3-2-1-100-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-100-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS Eksar-Transoil hagi Revo Auto AS vastu 44 322 krooni

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-73/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Eksar-Transoil ja AS-i Revo Auto kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus

ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-ile Eksar-Transoil kassatsioonkaebuselt

10. märtsil 2005. a tasutud kautsjon 255 (kakssada

viiskümmend viis) krooni.

4. Tagastada AS-ile Revo Auto kassatsioonkaebuselt 8. märtsil

2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eksar-Transoil esitas Jõgeva Maakohtusse hagi AS-i Revo Auto vastu 44 322 krooni

saamiseks. Hagiavalduse kohaselt olid pooltel pikaajalised suhted seoses vedelkütuse ostu-müügiga.

Vastavalt väljakujunenud tavale ei sõlmitud müügilepinguid kirjalikult. Iga ostu-müügi kohta esitas

hageja kostjale arve, mis kajastas kõiki olulisi ostja ja müüja vahelisi õigusi ja kohustusi. Hageja

märkis arvetel maksetähtaja ning viivise suuruse ! 0,15% päevas, kui maksega viivitatakse. Kostja

ei pidanud ajavahemikul 28. maist 2002. a kuni 23. detsembrini 2002. a kinni maksetähtaegadest. Ta

tasus põhivõla, kuid ei ole tasunud kokkulepitud viivist. Samas on kostja arvetele alla kirjutamisega

kinnitanud nõusolekut leping sõlmida. Kuna kostja on tasunud hagejale väljastatud arvete alusel

põhivõla, on ta oma käitumisega omaks võtnud ka lepingus sisalduvad muud kohustused.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt ei saa hageja saadetud arveid käsitada

võlasuhte tekkimise alusena ning nendes kajastatud tingimused ! maksetähtaeg ja viivis ! ei ole

kostjale kohustuslikud. Viivist ei ole võimalik arvestada ka seetõttu, et arvetelt ei nähtu, mis ajast

maksetähtaeg kulgema hakkab.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 3 kohaselt peab juhul, kui kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks

määratud ja see ei tulene ka võlasuhete olemusest, võlgnik täitma kohustuse selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

3. Jõgeva Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2004. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja viivise 44 322 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nad olid lepinguga kokku

leppinud maksetähtaegades ja viivise maksmises.

Vastavalt VÕS § 9 lg-le l sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega

või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg l kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis

tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Vedelkütuse

müügilepingu puhul ei ole seaduses lepingu vormi ette nähtud. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid

sõlminud suulise müügilepingu ja et kauba eest tuli tasuda kohe pärast kauba kättesaamist.

Kostja eitab kokkulepet maksetähtaja osas, kuid ei ole seda asjaolu millegagi tõendanud. Seega on ta

aktsepteerinud arvetele märgitud maksetähtaegu. Kuna maksetähtaeg oli kokku lepitud teatud arvu

päevadega, tuleb maksetähtaega hakata arvestama arvele märgitud kuupäevale järgnevast päevast

vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 134 ja 135. Asjaolu, et arved saadeti kostjale

postiga nädala jooksul, ei oma tähtsust, kuna kokkulepe, sealhulgas ka hind ja maksetähtaeg, sõlmiti

suuliselt. Kauba vastuvõtmisele järgnevast päevast hakkas kulgema maksetähtaeg.

Müügilepingu olemusest tuleneb võimalikult kiire tasumise kohustus ja maksetega hilinemine

valdavalt üle poole aasta pärast lepingu sõlmimist ei ole mingil viisil mõistlik aeg. VÕS § 76 lg 1

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt seadusele või lepingule. Kuna kostja ei täitnud kohustust

vastavalt lepingule, siis on ta kohustust rikkunud. VÕS § 101 kohaselt on võlausaldajal õigus

rikkumise korral rakendada õiguskaitsevahendeid, sealhulgas ka lõike l punktis 6 sätestatud viivist.

VÕS § 113 lg l kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustise sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. On

mõistlik eeldada, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb raha kasutamise eest

maksta selle omanikule (võlausaldajale) tasu ! viivist. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise

protsendi suuruse osas ega palunud viivist vähendada.

Hageja on viivise osas kokkuleppe olemasolu tõendanud esitatud arvetega, millel oli viivise

suuruseks märgitud 0,15% päevas. Seda, et viivises oli kokku lepitud, tõendavad hageja seletus, et

võlgnevuse tasumisel avaldas kostja seaduslik esindaja soovi eraldi kokku leppida viivise tasumises,

samuti kostja 5. märtsi 2003. a kiri, milles ta soovis viivise tasumises eraldi kokku leppida. Kuna

kostja ei esitanud arvete saamisel vastuväiteid ja kinnitas viivise tasumise kohustuse olemasolu

5. märtsi 2003. a kirjaga, siis ei ole kostja vastuväited kohtumenetluse käigus põhjendatud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud

kokkuleppe olemasolu maksetähtaegade osas. Asjaolu, et arvetele oli märgitud viivis 0,15% päevas ei

tõenda, et müügilepingutes oli viivise tasumises viimati nimetatud määras kokku lepitud. Arvetele

märgitu ei ole käsitatav lepingu tingimustena.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 9. veebruari 2005. a otsusega maakohtu otsuse väljamõistetud

viivise suuruse osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja viivise 18 886 krooni. Ringkonnakohus muutis hagi rahuldatud osa suuruse muutumise tõttu

kohtukulude jaotust.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli pooltevahelise müügilepingu esemeks vedelkütus. Hageja

esindaja seletas, et tavaline maksetähtaeg oli 14 päeva ning see märgiti ka kostjale saadetud arvetele.

Tõendeid, mis lükkaksid ümber hageja seadusliku esindaja seletuse maksetähtaegade osas, kostja

esitanud ei ole. Seetõttu on maakohus põhjendatult lugenud tõendatuks, et pooled leppisid suuliselt

kokku nii vedelkütuse koguses ja hinnas kui ka maksetähtaegades. Kokkulepitud maksetähtaja pikkus

on mõistlik ning vastab tavale ja praktikale. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik

teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes

mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.

Võlgniku poolt vedelkütuse eest tasumine enam kui poole aasta jooksul ei ole kooskõlas VÕS §-des 6

ja 7 sätestatud põhimõtetega.

VÕS § 208 lg-st 1 tuleneb, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale asja üle ning ostja

kohustub tasuma müüjale asja ostuhinna. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. Seega oli kostja kohustatud tasuma hagejale vedelkütuse eest kokkulepitud

tähtaegadel, s.o 10, 14 ja 21 päeva jooksul alates arvele märgitud kuupäevale järgnevast päevast.

Kuna kostja rikkus kokkulepitud kohustust ja ei tasunud vedelkütuse eest õigeaegselt, siis oli hagejal

vastavalt VÕS § 101 p-le 6 õigus nõuda temalt viivist kui õiguskaitsevahendi kohaldamist ning seda

sõltumata poolte eelnevast kokkuleppest.

Hageja seaduslik esindaja ei kinnitanud kohtuistungil viivise osas kokkulepe sõlmimist. Seega leidis

maakohus ekslikult, et pooled olid viivise maksmises suuliselt kokku leppinud. Kuna pooled polnud

viivise osas kokku leppinud, siis on maakohus ebaõigesti lähtunud viivise arvutamisel hageja poolt

kostjale esitatud arvetele märgitud viivisemäärast 0,15% päevas.

Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohustuse täitmiseni. Viivisemääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub 7% aastas. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 14 kohaselt loetakse kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga VÕS

§ 94 lõikes 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas, kui ei ole kokku lepitud teistsuguses

intressimääras. Kuivõrd pooled polnud intressimääras kokku leppinud ning viivise arvestamise

ajavahemik on enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, siis tuleb viivise kui õiguskaitsevahendi

arvutamisel võtta aluseks seadusest tulenev intressimäär 7% aastas.

Kuivõrd viivise arvestuses kolmel esimesel arvel märgitud võlgnevuse tasumise tähtaeg saabus enne

1. juulit 2002. a, siis tuleb nende puhul viivise arvestamisel lähtuda TsK § 231 lg-s 1 sätestatud

viivisemäärast 3% aastas, s.o 0,0082% päevas. Lähtudes viivise arvestuses märgitud võlgnetavatest

summadest ja viivitatud päevadest ning viivisemäärast 0,0082% päevas, on viivis kolme esimese arve

järgi 707 krooni ja 73 senti.

Kuna viivise arvestuses ülejäänud arvetel on võlgnevuse tasumise tähtaeg pärast 1. juulit 2002. a, siis

nende puhul tuleb viivise arvestamisel lähtuda võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäärast 7%

aastas, s.o 0,019% päevas. Lähtudes viivise arvestuses märgitud võlgnetavatest summadest ja

viivitatud päevadest ning viivisemäärast 0,019% päevas, on ülejäänud viivise summaks 18 178

krooni ja 66 senti. Kokku on viivise summaks 18 886 krooni ja 39 senti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled.

7. Hageja AS Eksar-Transoil palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega

rahuldada hagi täielikult. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu otsusega väljamõistetud viivise suuruse

osas ning leiab, et viivise väljamõistmine seadusest tuleneva viivisemäära alusel ei ole põhjendatud.

Pooltel oli kohaldatava viivisemäära osas kokkulepe. Kokkulepet kinnitavad kostjale saadetud arved,

kostja poolt nende arvete aktsepteerimine ning kostja 5. märtsi 2003. a kiri hagejale, kus kostja on

sõnaselgelt väljendanud soovi viivises kokku leppida. Viivisemäär on mõistlik ega ole võlgniku jaoks

ülemäära koormav.

Ringkonnakohus ei ole olnud oma järeldustes järjekindel. Ta aktsepteeris kokkulepet

maksetähtaegade osas ning luges kokkuleppe selles osas tõendatuks kostjale saadetud arvete alusel.

Samadelt arvetelt nähtub aga ka maksega viivitamise korral viivise suurus ! 0,15% päevas. Seega

on ringkonnakohus samade tõendite alusel jõudnud erinevate järeldusteni. Esitatud arved kajastavad

kokkulepitud lepingutingimusi ! hinda, kogust, maksetähtaega ja viivisemäära. Kostja ei ole

arvetele, milles kajastus viivisemäär, vastu vaielnud. Võlaõiguses kehtiva põhimõtte kohaselt tuleb

eelistada tõlgendust, mille kohaselt jääb leping kehtima võimalikult suures ulatuses.

8. Kostja AS Revo Auto palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi tema vastu rahuldamata. Kostja nõustub ringkonnakohtuga selles, et pooltel

puudus kokkulepe viivise osas. Ta leiab aga, et pooltel puudus kokkulepe ka maksetähtaegade osas.

Ringkonnakohus eiras asjaolu, et hagi aluseks oli lepingulisel alusel tekkinud viivise väljamõistmine

kostjalt, mitte seadusest tuleneva viivise väljamõistmine. Hageja ei esitanud nõuet viivise

väljamõistmiseks seaduse alusel, vaid tuginedes pooltevahelisele väidetavale kokkuleppele viivise

osas. Tuvastades, et pooltel puudus igasugune viivise tasumise kokkulepe, oleks ringkonnakohus

pidanud hageja nõude viivise saamiseks jätma rahuldamata.

9. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Tema vastuväidete kohaselt viivitas kostja

maksete tasumisega ning seetõttu oli kohtu ülesanne kontrollida, kas ja millises määras viiviseid välja

mõista.

Hagi esitati viivise saamiseks. Seadusest tuleneva viivise väljamõistmiseks ei olnud hagejal vajadust

hagi täiendada ega esitada alternatiivset nõuet, kuna viivisenõude esitamisel on kohtu ülesandeks

kindlaks teha, kas tuleb välja mõista seadusega kindlaks määratud viivis või poolte kokku lepitud

viivis.

10. Kostja vaidles hageja kassatsioonikaebusele vastu. Pooltel puudus viivise osas kokkulepe. Hageja

esitatud arved ei kajastanud pooltevahelise lepingu tingimusi. Tal puudus õigus ühepoolselt märkida

arvetele maksetingimusi ja maksetähtaegu. Kuna pooltel puudus kokkulepe ka maksetähtaegade osas,

siis ei saanud kostja maksetähtaegu ületada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ta on põhjendamatult lugenud ühtede ja samade

dokumentaalsete tõendite ! hageja esitatud arvete ! alusel tõendatuks poolte kokkuleppe hinna ja

maksetähtaegade, kuid mitte viivise suuruse osas.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi korduvalt avaldatud seisukoha järgi ei tohi kohtuotsus olla vastuoluline

(vt nt Riigikohtu 24. märtsi 2005. a otsust kohtuasjas nr 3-2-1-22-05 (RT III 2005, 12, 124).

Vastuolusid sisaldava kohtuotsuse tegemisega rikutakse TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse

seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kuna kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 353 lg-st 3 ise

tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid, siis ei saa ta ka ise kõrvaldada

ringkonnakohtu otsuses sisalduvat vastuolu, mis tuleneb tõendite hindamisest.

13. Lisaks eeltoodule rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise

nõuet. Ta jättis hindamata hageja poolt maakohtus esitatud ja maakohtu poolt tõendina hinnatud

kostja 5. märtsi 2003. a kirja hagejale, milles kostja avaldas väidetavalt soovi viivise osas eraldi

kokku leppida. Hageja oli sellele kirjale kui tõendile tuginenud ka kirjalikus vastuses kostja

apellatsioonkaebusele.

14. Hageja on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et kostja aktsepteeris kaupa vastu võttes ja

arveid alla kirjutades hageja poolt arvetel kirjeldatud müügilepingu tingimusi. Maakohus leidiski, et

kostja selline tegevus tähendab nõustumist hageja pakutud tingimustega.

Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 63 kohaselt loeti vaikimist tahteavalduseks, kui see oli ette

nähtud seaduses või poolte kokkuleppega. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 68 lg 4 järgi

loetakse vaikimist ja tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine

tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.

Võlaõigusseaduse § 20 lg 2 sätestab, et vaikimist ja tegevusetust loetakse nõustumuseks (aktseptiks)

üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või

nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kõiki esitatud tõendeid ning otsustama,

kas kostja vaikimine ja tegevusetus pärast kauba vastuvõtmist ja hagejalt arvete saamist tähendab

aktsepti hageja poolt arvetele kirjutatud maksetähtaegade ja viivise osas.

Kui ringkonnakohus leiab, et kostja vaikimine ja tegevusetus tähendavad maksetähtaegade ja viise

suuruse osas aktsepti, tuleb lähtuda kokkulepitud maksetähtaegadest ning pole alust mõista kostjalt

välja seadusest tulenevat viivist (TsK § 231 lg 1 või VÕS § 113 lg 1 alusel).

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kostja vaikimine ja tegevusetus ei tähenda maksetähtaegade ja

viise suuruse osas aktsepti, tuleb rakendada maksetähtaegade kindlakstegemiseks VÕS § 82 lg-t 3

ning mõista maksetähtaegade rikkumise korral kostjalt hageja kasuks välja seadusest tulenev viivis.

16. Ebaõige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et kuna hageja ei esitanud seadusest tuleneva viivise

nõuet, siis kokkuleppe puudumisel viivise suuruse osas oleks tulnud hagi jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus on õigesti tõlgendanud seadust ja leidnud, et kui hageja nõuab viivist, kuid pole

tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise

nõudena.

P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu