3-3-1-58-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-58-05

Määruse kuupäev

2. november 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Natalia Samohvalova kaebus Eesti Vabariigilt kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2005. a määrus haldusasjas

nr 2-3/507/05

Menetluse alus Riigikohtus

Natalja Samohvalova erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Natalia Samohvalova erikaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/507/05 ning

saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Natalja Samohvalova esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Justiitsministeeriumi keeldumine talle tekitatud kahju hüvitamisest ja mõista Eesti

Vabariigilt tema kasuks välja 19 845 krooni.

Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2004. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Eelnevalt oli

halduskohus määrusega jätnud rahuldamata N. Samohvalova taotluse riigi õigusabi määramiseks.

2. Halduskohtu otsuse vaidlustamiseks esitatud apellatsioonkaebuses esitas N. Samohvalova uue

taotluse riigi õigusabi määramiseks. Oma taotlust põhjendas ta sellega, et ta on maksejõuetu ning

advokaadi abi puudumise tõttu ei suuda ta vajalikul tasemel kaitsta oma õigusi ja põhjendada oma

seisukohti. Ta on pikemat aega töötu ja elatub kokkuhoitud rahast ning isiklike asjade müümisest.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2005. a määrusega jäeti N. Samohvalova taotlus rahuldamata.

Ringkonnakohus viitas halduskohtu riigi õigusabi määramisest keeldumise määrusele, kus

halduskohus oli leidnud, et Halduskohtumenetluse seadustik ei nõua kaebuses õiguslike põhjenduste

esitamist, kohaldamisele kuuluva seaduse otsib kohus. N. Samohvalova kaebus ei ole keerukas ning,

nagu kaebusest nähtub, sai kaebaja kaebuse koostamisega hakkama. Ringkonnakohus leidis, et

käesolevaks ajaks ei ole asjaolud muutunud. Asja materjalide põhjal ei saa väita, et kaebuse edutus

halduskohtus oleks seotud kaebajal kvalifitseeritud õigusabi puudumisega. Taotluse esitamise ajal

kehtinud TsMS § 83 lg 3 sõnastuse kohaselt võib kohus füüsilisele isikule määrata esindajaks

advokaadi riigi kulul, kui ta leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda

kaitseta tema maksejõuetuse tõttu. Selle sätte põhjal saab asuda seisukohale, et riigi kulul õigusabi

määramine pole põhjendatud ka juhul, kui kaebaja ise on võimeline kaitsma oma õigusi.

Analoogiliselt reguleerib küsimust ka alates 1. märtsist 2005 kehtiva Riigi õigusabi seaduse (RÕS)

§ 7 lg 1 p 1, mis annab aluse õigusabi andmisest keelduda juhul, kui taotleja ise on võimeline kaitsma

oma õigusi. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul on kaebuse esitaja võimeline ise kaitsma oma

õigusi, sest esitatud kahjunõue ei ole olemuselt keerukas. Tegemist on konkreetse summa nõudmisega

riigilt põhjusel, et nimetatud summa sissenõudmiseks tehtud kohtuotsust pole võimalik sundkorras

täita.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. N. Samohvalova esitas erikaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli

2005. a määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada esitatud taotlus. Erikaebuse kohaselt jättis

kohus tähelepanuta asjaolu, et asi võib näida lihtsana professionaalsetele juristidele, kuid mitte

tavalisele inimesele, kellel puudub igasugune arusaam õigusalastest terminitest, normidest ja

nõuetest, kes ei tea ega oska kasutada oma õigusi kohtumenetluses, kes ei valda eesti keelt ja ei saa

seega adekvaatselt reageerida aruteludele, mis toimuvad kohtuistungil. Ka kohtumenetlus Tallinna

Halduskohtus näitas, et N. Samohvalova ei suutnud piisavalt selgelt põhjendada oma kahjunõuet, mis

omakorda põhjustas halduskohtu ekslikke järeldusi. N. Samohvalova leiab, et tõhusa õigusabi

puudumine takistab PS §-s 15 sätestatud õiguse kasutamist ning on samuti vastuolus PS §-s 24

sätestatud nõuetega. Ilma advokaadi abita ei tagata kohtumenetluses protsessiosaliste võrdsust.

5. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses erikaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Vastuse

kohaselt on seadusandja Riigi õigusabi seaduse § 10 lg-st 1 ja §-st 15 tulenevalt lugenud asja

menetlevat kohut pädevaks hindama konkreetse asja keerukust ning asjaolu, kas riigi õigusabi

osutamine on vajalik. Antud juhul on tegemist halduskohtumenetlusega, kus kehtib uurimisprintsiip,

mis tagab samuti poolt võrdsuse kohtumenetluses. Väide, et N. Samohvalova ei mõista eestikeelsete

terminite tähendust ja et ta ei saa istungil aru vastaspoole motiividest, millega on rikutud tema õigust

osaleda oma kohtuasja arutelul, ei ole asjakohane, kuna Tallinna Halduskohtu istungil oli kaebajale

tõlk tagatud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. N. Samohvalovale riigi õigusabi määramata jätmist on kohtud põhjendanud sellega, et ta on ise

võimeline kaitsma oma õigusi ning et haldusasi ei ole oma olemuselt keerukas. Sealjuures on Tallinna

Ringkonnakohus tuginenud eeskätt RÕS § 7 lg 1 p-le 1, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui

taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on leidnud, et selline põhimõte tulenes

ka taotluse esitamise ajal kehtinud TsMS § 83 lg-st 3.

7. Riigikohtu halduskolleegium nõustub sellega, et isikule, kelle puhul saab järeldada piisavate

õigusalaste teadmiste olemasolu, ei ole riigi õigusabi määramine vajalik. Isiku võimelisus kaitsta

halduskohtumenetluses ise oma õigusi, mis on RÕS § 7 lg 1 p-s 1 riigi õigusabi andmisest

keeldumise aluseks, ei tähenda seda, et see kehtib vaid isikute kohta, kes omavad õigusalast haridust.

Hinnang, kas isik suudab ise oma õigusi kaitsta, oleneb eelkõige vaidlusaluse haldusasja keerukusest

ning samuti ka isiku senisest käitumisest protsessis.

Samal ajal ei tohi ka kohus menetlust halduskohtus läbi viia nii keerukal moel, mis nõuaks isikult

alati kvalifitseeritud esindaja olemasolu. Eelkõige tuleb püüda halduskohtumenetluses valitsevat

uurimisprintsiipi ning sellest tulenevat selgituskohustust rakendada viisil, mis aitaks kompenseerida

kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudulikkust.

8. Sellegipoolest ei saa RÕS § 7 lg 1 p-i 1 tõlgendada viisil, et halduskohtumenetluses on iga isik igas

asjas võimeline oma õigusi ise kaitsma. Kohtuniku uurimisprintsiibist tulenev aktiivsus ei saa

kasvada üle kaebuse esitajale õigusabi osutamiseks viisil, mida tavapäraselt osutavad esindajad.

Seetõttu tuleb vajadusel isikule riigi õigusabi siiski määrata. Halduskolleegium on seisukohal, et kui

kohtul on põhjendatud kahtlus, et kaebuse esitaja ei suuda oma teadmiste, juhtumi asjaolude, aga

samuti ka vastustaja kvalifikatsiooni ja käitumise ning teiste antud juhtumil tähtsust omavate

asjaolude tõttu kohtumenetluses osaleda viisil, mis tagaks asja lahendamise ühe istungiga, siis ei saa

kohus RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel riigi õigusabi andmisest keelduda. Ka RÕS § 7 lg 3 sätestab, et riigi

õigusabi võib anda RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks

lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust.

9. Riigikohtu halduskolleegium ei jaga kohtute seisukohta, et käesolev vaidlus ei ole keerukas.

N. Samohvalova kaebuse näol on tegemist senises kohtupraktikas suhteliselt harva esineva kahju

hüvitamise asjaga - kahju hüvitamist nõutakse seetõttu, et võimatuks on osutunud tsiviilkohtu 1994. a

otsuse täitmine ning kaebajal on jäänud saamata tema kasuks kohtuotsusega välja mõistetud töötasu.

Sealjuures ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates selge, kelle tegevuse tõttu on kaebaja

hinnangul kahju tekkinud - esimeses astmes toimunud kohtumenetluse materjalidest ja halduskohtu

lahendist nähtuvalt on väidetavalt õigusvastaselt käitunud organina käsitatud Tallinna Linnakohut,

kuid apellatsioonkaebusest nähtuvalt peetakse selleks hoopis Justiitsministeeriumi.

Halduskolleegiumi arvates osutavad need asjaolud piisavalt sellele, et N. Samohvalova suhtes ei saa

riigi õigusabist keelduda põhjendusega, et ta on ise võimeline oma õigusi kaitsma.

10. N. Samohvalova esitas ringkonnakohtule riigi õigusabi määramise taotluse enne Riigi õigusabi

seaduse jõustumist. Ringkonnakohus lahendas taotluse ajal, mil Riigi õigusabi seadus juba kehtis.

TsMS § 2 kohaselt tehakse tsiviilasja menetluses protsessitoiming selle tegemise ajal kehtiva

tsiviilkohtumenetluse seaduse järgi. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et N. Samohvalova taotlus

riigi õigusabi määramiseks tuleb ringkonnakohtul uuesti lahendada ning teha seda Riigi õigusabi

seaduse alusel. Kuna aga N. Samohvalova oli taotluse riigi õigusabi määramiseks esitanud enne Riigi

õigusabi seaduse jõustumist, tuleb silmas pidada seda, et ta ei satuks oma taotluse lahendamisel

halvemasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui tema taotlus oleks lahendatud enne Riigi õigusabi

seaduse jõustumist kehtinud õiguse alusel. Muuhulgas tähendab see ka seda, et N. Samohvalova ei

pea esitama täiendavalt selliseid dokumente, mida tuleb riigi õigusabi saamiseks esitada Riigi

õigusabi seaduse järgi.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann