3-1-1-110-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-110-05

Otsuse kuupäev

9. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi G. T. süüdistuses KrK § 17 lg 4 - § 155 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2005. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-/195/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G. T. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2005. a

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2005. a otsus G. T. süüdistuses KrK § 17 lg 4 - § 155 lg 1 järgi

tühistada.

2. Kriminaalasi saata Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva Maakohtu 2. veebruari 2005. a otsusega tunnistati G. T. süüdi KrK § 155 lg 1 järgi ning mõisteti

talle karistuseks rahaline karistus 200 miinimumpäevamäära. Keskkonnale tekitatud kahju eest mõisteti

kohtualuselt Eesti Vabariigi kasuks välja 76 194 krooni.

Kohtualune tunnistati süüdi selles, et ta 2002. a sügisel raius võõrast tööjõudu kasutades endale kuuluvalt

kinnistult (suurusega 1,6 ha) metsa hõredamaks kui seda lubasid rinnaspindala ja täiuse alammäärad. Ta raius

kinnistult 470 puud ehk 107 tm metsamaterjali, millega põhjustas keskkonnale olulise kahju. Kui

harvendusraie rinnaspindala alammääraks oli 19,3 m2/ha ja täiuse alammääraks 0,60, siis pärast raiet olid

vastavad näitajad 4,75 m2/ha ja 0,14.

2. Maakohtu otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja apellatsiooni, milles taotles süüdimõistva otsuse

tühistamist ning G. T. õigeksmõistmist. Apellatsiooni alusena märkis kaitsja kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2005. a otsusega tühistati maakohtu otsus G. T. süüditunnistamises KrK

§ 155 lg 1 järgi. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 17 lg 4 - § 155 lg 1 järgi. Muus osas jäeti kohtuotsus

muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Kohus märkis esmalt, et käesolevas kriminaalasjas anti G. T. kohtu alla 29. aprillil 2004. a ning osutas kuni

30. juuni 2004. a kehtinud AKKS §-le 33, mille kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise

tuvastamise korral tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule

uueks arutamiseks. Nimetatud kohustus oli imperatiivne ja teistsuguse otsuse langetamine - nt kohtuotsuse

tühistamine ja kohtualuse õigeksmõistmine, nagu taotleti menetletavas apellatsioonis - oleks seadusevastane.

Seejuures märkis kohus, et analoogne regulatsioon sisaldub ka kehtivas KrMS § 338 p-s 3. Käesoleval juhul

ei taotlenud aga kaitsja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks, mistõttu jättis

ringkonnakohus tähelepanuta kaitsja väited kriminaalmenetluse seaduse olulistest rikkumistest maakohtus.

Kohus märkis veel, et nimetatud seisukoht haakub ka kaebusega, sest sisuliselt pole apellant nõus

kriminaalasjas olevatest tõenditest tehtud järeldustega.

Tõendite hindamisel leidis kohus, et objektiivselt oli tegemist ebaseadusliku metsaraiega, millega tekitati

keskkonnale oluline kahju ja apellatsioonis nimetatud asjaolud ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks. Kohus

soostus ainult kaitsja seisukohaga, et G. Tkatšenko ei olnud metsaraie täideviija vaid organisaator,

kvalifitseerides selles osas kohtualuse käitumise ümber.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. T. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, kes palub

otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

4.1 Kassaatori arvates on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, juhindudes KrMS-i

kehtivusajal AKKS-i sätetest. Ringkonnakohus on alusetult osundanud AKKS § 33 sätestatud imperatiivsele

ettekirjutusele ning asunud ebaõigele seisukohale, et sel põhjusel võib kõrvale jätta apellatsioonis esitatud

väited kriminaalmenetlusseaduse olulise rikkumise kohta. Selle tulemusel on ringkonnakohus loobunud

apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida maakohus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda.

Kassaator viitab enda seisukoha kinnituseks ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-8-05.

Seega on tegemist otsuses motiivide puudumisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

4.2 Kassatsioonis märgitakse veel, et ringkonnakohus on keskendunud hoopis küsimustele, mida

apellatsioonis ei puudutata ning seega on tegemist apellatsiooni piirest väljumisega. Käesolevas

kriminaalasjas ei esinenud asjaolusid, mis oleks võimaldanud kohtul apellatsiooni piirest väljumist ning ka

selle näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

4.3 Seejuures ei nõustu kassaator ka ringkonnakohtu poolt asja sisulisel lahendamisel tehtud järeldustega.

Lisaks sellele on kassaatori arvates jätnud kohus käsitlemata mitmed materiaalõiguse olulised küsimused.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tallinna ringkonnakohtu

otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

6. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatoriga soostuvalt, et ringkonnakohus on

kriminaalasja lahendamisel vääralt juhindunud Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse

seadustiku (AKKS) sätetest. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-le 1

arutatakse enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kohtusse saadetud kriminaalasja või kohtu

alustatud erasüüdistusasja maa- ja linnakohtus kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. G. T. anti kohtu

alla 29. aprillil 2004. a ning seega tuli tema kriminaalasja lahendada esimese astme kohtus

Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) sätteid järgides (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-94-05 - RT III 2005, 31, 310), mida maakohus ka tegi.

Lahend kriminaalasjas tehti aga juba Kriminaalmenetluse seadustiku kehtivusajal, täpsemalt 2. veebruaril

2005. a. Apellatsioon on kirjutatud 17. veebruaril 2005. a, ringkonnakohtusse on see jõudnud 23. veebruaril

2005. a. Järelikult tuli apelleerimisel juhinduda Kriminaalmenetluse seadustiku sätetest, mida apellant ka

tegi. Seetõttu on menetlusõiguslikult väär ringkonnakohtu juhindumine kehtivuse kaotanud Apellatsiooni ja

kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätetest, sest nagu seda osutab ka ringkonnakohus otsuses

ise, kehtis Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik 30. juunini 2004. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel märkida, et ringkonnakohus on eksinud ka näilise

paralleeli loomisel AKKS § 33 ja Kriminaalmenetluse seadustiku vastava sätte vahel. AKKS § 33 lg-le 1,

millele ringkonnakohus viitab, vastab KrMS § 341 lg 1, mitte aga KrMS § 338 p 3, nagu seda leiab

ringkonnakohus.

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui apellant taotleb KrMS § 339 lg 1 alusel kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tuvastamist ja isiku õigeksmõistmist, lahendab ringkonnakohus üksnes selle

menetlusõigusliku probleemi, jättes kaebuse ülejäänud motiivid tähelepanuta. Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus

kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-90-04 (RT III 2004, 27, 294) on sedastatud,

et "....ringkonnakohtul puudub õigus eirata apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ning taotlusi ja jätta

neile omapoolne hinnang andmata. Vaid siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus

ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata /.../ Kuid see erand kehtib üksnes nende

asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et

ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima

apellatsioonkaebuses esitatud argumente". Lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-8-05 (RT III 2005, 10, 97) on

Riigikohtu kriminaalkolleegium seda seisukohta korranud ning toonitanud, et "...ringkonnakohtu motiivide

esitamine on eriti aga vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele

rikkumisele esimese astme kohtus".

8. Eelnevast tuleneb, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, tuleb

ringkonnakohtul ka kontrollida, kas ja kuidas on menetlusõigust rikutud. Kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine on sätestatud esmalt KrMS § 339 lg-s 1, kus on esitatud konkreetne loetelu asjaoludest, mida

loetakse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Viimase tuvastamisel tuleb vastavalt KrMS § 341

lg-le 1 kohtuotsus tühistada ja kriminaalasi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Samas on

võimalik, et kohus tuvastab apellandi väidete kontrollimisel muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks

vaid juhul, kui tuvastatud rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada (KrMS § 341 lg 2).

Seega võinuks apellandi väidete kontrollimisel ilmneda, et tegemist on tõepoolest KrMS § 339 lg-s 1

sätestatud asjaoludega, mis ei oleks küll kaasa toonud apellandi taotletud õigeksmõistvat otsust, küll aga

oleks tinginud kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Apellandi eksimine menetlusliku järelmi sõnastamisel ei võta ringkonnakohtult kohustust esitatud väiteid

kontrollida.

Seejuures tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kui kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse rikkumise

KrMS § 339 lg 2 mõttes ning leiab, et seda saab kõrvaldada teise astme kohtumenetluses, siis on KrMS

§ 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel võimalik ka õigeksmõistva kohtotsuse tegemine. Selles mõttes on KrMS § 341

lg 1 sama seaduse § 340 suhtes erinormiks, mis kinnitab täiendavalt, et viite korral kriminaalmenetlusõiguse

olulisele rikkumisele tuleb esitatud väiteid ka kontrollida.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Lea Kivi