliliselt. Hageja lõpetas kostjaga töölepingu 10. mail 2004. a TLS § 79 lg 1 alusel töötaja

algatusel. Hageja leidis, et kuna kostja teatas töölepingu lõpetamisest 3. mail 2004. a, kuid TLS § 79

lg 1 järgi pidi ta sellest ette teatama vähemalt ühe kuu, siis oleks tal olnud õigus töölt lahkuda alles

pärast 3. juunit 2004. a. Kostja teatas töölepingu lõpetamisest ette ainult 4 päeva. Seetõttu on hagejal

TLS § 84 lg 2 alusel õigus nõuda kostjalt keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva 19

tööpäeva eest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja arvates lahkus ta töölt seaduslikul alusel, mitte omavoliliselt.

Kostja ei esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79, vaid TLS § 82 alusel, sest hageja

rikkus pooltevahelist lepingut. Hageja ei saanud kostja avaldust käsitada töötaja omal soovil

lahkumise soovina TLS § 79 alusel. Kostja pidas oma avaldust põhjendatuks ega läinud enam pärast

etteteatamise tähtaja möödumist tööle. Hageja võinuks lõpetada kostjaga töölepingu TLS § 86 alusel,

kuid ta seda ei teinud.

3. Tallinna Linnakohus jättis 23. detsembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohtu otsuse

põhjenduste kohaselt rikkus hageja töölepingu seadust, kui ta vabastas töötaja töölt TLS § 79 järgi,

ilma et kostja seda soovinuks. Kostja teatas hagejale kirjalikult töölepingu lõpetamise soovist TLS

§ 82, mitte § 79 alusel. Tulenevalt TLS §-s 72 sätestatud kirjaliku teatamise kohustusest ei olnud

hagejal alust käsitada kostja käitumist tahteavaldusena lõpetada tööleping TLS § 79 alusel. Kuna

hagejal ei olnud õiguslikku alust vabastada kostja töölt TLS § 79 alusel, siis ei ole tal ka õigust saada

TLS § 84 lg-s 2 sätestatud hüvitist.

4. Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse

tühistada ja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. aprilli 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7203 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus kohaldas asjas vääralt töölepingu seadust. Vaidlust ei ole selle

üle, et kostja esitas 3. mail 2004. a hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel.

Kostja avaldas töötamise lõpetamisega alates 8. maist 2004. a otsest tahet töösuhte lõpetamiseks.

Seetõttu lõpetas hageja temaga töölepingu 10. mail 2004. a TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel.

Töölepingu lõpetamist sellel alusel ei ole kostja vaidlustanud. Linnakohtu istungil kinnitas kostja

esindaja, et tema esindatav oli töölepingu lõpetamisega TLS § 79 lg 1 alusel rahul. Linnakohus jättis

tähelepanuta, et pooled vaidlevad TLS § 84 lg-s 2 sätestatud hüvitise saamise õiguse, mitte

töölepingu lõpetamise aluse üle. Kuivõrd töötaja nõustus töölepingu lõpetamisega TLS § 79 lg 1

alusel, siis ei olnud linnakohtul õigust anda hinnangut töölepingu lõpetamise seaduslikkusele ega jätta

hagi sellest hinnangust tulenevalt rahuldamata. Vastavalt TLS § 79 lg-le 1 teatab töötaja määramata

ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt ühe kuu. Kuna kostja lahkus töölt

enne ühekuulise etteteatamistähtaja möödumist, on hagejal õigus nõuda temalt TLS § 84 lg-s 2 ette

nähtud hüvitist. Kostja ei esitanud hageja hüvitise arvestusele vastuväiteid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse linnakohtu otsus.

Ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse normi, kui jättis arvestamata asjas olulised tõendid ja

faktilised asjaolud, mis välistavad TLS § 84 lg 2 kohaldamise. Kohus ei arvestanud, et kostja soov oli

tööleping lõpetada TLS § 82 alusel ning ta võis pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda.

Kuna kostja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, siis ei olnud hagejal

seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada. Tööandjale, kes toimis ebaseaduslikult, ei saa

mõista sellele tuginedes välja hüvitist töötajalt, kes toimis seaduslikult. Ringkonnakohus ei ole kostja

eeltoodud vastuväidetele vastanud ega põhjendanud, miks ta loeb kostja töölt lahkumise

omavoliliseks ja ennetähtaegseks. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohus andis ebaõigesti

hinnangu töölepingu lõpetamise aluse seaduslikkusele ja jättis sellele tuginedes hagi rahuldamata.

Linnakohus ei hinnanud töölepingu lõpetamise seaduslikkust, vaid seda, et kostjal ei olnud

tahteavaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel. Ringkonnakohus kohaldas seega vääralt TLS § 84

lg-t 2. Kostja palus hagejalt välja mõista kostja kantud kohtukulu.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohus ei

kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse normi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kolleegium saab tuvastatud asjaolude põhjal teha ise uue otsuse ja jätta hagi rahuldamata.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas 3. mail 2004. a avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS

§ 82 alusel tööandjapoolse lepingu rikkumise tõttu ja 8. maist 2004. a enam tööle ei ilmunud. Hageja

lõpetas kostjaga töölepingu 10. mail 2004. a TLS § 79 alusel töötaja algatusel. Oma nõudes TLS § 84

lg 2 alusel hüvitise saamiseks tugines hageja sellele, et kostja ei ole järginud töölepingu lõpetamiseks

TLS § 79 alusel ettenähtud etteteatamise tähtaega.

10. Töölepingu seaduse § 72 lg 1 järgi on töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette

teatama kirjalikult ja soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta. Kuivõrd töötaja ei

ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, vaid esitas avalduse lepingu

lõpetamiseks TLS § 82 alusel, siis ei olnud tööandjal seaduslikku alust töölepingut TLS § 79 alusel

lõpetada. Eeltoodud seisukohale on Riigikohus asunud ka 30. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-95-03 (RT III 2003, 28, 297). Seega on ringkonnakohus järeldanud ebaõigesti, et kui hageja

ei nõustunud lõpetama kostjaga töölepingut TLS § 82 alusel, oli tal õigus vormistada töölepingu

lõpetamine 10. mail 2004. a TLS § 79 alusel töötaja algatusel.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kostja nõustus töölepingu lõpetamisega TLS

§ 79 alusel. Ringkonnakohus tugines oma järelduses sellele, et kostja esindaja on linnakohtu istungil

kinnitanud, et tema esindatav oli töölepingu lõpetamisega TLS § 79 alusel nõus. Kolleegium on

seisukohal, et lepingulise esindaja seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181)).

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 113 kohaselt on asjas tõendiks vaid poole seadusliku esindaja,

mitte lepingulise esindaja seletused. Samuti ei saa asjaolust, et kostja ei ole töölepingu lõpetamist

TLS § 79 alusel vaidlustanud, tuletada järeldust, et kostja oli töölepingu lõpetamisega sellel alusel

nõus. Kostja leidis, et hageja rikkus töölepingu tingimusi ja tal oli õigus lõpetada tööleping TLS § 82

lg 1 alusel. Sama seaduse § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu

lõpetamisel tööandjapoolse lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral

pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu

lõpetamist seaduses sätestatud korras. Seega on kostja käitumine töösuhte lõpetamisel kooskõlas

seadusega.

12. Kolleegium märgib, et hagejal oli vaidlusaluses olukorras võimalik lõpetada tööleping töötaja

algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise

alus töövaidlusorganis. Riigikohus on 30. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03

selgitanud, et kui vaidluse lahendamisel töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õiguslik alus

lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid ta on töölt lahkunud ning tööandja ei ole vaidluse tõttu

töölepingu lõpetamist vormistanud, on töövaidlusorganil õigus lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79

lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates.

13. Töölepingu lõpetamine töötaja algatusel on võimalik nii TLS § 79 lg 1 kui ka TLS § 82 lg 1

alusel. Töölepingu seadus seob määramata ajaks sõlmitud töölepingu töötaja algatusel lõppemise

vähemalt ühekuulise etteteatamise tähtajaga. Töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingu

rikkumise korral tuleb töötajal nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest

ette teatada vähemalt viis kalendripäeva. Seega juhul, kui tööandja rikub töölepingu tingimusi, on

töötajal seaduse järgi töölepingu lõpetamiseks oluliselt lühem etteteatamistähtaeg. Enne

etteteatamistähtaja möödumist töölepingu lõpetamise tagajärjed sätestab TLS § 84 lg 2, mille

kohaselt on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud

töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest.

Kuivõrd tuvastatud asjaolude kohaselt on kehtiv kostja tahteavaldus töölepingu lõpetamiseks TLS

§ 82 lg 1 alusel, puudus hagejal õigus lõpetada kostjaga tööleping TLS § 79 lg 1 alusel ja nõuda

sellest tulenevalt TLS § 84 lg-s 2 sätestatud hüvitist.

14. Kostja on tasunud õigusabi eest linnakohtus 2360 krooni, ringkonnakohtus 2950 krooni ja

kassatsioonimenetluses 1180 krooni. Kuna kohus lahendas hinnaga hagi ja hagi jäi rahuldamata, saab

kolleegium TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel hagejalt kostja kasuks õigusabi eest välja mõista kuni 5% hagi

hinnast. Kolleegium mõistab õigusabikulude katteks hagejalt kostja kasuks välja 360 krooni.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik