3-2-1-118-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Tallinna Küte hagi Vikerlase 13 Korteriühistu

vastu 510 176 krooni 8 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/185/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Tallinna Küte ja Vikerlase 13 Korteriühistu

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2005. a.

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver ja kostja esindaja

juhatuse liige Nikolai Nikitin. Juures viibis tõlk Lüüli Lomp.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2005. a otsus

ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Aktsiaseltsile Tallinna Küte 17. mail 2005. a

tasutud kautsjon 3370 (kolm tuhat kolmsada seitsekümmend)

krooni 30 (kolmkümmend) senti ning Vikerlase 13

Korteriühistule 16. mail 2005. a tasutud kautsjon 1731 (üks

tuhat seitsesada kolmkümmend üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Tallinna Küte esitas 22. augustil 2003. a hagi Vikerlase 13 Korteriühistu vastu, paludes

kostjalt välja mõista 510 176 krooni 8 senti ning kohtukulud.

Hagiavalduse kohaselt on hageja müünud kostjale lepingu alusel soojusenergiat, kuid kostja ei ole

selle eest osaliselt tasunud. Poolte suhteid reguleerib Aktsiaseltsi Tallinna Soojus (AS Tallinna

Soojus) ja kostja (varasem nimi Korteriühistu Kuramaa 13) vahel 12. septembril 1996. a sõlmitud

soojusenergia ostu-müügileping (edaspidi leping). Hageja ja AS-i Tallinna Soojus vahelise

31. oktoobri 2001. a ettevõtte rendi- ja operaatorlepingu alusel on alates 1. jaanuarist 2002. a antud

hagejale üle kõik AS-i Tallinna Soojus õigused ja kohustused.

Kostja on jätnud hagejale parandusarvete järgi tasumata 510 176 krooni 8 senti, millest 6. jaanuari

2003. a arve järgi 48 602 krooni 93 senti ja 23. aprilli 2003. a arve järgi 461 573 krooni 15 senti.

6. jaanuari 2003. a arve on esitatud parandusarvena 2001. a detsembri ja 2002. a jaanuari arvetele

ning 23. aprilli 2003. a arve parandusarvena 2002. a detsembri kuni 2003. a veebruari arvetele. Kostja

soojusenergia tarbimine oli eelnimetatud kuudel kostja esitatud arvestinäitude järgi alla 30%

arvestuslikust tarbimisest. Nii oli kostja tarbimine 2001. a detsembris tema esitatud arvestinäidu järgi

476 MWh, arvestuslik tarbimine aga 773,091 MWh, 2002. a jaanuaris arvestinäidu järgi 316 MWh,

arvestuslik aga 652,537 MWh ja detsembris arvestinäidu järgi 256 MWh, arvestuslik aga 652 MWh.

2003. a jaanuaris oli kostja soojusenergia tarbimine esitatud arvestinäidu järgi 253 MWh, arvestuslik

aga 657 MWh ja veebruaris arvestinäidu järgi 231 MWh, arvestuslik aga 553,9 MWh. Parandusarved

esitati lepingu p-de 4.3 ja 5.11 alusel. Lepingu p 5.11 järgi loetakse arvesti järgi saadud

soojustarbimine ebareaalseks, kui arvestiga saadud soojuse kogus on 30% väiksem kui arvestuslik

soojakogus, ning hagejal on õigus esitada arvestuslik arve. Lepingu p 4.3 järgi esitatakse arvestuslik

arve ostjale, kes on tahtlikult mõjutanud soojusarvesti näitu. Kostja oli soojusmõõtjat tahtlikult

mõjutanud näidu vähendamise eesmärgil, paigaldades soojusarvestile vastava seadme. Arvestusliku

soojuskoguse arvestamiseks kasutas hageja majandusministri 11. augusti 1997. a käskkirjaga nr 86

heaks kiidetud "Soojusvarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodikat" (edaspidi

majandusministeeriumi 1997. a metoodika).

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja leidis, et parandusarved on esitatud lepingu p-e 5.1 ja 5.4 ning tarbijakaitseseaduse (TKS) § 7

p 7 rikkudes aasta hiljem. Lepingu p 5.1 järgi on soojusenergia tarbimise periood eelneva kuu

esimesest kuupäevast kuni viimase kuupäevani eelneval kuul. Lepingu p 5.4 järgi peab hageja arved

välja saatma 10 tööpäeva jooksul pärast tarbimisperioodi. Samuti on parandusarvete esitamine

vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb kohustuste täitmisel lähtuda hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Arvete vormistamine ja kaaskiri ei

vasta seaduse nõuetele ning puudub arvestus ja metoodika, millest lähtudes arvestus tehti. Kostja ei

ole täiendavat soojusenergiat tarbinud. Vaidlusaluse perioodi eest esitatud soojaarved on tasutud ning

täiendavate arvete esitamiseks puudub alus.

Pooled ei leppinud kokku majandusministeeriumi 1997. a metoodika kasutamises soojuskoguse

arvestamise alusena. Lepingu p 3.1 kohaselt pidi arvestuse aluseks olema majandusministeeriumi

23. märtsi 1993. a määrusega nr 4 kinnitatud "Hoonete soojusvarustuseks vajaliku soojusenergia

kulude arvestamise ja jaotamise juhend" (edaspidi majandusministeeriumi 1993. a juhend).

Majandusministri 17. juuli 1997. a määrusega nr 26 tunnistati 1993. a juhend kehtetuks, kuid hageja

ei teinud kostjale ettepanekut lepingu p 3.1 muutmiseks. 1993. a ja 1997. a metoodikad erinevad

oluliselt sisu, eesmärgi ja pretensioonide lahendamise korra poolest. Kehtetu juhendi alusel ei saa

ümberarvestusi teha.

Hageja on 4. aprilli 2002. a akti koostamisel rikkunud majandusministri 3. novembri 1998. a

määrusega nr 33 kinnitatud "Omavoliliselt tarbitud soojusenergia koguse ja maksumuse määramise

juhendi" (edaspidi majandusministeeriumi 1998. a juhend) p-de 5-9 nõudeid. Lisaks eemaldati

nimetatud akti kohaselt väidetav seade soojusmõõtjalt 4. aprillil 2002. a, mistõttu ei ole akt

põhjenduseks täiendava tarbimise kohta 2002. a detsembrist kuni 2003. a veebruarini. Akt on

koostatud ka kostja juhatuse teadmata, seega pädeva esindaja osaluseta.

7. märtsil 2003. a Aktsiaseltsi ASWEGA mõõteriistatehases kostja soojusmõõtjale tehtud erakorralise

ekspertiisi kohaselt olid soojusarvestid nõutud parameetritega. Hagejal ei ole volitusi kontrollida ise

soojusarvesti tehnilisi parameetreid ega teha näitudest järeldusi. Kontroll peab toimuma Eesti

Standardiameti kinnitatud "Soojusarvesti SA-94/1 taatlusmetoodika" alusel. Hageja andis vähem

soojusenergiat, kui temperatuurigraafik ette nägi. Näidujärgne tarbimine ei ületa vaidlusalusel

perioodil arvestuslikku 30%.

Lepingu p-d 3.1 ja 5.11 on võimatud tingimused ning seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 108 lg 2 alusel tühised.

Korteriühistu funktsioonide hulka ei kuulu soojusenergia müük korteriomanikele, mistõttu ei vastuta

ta korteriomanike võlgade eest.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 15. oktoobri 2004. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja nõude katteks 173 146 krooni ja riigilõivuna 10 000 krooni. Lisaks mõistis kohus

hagejalt välja postikulud 12 krooni ja kostjalt 6 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et arvesti juures kasutati seadet, millega vähendati

arvesti näitu. Lepingu p-de 4.1.4 ja 4.1.5 järgi on see keelatud. Lepingu p 5.11 kohaselt loetakse

arvesti näit ebareaalseks, kui jooksva kuu arvesti fikseeritud tarbimine on üle 30% väiksem kui

arvestuslikul teel saadud soojakogus. Lepingu p 3.1 järgi määratakse soojusenergia kogus

arvestuslikul teel majandusministeeriumi 1993. a juhendi alusel. Kuigi nimetatud juhend on

käesoleval ajal kehtetu, ei välista see arvestusliku soojaenergia kindlaksmääramist. Arvestusliku

soojakoguse kindlaksmääramisel tugines kohus ekspertide Tiina Metsalu, Lembit Sõmeri ja Pille

Kose arvamusele, mille kohaselt on kostja vaidlusalusel perioodil arvestuslikult tarbinud

soojusenergiat 2349 MWh, kuid tasunud 1925 MWh eest, millest lähtuvalt on tasumata 173 146

krooni. 2001. a detsembris oli kostja tarbitud arvestuslik soojusenergia kogus 497 MWh, kuid arvesti

järgi 332 MWh, 2002. a jaanuaris olid vastavad kogused 403 MWh ja 181 MWh ning detsembris 507

MWh ja 256 MWh. 2003. a jaanuaris olid kogused vastavalt 511 MWh ja 253 MWh ning veebruaris

431 MWh ja 231 MWh. Kuna eksperdiarvamuse kohaselt ületas arvesti fikseeritud ja arvestusliku

soojatarbimise vahe kokkulepitud 30% piirmäära, on hageja nõue lepingu p 5.11 alusel

ekspertiisiaktis näidatud suuruses põhjendatud. Nõude rahuldamise õiguslikuks aluseks on nii

tsiviilkoodeksi (TsK) kui võlaõigusseaduse sätted, kuna võlaperiood ulatub nii võlaõigusseaduse

eelsele kui järgsele ajale.

Kostja vastuväide, et korteriühistu funktsioonidesse ei kuulu soojusenergia müük korteriomanikele

ning vastavate arvelduste korraldamine, ei puutu asjasse, kuna pooltevaheline võlasuhe põhineb

lepingul. Parandusarvete vorminõuded või arvete esitamise aeg ei ole olulised, kuna hageja esitas

ainult põhivõla nõude, mille alus ja suurus on tõendatud muude tõenditega. Tarbijakaitseseaduse § 2

p 1 kohaselt on tarbijaks füüsiline isik ning seega ei reguleeri nimetatud seadus poolte võlasuhet.

4. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui kostja. Hageja palus

linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada. Kostja palus

tühistada linnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinn Ringkonnakohus jättis 18. aprilli 2005. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja

linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus õigesti, et pooltevahelisest lepingust lähtuvalt oli

hagejal soojusenergia müüjana õigus lugeda arvesti fikseeritud soojatarbimine ebareaalseks, kui see

on üle 30% väiksem arvestuslikul teel saadud soojakogusest, ning nõuda kostjalt tasumist vastavalt

arvestuslikule kogusele. Sama võimalus tulenes lepingust ka siis, kui soojusarvesti funktsioneerimist

on tahtlikult mõjutatud.

Asjaolu, et lepingus tugineti arvestusliku meetodi osas majandusministeeriumi 1993. a juhendile, mis

on hiljem kaotanud kehtivuse, ei võimalda pidada lepingu vastavaid sätteid kehtetuiks. Kuigi pooled

ei ole lepingus viidanud majandusministri 1997. a metoodikale, oli hagejal sellest lähtuvalt alus

järeldada, et kostja soojusvarustuse tegelikud kulud olid suuremad, kui arvesti seda näitas. Asjas on

tuvastatud, et 4. aprillil 2002. a avastas hageja kostja hallatavast elamust soojusarvesti näidu

mõjutamise seadme. Ebaloogiline ning lepingu mõttega vastuolus oleks järeldada, et kuna

majandusministeeriumi 1993. a juhend oli selleks ajaks kehtivuse kaotanud, vabaneb kostja

vastutusest soojusarvesti funktsioneerimise tahtliku mõjutamise eest (lepingu p-s 4.3 ettenähtud

võimalus kohaldada arvestuslikku meetodit).

Kohus ei pidanud arvestama soojusenergia omavolilist tarbimist reguleeriva normatiivaktiga, kuna

hageja tugines lepingule ega nõua omavolilisest tarbimisest tuleneva võimaliku sanktsiooni

kohaldamist. Samas on linnakohus arvesti mõjutamise keelule tuginemisel viidanud lepingu p 4.1.5

kõrval ekslikult ka p-le 4.1.4, mis käsitleb plommide omavolilist eemaldamist, mille üle vaidlust ei

olnud.

Asjaolu, et hageja pakutud teenuse lõpptarbijaks olid korteriomanikud, ei võimalda käsitleda

pooltevahelist lepingulist suhet kostja kaebuses soovitud viisil ega jätta hagi rahuldamata.

Korteriühistu põhikirjale antud tõlgendus ei ole kooskõlas ühistu tegevuse sisu ja mõttega. Ühine

majandamine hõlmab paljukorterilises elamus ka kommunaalteenuste vahendamist.

Kuna lepingu p 3.1 kohaselt tuli soojusenergia koguse arvestuslikul teel määramisel lähtuda

majandusministeeriumi 1993. a juhendist, mis vaidlusalusel perioodil enam ei kehtinud, oli

põhjendatud, et linnakohus määras ekspertiisi ning lähtus sellest hagi rahuldamisel. Kohtul ei olnud

alust rahuldada hageja nõuet, mille arvestuslikuks aluseks oli metoodika, milles pooled kokku

leppinud ei olnud. Asjaolu, et ekspert lähtus oma arvestustes samast metoodikast, ei võimalda teha

teistsugust järeldust. See, et majandusministeeriumi 1997. a metoodika oli ainuke arvestatav

võimalus teha kindlaks reaalselt kulutatud soojusenergia hulka, ei tähenda selle metoodika otsest

rakendatavust lepingulises suhtes.

Hageja apellatsioonkaebuse väited ekspertiisiakti järelduste ebaõigsuse kohta tuleb jätta tähelepanuta,

sest hageja ei ole sellele viidanud esimese astme kohtus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 319 järgi ei ole poolel õigus tugineda apellatsioonkaebuses uuele asjaolule.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse nii hageja kui kostja.

7. Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies

ulatuses.

Kaebuse kohaselt on kohtud põhjendamatult tuginenud soojusenergia koguse kindlaksmääramisel

eksperdiarvamusele, mis ei vasta TsMS § 134 tingimustele. Hageja ei tuginenud apellatsioonkaebuses

uutele asjaoludele, millele esimese astme kohtus ei ole tähelepanu juhitud. Hageja on linnakohtu

istungil vaielnud vastu eksperdiarvamusele ja leidnud, et ekspert on summa arvestamisel teinud

mööndusi. Eksperdil ei ole õigust teha muudatusi ministri heakskiidetud metoodikas. Hoone

parenduste ja soojavajaduse vähenemise omavaheline seos ei ole põhjendatud ning eksperdil puudub

informatsioon eksperdiarvamuses märgitud tööde tegemise aja ja viisi kohta. Eksperdiarvamuses on

lähtutud hoone ehituslikust soojuskoormusest, mitte poolte kokkulepitud soojussõlme passi järgsest

soojuskoormusest, mistõttu on eksperdiarvamuses väljendatud arvestuslik soojuskogus väiksem

hageja arvutatud kogusest. Nimetatud asjaoludele viitas hageja ka apellatsioonkaebuses, kuid

ringkonnakohus on TsMS § 330 lg-t 6 rikkudes jätnud apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata.

Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et lepingu p 5.11 kehtib ja arvestusliku arve esitamine on lepingu

järgi õige. Sellest tulenevalt on loogiline järeldada, et lepingus märgitud juhul arvestuslikul alusel

arve esitamisel tuleb pooltel järgida kehtivaid õigusakte, s.t majandusministeeriumi 1997. a

metoodikat, mis asendab 1993. a juhendit. Samuti kinnitab 1997. a metoodika kasutamise

ainuvõimalikkust ekspert. Seega on ringkonnakohus jõudnud asjas tuvastatud asjaoludega vastuolus

olevale seisukohale, et majandusministeeriumi 1997. a metoodika ei ole otseselt rakendatav

pooltevahelises lepingulises suhtes, vaatamata sellele, et kohus möönab, et arvestusliku arve suuruse

arvustamisel aluseks võetud metoodika oli ainus võimalus teha kindlaks hoones reaalselt kulunud

soojuse hulk.

Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et linnakohtul ei olnud alust võtta kostja

tarbitud soojuskoguse arvestamise aluseks ekspertiisiakti, kuna ekspertiisiaktiga ei ole tuvastatud

hageja esitatud arve vastuolu majandusministeeriumi 1997. a metoodikaga või lepinguga.

Eksperdiarvamuses ei ole tuvastatud mitte arvestuslik soojusenergiakogus, vaid reaalne tarbimine

elamus.

Arvestusliku soojakoguse kindlaksmääramise kord on käsitatav sisuliselt tüüptingimusena, mis on

muudetav kahepoolse kokkuleppega. Samas ei saa soojusenergia müüja rakendada lepingut erinevalt

seaduses või muus kehtivas normatiivaktis sätestatust. Samuti ei ole otstarbekas selgitada lepingus

sätestatud juhtudel arvestuslikku soojakogust välja ekspertiisi abil.

8. Kostja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Samuti palus kostja mõista hagejalt välja kostja kohtukulud ning jätta hageja kohtukulud tema enda

kanda.

Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist on ainult lepingulise vastutusega ning et arvesti näidu

mõjutamine on tõendatud. Arvesti mõjutamine 2002. a detsembris, 2003. a jaanuaris ja veebruaris on

tõendamata, sest hageja eemaldas väidetava mõjutamise seadme 4. aprillil 2002. a. Kohus ei

arvestanud, et energiaseaduse (EnS) § 265 lg 2 p 1 järgi loetakse arvesti näidu moonutamine

omavoliliseks tarbimiseks ning selle kindlaksmääramisel tuleb kohaldada majandusministeeriumi

1998. a juhendit. Nimetatud juhendi p 15 kohaselt loetakse omavolilise soojusenergia tarbimise

arvestusperioodiks perioodi alates tarbija eelmisest kontrollimise päevast kuni omavolilise tarbimise

akti koostamise päevani, kuid mitte üle aasta tagasiulatuvalt. Võlgnetava perioodi kohta ei ole

koostatud akti, mis tõendaks arvesti mõjutamist ja soojusenergia omavolilist täiendavat tarbimist,

seega on hageja nõue tõendamata. 7. märtsil 2003. a erakorraliselt ekspertiisi teinud Aktsiaselts

ASWEGA ja Aktsiaselts TEPSO tõendavad, et arvestid demonteeriti korrasolevate plommidega ning

soojusarvestite mõõtevigade väärtused soojusenergia hulga mõõtmisel ei ületanud normdokumentides

ettenähtud väärtusi.

Hageja poolt 4. aprillil 2002. a koostatud akti hindamisel rikkus ringkonnakohus TsMS § 95 lg-te 1 ja

2 nõudeid. Hageja ühepoolselt, majandusministeeriumi 1998. a juhendi nõuete ja

mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 27 lg 1 rikkumisega koostatud akt ei ole kohaseks tõendiks

hagiavalduses väidetava soojusenergia täiendava tarbimise kohta 2001. a detsembris ja 2002. a

jaanuaris, kuna selle koostamisel rikuti eelmärgitud õigusaktidega kehtestatud korda. Kostja on

seisukohal, et korteriomanikest füüsilised isikud ei pea ilma jääma MTÜS § 27 lg 1 ja TKS § 7 p 7

järgsest õiguskaitsest. Hageja oleks pidanud oma nõuded esitama mõistliku aja jooksul, arvestades, et

tarbijateks on füüsilistest isikutest korteriomanikud.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud kostja väitega, et tegelikkuses ei ole hageja rakendanud

majandusministeeriumi 1997. a metoodikat, vaid on ühepoolselt kehtestanud arvestusmeetodi, milles

kostjaga kokku lepitud ei ole, rikkudes sellega VÕS § 13 lg-t 1. Metoodika näeb ette hoone

projektijärgse soojuskoormuse kasutamise. Lähtudes ekspertide arvutatud arvestusliku soojusenergia

tarbimise kogusest, puudub alus lepingu p 5.11 rakendamiseks, kuna tasutud soojusenergia kogus ja

ekspertide arvutatud arvestuslik optimaalne soojavajadus ei erine üle 30%.

9. Nii hageja kui kostja vaidlevad vastaspoole kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see

rahuldamata.

10. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja

taotles kostjalt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude 24 048 krooni 40 sendi väljamõistmist.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ning esitab kokkuvõtvalt

tuvastatud asjaolud ja vaidlusalused küsimused (I), samuti käsitleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi

(II). Seejärel hindab kolleegium lepingu tõlgendamise võimalusi (III) ja lepingu vastavust

õigusaktidele (IV) ning soojusenergia arvestusliku tarbimise küsimusi (V). Lõpetuseks annab

kolleegium kokkuvõtlikult juhised asja uueks lahendamiseks (VI).

I. 13. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on õiguslikult identne lepingu sõlminud Korteriühistuga

Kuramaa 13. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagejale on läinud üle AS-ile Tallinna Soojus

lepingust tulenenud õigused ja kohustused, kuigi õigusjärglust kinnitavaid dokumente asja

materjalidest ei nähtu. Seega eeldab kolleegium, et hageja ja kostja on vaidluse lahendamiseks õiged

isikud.

14. Hageja nõue on suunatud lepingu järgi kostjale esitatud arvete tasumisele. Hageja esiletoodud

asjaolude järgi on tegemist lepingu täitmise nõudega, mille esemeks on soojusenergia müügilepingu

järgi soojavõlgnevuse väljamõistmine.

Leping on sõlmitud 6. septembril 1996. a. Arved, mille tasumist nõutakse, on esitatud 6. jaanuaril ja

23. aprillil 2003. a kostja poolt 2001. a detsembris, 2002. a jaanuaris ja detsembris ning 2003. a

jaanuaris ja veebruaris tarbitud soojusenergia eest täiendavalt varem esitatud ja tasutud arvetele.

Hageja väitel oli kostja tegelik soojatarbimine neil kuudel suurem kostja avaldatust.

15. Hageja põhikohustus on lepingu p 2 järgi kostjale soojusenergia ja termofikatsioonivee müümine,

kostja kohustus aga lepingu p 5.6 järgi soojusenergia eest esitatud arvete alusel tasuda. Kohustuste

sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping TsK § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi.

Kolleegiumi arvates on leping kohustuste püsivuse tõttu ka kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes.

Leping sõlmiti enne 1. juulit 2002. a, kuid vaidlus lepingu täitmise üle puudutab nii sellele eelnevat

aega (soojusenergia tarbimine 2001. aasta detsembris ja 2002. aasta jaanuaris) kui ka sellele järgnevat

aega (tarbimine 2002. aasta detsembris ning 2003. aasta jaanuaris ja veebruaris). Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS)

§ 12 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt tuleb hageja nõuet 2001. a detsembris ja 2002. a jaanuaris tarbitud soojuse

eest tasumiseks hinnata tsiviilkoodeksi alusel ning hageja nõuet 2002. detsembris ning 2003. a

jaanuaris ja veebruaris tarbitud soojuse eest tasumiseks võlaõigusseaduse alusel. Kohaldatavat

seadust ei mõjuta asjaolu, et vaidlusalused arved esitati kostjale kogu vaidlusaluse perioodi eest

pärast 1. juulit 2002. a, kuna kostja kohustused olid tekkinud varem.

16. Nii lepingu p 5.6 kui ka TsK § 242 lg 1 ja VÕS § 208 lg 1 järgi on kostja kohustatud tasuma

hagejale tarbitud soojusenergia eest. Hageja nõude rahuldamise eelduseks 2001. a detsembris ja

2002. a jaanuaris tarbitud soojusenergia eest on kehtiva lepingu olemasolu poolte vahel ja

maksekohustuse rikkumine kostja poolt (TsK § 249). Maksekohustuse kui kostja lepingulise

põhikohustuse primaarse täitmise nõude olemuse tõttu ei saa sellest vabaneda üldjuhul ka oma süü

puudumisele tuginedes (TsK § 227). Põhimõtteliselt samasugused on eeldused ka 2002. a. detsembris

ning 2003. a jaanuaris ja veebruaris tarbitud soojusenergia eest tasumise nõude rahuldamiseks

võlaõigusseaduse järgi. Hinnata tuleb kostja maksekohustuse rikkumist (VÕS § 100). Tulenevalt

VÕS § 108 lg-st 1 ja § 103 lg-st 1 ei ole ostjal ostuhinna tasumata jätmise õigustamiseks reeglina

võimalik tugineda kohustuse rikkumise vabandatavusele.

Eelnevast järeldub, et hageja nõude rahuldamise eeldusena tuleb kindlaks teha, et kostja on

maksekohustust rikkunud, s.t kostja ei ole tarbitud soojusenergia eest tasunud. Erinevus hageja

nõuete hindamisel tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse alusel tuleneb esmajoones VÕSRS § 12 lg-

st 1, mille järgi tuleb lepingu seadusele vastavust pärast 1. juulit 2002. a tekkinud õiguste ja

kohustuse osas hinnata võlaõigusseaduse alusel.

17. Kohtud on tuvastanud asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

1) poolte vahel on kehtiv leping soojusenergia müümiseks ning selle alusel on kostja saanud

soojusenergiat;

2) kostja on tasunud soojusenergia eest vastavalt soojusarvesti näitudele ning nende alusel esitatud

arvetele, vaidlustamata tarbitud soojusenergia ühikhinda;

3) kostja on keeldunud tasumast hageja esitatud täiendavaid arveid väidetava tegeliku tarbimise ja

soojusarvesti näitude vahe järgi;

4) kostja soojusenergia tarbimist mõõtnud soojusarvesti ei olnud defektne ning selle plommid ei

olnud eemaldatud (vt ka hageja omaksvõttu linnakohtu tl 119);

5) hageja on eemaldanud soojusarvestilt seadme, mis võimaldas vähendada näitusid.

18. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja milliste ajavahemike eest on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu

tarbitud soojusenergia eest suuremas ulatuses kui soojusarvesti näidu järgi ning millest lähtudes tuleb

hinnata kostja arvestuslikku soojustarbimist.

19. Oma nõuet esitades tugines hageja esmajoones lepingu p-le 5.11, mille järgi: "Jooksva kuu

soojustarbimine arvesti järgi, mis on arvutuslikul (t)eel saadud soojakogusest üle 30% väiksem,

loetakse ebareaalseks. Sel juhul on Müüjal õigus esitada arve arvutuslikule soojakogusele kuni

ebareaalse näidu põhjuse väljaselgitamiseni ning Ostjal on kohustus see tasuda. Põhjendatuse korral

tehakse ümberarvestus." Lepingu p-de 5.1 ja 5.2 järgi toimus pooltevaheline arveldus kostja esitatud

soojusarvesti näitude alusel ning arveldusperioodiks oli üks kuu. Ka pooltevahelise praktika järgi

esitas hageja kostjale arveid igakuiselt eelmisel kuul tarbitud soojusenergia eest. Hageja väidetud

perioodidel on kostja soojatarbimine esitatud soojusarvesti näitude järgi hageja arvates üle 30%

väiksem arvestuslikust, mis annab hagejale lepingu p 5.11 järgi õiguse nõuda kostjalt tasumist

arvestusliku tarbimise järgi. Samuti on hageja väitnud, et kostja on soojusarvestit näitude

vähendamiseks mõjutanud. Vaidluse lahendamisel on keskne küsimus lepingu p 5.11 tõlgendamisest

ja tähendusest.

II. 20. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et hageja nõue on esitatud ainuüksi lepingulisel alusel ja

hageja ei ole nõudnud soojusenergia omavolilisest tarbimisest tuleneva võimaliku sanktsiooni

kohaldamist. Samas leidis ringkonnakohus, et hagejal oli majandusministeeriumi 1997. a metoodikast

(st mitte lepingust) lähtudes alus järeldada, et kostja soojusvarustuse tegelikud kulud olid suuremad

kui arvesti näidu järgsed. Samuti on kohus tuvastanud, et 4. aprillil 2002. a avastati kostja

soojusarvestil selle näidu mõjutamise seade, ja viidanud ka arvesti mõjutamise keeldu ja selle

rikkumise tagajärgi reguleerivatele lepingu p-dele 4.1.4 ja 4.3. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu,

milline on kohtu nimetatud järelduste seos hageja nõude rahuldamisega.

21. Õige on ka hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on otsuses leidnud, et hageja sai

majandusministeeriumi 1997. a metoodika alusel eeldada, et kostja soojustarbimine on tegelikult

arvesti näitudest suurem ja õigustatud on ka ekspertide lähtumine 1997. a metoodikast, kuid kostja

tegeliku soojatarbimise arvestamisel ja hageja nõude rahuldamisel 1997. a metoodikast siiski lähtuda

ei saa. Seetõttu jääb arusaamatuks ringkonnakohtu seisukoht majandusministeeriumi 1997. a

metoodika tähendusest asja lahendamisel.

22. Eelnevast lähtudes on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata ja vastuoluline

küsimustes, mis omavad hageja nõude rahuldamisel keskset tähendust. Sellega on rikutud TsMS

§ 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (vt nt ka

Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 (RT III 2005, 29, 300), 24. märtsi

2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-22-05 (RT III 2005, 12, 124) ja 11. mai 2005. a otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181)). Kolleegiumi arvates on juba ainuüksi eelnev piisav

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks saatmiseks, kuna

apellatsioonikohtu otsuse seisukohad ei ole piisavalt arusaadavad. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus nimetatud vastuolud kõrvaldama ning otsust seadusele vastavalt ka põhjendama,

muu hulgas andma selge seisukoha apellatsioonkaebuste vastavatele väidetele.

23. Kolleegium märgib samuti, et kuigi ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata, ei

nähtu ringkonnakohtu otsusest selgelt, kas kohus nõustub linnakohtu otsuse põhjendustega, nagu

tuleneb TsMS § 330 lg-st 5, või millises osas on neid põhjendusi muudetud või täiendatud. See

raskendab ringkonnakohtu otsuse mõistmist.

III. 24. Alama astme kohtud ei ole kolleegiumi arvates selgitanud asja lahendades välja lepingu p 5.11

tegelikku sisu. Kohtud on lähtunud ainuüksi lepingu p 5.11 tekstist (sellestki vaid osaliselt) ning

jätnud sätte analüüsimata koosmõjus lepingu teiste tingimustega, esmajoones p-dega 4.1 ja 4.3, mis

reguleerivad soojusenergia arvestamisega seotud kostja kohustusi ja nende rikkumise tagajärgi.

Sellest saab järeldada, et kohtud on käsitanud lepingu p 5.11 eraldiseisva sanktsiooninormina, mis

võimaldab esitada iseseisvalt nõudeid. Sisuliselt on kohtud mõistnud nimetatud sätet leppetrahvi

sarnase eelnevalt kokku lepitud (nn pausaleeritud) kahju hüvitamise nõudena. Kolleegiumi arvates ei

ole sätte selline tõlgendamine piisavalt põhjendatud.

25. Lepingu tõlgendamisel peab kohus asja uuel lahendamisel arvestama lepingut kui tervikut.

Tähendust ei oma seejuures asjaolu, et hageja tugines üksnes lepingu p 5.11 rikkumisele. 1. juulini

2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg 1 järgi lähtutakse tehingu tõlgendamisel selle teinud isikute tegelikust

tahtest ning sama paragrahvi 3. lõike järgi tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku

kasuks. 1. juulile 2002. a järgnenud perioode puudutava vaidluse osas tuleb tehingu tõlgendamisel

lähtuda kehtiva TsÜS §-st 75 ja VÕS §-st 29.

26. Tähelepanuta on ringkonnakohus jätnud ka selle, et leping on sõlmitud tüüptingimustega, nagu

väidab kassatsioonkaebuses hageja ise. Sel juhul tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda ka VÕS §-st 39.

Selle sätte 1. lõike järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust

tingimuse kasutaja kahjuks. Tühisele tüüptingimusele ei või VÕS § 39 lg 2 järgi tõlgendamisega anda

sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Eelnev võib aga puudutada vaidlust soojatarbimise üle üksnes

perioodidel pärast 1. juulit 2002. a (vt otsuse p-e 15 ja 16).

27. Kolleegiumi arvates on lepingu p 5.11 eesmärk tagada hagejale võimalus arvestusliku

soojusenergia eest tasu nõudmiseks juhul, kui mõõturi näidud ei vasta ilmselt tegelikkusele ja seda

sõltumata põhjusest. Sisuliselt on selle sättega pandud kostjale n-ö mõõturirisk, st kostja peab

tõendama, millisel põhjusel olid mõõturi näidud arvestuslikust tarbimisest üle 30% madalamad.

Sisuliselt on ka alama astme kohtud seda lepingu tingimust sarnaselt tõlgendanud.

28. Ringkonnakohus on jätnud aga analüüsimata lepingu p 5.11 teise lause osas !kuni ebareaalse

näidu põhjuse väljaselgitamiseni", samuti kolmanda lause ning hindamata lepingu p-de 4 ja 5.11

omavahelise vahekorra. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see puudus kõrvaldada. Lepingu p 4.1 järgi on

soojusenergia ostjal keelatud takistada soojusenergia kokkulepitud arvestust, mh on p 4.1.5 järgi

keelatud tahtlikult mõjutada soojusarvesti funktsioneerimist. Lepingu p 4.3 järgi on müüjal selle

kohustuse rikkumise korral õigus "teostada soojusenergia koguste ümberarvestus arvestuslikul

meetodil alates viimasest kuupäevast millal on müüja poolt fikseeritud soojusarvesti näit".

Kolleegiumi arvates on neid sätteid võimalik tõlgendada selliselt, et p 5.11 ei sisalda hagejale

iseseisvat nõudealust, vaid reguleerib üksnes p-s 4 nimetatud rikkumiste tõendamiskoormist. Nii loob

p-s 5.11 nimetatud olukorra esinemine hagejale eelduse, et kostja on rikkunud mõnd p-s 4 nimetatud

kohustust, ja annab aluse arve esitamiseks arvestusliku soojakoguse järgi alates müüja poolt viimase

soojusarvesti näidu fikseerimisest (p 4.3) kuni arvesti ebareaalse näidu põhjuse selgumiseni (p 5.11).

Lepingut selliselt tõlgendades annaks p 5.11 hagejale aluse väita, et kostja on rikkunud mõnd p-s 4

nimetatud kohustust ja kostjal on tõendamiskoormis, et ta kohustust rikkunud ei ole.

Hageja poolt kostjale edastatud soojuse arvestamiseks on pooled primaarselt siiski kokku leppinud

soojusenergia mõõtmises arvestiga, mistõttu peab olema põhjendatud, kui energia arvestamisel sellest

ei lähtuta. Samuti on hageja ise viidanud lepingu p 4.3 väidetavale rikkumisele kostja poolt.

IV. 29. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja väited, et

hageja nõuet ei ole õigusaktide järgi võimalik rahuldada. Kohus on jätnud analüüsimata

soojusenergiaga varustamist reguleerivad ja muud asjakohased õigusaktid ja nende imperatiivsuse.

Esmajoones puudutab see energiaseadust ja majandusministeeriumi 1998. a juhendit. Kohus on a

priori lähtunud lepingu p 5.11 kehtivusest ja kohaldatavusest, jättes arvestamata võimaluse, et

lepingu p 5.11 võib olla seadusega vastuolu tõttu tühine ja nõude lahendamisel tuleb lähtuda lepingu

teistest sätetest ja õigusaktidest. Arvestamata on jäetud eelnimetatud õigusaktide soojusenergia

kasutajaid sellega varustajate eest kaitsev iseloom. Seaduse sätete kohaldamata jätmise ainsaks

põhjuseks ei saa olla see, et hageja neile ei tuginenud, nagu leidis ringkonnakohus.

30. Vaidlusalusel perioodil reguleeris energiaga varustamist 1. juulini 2003. a kehtinud energiaseadus.

Kuigi selles seaduses ei ole selget regulatsiooni energia mõõtmise korraldamise ja sellega seotud

riskide kandmise kohta, reguleerib see ometi energia tarbimisega seotud küsimusi. 1. septembrist

2002. a jõustunud EnS § 265 lg 1 järgi pidi kütuse või energia omavolilise tarbimisega või vastavate

mõõteriistade näitude moonutamisega tekitatud kahju hüvitama kahju tekitanud isik. Sama paragrahvi

2. lõike järgi oli energia või võrgugaasi omavoliliseks tarbimiseks ka arvestusseadmete rikkumine või

näidu moonutamine. Sama paragrahvi 5. lõike järgi kinnitatakse omavoliliselt tarbitud kütuse- ja

energiakoguse ning maksumuse määramise juhend majandusministri määrusega. Kuni 1. septembrini

2002. a sisaldus sarnane regulatsioon EnS §-s 30. Seega sisaldus energiaseaduses regulatsioon

mõõturite mõjutamisega seonduvate tagajärgede kohta.

31. Majandusministeeriumi 1998. a juhendi p 2 järgi on juhendi täitmine kohustuslik kõigile

soojusenergia edastamise, jaotamise või müügiga tegelevatele energia- ja võrguettevõtjatele. Juhendi

p 12 järgi määratakse omavoliliselt tarbitud soojusenergia kogus, arvestades omavolilises tarbimises

osalenud soojusenergiat kasutavate seadmete ja süsteemide maksimaalseid soojuskoormusi, nende

ööpäevast tarbimisaega ning omavolilise tarbimise perioodi. Juhendi p 15 järgi loetakse omavolilise

soojusenergia tarbimise arvestusperioodiks perioodi alates soojusenergia ostu-müügilepingu

sõlmimise või tarbija eelmisest kontrollimise päevast kuni omavolilise tarbimise akti koostamise

päevani, kuid mitte üle ühe aasta tagasiulatuvalt.

32. Kolleegium märgib, et eelnevaga analoogne regulatsioon sisaldub ka kehtiva kaugkütteseaduse §-

s 16. Lisaks on selle seaduse § 15 lg 1 järgi selgelt sätestatud, et võrguettevõtja peab tagama kõigi

tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojusekoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete

kogumise ja töötlemise ning peab seega vaidluse korral ka tõendama, et tarbija mõjutas mõõturit.

Seega on kehtiva õiguse järgi nn mõõturirisk võrguettevõtja kanda ning tema peab tõendama ka selle,

et tegelik soojustarbimine on mõõturi näidatust suurem (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 (RT III 2004, 36, 373)). Majandusministeeriumi 1998. a juhendiga

sarnane regulatsioon sisaldub ka 1. juulil 2003. a jõustunud majandus- ja kommunikatsiooniministri

16. juuni 2003. a määruses nr 106 "Omavoliliselt tarbitud soojuse koguse ja selle maksumuse

määramise kord", eriti selle §-des 1 ja 4.

33. Ringkonnakohus on lepingu p 5.11 hindamisel jätnud tähelepanuta ka selle, et hageja on nii

tuvastatud asjaolude kui hageja enda kassatsioonkaebuse järgi tõenäoliselt turgu valitsev ettevõtja

konkurentsiseaduse §-de 13 ja 15 tähenduses. Konkurentsiseaduse § 17 p 1 järgi on turgu valitseval

ettevõtjal aga keelatud oma seisundi kuritarvitamine, muu hulgas otsene või kaudne ebaõiglaste ostu-

või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine.

34. Lepingule ei ole kolleegiumi arvates kohaldatav 15. aprillini 2004. a kehtinud tarbijakaitseseadus.

Selle seaduse § 3 p 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kes tarbib kaupu ja teenuseid isiklikeks

vajadusteks väljaspool oma majandus- või kutsetegevust. Kuigi kostja kui juriidilisest isikust

korteriühistu sisuliselt vaid vahendab korteriomanikele hageja müüdavat soojusenergiat, on ta lepingu

järgi siiski soojusenergia ostja ning ainsana vastutav hageja ees lepingu täitmise eest ning seda oma

varaga. Füüsilise isikuna käsitletakse tarbijat ka VÕS § 34 järgi.

35. Kui leping on sõlmitud tüüptingimustega (vt otsuse p 26), võivad kostjat kui teist lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused olla VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. See võib puudutada

vaidlust soojatarbimise üle pärast 1. juulit 2002. a (vt otsuse p 15 ja 16). Muu hulgas võivad

asjakohased olla VÕS § 42 lg 3 p-d 5 ja 11, mille järgi on keelatud tüüptingimused ebamõistliku

hüvitise arvestamise korra ja tõendamiskoormise ebamõistliku jagamise kohta. Kuigi kostja ei ole

tarbija, eeldatakse VÕS § 44 järgi ka muul juhul, et VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimused on

teist poolt ebamõistlikult kahjustav.

36. Asja uuel lahendamisel tuleb sõltumata lepingu p 5.11 tõlgendusest kindlaks teha, kas hagejal on

õigus üksnes lepingule tuginedes eeldada, et kostja tarbib soojusenergiat soojusarvesti näitude

järgsest suuremas ulatuses ning kas ja milliseid sanktsioone saab ta kostja suhtes rakendada. Oluline

on seejuures hinnata energiaseaduse ja majandusministeeriumi 1998. a juhendi regulatsioonide

ammendavust ja imperatiivsust, samuti lepingu p 5.11 vastavust konkurentsiseadusele ja

võlaõigusseaduse tüüptingimuste sätetele. Kui kohus asja uuel lahendamisel leiab, et kostja tegeliku

soojatarbimise hindamisel ja selle tõendamisel tuleb lähtuda mitte lepingu p-st 5.11, vaid

energiaseadusest ja majandusministeeriumi 1998. a juhendist (aga ka lepingu p-st 4.3), tuleb hinnata,

kas kostja omavoliline soojustarbimine on nende nõuete alusel tuvastatud ja kas kostjale esitatud

hüvitusnõude saab nende järgi rahuldada.

37. Hageja on väitnud, et näeb soojusenergia ebareaalse tarimise põhjusena soojusarvesti mõjutamist.

Kohtud on ka tuvastanud, et selline mõjutamise seade avastati ja kõrvaldati 4. aprillil 2002. a.

Hilisemat soojusarvesti mõjutamist ei ole tuvastatud, samuti ei ole tuvastatud, et soojusarvesti oleks

olnud defektne või et selle plommid oleks eemaldatud.

Sellest tulenevalt nõustub kolleegium kostjaga, et kui asja lahendamisel lähtuda energiaseadusest ja

majandusministeeriumi 1998. a juhendist (esmajoones selle p-st 15), on põhjendamatu siduda kostja

rikkumine soojusenergia arvestuslikust tarbimisest väiksema tarbimisega pärast seadme eemaldamist.

Energiaseadusest ega majandusministeeriumi 1998. a juhendist ei nähtu, et soojusarvesti mõjutamise

seadme avastamine annaks alust lugeda ka pärast seadme avastamist tarbitud soojusenergia

omavoliliselt tarbituks. Tuvastatud ei ole ka, et hagejal ei olnud hiljem võimalik soojusarvestit

kontrollida. Seega peab hilisemalt arvestuslikul alusel soojuse eest tasumise nõudmisel näitama ära ja

tõendama ka omavolilise tarbimise. Ainuüksi see, et arvestuslik tarbimine on arvesti järgsest suurem,

ei anna õigusaktide järgi alust arvesti järgsest tarbimisest kõrvale kalduda, kui omavolilist tarbimist ei

tuvastata.

38. Kostja väidab kassatsioonkaebuses, et hageja 4. aprillil 2002. a koostatud akt soojusarvesti

mõjutamise seadme avastamise kohta ei vasta majandusministeeriumi 1998. a juhendi nõuetele ning

seda ei ole igakülgselt ja objektiivselt hinnatud. Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3 järgi tuvastada

hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid. Ringkonnakohus ei ole akti kui tõendit hinnates

rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Seega nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et

soojusarvesti mõjutamise seadme olemasolu ja avastamine 4. aprillil 2002. a on tuvastatud.

V. 39. Järgnevalt käsitleb kolleegium õiguslikke tagajärgi, mis kaasnevad soojusenergia omavolilise

tarbimisega soojusarvesti mõjutamise abil, eeldusel, et asja uuel lahendamisel leitakse, et hagejal on

õigus lähtuda kostjale edastatud soojusenergia arvestuslikust kogusest.

40. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja ei võinud esitada täiendavaid arveid aastase

hilinemisega. Hageja viidatud lepingu p-des 5.1 ja 5.4 ettenähtud kokkulepped arveldusperioodi ja

arvete esitamise tähtaja kohta on ette nähtud jooksva ja korralise arvelduse jaoks, mille aluseks on

hagejale kostja poolt soojusarvesti näitude teatamine lepingu p 5.2 järgi. Müügilepingu järgse

ostuhinna tasumise nõude aegumise või lõppemise õiguslikule alusele ei ole kostja tuginenud.

41. Nii lepingu p 4.3 kui 5.11 järgi on hagejale antud õigus nõuda soojusenergia eest tasumist

soojusarvesti andmete asemel arvestusliku metoodika järgi. Sama põhimõte tuleneb ka

majandusministri 1998. a juhendi p-st 12. Hageja väitel on ta lähtunud nõude esitamisel

majandusministeeriumi 1997. a metoodikast. Lepingu p 3.1 järgi lähtutakse soojusenergia

arvestuslikul määramisel majandusministeeriumi 1993. a juhendist. Kohtud on leidnud, et 1993. a

juhendile ei saa asja lahendamisel tugineda, kuna see on kehtivuse kaotanud. 1997. a metoodika

kohaldatavuse osas ei ole kohtud selget seisukohta võtnud (vt otsuse p 21).

42. Majandusministeeriumi 1993. a juhend (RTL 1993, 5/6, 91; 1994, 27, 922; 1994, 28, 947)

sisaldas juhiseid, millest lähtudes saab arvestuslikult kindlaks määrata hoonete soojatarbimise, ning

juhendi eessõna järgi oli see mõeldud kasutamiseks soojusenergia arvestamiseks arvesteid

mitteomavate tarbijatega. Juhend tunnistati kehtetuks majandusministri 17. juuli 1997. a määrusega

nr 26 (RTL 1997, 113, 663). Kolleegium käsitab nimetatud juhendit esmajoones tüüptingimustena,

mida soojusenergia müüjad said kasutada müüdava soojusenergia koguse määramiseks, et üldse

mingil ühtsel alusel arveldada.

43. Majandusministeeriumi 1997. a metoodika (RTL 1997, 137, 5189) on samuti käsitatav

esmajoones tüüptingimustena, kuna see on kehtestatud vastava volitusnormita majandusministri

käskkirjaga ja ka metoodikast endast nähtub et see on soovituslik kohalikele omavalitsustele

(metoodika p 1.1), kes saavad sellest lähtudes kehtestada oma territooriumitel soojusvarustuse kulude

arvestuse, jaotuse ja tarbitud soojusenergia eest arveldamise korra. Kolleegiumil ei ole aga alust mitte

nõustuda ringkonnakohtuga selles, et 1997. a metoodika on käesoleval ajal praktikas ainus arvestatav

võimalus teha kindlaks reaalselt kulutatud soojusenergia hulka. Sellest metoodikast on lähtunud ka

ekspert.

44. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, nagu välistaks ainuüksi 1993. a juhendi, mille

kohaldamise leppisid pooled kokku lepingu p-s 3.1, kehtetuks tunnistamine selle kohaldamise

pooltevahelise lepingulise vaidluse lahendamisel. Kuna tegemist on esmajoones lepingus viidatud

tüüptingimustega, võib neid poolte kokkuleppel kohaldada ka siis, kui seda ette näinud määrus on

kehtetuks tunnistatud.

45. Kolleegiumi arvates saab ja tuleb, lähtudes muu hulgas VÕS § 25 lg-st 2 ja § 27 lg-st 2, asja

lahendamisel järgmistel põhjustel juhinduda siiski 1997. a metoodikast.

Nii hageja kui kostja on seisukohal, et arvestusliku soojakoguse hindamisel ei tule kohaldada 1993. a

metoodikat. Samas on nii lepingu kui majandusministeeriumi 1998. a juhendi järgi võimalus

kohaldada kostja tarbitud soojusenergia arvestamiseks arvestuslikku metoodikat. Seega peab olema

võimalik arvestusliku metoodika kohaldamine, kuna tarbitud soojakoguse määramine muul viisil

lisaks soojusarvestile ei ole võimalik. 1997. a metoodika on Eesti praktikas ringkonnakohtu otsuse

järgi ainsana rakendatav. Hageja taotleb 1997. a metoodika kohaldamist ning kostja vaidlustab seda

ainuüksi põhjusel, et sellele ei olnud lepingus viidatud. Lisaks on 1997. a metoodika 1993. a omast

tõenäoliselt täpsem.

46. Samas märgib kohus, et kuna metoodika on üksnes soovitusliku tähendusega, ei ole see pooltele

ega kohtule siduv. Kui kohus leiab, et arvestusliku soojustarbimise õigemaks kindlakstegemiseks

tuleb mingist metoodikas ette nähtud lähtekohast või põhimõttest kõrvale kalduda, on see lubatud,

kuid seda tuleb otsuses ka põhjendada. Esmajoones saab kohus seejuures tugineda vastava ala

asjatundjate arvamusele.

47. Eelneva põhjal nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kostja arvestusliku soojatarbimise

hindamisel saab lähtuda asjas korraldatud ekspertiisist. Kolleegium ei saa TsMS § 353 lg-st 3

lähtudes sisuliselt hinnata eksperdiarvamuses sisalduvaid järeldusi ega kontrollida ekspertiisi

vastavust majandusministeeriumi 1997. a metoodikale, kuna tegemist ei ole õigusaktiga.

48. Küll nõustub kolleegium hagejaga selles, et ringkonnakohus on alusetult jätnud vastamata tema

apellatsioonkaebuse väidetele ekspertiisiakti minetuste ja lähteandmete ebaõigsuse kohta. Seda on

ringkonnakohus põhjendanud asjaoluga, et hageja ei ole neile tuginenud esimese astme kohtus.

Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja sai ekspertiisile vastuväiteid esitada alles pärast

eksperdiarvamuse koostamist. 30. septembri 2004. a linnakohtu istungi protokolli järgi (linnakohtu tl

189) on hageja esitanud istungil väite, et ekspert on teinud hageja nõude aluseks olnud metoodikaga

võrreldes mööndusi, muu hulgas arvestanud parendusi elamu soojusjuhitavuse parandamiseks ja

lähtunud hoone projektijärgsest soojuskoormusest, kuigi tegelikult tulnuks lähtuda lepingus kokku

lepitud ja soojussõlme passis väljendatud soojuskoormusest. Mõlemad väited sisalduvad ka hageja

apellatsioonkaebuses. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse

väidetele ekspertiisiakti ebaõigsuse kohta vastama.

49. Eelnevast ei tulene aga, et kohus peaks hageja nõude lahendamisel lähtuma ainuüksi

ekspertiisiaktist ja lugema tegeliku soojatarbimise mõõturist erinevalt tõendatuks ka nende

ajavahemike puhul, kus soojuse omavolilist tarbimist ei ole tuvastatud. Hageja nõude rahuldamine

sõltub esmajoones sellest, kas ja milliste perioodide eest leiab kohus olevat põhjendatud lepingu ja

õigusaktide alusel kõrvale kalduda soojusarvesti näitudest tarbitud soojusenergia arvestamiseks.

50. Kostja on esitanud ka väite, et ekspertiisiakti järgi määratud soojustarbimise puhul ei erinenud

kostja soojatarbimine ühegi vaidlusaluse perioodi eest arvesti näitudest rohkem kui 30% ulatuses, mis

andnuks hagejale alust lepingu p 5.11 rakendamiseks. Sama väite esitas kostja apellatsioonkaebuses,

kuid ringkonnakohus jättis sellele vastamata. Hinnates mõõdikujärgse ja arvestusliku tarbimise

erinevust, ei ole kohtud selgitanud, millistest näitudest üldse lähtuda tuleb. Hagiavalduses ja

linnakohtu otsuses toodud näidud erinevad märkimisväärselt. Tuleb kindlaks teha, millistest näitudest

on lepingu p 5.11 järgi 30% hindamisel ikkagi lähtutud ja miks (vt ka ekspertiisiakti, linnakohtu tl-d

149-151).

VI. 51. Kokkuvõtvalt tuleb asja uuel lahendamisel esmalt tõlgendada lepingut, eriti selle p 5.11 kogu

lepingu kontekstis, ning hinnata selle vastavust seadusele. Kui kohus leiab, et lepingu p 5.11

seadusele ei vasta, tuleb hinnata, kas seadusevastasus toob kaasa sätte tühisuse. Hinnata tuleb ka

seda, milline on soojusarvesti mõjutamise seadme avastamise õiguslik tähendus. Eelneva põhjal saab

kohus otsustada, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt soojusenergia eest tasumist

arvestuslikus suuruses. Seejuures peab ringkonnakohus vastama ka poolte apellatsioonkaebuste

põhjendustele, muu hulgas hageja väidetele ekspertiisi minetuste ja ekslike lähteandmete kohta ning

kostja väidetele, et arvestijärgne tarbimine ei olnud 30% väiksem arvestuslikust.

52. Poolte taotlused kohtukulude väljamõistmiseks lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt

asja lahendamise tulemustest.

J. Luik, V. Kõve, T. Tampuu